Oswald Spengler "Õhtumaa allakäik"

Juuli alguse nädalavahetusel püüdis Laur Järv oma maamajja koondada kõik need, kes Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigu“ vastse tõlke kaanest kaaneni on läbi lugenud.

Meid tuli koguni seitse, sest Laur – leebe ja mõistev nagu budistile kohane – ei keelanud ka neid, kes polnud tervet jõudnud. Või üldse jõudnud.

Ega me midagi väga tarka ei rääkinud.
See ainult kinnitas mu veendumust, et midagi tarka ei saagi eriti rääkida. Vestluse vorm on nii abitu ja kohmakas, et see sobib vaid sotsiaalsete sidemete loomiseks ja tugevdamiseks, meelelahutuseks ja lõõgastuseks. Sellega kutsutakse vastastikku esile naeru, mitte mõtteid.

Igasugused salongitamised, kohvikukultuur ja toonaste intellektuaalide-kultuurainemeste legendaarsed vestlusõhtud jms tekitavad skepsist. See on rohkem vaimuinimeste etendamine, vastava müüdi konstrueerimiseks vajaliku foto- või mälestusevõimalikkuse loomine kui miski sisuline sünergia vms.

Seltsis ollakse vaimukad, mitte vaimsed.

Vaimsuse meedium on ikka kirjalikkus, sest ainult

„kirjutamine lubab teil vabalt kõnelda oma mõtetest. Muidugi programmeerib aju igasugust kõnet ja nii on see allutatud sisemise kõrva järelvalvele: see, mida me oma mõteteks nimetame, koosneb enamjaolt vaikivast kõnest. Aga üksnes väike osa sellest, mille üle me mõtiskleme, toimub tegelikult isikutevahelise suhtlusaktina, nagu „A räägib B-le X-ist“, ehkki isiksusesisesed suhtlusaktid (mõtisklused) võivad potentsiaalselt olla vägagi tähtsad.

        Päris mitmetel põhjustel ei leia need mõtisklused teed kuuldavusväljale. Võib-olla ei olnud antud hetkel kuulajat käepärast ja läbi pea libisevat mõtet on raske tuleviku tarbeks tallele panna. Võib-olla tsenseeris neid mõtteid Freudi postuleeritud viisil mingi sisemine mehhanism; võib-olla oli kuulaja võimupositsioonil, vaenulik, tüdinud või — nagu enamik meist — lihtsalt hõivatud omaenese probleemidega ja seetõttu küll valmis astuma vastastikku huvipakkuvasse vestlusse ühistel alustel, kuid tõrges kuulama monoloogi, teise inimese mõtete halastamatut ekspositsiooni, välja arvatud ehk teatavatel sotsiaalsetel asjaoludel nagu kohtuasi, matusekõne, pulmakõne või palve jumala poole.

        Kirjutamine annab meile aga võimaluse pidada just niisugust monoloogi, mida suuline suhtlus pahatihti takistab. See võimaldab inimesel „väljendada“ oma mõtteid pikalt ja laialt, ilma et keegi vahele segaks; teha parandusi või tõmmata maha ja järgida sobivat vormelit“.

        (Jack Goody „Metsiku mõtlemise kodustamine“)

Küllap jääb „Õhtumaa allakäik“ mu selle aasta vägevaimaks ja avardavamaiks lugemiskogemuseks.

Tõnu Õnnepalu ütleb „Sirbis“ küllalt hästi:

”Isegi kui „Õhtumaa allakäigu” maht teid kohutab, soovitaksin ikkagi lugeda, vähemalt siitsealt. Alles seda raamatut lugedes saab aru, kui palju me oleme teda juba lugenud isegi siis, kui pole teda üldse lugenud.
Ta on ikka tohutult kultuuri sisse läinud, hoolimata sellest ja tänu sellele, et ta pole vist iial olnud päris akadeemiliselt tsiteeritav teos, et teda pole tunnustatud sellise ajalooteadusena, mida ta kõigest hingest ometi olla tahab”.

Ja ehk on illustratiivseim G.H. von Wrighti essee ”Spengler ja Toynbee” (kogumikus ”Minerva öökull”).

On iseloomulik, et Wright peab vajalikuks üle korrata kõik standardsed (ja kahtlemata õigustatud!) etteheited Spengleri suurteosele.

Von Wright: ”Võrreldes Spengleriga paistab Toynbee silma kaine usaldusväärsusega. Tema teos on rikkalik faktiliste teadmiste allikas ja seda võib võrdleva ajaloouurimise käsiraamatuna kasutada ka lugeja, kes ei usalda tema teoreetilisi konstruktsioone või need lausa kõrvale heidab. See ei kehti ”Õhtumaa allakäigu” puhul. Spengler ärritab vältimatult ka vähem asjatundlikku lugejat ohtrate vigade ja faktimoonutustega. See tuleneb tema innust sobitada tegelikkus teooriatega ja mõnikord ilmselt ka lausa asjatundmatusest. Need, keda ei huvita Spengleri filosoofilised probleemid ja teesid, talitavad targemini, kui nad tema teostega üldse tegemist ei tee.
[…]

Sõltumata sellest, mida arvata Spengleri seisukohtade tõesusest ja võrdlusest eri aegade kõrgemate kultuuriväljenduste vahel, peaks aru saama, et need äratavad alati mõtteid, on tihti tabavad ja geniaalsed. Toynbee seisukohavõtud filosoofiast, teadusest ja kunstist ajaloonähtustena tunduvad mulle peaaegu eranditult triviaalsed” [minu rõhutus – M.K.].

Üks häda Spengleriga on see, et ta suurteos on heidutavalt mahukas (eriti tänapäeva lugemisharjumuste kontekstis), aga samas äärmiselt halvasti refereeritav ja kontsentreeritav. Kui ”Õhtumaa allakäigust” teha konspekt, sisukokkuvõte (mida on ka palju tehtud), siis jääb järele õige kahtlase väärtusega teesistik ja kaotsi läheb üks suurimaid väärtusi: just see geniaalsus ja mõttete äratavus, mida mainis ka Wright.

Ei ole ju elementaarne, miks von Wright, kes laob välja terve hulga Spengleri miinuseid, sealhulgas ka nt ”vähe sellest, et Spengleri seisukohad puhtalt filosoofilistes – kunstiteaduslikes ja metafüüsilistes – küsimustes on lubamatult ähmased ja ebamäärased, nad on ka mõnikord piinlikult diletantlikud”, Spenglerit iseloomustab ”peaaegu haiglane ülbus ja enesekindlus”, ”noriv pretensioonikus ja labane künism”, ütleb sellest hoolimata, et ”professor Tähenärija lükkab loomulikult alati Spengleri ninakirtsutusega kõrvale. Kuid oleks kasulik õpetatud autoriteetide mainele, kui nad tutvuksid enne Spengleri tööga, enne kui nina kirtsutavad. Kahjuks jääb mulje, vahel ka väljapaistvate kirjutajate puhul, et nii ei ole sündinud.

See on kahetsusväärt. Sest kõige oma ebaühtluse ja vigade kiuste näib ”Õhtumaa allakäik” mulle ühe selle sajandi silmapaistvama raamatuna, millest ei saa mööda minna keegi, kes taotleb sügavamalt mõista meie oma aega ja meie ajaloo mõtet”. [minu rõhutus – M.K.]

Nõus.

Samas kogumikus on von Wrightil ka võrratu essee Dostojevskist, kus ta muu hulgas ütleb et „ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enese käest“.

Küllap käib see ka Spengleri kohta (ja miks mitte ka von Wrighti esseede kohta).

Õigustagu see ka käesolevat blogisissekannet.

Mõned üldistused võtaks siiski teha.

Esiteks.

Spengler on üks kõige järjepidevamalt ja sügavamalt ilmalik mõtleja, keda olen kohanud. Filosoofide hulgas on nii radikaalne ilmalikkus väga haruldane. Reeglina jääb ratsionaalsusele, vaimule, mentaalsetele representatsioonidele jms sügav religioosne-teoloogiline algupära, inimene ja-või-ehk mõistus on midagi väljaspool loodust, väljaspool evolutsiooni jne. Küllap see on ka üks asi, mis tekitab põhimõttelisema võõristuse kui mingid veakesed ja aegumised ajaloolises andmestikus.

””Inimkonnal” pole eesmärki, ideed, plaani, niisamuti nagu seda pole ka liblikatel või orhideedel. ”Inimkond” on kas zooloogiline mõiste või tühi sõnakõlks”.

Paljukest neid mõtlejaid on, kellele inimkond on zooloogiline mõiste (st kes ei kasuta konstruktsiooni ”inimene, erinevalt loomadest..”)? Käputäis.

Sellest järeldub ka Spengleri antihumanistlikkus ja normaalsele filosoofile tavapärast mõistuseusku valusasti kärpiv biologism ( a la filosoof pole inimsuse-preester, olemise järele pärija, vaid pigem samasugune pentsik ja ühekülgne liialdus nagu gurmaan või kulturist).

Teiseks.

Spengler on väga tänapäevane mõtleja. ”Üldkehtivus on alati eksijäreldus enda põhjal teiste kohta”.

Ta on täielik kultuurirelativist: ”Tänapäeva hiinlase või araablase täiesti teistsuguse intellekti jaoks on filosoofial Baconist Kantini üksnes kurioosumi väärtus”.

Vajalik on ”arusaamine oma järelduste (mis on ise ühe üksiku – ja ainult selle ühe – eksistentsi väljendus) ajaloolis-suhtelisest iseloomust, teadmine nende kehtivuse paratamatutest piiridest, veendumus, et tema ”ümberlükkamatud tõed” ja ”igavesed tõdemused” on tõesed üksnes tema jaoks ja igavesed ainult tema maailmanägemise seisukohast, ning et lisaks neile tuleb otsida selliseid, mida on samavõrd tõsikindlalt välja arendanud teiste kultuuride inimene”.

”Tõelise inimesetundja jaoks pole olemas absoluutselt õigeid või valesid seisukohti. […] teised kultuurid räägivad teist keelt. Teiste inimeste jaoks on teised tõed. Mõtleja jaoks kehtivad nad kõik, või siis ei kehti neist ükski”.

Spengler on nii ilmalik ja ajaloolise ehk metafüüsikavaenuliku hoiakuga, et ei halasta isegi matemaatikale. ”Pole olemas ühteainukest matemaatikat, on vaid matemaatikad”[Spengleri rõhutus – M.K.], ajaloolised ja kultuurisõltelised.

Antihumanismiga käib komplektis (vähemasti epistemoloogiline) antidemokraatlikkus, üks osa Spengleri ülbusest ja barbaarsusest seisneb selles, et ta on loobunud humanistlikust teesist, et põhimõtteliselt võiks iga inimese intellekt järgida ratsionaalselt esitatud mõttekäike ning ta ei häbene sellest lähtuda ega seda ka välja öelda.

”Mitte-ajalooline vaatlusviis on tõsiasjana olemas. Seevastu religioosne vaatlus peab paratamatult tunnistama ennast õigeks ja teist valeks. See vastuolu pole ületatav.”

Ühe märkuse Õnnepalu öeldule siiski teeks: pisteliselt võiks Spenglerit lugeda ainult pärast esimese osa sissejuhatuse ja teise osa esimese peatüki mõttega läbilugemist. Muidu võib jääda kohati lausa vastupidine mulje Spengleri maailmavaatelisest põhihoiakust nt inimese kosmilis-taimsest komponendist lugedes võib esimese hooga pidada seda lausa millekski esoteeriliseks ja eneseabiõpiklikuks naiivreligioossuseks, mitte järjepideva ilmalikkuse (osalt fenomenoloogiliseks) järelmiks. Kosmilised rütmid on siin kosmilised kõige ilmalikumas mõttes st öö ja päeva vaheldumine, aastaajad jms.

Väga hea on ka tõlge (pluss tõlkija võrdlevad viited) ja teose üldine kirjanduslik kvaliteet.

Hoolimata üldtooni prohvetlikust tõsidusest on siin ka palju spetsiifilist huumorit.

”Siin pole mingit filosoofiat. Jeesuse ütlused, millest mõnedki olid kaaslastel veel kõrges eas sõna-sõnalt meeles, on lapse ütlused kesk hilisaegset võõrast maailma. Pole mingeid ühiskonnavaatlusi, probleeme, juurdlemist.”

”Me oleme juba öelnud, et kogu filosoofia, kogu loodusteadus, kõik, mis on mingis seoses ”tunnetamisega”, pole sügavamas tähenduses muud kui lõputult rafineeritud viis rakendada primitiivse inimese nõidust võõra suhtes. Õige nime (füüsikas: õige mõiste) väljaütlemine on vannutamine. Nii tekivad jumalused ja teaduslikud põhimõisted kõigepealt nimedena, mille poole pöördutakse ja millega seostub meeleliselt üha kindlam kujutlus. Nuumenist saab deus, mõistest kujutlus. Milline vabastav vaõlu on enamiku õpetatud inimeste jaoks selles, kkui neil on põhjust üksnes nimetadagi mõisteid nagu ”asi iseeneses”, ”aatom”, ”energia”, ”raskusjõud”, ”põhjus”, ”arenemine”! Seesama võu haaras latiini talupoega, lausudes nimesid Ceres, Consus, Janus, Vesta”.

Ja mingi vaimne kamikazelikkus. Ta suunab kõigi kutsumuslike mõtlejate ja vaimuinimeste pihta – st sh enda pihta! – sellise kriitilise turmtule, et ainult vägevamad (sh ta ise) jäävad püsti. Kultuurieugeenika par excellence.

P.S. Spengler ei ole pessimist. Allkäik (der Untergang) on ühtlasi täidumine (die Vollendung). „Meie jaoks on see areng juba alanud, ja ma tõepoolest näen selle vägeva rajatise lõpuleviimises sakslaste kui Õhtumaa viimase rahvuse tõelist missiooni“.