See sai kirjutatud paar kuud tagasi ja ilmus
28.08.2012 kinolehes La Strada nr 21. See oli plaanitud Andrei Zvjagintsevi filmi„Elena“ arvustusena, aga antud tähemärgid said nii ruttu otsa, et otsustasime
toimetajaga jätta selle lühikeseks iseseisvaks esseekeseks.
Peatükk 1. on lehes muudetud, sest siinne sisaldab
SPOILERIT (ja La Strada neid väldib. Mõistlik.) Ja sisaldab tõesti st kes
kardab, see ärgu lugegu. Jätan siia sisse, sest see selgitab, miks
dostojevskilikkus pole kohane väljendus selle filmi kohta.
Jäta romaanile, mis romaani, filmile, mis filmi
Mihkel
Kunnus
1.
Evan McMurry nimetab Andrei Zvjagintsev
„Jelenat“ „imeliste kaadritega ja perfektse näitlejatööga Vene draamaks, mis on
dostojevskilik oma moraalsetelt rõhuasetustelt ja tšehhovlik oma keeldumisega
nende vahel valida“. Kiitusega võib suuresti nõustuda, aga võrdlused
kirjandusklassikutega on eksitavad nagu paraku tavaks.
Iga moraalne komplitseeritus pole veel
dostojevskilikkus. Jelena dilemma, mis on filmis pigem põgus kõhklus, väärib
pigem kõrvutamist selle vana tobeda anglo-ameerika analüütilise eetikaga,
millele meeldib hirmsasti pureda „praktilisi eetikadilemmasid“ a la kas moraalelt õigem on lõigata oma
ema viiludeks või panna oma isa põlema, kas sõita rongiga üle imiku või
joodiku.
Jelena abikaasa Vladimir saab infarkti ja
taastumise ajal plaanib kirjutada testamendi, mille järgi tema varanduse pärib
pea tervenisti tema tütar ta eelmisest abielust. Jelena otsustab ta enne tappa,
et saaks suurema osa pärandusest, mille abil turgutada oma eelmisest abielust
pärinevaid lapsi. Jah, sooritab mõrva altruistlikel eesmärkidel nagu
Raskolnikovgi, aga see kõrvutus on väga pinnaline ja sündmustikku puudutav.
Mööndusi öeldes: „Jelena“ lõppeb seal, kust Dostojevski alustab. Mingist
mõrvajärgsest „elava Jumala“ kätte sattumisest pole siin juttugi. Ometi peitub
just selles Dostojevski suurus inimhinge mõistmisel, ratsionaalsusele
kättesaamatute keeldude ja seaduspärasuste esile toomisel.
Tšehhovlikku otsustamatusesse võib jääda
vaataja ka siis, kui vahelt enne lõputiitreid tsiteeritaks – emba-kumba –
dekaloogi ranget tapmiskeeldu või mõnda (Raskolnikovi inspireerinud)
materialistlikku utilitaristi.
2.
Dostojevski on iseäranis raskesti
ekraniseeritav, sest ta on inimese sisemaailma kujutaja par excellence. Dostojevski toob esile seda, mida ei saa silmaga näha ja lisaks ka seda,
mida ei saa puhtmõistuslikult tuletada. Küll aga võib iga filmitegija
Dostojevskilt õppida ning ka luua talle filmide kujul häid illustratsioone.
Viimane kõige dostojevskilikum filmikogemus oli siinkirjutajale Steve McQueeni
„Häbi“. Mis teeb Brandon Mulliganile ta õe läheduse talumatuks?
Ei Kant, Mill ega Bentham (saati Peter
Singer!) suudaks Raskolnikovi suunas sõrmega vibutades öelda: „Ei tohi! Muidu kaotad oma võime läheduseks nii
ema kui õega, inimestega, kes olid sulle senini kõige kallimad!“ On
psühholoogilised piirid, millest üleminekutel pole tagasiteed, hoiatab
Tammsaare pessimistlikumalt, sest tema usk karistuse lunastavasse toimesse
(täpsemalt, halastajata halastuse võimalikkusesse) on väiksem.
3.
Ma saan aru, et epistemoloogiline kategoorilisus
ei ole tänapäeval eriti moes, aga ometi on Mathura arvustus McQueeni „Häbile“
( "Sirp" 09.03.2012) enam-vähem igas mittetehnilises
punktis täiesti vale. Mathura alustab nii:
„Aasta oli 1967 ja The Beatles laulis, et vaja
on armastust ja ei midagi muud. Nüüd, kui sellest on möödas kolmkümmend viis
aastat, on armastus küllap endiselt kõik, mida inimene tõepoolest vajab. Ainult
et kuidas seda leida, on ikka ühtviisi hoomamatu; pealegi on „armastus” sõnana
üha devalveerunud; armastada võib šokolaadi, autot või pesupulbrit. Armastus on
kaup nagu kõik muu: kes omab, see järelikult ka armastab. Armastuse (või
õigemini selle puudumise) ja iha (kui omamistungi) omavahelisest suhtest
kõneleb ka Steve McQueeni uus mängufilm „Häbi”“.
Kui antud tsitaadis alustuseks näiteks sulgude
sisud ära vahetada, läheks pilt juba üksjagu õigemaks.
Mulligan ei viskle ju iha kui omamistungi
käes, täpselt vastupidi!, tal puudub
igasugune omamistung, tema piin on just nimelt see, et tema iha on ilma
igasuguse omamistungita.
Nagu Robert Musil ütleb, just „truudus kuulub
omandikompleksi“, on minu mees, minu naine, minu elukaaslane; ükski seksiklubi
kunde ei kasuta väljendit „ta sai minu omaks“ ning ka muu armastuse
fraseoloogia kattub üldiselt omanditerminoloogiaga – inimene on odav, kui
tahetakse ainult seksi, ainult iharahuldust;
kallis inimene on kallis, on oma; oma inimest kardetakse kaotada jne.
Just Mulligan on palju lähedam hipi-ideoloogia
vabaarmastajale, mitte tema õde (keda
Mathura hipilikuks nimetab!), kes piinleb õnnetult kaotatud armastuse ja-ehk
ühepoolse truuduse käes, vabaarmastuse võimetuse käes.
Peategelane Dolgoruki hüüatab „Noorukis“ (üks
Dostojevski autobiograafilisimaid suurromaane; e.k. 1940): „Teil on tulevikus
kasarm, ühiskorterid, strict nécessaire,
ateism ja ühised naised ilma lasteta – see on teie finaal, tean ju seda“. The
Beatels&co ei halastanud muidugi isegi sellisele
kodanlik-traditsionalistlikule piiraja-institutsioonile nagu juuksur ja andis
kõigiti oma parima, et peaaju tervenisti selgroo sisse nagu teokarpi tõmmata,
aga ei aidanud ei narkootikumid, alkohol ja isegi mitte elektriga võimendatud
muusika, ikka kippus paarikiindumine ja truudus peale nagu uni silma ning ühes
ideoloogilisemalt järjekindlamas Saksa hipikommuunis (loe: kasarmus) pidi pea-vabaarmastaja
isegi ametliku monogaamiakeelu sisse seadma.
Jaan Kapliski kirjutab pihtimuses „Isale“:
„Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet
armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada
ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha.
Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus.“
Aga „head muusikat saab luua ainult ilma
südametunnistuseta“ nagu ütleb Clarisse Musili „Omadusteta mehes“, selles
biitlite kolmeköitelises antiteesis.
Kaugel Dostojevski kiiluvees looviv
Houellebeqc seab hipi-liikumise vabaarmastuse ideoloogia tänapäeva hingelise
kalestumisega juba ehk liiga sirgjooneliselt põhjuslikku suhtesse, ometi kuulub
tema koos McQueeni „Häbiga“ selgelt vastassuunas ujuvasse traditsiooni kui
hipide selgroosurin ja Imagine’i
lummutav lalin.
4.
Ka Rainer Sarneti „Idioodis“ polnud Dostojevskit rohkem kui paar
hüüdlauset. Omas žanris muidugi väga vaadatav film, aga dostojevskilikkusest
parsekite kaugusel.
1878 kirjutas Dostojevski ühele austajale:
„Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka,
kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse
mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline
pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda
proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks“.
Dostojevski
karakteritel esineb lausa peajupõletikus päädivat süütunnet, tema kese on viimseni piitsutatud mõistus ja tunnetus, inimese motivatsioonidünaamika
ja moraalse dialektika esile toomine kogu selle pöörases komplekssuses, ta
esindab igasuguse lummamise ja meeleaistingutesse uinumise vastandtendentsi.
Aforistlikumalt: Dostojevski ei näita Jumalat
kirikus, Dostojevski näitab Jumalat seal, kus kirikust pole haisugi.
5.
Georg Henrik von Wright on öelnud, et „ainsaks
õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema
enese käest“ (siin püüaks tekitada inimestes huvi tutvuda ka von Wrighti enda
suurepärase käsitlusega Dostojevskist, kogumikus „Minerva öökull“, Vagabund,
1996). Eks see soovitus käi ka filmide kohta. Ja häda nagamannile, kes arvab,
et film võib raamatulugemist asendada!
Aga häda ka demokraadile ja rahvavalgustajale,
kes arvab, et saab audiovisuaalia kirjasõnaga asendada. Kirjasõna on liiga
elitaarne. Kasutades Dostojevski suurinkvisiitori mõtteskeemi: nii
valgustusliku humanismi kui ristiusu nõudmised ületavad kaugelt selle, mida
lihtne inimene on suuteline täitma. Kuidas saab see, kes inimesi armastab,
öelda: „Paljud on kutsutud, kuid vähesed seatud?“.
Film on võrratult demokraatlikum kui
romaanikunst, kirjasõnas avalduv vaimsus. Ja mitte ainult.
***
Aasta alguses refereeris alalises klikinäljas
netimeedia filosoofi ja meditsiinieetiku Francesca Minerva seisukohta, et „kui
vanemad last ei soovi, beebi kasvatamine läheks liiga kalliks või pärast
sünnitust selgub, et laps on puudega, peaks vanematel olema ühe päeva jooksul
pärast sünnitust õigus paluda arstidel laps tappa“. Seisukoht on üpris
ebaoriginaalne (raskolnikovlik mõistusega liialdamine) ja ei vääri erilist
tähelepanu, küll aga on üpris ilmekas üks kommentaar:
„Vigase lapse puhul võibolla õigustatud, aga kõik muud põhjused olid
absurdsuse tipp. Et ema otsustab peale sünnitust, et ah, ma ei viitsi ja mul
pole energiat ning arst teeb lahkelt lapsele otsa peale? Uskumatu lihtsalt. Ja
ei saa väita, et abort ning lapse tapmine peale sündimist sisuliselt sama asi
on. Abordi puhul on laps veel nii väike ja ema ei näe teda, peale sündi aga
näeb ju ema oma last. Milline inimene laseks peale oma vastsündinu nägemist ta
ära tappa? See peab olema eriti külm, kalk, enesekeskne ja südametu inimene“.
Moraaliotsus seotakse teo nägemisega. Kogu Platoni-Kanti kaanon maigutab siin abitult suud.
See pole juhus, et just filmikaadrid
seafarmides toimuvast tekitas nii ägeda ühiskondliku vastukaja.
Inimese moraaliotsuste kujundamisel on
tajusüsteemil (ja seega ka filmil) märksa olulisem roll kui
valgustus-humanistlikus traditsioonis kombeks eeldada.
Lev Tolstoi kirjutab oma „Pihtimuses“: „Mulle
tegi surmanuhtluse pealtnägemine Pariisis selgeks, kui vähe abi oli minu
edu-ebausust. Kui ma nägin pead keha küljest ära tulemas ning mõlemat eraldi
mütsti kasti kukkumas, siis sain ma mitte üksnes mõistuse, vaid kogu olemusega
aru, et mitte mingisugused olemasolevad mõistlikkuse ja edu teooriad ei suuda
seda tegu õigustada, ning kui ka kõik maailma inimesed mis tahes teooriate alusel
maailma loomisest saadik seda vajalikuks oleksid pidanud, siis mina ikkagi
tean, et nii ei tohi, et see on halb, ning seepärast tuleb mul otsustada, mis
on hea ja vajalik, mitte kaasinimeste sõnade ja tegude, vaid mu enda
südamehääle järgi“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar