Surmakultuuri arhitektid

 Ilmus Sirbis 26.07.2012 oluliselt kärbituna (umbes kolmandiku jagu). Käesolev versioon on üksjagu arusaadavam, hõlmavam ja nüansseeritum.

Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine

Donald DeMarco, Benjamin Wiker. Surmakultuuri arhitektid. 2012. Elukultuuri Instituut

Mihkel Kunnus

1.
Praegune aeg soosib fundamentalismi, igasugust kramplikku klammerdumist mõne kultuurinormi või traditsiooni, sagedamini mõne moondunud mälestuse või müüdi külge. Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“ Mäletan, et kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, mis oli kahtlemata väga murranguline ja pöördeline aeg ühiskonnas, nägid inimesed massiliselt UFOsid (kui ma ei eksi oli Vahur Kersnal lausa iganädalane saade „Monoloog tundmatuga“, kus inimesed rääkisid oma UFOkogemustest), sensitiivid, pendlid, esoteerika ja muu arhailine jamps vohas nagu praegugi. Vahepeal oli päris rahulik.

2.

Relativistlik pluralistlik liberalism on mingis mõttes fundamentalismi otseseim vastandtendents, ühtlasi igale intellektuaalselt ausale ja avara silmaringiga inimesele paratamatu, sest see pole niivõrd idee või leiutis, kuivõrd (valuline) avastus, et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt. Mõistvaks ehk vabatahtlikuks ja leplikuks omaksvõtuks on aga sel on üks väga ränk puudus – see on intellektuaalselt liiga nõudlik.

Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähe võimekatele peab seal olema oma koht ja nurgake. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.

Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas  näiteks feminism läheb küllalt kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naised on moraalsemad kui mehed“, „Mehed ja naised on vaenlased“.

Seepärast netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.
Relativistliku pluralismiga on lood veel eriti õnnetud, sest see vajab funktsionaalsuseks väga leebet, end turvaliselt tundvat ja suure võimekusega erudeeritud intellekti. Muidu muutub see väga hõlpsalt suisa enda vastandiks st üheks sattumuslikuks ideosünkraatiliseks fundamentalismiks. Arusaamast, et ühest vaatenurgast ei piisa, et alati peab arvestama paljude ühismõõdutute vaatenurkadega, saab õige kergesti kõigi vaatenurkade samaväärsus, millest omakorda väga hõlpsalt oma enda vaatenurga samaväärsus kõigi teistega, millest omakorda oma enda vaatenurga piisavus ja eneseküllasus, mis annabki piisava energilisuse ja sõjakuse korral fundamentalismi. Saame ilusa šigalevliku praktikaparadoksi, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu: ühe vaatepunkti mittepiisavusest saab ühe vaatepunkti piisavus,  kõige demokraatlikum hoiak on kõige ebademokraatlikum.

Eelöeldu kehtib peamiselt ratsionaalsuskesksest inimkäsitlusest alustades, see tähendab, praktiliselt üldse mitte, praktiline, rohujuuretasandilt võrsuv pluralistlik relativistlik liberaalsus [edasi PLR] pole kohe kindlasti üldise filosoofilise arengutaseme tõusu tagajärg, kus iga indiviid on jõudnud mõistuse üldiste piiride ja kultuurisõltuvuse äratundmiseni; praktiline PLR on jõukasutuse piiramise  ja õigusriigi monopoliks muutumise paratamatu tagajärg, mida ei saada üha laienev mõistuse liiast tulenev tegutsemisvõimetus, vaid erinevate relvituks jäänud fundamentalistide allasurutud hammastekrigin. PLRi karikatuurse mudelvormi võiks saavutada juba lasteaias: piisab kui korjata lastelt kõik viskerelvad ja siduda nad nii lühikese keti otsa, et nad üksteist kolkima ei ulatu.

3.

Hoiakut, mis kannab raamatut „Surmakultuuri arhitektid“, võib mööndusi nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks. Varro Vooglaid kirjutab eessõnas: „[K]äesolev raamat kirjutatud mitte selleks, et pakkuda lugejaile intellektuaalset naudingut, vaid selleks, et kutsuda inimesi täielikus aususes peeglisse vaatama ning langetama oma elu suhtes põhimõttelisi otsuseid. Igaüks meist peab valima, kummal pool rindejoont ta elukultuuri ja surmakultuuri vahelises võitluses seisab, sest halle tsoone ega erapooletust siin ei eksisteeri. /…/ Neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei ole olemas. /…/  Kuigi surmakultuur on lääne materialistlikus tsivilisatsioonis ühiskonna kõigist kihtidest ja sfääridest läbi kasvanud, mõjutades nii filosoofiat, teadust, kunsti, muusikat, arhitektuuri, poliitikat, majandust, meditsiini, õigust kui ka Kirikut, rõhutavad raamatu autorid, et just nagu surmakultuuri on ehitanud lihast ja luust inimesed, nii sõltub ka elukultuuri lõplik võit isikutest, kes teevad oma konkreetseid valikuid. Seega lasub meist igaühel kaalukas vastutus valida, keda ja mida me teenime: “Kas toimime arhitekti ja orjana surmakultuuri halastamatus ülesehitamises või saavad meist arhitektid ja teenistusvalmis kaastöölised elukultuuri taastamisele kõigil tasanditel.“ Valigem siis targasti, sest tegu on tõesti elu ja surma küsimusega.” (lk 18-19)

Niisiis, väidetavalt on tegu elu ja surma küsimusega, kus pooltoone ei eksisteeri ja neutraalne positsioon on võimatu. Kõlab fundamentalistlikult küll. Kui aga siit see maksimaalsuseni võimendatud paatos maha lahutada, siis jäävad järele nii napid ja vähemõjukad praktikaerinevused, et mingitest suurtest fundamentaalsetest kultuurimuutustest oleks raske rääkida. Nn elukultuuri määratlevad eelkõige ja tuumsemalt abordi- ja eutanaasiakeeld ning puritaanlik seksuaalmoraal. Võimalik, et rangel alkoholipoliitikal ja tubaka keelustamisel oleks märksa laiaulatuslikumad ühiskondlikud tagajärjed.

4.

Raamatu sihipärane mõjujõud on tõenäoliselt väga väike kui mitte sootuks olematu. Mul on väga raske ette kujutada lugejat, keda see raamat võiks veenda. Lühimalt: raamat üritab mõjuda intellekti kaudu, aga inimesi, kelle käitumist ja väärtushinnanguid intellekt märkimisväärsel määral mõjutab, nii lihtsakoelise argumentatsiooniga kohe kuidagi ei veena. Lugedes on tunne nagu sülelaps üritaks sind füüsilise jõuga survestada ja käsi selja taha väänata. Tegu on üsna tüüpilise „oma mätta raamatuga“, mis parimal juhul teeb metafüüsilise pai ja komplimendi neile, kes juba on sellel mättal. Paljud lõpp-punktid, kuhu välja argumenteeritakse, mõjuvad ühemõttelise ummiku ja negatiivsusena ainult elukultuurlastele, mitte neile, keda väidetavalt veenda üritatakse. Süüdistused sekularismis, paganluses, humanismis jms mõjuvad tänapäeva õhtumaades ilmselgete etteheidetena ainult küllalt kitsastes ringkondades. Väga representatiivse näite saab Auguste Comte’i käsitlevast peatükist: „Comte on tähelepanuväärselt mõjutanud ka selliseid valdkondi nagu: stsientism, milles empiirilised teadused tõrjuvad oma massiga välja metafüüsika; relativism, milles tõde muutub juhuslikkuseks; ja feminism, milles naisi peetakse moraalsemaks kui mehi. Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule, mis ei tunne mingeid kohustusi Jumala ees ega kõhkle maailmas propageerimast kontratseptiive, steriliseerimist, aborti ning eutanaasiat.

Inimsõbralikke ebajumalaid ei ole olemas. Comte’i inimsuse ebajumal hülgab südametunnistuse, kriitika, ristiusu ja tõelise kaastunde ning summutab ja neelab nõnda oma kummardajate mõistuse ja südame. Seda tehes astub ta suure sammu surmakultuuri kehtestamise poole“(lk 155).

5.

Sissjuhatuses antakse teada: „Näitamaks kurjust, mis määratleb ja toidab surmakultuuri, oleme otsustanud esitada mitte ideede käsitluse, vaid isikute elulood. Nii teeme mitmel olulisel põhjusel. Esiteks pakuvad enamiku lugejate jaoks elulood iseenesest rohkem huvi. Kuid mis veelgi olulisem, elulugudest saab, et ideedel on tagajärjed ainult seetõttu, et neid vormivad, võtavad omaks ja rakendavad elu isikud“(lk 31).

Küllap see on ka põhjus, miks argumentum ad hominem ei tundu autoritele millegi taunimisväärilisena, vastupidi, võib öelda, et see on kesksemaid ja läbivamaid võtteid üldse. Representatiivsed lõigud saab noppida näiteks Alfred Kinsey’d käsitlevast peatükist: „Nõnda oli Alfredi seksuaalsus juba varasest poisieas alates tema kui mehe loomuse ja üldise loomupärasuse väga suur moonutus./…/ [Kinsey’l] oli õnnestunud saladuses hoida instituudi sügavalt perversset iseloomu ja oma isiklikke seksuaalseid deemoneid. /…/ Kuid meedia lolliks tegemine ei peaks meid üllatama. Nagu nägime, õppis Kinsey täiuslikult ära oma väärastunud ihade teaduseks maskeerimise kunsti, mis võimaldas tal üha edukamat vormida ühiskonda omaenda masendava näo järgi“ (lk 270- 288).

Toomas Paul kirjutab: „Elukultuuri Instituudi  poolt välja antud „Surmakultuuri arhitektid“ ei ole uusaja mõtte süvatrendide kirjeldamine ja analüüs, nagu on hiljaaegu eesti keeles ilmunud Hannah Arendti „Mineviku ja tuleviku vahel“, vaid esitab Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri kahekümne kolme väljavalitud 19. ja 20. sajandi „tegija“ portree./…/ Tuleb välja, et valdavalt on tegemist traagiliste kujudega, kes on saanud oma lapsepõlvekodus traumad – väga süngelt Wilhelm Reich, Helen Gurley Brown, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger – või kogenud isikliku elu nurjumist nagu Margaret Mead ja Simone de Beauvoir – ja siis oma reaktsioonid disaininud üldkehtivaks ühiskonnateooriaks.“ („Kirik & Teoloogia“ 27.04.2012)

6.   

Siinkirjutaja taluvuslävel sõtkutakse vast kõige teravamalt Judith Jarvis Thompsonit käsitlevas artiklis, kus antakse teada: „Abordi eesmärk on selgemast selge – tappa sündimata laps. See eesmärk saab eriti selgeks väljendis „traagiline komplikatsioon,“ mida kasutatakse nende harukordsete juhtumite kirjeldamiseks, milles laps elab üle hilises rasedusfaasis tehtud abordi. Aborti sooritav naine soovib end vabastada soovimatust lapsest, kuid nii tema kui ka tema arst soovivad vahetult selle lapse surma“(lk 161).

Öeldakse, et ära oleta autori pahatahtlikkust seal, kus põhjuseks võib sama hästi olla rumalus. Antud juhul raske seda kena ja mõistlikku soovitust lõpuni järgida, sest on liiga raske uskuda, et keegi saab olla nii mõistmatu ja empaatiatu, et peab üheks võimalikukski abordi tegemise motivatsiooniks lootetapmisrõõmu. Nii kipub parsimooniaprintsiibi toel süvenema veendumus, et autorte näol on tegu küüniliste demagoogitsejatega, kes intellektuaalsest aususest just suurt ei pea. Võiks veel nende endi vaimus küsida, et millised küll pidid olema kodud ja perekondlikud olud, kust nii vastikud inimesed tulevad, kui intellektuaalse ebaaususe „moraalne versioon“ ei kõlaks just nimelt ühe katoliiklikkuse tunnusvormelina – eesmärk pühitseb abinõu. Solvatuna tunneb end siin ainult intellektuaalset ausust üheselt vooruseks pidav humanist, aga Wiker ja DeMarco ei kutsu lugejaid kaasa tunnetuslikule rännakule, mille lõppjäreldusteks oleks elukultuuri moraalsed seisukohad –  nende õigsust ei panda ju kahtluse alla kordagi – vaid näidatakse, kui nõmedad ja ebameeldivad on mõtlejad, kes neid moraalidogmasid ei jaga või neist eemale kipuvad argumenteerima. Näiteks kui innukas tudeng läheb oma guru’t intervjueerima, siis on ta šokeeritud, „nähes, et kuuekümnendates ning „vanaldase ja kortsulise välimusega“ de Beauvoir’ huuled on värvitud ja küüned erepunaseks lakitud /…/ Intervjuu kestel puhus ahelsuitsetajast de Beauvoir korduvalt oma protežeele suitsu näkku, samal ajal kui too püüdlikult prantsuse keeles küsimusi moodustas“(lk 184). Tõesti-tõesti, kes võtaks tõsiselt nii nõmeda inimese filosofeerimist?!

7.

Raamatu suurim puudus ongi see, et tegu on mõistuslikku vormi maskeeritud manitsusjutlusega ja hurjutuskõnega, hästikarikeeritava solvanguga intellektile. Richard Dawkinsi, David Millsi, Daniel Dennetti jmt positivistlik-valgustuslik ateism on tundunud mulle alati sügava antropoloogilise kanapimedusena ning isegi Andrus Kiviräha praalimine oma jumalalugudes küllalt pentsiku ja mitte eriti maitseka huumorina, ometi on „Surmakultuuri arhitektid“ vesi just nende veskile, sest Donald DeMarco ja Benjamin Wiker on musternäidised vastikutest kitsarinnalistest papikestest, kes üritavad vahendeid valimata ajusid pesta, tõelised antivalgustuslikud moraalikääbused, kes kõmistavad valjul häälel pühadusest ja on valmis Moraali ja Jumaliku Korra nimel igal taskuvargal käe otsast raiuma; argumentatsioonivahenditeks valivad oponendi isiku kõikvõimaliku pisendamise: pilkavad Galtoni lastestust, Darwini laste nõrka tervist, Nietzsche füüsilist põdurust, Beauvoiri välimust jne.

See raamat ei tekita tahtmist kaitsta õigluse ja aususe nimel ilmalikku humanismi, ei, selle raamatu näol on tegu, pardon my french, nii piinliku vastu tuult kusemisega, et see tekitab tahtmise kaitsta traditsioonilist kirikukultuuri ja katoliiklust, traditsiooni, mis  kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet ja mille mõned rõhuasetused on õhtumaades üha aktuaalsemad.

Georg Henrik von Wrighti ütleb ühe suurima inimtundja Dostojevski kohta, et ta „elab kõikides oma suurtes romaanitegelastes. Aga ma usun, et mitte ühegagi neist ei ole ta nii samastunud kui Ivan Karamazoviga. Aljoša ja Idioot kahvatuvad hägusateks ideaalkujudeks Ivani, selle inimolemise aktuaalse kontsentraadi kõrval. On iseloomulik, et Dostojevski laseb just Ivanil jutustada legendi suurinkvisiitorist, mille juures me hiljem pikemalt peatume ja mida me võiksime ka nimetada suure vene kirjaniku vaimseks testamendiks“ („Minerva öökull“, lk 146)  ja edasi: „Kui suurinkvisiitor meid veenab, siis tuleb see sellest, et tema loomuses pole midagi odavat. Teda peab võtma tõsiselt. Ta räägib inimkonna nimel“(samas, lk 181).

Suurinkvisiitori loomuses pole tõesti midagi odavat. Nagu pole midagi odavat jesuiit Leo Naphta ega humanist Lodovico Settembrini loomuses, ilukirjanduslikus paarikus, kuhu Thomas Mann on koondanud inimolemise aktuaalse kontsentraadi.

8.

Kui DeMarco ütleb, et „Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule“(lk 155), siis tähendab see täiesti ühemõttelist hukkamõistu. Ilmalik humanism on tõepoolest nn elukultuuri suurim vaenlane, täpsemalt, koondab endas viimasele kõige vastassuunalisemaid tendentse ning mis ehk kõige ohtlikum: oma geneetilise suguluse tõttu on kõige nakkavam. Pole näiteks vähimatki ohtu, et kirik Muhamedi Kristuse kõrvale, saati asemele tõstaks, aga hiljuti meediakünnise ületanud humanistliku kiriku manifest tõusis täiesti orgaanilisema kirikust enesest. Sellega, et humanismi ehk inimsuse religiooni näol on tegu kristluse ilmalikustunud vormiga, pole õhtumaise mõttelooga põgusaltki tutvunule mingi üllatus (üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet  on nimetanud kristlust religioonist väljumise religiooniks; sellest, miks just kristlus pidi päädima ilmalikustumises, on väga põhjalikult kirjutanud ka Ilmar Vene). Wikeri ja DeMarco sõnavara kasutades saaks kirjeldatava protsessi koondesituse sõnastada aforistlikult löövusega: surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus.

See võib kõlada epateerivalt või paradoksaalsena, aga kui hinnangud kõrvale jätta ja pisut sisulisemalt läheneda, siin pole siin midagi vastuolulist. Näiteks Linnart Mäll nimetas evangeeliumeid humanistlikeks baastekstideks ning seda mitte mõnes teravameelses ja provokatiivses essees, vaid ühe keskse järeldusena riiklikult auhinnatud teadustöös (ehk isegi teaduslikus elutöös).

Esmast aforismi pisut laiendades: Surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus ja (katoliku) kirik on olnud põhimine kaitsemüür Kristuse sõnumi imbumisel ühiskonda. Esmapilgul kõlab see pelgalt kiriku enesekirjelduse sõnasõnalise vastupidiseks keeramisena, on ju (katoliku) kirik nimetanud oma funktsiooniks just nimelt evangeliseerimise, Kristuse rõõmusõnumi jutlustamise. Ka Johannes Paulus II kordab ringkirjas Evangelium Vitae : „Koos tunneme kõik kohustust jutustada elu Evangeeliumi“ ja „Jeesus on ainus Evangeelium – meil pole midagi rohkemat öelda või muud tunnisust anda“ (p 79. ja p 80. rõhutus originaalis – M.K.)

Aga konkreetseks minnes võib näha, et evangeeliumitele eelistatakse järjepidevalt Vana Testamenti jmt.

Seepärast ütleb ka vürst Mõskin (NB! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!)

„„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!“ kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!““ (1975. a. trükk lk 594-5)

9.

Väga iseloomuliku lõigu saab „Surmakutuuri arhitektide“ sissejuhatusest:

„Üks varasemaid tänini säilinud kristlikke dokumente peale Uue Testamendi on Didache („Kaheteistkümne apostli õpetus“). Sellest leiame, et need, kes on otsustanud kristlaseks saada, seatakse väga selge valiku ette. Didache oli sissejuhatav käsiraamat äsja kristlaseks saanud inimestele, mis näitas neile kätte kristliku pühaduse nõuded ja ühtlasi osutas, mis tuleb paganlikust kultuurist kõrvale jätta. Dokument algab sõnadega: „On kaks teed, elutee ja surmatee, ning need kaks on väga erinevat teed.“ On iseloomulik, et manitsuste hulgast leiame järgmised keelud:

Sa ei tohi tappa. Sa ei tohi abielu rikkuda. Sa ei tohi poisse pilastada. Sa ei tohi hoorata. Sa ei tohi varastada. Sa ei tohi tegeleda nõidusega. Sa ei tohi manustada aineid [mis lisaks „võlujookidele“ viitas erilise rõhuga rasestumist takistavatele ja aborti esile kutsuvatele ainetele – autorite märkus, M.K.]. Sa ei tohi last tappa abordi läbi ega surmata sigitatud last. Sa ei tohi himustada teiste inimeste vara.“
(lk 26-27)

Niisiis mainitakse – ja just ja ainult mainitakse! – Uut Testamenti ning siis lajatatakse vanatestamentlikumalt kui Vanas Testamendis (Sina ei tohi mitte X ja Y ja Z ja …!) Milline evangeelium! Milline rõõmusõnum!

Puust ja punaseks aitab katoliikluse antikristluse-antijeesuslikkuse teha kõrvutus Uku Masingu otsekohese väljaütlemisega budismi loengutes:

„Jeesusel ei olnud pisimatki respekti patriarhaalse perekonnastruktuuri vastu, ehkki just seda fakti igasugused vennikesed püüate mätsida kinni ja olematustada ning isegi Jeesusest teha kellegi patriarhaalse perekonna viimase alussamba. Teotatud on Jeesust teisitigi, aga  see on mu meelest üks rängemaid teotusi. […]

Ei ole tegu ainult sellega, et Jeesus ei tunnista ema, vendi ja õdesid nendeks, kes nad on, vaid nimetab nende nimedega oma kuulajaid ja jüngreid (Mat 12,46-50 ja par.). Ta on öelnud ka, et Ta ei ole tulnud rahu tooma maa peale, vaid mõõka ja lahknevust (Mat 10,34-36 ja par.), on tulnud lahutama lapsi vanemaist, koguni miniat ämmastki. Kõik neli võimalust on antud Lk 12,51-53. Edaspidi on Jeesuse järgi majas kolm kahe vastu, kaks kolme vastu alati (nõnda Luukas) ja inimese vaenlased on ta kodakondsed (nõnda Matteus). Ja veelgi enam, Mat 10,37 Jeesus ütleb, et laps, kes armastab vanemaid temast enam, või vanemad, kes armastavad lapsi temast enam, ei ole teda väärt. Aga kõige tipuks on Lk 14,26 : kui keegi tuleb Jeesuse juurde ega vihka oma vanemaid, naist, lapsi, vendi ega õdesid ning iseenda psüühet (seega tervemõistust), siis ta ei ole võimeline saama Jeesuse jüngriks! Mõelge, et seda ütleb seesama Jeesus, kes räägib vaenlaste armastamisest!

Kõik need laused kokku tähendavad: senise perekonnastruktuuriga on lõpp, midagi uut tuleb panna ta asemele, et üldse suuta elada kristlikult. Apostlite aktides ja veretunnistajate lugudes on Jeesuse misjonäride üheks suursüüks alati see, et nad laostavad patriarhaalseid suurperekondi ning nende üldkehtivat ja ainuõiget moraali“. („Budismist“, lk 236-237)

10.

Ilmar Vene: „Kristlus on kaheldamatult jäänud, kuid praegu toimib ta sootuks uuel, ilmalikustunud kujul, mis vähemasti väliselt mõjub kristluse eitusena“ („Ristiusu mõistatus. Jumalinimeses inimjumalani“, lk 6)

Kristluse elujõulisuse üheks kõnekaks illustratsiooniks on hea vaadata suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi Toivo Maimetsa artiklit „Millal algab inimese elu?“ (Akadeemia, 2008, nr8) ja sellele järgnenud diskussiooni Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr1).

Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671), Toomas Vooglaid süüdistab Maimetsa vassimises, plagieerimises jne ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seeme- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et ilmalik Toivo Maimets on implitsiitselt kristlikul positsioonil. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on täiesti konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord. Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algust Maimets fikseerida püüab, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on kristliku hinge sekulaarse ekvivalendi kujutlemine. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

11.

Ilmaliku kristluse ehk humanismi puhul projitseeritakse see katkelisus ühiskondlikku sfääri ning reageeritakse ägeda kõlbelise protestiga kõigele sellele, kus vanemate maised omadused (eelkõige muidugi rikkus ja vaesus) päranduvad järglastele (ebavõrdseks stardipositsiooniks ja edenemisvõimalusteks). On ju mis tahes pärilikkus variatsioon vanatestamentlikul teemal „vanemate patud nuheldakse laste kaela“. Kristliku hinge ainus omadus on (määratlematu) jumalanäolisus, see on geneetiline sarnasus taevase, mitte maise isaga, hakata surematuid hingi omavahel mingitesse põlvnemissuhetesse seadma oleks täielik totrus. Samuti mõtleb humanist ja tema lähisugulust kristlasega näitab seegi, et mõlemad sügavalt jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Humanistil läheb Darwinit vaja ainult isatapuks, tähendab kiriku materdamiseks ja kukutamiseks, Jumala surmamiseks, edasi on pärilikkusest rääkimine tabu, patt inimsuse religiooni vastu, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler oma rassiõpetuse ja Blut und Boden’iga).

Aga kuna ontogeneesi ületav ehk kestlik elu ongi kõige olemuslikumas mõttes muudatustega põlvnemine ehk pärilikkus, siis võib humanismi mingis mõttes surmakultuuriks nimetada küll (seda muidugi humanistlikel eeldustel, et inimese kultuuriloomus suudab bioloogilise loomuse täielikult allutada kogu populatsiooni ulatuses).
Kristlik (surematu) hing ja humanismi üliväärtus autonoomne indiviid (individuus ld k jagamatu) on bioloogia ehk siinpoolsuse seisukohalt parimal juhul mingi tühine marginaalsus, pärilikkuse ja keskkonnamõjude koostoimel vormitud organismi piiratud agentsus.

12.

Vürst Mõškin hüüatab: „Sotsialismgi on katoliikluse ja tema olemuse sünnitis! Ka see on tekkinud meeleheitest nii nagu selle vend ateismgi – moraalseks vastukaaluks katoliiklusele“ (lk 596).

Ilmalikust seisukohast vaadatuna on see küllalt täpne (pean silmas eelkõige moraalset vastuseisu katoliiklusele). Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslikke loosungitega a la Bertrand Russell: „Täie vastutustundega oma sõnade eest ütlen ma, et kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas.“ („Miks ma kristlane ei ole“ Akadeemia 2002 nr 7).

Kuna kristlikud konservatiivid tavatsevad praegusi suundumusi (eriti igasugust seksuaalset vabanemist) kirjeldada kõige jäledama moraalse langusena ning kujutlevad end viimaste terve mõistuse ja moraalisaarekestena, tuleb teha siin mõned mõistelised täpsustused. Kõige lühemalt saab vist ilmalikustumisprotsessi selle tahu sõnastada järgnevalt: pühadusetundelt ja jumalakartlikkuselt on liigutud moraalsusele ja südametunnistusele.

„Surmakultuuri arhitektides“ rõhutatakse järjepidevalt, et elu on püha ja pole inimese oma ja kuulub Jumalale ja seega ei tohi inimene seda puutuda (abort, eutanaasia, enesetapp on rängad patud). Just, neile on elu püha, aga ilmalikud võtavad elu eest moraalse vastutuse, nii sünd kui surm on nende vastutusel.

Nagu William James ütleb: „ [Usk Absoluuti võimaldab] käsitleda ajalikku potentsiaalselt igavesena, usaldada selle lõpptulemust ning heita endalt patust  puhtana hirm ning lakata muretsemast meie lõpliku vastutuse eest. Ühesõnaga, [Absoluuti uskujad] peavad silmas, et neil on ikka ja jälle õigus võtta moraalne puhkepäev, lasta maailmal loogelda omal moel, tundes, et selle probleemid on paremates kätes kui meie omad ja pole seega meie mureks” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 57).   

Öelda, et inimelu on püha, tähendab öelda, et see on teispool head ja kurja, teispool inimlikku vastutust, teispool moraalsust. Samuti ei ole püha kategooria mõistuslikult analüüsitav.

Pühadus on nagu peldikuuks –  selle funktsioon midagi varjata, katta kinni ebameeldivus, mille kaotamiseks pole insenerlikku väge.

13.

Paavst Johannes Paulus II sarjab oma ringkirjas Evangelium Vitae siinpoolsele elukvaliteedile keskendumist, nimelt „sellises kontekstis on kannatus, mis on inimeseks olemise vältimatu koorem, kuid ka võimaliku isikliku kasvamise tegur, „tsenseeritud“, tarbetuna kõrvale heidetud ja isegi vaenulik nagu kuri, mida peab alati ja ükskõik mis hinna eest vältima. Kui seda ei saa teha ja kui kaob isegi tulevase heaolu perspektiiv, näib elu olevat kaotanud kogu oma mõtte ja inimeses kasvab kiusatus nõuda õigust see kannatus kaotada“(p. 23).

Ka „Surmakultuuri arhitektides“ protesteeritakse läbivalt kannatuse kaotamise vajaduse kui argumendi vastu. Humanist Settebrini aga neab maapõhja „kristlikku aukartust inimliku viletsuse ees“, koostab raamatut „Kannatuste sotsioloogia“, kus oleks sees kõik maailma kannatused, et need siis järjepanu kaotada. Arstiteadust nimetab Settembrini humanistliku vaimu erivarjundiks. Üks rängemaid vastumeelsusi mida jesuiit Naphta aga Settembrini suhtes tunneb, on just see, et viimasel puudub igasugune austus kannatuse suhtes. Tuletan meelde, et kirikluse-kristluse keskne kuju on just Jeesuse kannatuslugu (ja ülestõusmine), mitte tema õpetus (meenutagem või Mel Gibsoni filmi, mis humanistlikule pilgule oli mingi totter sadistlik vaatemäng, ent kristlastele midagi hingepõhjani liigutavat).

Kannatuste minimeerimise printsiip, mida eelkõige utilitaristid (ja budistid) on mahitanud, on üliväärtuseks tunnistatuna tõepoolest surmatee. Kui võtta budistide esimene tõde „elu on kannatus“ ja ühendada see kannatuse minimeerimise printsiibiga, saabki elu minimeerimise printsiibi ehk surmatee. Muide, ka eeltsiteeritud Bertrand Russell mõtles noorena, kuidas kõige rohkem inimesi ära saaks tappa, sest inimesed kannatavad nii palju (liigiline eutanaasia!).

Eesti autoritest on selle seose viimati kõige põhjalikumalt lahti kirjutanud Andrei Hvostov romaanis „Lombakas Achilleus“ (lk 143jj) 1992 aastal asutatud Church of Malthuse näitel. Church of Malthuse eesmärgiks on inimkonna väljasuretamine, sest see koormab keskkonda ja piinleb ka ise liiga palju st väjasuretamine ei tulene inimvihast, vaid kõlbelistest eesmärkidest ja kaastundest. Ka Church of Malthusel puudub vähimgi aukartus kannatuse ees ja arvab, et see tuleks hävitada.

Liigne moraal ja kaastunne tapavad, kirik aga kaitseb liigse moraalsuse eest tõstes mõned piinad pühaduse taha peitu.

„Settembrini on sümpaatsem ja hoolivam, aga Naphta on tihti veenvam,“ on öelnud paljud „Võlumäe“ kommenteerijad.

14.

„Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi“ (Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik“ 2. kd, lk 287)

Lugedes „Surmakultuuri arhitekte“ või viimaste paavstide kirjutisi torkab silma üpris tähenduslik ilming: nimelt ka nemad on selgelt asetanud rõhu siinpoolsusele, isegi ökoloogiline kriis on teemaks. See on fundamentalismi (mis on arhailisest sõnavarast hoolimata siiski hilisuusaegne nähtus) esilekerkimisel ikka soodustav tegur. Kui enam ei saa ratsionaalselt seletada, et maised kannatused on väike asi igaveste põrgupiinade vältimiseks (NB! See on kannatuste minimeerimise printsiip), siis on väga raske selgitada, miks peab siin kasvõi piineldes mingit inimarule mõistetamatut prokrusteslikku Seadust järgima. Ei „Surmakultuuri arhitektides“ ega Evangelium Vitae’s ähvardata põrguga (või tõotata taevast), mistõttu kogu veenmisjõud toetatakse hirmsale pateetikale ja sõnavahule ning fundamentalistlikule rangusele. Keda need tundepuhangud aga kaineks jätavad, siis see näeb paratamatult läbi kui mannetu ja isegi hale on see veenmispüüd. Varro Vooglaid räägib kategoorilistest valikutest, hallide toonide puudumisest, elu ja surma küsimusest sõna otseses mõttes, ent lõpetuseks ütleb ikka, et igaüks peab ise otsustama ja valima, korrates nõnda tahes-tahtmata pluralistliku liberalismi põhiteesi: eksitentsiaalsed valikud teeb iga inimene ise.

Kui pole surematut hinge, pole ka seda, mida põrgukatlast päästa (ega seda, millesse taeva nimel investeerida). Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii!