26. juuli 2012

Surmakultuuri arhitektid


 Ilmus Sirbis 26.07.2012 oluliselt kärbituna (umbes kolmandiku jagu). Käesolev versioon on üksjagu arusaadavam, hõlmavam ja nüansseeritum.


Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine

Donald DeMarco, Benjamin Wiker. Surmakultuuri arhitektid. 2012. Elukultuuri Instituut


Mihkel Kunnus


1.
Praegune aeg soosib fundamentalismi, igasugust kramplikku klammerdumist mõne kultuurinormi või traditsiooni, sagedamini mõne moondunud mälestuse või müüdi külge. Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“ Mäletan, et kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, mis oli kahtlemata väga murranguline ja pöördeline aeg ühiskonnas, nägid inimesed massiliselt UFOsid (kui ma ei eksi oli Vahur Kersnal lausa iganädalane saade „Monoloog tundmatuga“, kus inimesed rääkisid oma UFOkogemustest), sensitiivid, pendlid, esoteerika ja muu arhailine jamps vohas nagu praegugi.
Vahepeal oli päris rahulik.

2.
Relativistlik pluralistlik liberalism on mingis mõttes fundamentalismi otseseim vastandtendents, ühtlasi igale intellektuaalselt ausale ja avara silmaringiga inimesele paratamatu, sest see pole niivõrd idee või leiutis, kuivõrd (valuline) avastus, et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt. Mõistvaks ehk vabatahtlikuks ja leplikuks omaksvõtuks on aga sel on üks väga ränk puudus – see on intellektuaalselt liiga nõudlik.
Kui mingi ideoloogia (kõige laiemas mõttes) pretendeerib üldhõlmavaks, peab see olema väga lollikindel st ka vaimselt väga vähe võimekatele peab seal olema oma koht ja nurgake. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad.
Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! jne), samas  näiteks feminism läheb küllalt kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused“, „Naised on moraalsemad kui mehed“, „Mehed ja naised on vaenlased“.
Seepärast netikommentaarides konfronteerutaksegi implitsiitselt umbes taoliste seisukohtadega.
Relativistliku pluralismiga on lood veel eriti õnnetud, sest see vajab funktsionaalsuseks väga leebet, end turvaliselt tundvat ja suure võimekusega erudeeritud intellekti. Muidu muutub see väga hõlpsalt suisa enda vastandiks st üheks sattumuslikuks ideosünkraatiliseks fundamentalismiks. Arusaamast, et ühest vaatenurgast ei piisa, et alati peab arvestama paljude ühismõõdutute vaatenurkadega, saab õige kergesti kõigi vaatenurkade samaväärsus, millest omakorda väga hõlpsalt oma enda vaatenurga samaväärsus kõigi teistega, millest omakorda oma enda vaatenurga piisavus ja eneseküllasus, mis annabki piisava energilisuse ja sõjakuse korral fundamentalismi. Saame ilusa šigalevliku praktikaparadoksi, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu: ühe vaatepunkti mittepiisavusest saab ühe vaatepunkti piisavus,  kõige demokraatlikum hoiak on kõige ebademokraatlikum.
Eelöeldu kehtib peamiselt ratsionaalsuskesksest inimkäsitlusest alustades, see tähendab, praktiliselt üldse mitte, praktiline, rohujuuretasandilt võrsuv pluralistlik relativistlik liberaalsus [edasi PLR] pole kohe kindlasti üldise filosoofilise arengutaseme tõusu tagajärg, kus iga indiviid on jõudnud mõistuse üldiste piiride ja kultuurisõltuvuse äratundmiseni; praktiline PLR on jõukasutuse piiramise  ja õigusriigi monopoliks muutumise paratamatu tagajärg, mida ei saada üha laienev mõistuse liiast tulenev tegutsemisvõimetus, vaid erinevate relvituks jäänud fundamentalistide allasurutud hammastekrigin. PLRi karikatuurse mudelvormi võiks saavutada juba lasteaias: piisab kui korjata lastelt kõik viskerelvad ja siduda nad nii lühikese keti otsa, et nad üksteist kolkima ei ulatu.

3.
Hoiakut, mis kannab raamatut „Surmakultuuri arhitektid“, võib mööndusi nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks. Varro Vooglaid kirjutab eessõnas: „[K]äesolev raamat kirjutatud mitte selleks, et pakkuda lugejaile intellektuaalset naudingut, vaid selleks, et kutsuda inimesi täielikus aususes peeglisse vaatama ning langetama oma elu suhtes põhimõttelisi otsuseid. Igaüks meist peab valima, kummal pool rindejoont ta elukultuuri ja surmakultuuri vahelises võitluses seisab, sest halle tsoone ega erapooletust siin ei eksisteeri. /…/ Neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei ole olemas. /…/  Kuigi surmakultuur on lääne materialistlikus tsivilisatsioonis ühiskonna kõigist kihtidest ja sfääridest läbi kasvanud, mõjutades nii filosoofiat, teadust, kunsti, muusikat, arhitektuuri, poliitikat, majandust, meditsiini, õigust kui ka Kirikut, rõhutavad raamatu autorid, et just nagu surmakultuuri on ehitanud lihast ja luust inimesed, nii sõltub ka elukultuuri lõplik võit isikutest, kes teevad oma konkreetseid valikuid. Seega lasub meist igaühel kaalukas vastutus valida, keda ja mida me teenime: “Kas toimime arhitekti ja orjana surmakultuuri halastamatus ülesehitamises või saavad meist arhitektid ja teenistusvalmis kaastöölised elukultuuri taastamisele kõigil tasanditel.“ Valigem siis targasti, sest tegu on tõesti elu ja surma küsimusega.” (lk 18-19)
Niisiis, väidetavalt on tegu elu ja surma küsimusega, kus pooltoone ei eksisteeri ja neutraalne positsioon on võimatu. Kõlab fundamentalistlikult küll. Kui aga siit see maksimaalsuseni võimendatud paatos maha lahutada, siis jäävad järele nii napid ja vähemõjukad praktikaerinevused, et mingitest suurtest fundamentaalsetest kultuurimuutustest oleks raske rääkida. Nn elukultuuri määratlevad eelkõige ja tuumsemalt abordi- ja eutanaasiakeeld ning puritaanlik seksuaalmoraal. Võimalik, et rangel alkoholipoliitikal ja tubaka keelustamisel oleks märksa laiaulatuslikumad ühiskondlikud tagajärjed.

4.
Raamatu sihipärane mõjujõud on tõenäoliselt väga väike kui mitte sootuks olematu. Mul on väga raske ette kujutada lugejat, keda see raamat võiks veenda. Lühimalt: raamat üritab mõjuda intellekti kaudu, aga inimesi, kelle käitumist ja väärtushinnanguid intellekt märkimisväärsel määral mõjutab, nii lihtsakoelise argumentatsiooniga kohe kuidagi ei veena. Lugedes on tunne nagu sülelaps üritaks sind füüsilise jõuga survestada ja käsi selja taha väänata. Tegu on üsna tüüpilise „oma mätta raamatuga“, mis parimal juhul teeb metafüüsilise pai ja komplimendi neile, kes juba on sellel mättal. Paljud lõpp-punktid, kuhu välja argumenteeritakse, mõjuvad ühemõttelise ummiku ja negatiivsusena ainult elukultuurlastele, mitte neile, keda väidetavalt veenda üritatakse. Süüdistused sekularismis, paganluses, humanismis jms mõjuvad tänapäeva õhtumaades ilmselgete etteheidetena ainult küllalt kitsastes ringkondades. Väga representatiivse näite saab Auguste Comte’i käsitlevast peatükist: „Comte on tähelepanuväärselt mõjutanud ka selliseid valdkondi nagu: stsientism, milles empiirilised teadused tõrjuvad oma massiga välja metafüüsika; relativism, milles tõde muutub juhuslikkuseks; ja feminism, milles naisi peetakse moraalsemaks kui mehi. Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule, mis ei tunne mingeid kohustusi Jumala ees ega kõhkle maailmas propageerimast kontratseptiive, steriliseerimist, aborti ning eutanaasiat.
Inimsõbralikke ebajumalaid ei ole olemas. Comte’i inimsuse ebajumal hülgab südametunnistuse, kriitika, ristiusu ja tõelise kaastunde ning summutab ja neelab nõnda oma kummardajate mõistuse ja südame. Seda tehes astub ta suure sammu surmakultuuri kehtestamise poole“(lk 155).

5.
Sissjuhatuses antakse teada: „Näitamaks kurjust, mis määratleb ja toidab surmakultuuri, oleme otsustanud esitada mitte ideede käsitluse, vaid isikute elulood. Nii teeme mitmel olulisel põhjusel. Esiteks pakuvad enamiku lugejate jaoks elulood iseenesest rohkem huvi. Kuid mis veelgi olulisem, elulugudest saab, et ideedel on tagajärjed ainult seetõttu, et neid vormivad, võtavad omaks ja rakendavad elu isikud“(lk 31).
Küllap see on ka põhjus, miks argumentum ad hominem ei tundu autoritele millegi taunimisväärilisena, vastupidi, võib öelda, et see on kesksemaid ja läbivamaid võtteid üldse. Representatiivsed lõigud saab noppida näiteks Alfred Kinsey’d käsitlevast peatükist: „Nõnda oli Alfredi seksuaalsus juba varasest poisieas alates tema kui mehe loomuse ja üldise loomupärasuse väga suur moonutus./…/ [Kinsey’l] oli õnnestunud saladuses hoida instituudi sügavalt perversset iseloomu ja oma isiklikke seksuaalseid deemoneid. /…/ Kuid meedia lolliks tegemine ei peaks meid üllatama. Nagu nägime, õppis Kinsey täiuslikult ära oma väärastunud ihade teaduseks maskeerimise kunsti, mis võimaldas tal üha edukamat vormida ühiskonda omaenda masendava näo järgi“ (lk 270- 288).
Toomas Paul kirjutab: „Elukultuuri Instituudi  poolt välja antud „Surmakultuuri arhitektid“ ei ole uusaja mõtte süvatrendide kirjeldamine ja analüüs, nagu on hiljaaegu eesti keeles ilmunud Hannah Arendti „Mineviku ja tuleviku vahel“, vaid esitab Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri kahekümne kolme väljavalitud 19. ja 20. sajandi „tegija“ portree./…/ Tuleb välja, et valdavalt on tegemist traagiliste kujudega, kes on saanud oma lapsepõlvekodus traumad – väga süngelt Wilhelm Reich, Helen Gurley Brown, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger – või kogenud isikliku elu nurjumist nagu Margaret Mead ja Simone de Beauvoir – ja siis oma reaktsioonid disaininud üldkehtivaks ühiskonnateooriaks.“ („Kirik & Teoloogia“ 27.04.2012)

6.   
Siinkirjutaja taluvuslävel sõtkutakse vast kõige teravamalt Judith Jarvis Thompsonit käsitlevas artiklis, kus antakse teada: „Abordi eesmärk on selgemast selge – tappa sündimata laps. See eesmärk saab eriti selgeks väljendis „traagiline komplikatsioon,“ mida kasutatakse nende harukordsete juhtumite kirjeldamiseks, milles laps elab üle hilises rasedusfaasis tehtud abordi. Aborti sooritav naine soovib end vabastada soovimatust lapsest, kuid nii tema kui ka tema arst soovivad vahetult selle lapse surma“(lk 161).
Öeldakse, et ära oleta autori pahatahtlikkust seal, kus põhjuseks võib sama hästi olla rumalus. Antud juhul raske seda kena ja mõistlikku soovitust lõpuni järgida, sest on liiga raske uskuda, et keegi saab olla nii mõistmatu ja empaatiatu, et peab üheks võimalikukski abordi tegemise motivatsiooniks lootetapmisrõõmu. Nii kipub parsimooniaprintsiibi toel süvenema veendumus, et autorte näol on tegu küüniliste demagoogitsejatega, kes intellektuaalsest aususest just suurt ei pea. Võiks veel nende endi vaimus küsida, et millised küll pidid olema kodud ja perekondlikud olud, kust nii vastikud inimesed tulevad, kui intellektuaalse ebaaususe „moraalne versioon“ ei kõlaks just nimelt ühe katoliiklikkuse tunnusvormelina – eesmärk pühitseb abinõu. Solvatuna tunneb end siin ainult intellektuaalset ausust üheselt vooruseks pidav humanist, aga Wiker ja DeMarco ei kutsu lugejaid kaasa tunnetuslikule rännakule, mille lõppjäreldusteks oleks elukultuuri moraalsed seisukohad –  nende õigsust ei panda ju kahtluse alla kordagi – vaid näidatakse, kui nõmedad ja ebameeldivad on mõtlejad, kes neid moraalidogmasid ei jaga või neist eemale kipuvad argumenteerima. Näiteks kui innukas tudeng läheb oma guru’t intervjueerima, siis on ta šokeeritud, „nähes, et kuuekümnendates ning „vanaldase ja kortsulise välimusega“ de Beauvoir’ huuled on värvitud ja küüned erepunaseks lakitud /…/ Intervjuu kestel puhus ahelsuitsetajast de Beauvoir korduvalt oma protežeele suitsu näkku, samal ajal kui too püüdlikult prantsuse keeles küsimusi moodustas“(lk 184). Tõesti-tõesti, kes võtaks tõsiselt nii nõmeda inimese filosofeerimist?!

7.
Raamatu suurim puudus ongi see, et tegu on mõistuslikku vormi maskeeritud manitsusjutlusega ja hurjutuskõnega, hästikarikeeritava solvanguga intellektile. Richard Dawkinsi, David Millsi, Daniel Dennetti jmt positivistlik-valgustuslik ateism on tundunud mulle alati sügava antropoloogilise kanapimedusena ning isegi Andrus Kiviräha praalimine oma jumalalugudes küllalt pentsiku ja mitte eriti maitseka huumorina, ometi on „Surmakultuuri arhitektid“ vesi just nende veskile, sest Donald DeMarco ja Benjamin Wiker on musternäidised vastikutest kitsarinnalistest papikestest, kes üritavad vahendeid valimata ajusid pesta, tõelised antivalgustuslikud moraalikääbused, kes kõmistavad valjul häälel pühadusest ja on valmis Moraali ja Jumaliku Korra nimel igal taskuvargal käe otsast raiuma; argumentatsioonivahenditeks valivad oponendi isiku kõikvõimaliku pisendamise: pilkavad Galtoni lastestust, Darwini laste nõrka tervist, Nietzsche füüsilist põdurust, Beauvoiri välimust jne.
See raamat ei tekita tahtmist kaitsta õigluse ja aususe nimel ilmalikku humanismi, ei, selle raamatu näol on tegu, pardon my french, nii piinliku vastu tuult kusemisega, et see tekitab tahtmise kaitsta traditsioonilist kirikukultuuri ja katoliiklust, traditsiooni, mis  kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet ja mille mõned rõhuasetused on õhtumaades üha aktuaalsemad.
Georg Henrik von Wrighti ütleb ühe suurima inimtundja Dostojevski kohta, et ta „elab kõikides oma suurtes romaanitegelastes. Aga ma usun, et mitte ühegagi neist ei ole ta nii samastunud kui Ivan Karamazoviga. Aljoša ja Idioot kahvatuvad hägusateks ideaalkujudeks Ivani, selle inimolemise aktuaalse kontsentraadi kõrval. On iseloomulik, et Dostojevski laseb just Ivanil jutustada legendi suurinkvisiitorist, mille juures me hiljem pikemalt peatume ja mida me võiksime ka nimetada suure vene kirjaniku vaimseks testamendiks“ („Minerva öökull“, lk 146)  ja edasi: „Kui suurinkvisiitor meid veenab, siis tuleb see sellest, et tema loomuses pole midagi odavat. Teda peab võtma tõsiselt. Ta räägib inimkonna nimel“(samas, lk 181).
Suurinkvisiitori loomuses pole tõesti midagi odavat. Nagu pole midagi odavat jesuiit Leo Naphta ega humanist Lodovico Settembrini loomuses, ilukirjanduslikus paarikus, kuhu Thomas Mann on koondanud inimolemise aktuaalse kontsentraadi.

8.
Kui DeMarco ütleb, et „Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule“(lk 155), siis tähendab see täiesti ühemõttelist hukkamõistu. Ilmalik humanism on tõepoolest nn elukultuuri suurim vaenlane, täpsemalt, koondab endas viimasele kõige vastassuunalisemaid tendentse ning mis ehk kõige ohtlikum: oma geneetilise suguluse tõttu on kõige nakkavam. Pole näiteks vähimatki ohtu, et kirik Muhamedi Kristuse kõrvale, saati asemele tõstaks, aga hiljuti meediakünnise ületanud humanistliku kiriku manifest tõusis täiesti orgaanilisema kirikust enesest. Sellega, et humanismi ehk inimsuse religiooni näol on tegu kristluse ilmalikustunud vormiga, pole õhtumaise mõttelooga põgusaltki tutvunule mingi üllatus (üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet  on nimetanud kristlust religioonist väljumise religiooniks; sellest, miks just kristlus pidi päädima ilmalikustumises, on väga põhjalikult kirjutanud ka Ilmar Vene). Wikeri ja DeMarco sõnavara kasutades saaks kirjeldatava protsessi koondesituse sõnastada aforistlikult löövusega: surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus.
See võib kõlada epateerivalt või paradoksaalsena, aga kui hinnangud kõrvale jätta ja pisut sisulisemalt läheneda, siin pole siin midagi vastuolulist. Näiteks Linnart Mäll nimetas evangeeliumeid humanistlikeks baastekstideks ning seda mitte mõnes teravameelses ja provokatiivses essees, vaid ühe keskse järeldusena riiklikult auhinnatud teadustöös (ehk isegi teaduslikus elutöös).
Esmast aforismi pisut laiendades: Surmakultuuri peaarhitekt on Jeesus Kristus ja (katoliku) kirik on olnud põhimine kaitsemüür Kristuse sõnumi imbumisel ühiskonda. Esmapilgul kõlab see pelgalt kiriku enesekirjelduse sõnasõnalise vastupidiseks keeramisena, on ju (katoliku) kirik nimetanud oma funktsiooniks just nimelt evangeliseerimise, Kristuse rõõmusõnumi jutlustamise. Ka Johannes Paulus II kordab ringkirjas Evangelium Vitae : „Koos tunneme kõik kohustust jutustada elu Evangeeliumi“ ja „Jeesus on ainus Evangeelium – meil pole midagi rohkemat öelda või muud tunnisust anda“ (p 79. ja p 80. rõhutus originaalis – M.K.)
Aga konkreetseks minnes võib näha, et evangeeliumitele eelistatakse järjepidevalt Vana Testamenti jmt.
Seepärast ütleb ka vürst Mõskin (NB! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!)
„„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!“ kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!““ (1975. a. trükk lk 594-5)

9.
Väga iseloomuliku lõigu saab „Surmakutuuri arhitektide“ sissejuhatusest:
„Üks varasemaid tänini säilinud kristlikke dokumente peale Uue Testamendi on Didache („Kaheteistkümne apostli õpetus“). Sellest leiame, et need, kes on otsustanud kristlaseks saada, seatakse väga selge valiku ette. Didache oli sissejuhatav käsiraamat äsja kristlaseks saanud inimestele, mis näitas neile kätte kristliku pühaduse nõuded ja ühtlasi osutas, mis tuleb paganlikust kultuurist kõrvale jätta. Dokument algab sõnadega: „On kaks teed, elutee ja surmatee, ning need kaks on väga erinevat teed.“ On iseloomulik, et manitsuste hulgast leiame järgmised keelud:
Sa ei tohi tappa. Sa ei tohi abielu rikkuda. Sa ei tohi poisse pilastada. Sa ei tohi hoorata. Sa ei tohi varastada. Sa ei tohi tegeleda nõidusega. Sa ei tohi manustada aineid [mis lisaks „võlujookidele“ viitas erilise rõhuga rasestumist takistavatele ja aborti esile kutsuvatele ainetele – autorite märkus, M.K.]. Sa ei tohi last tappa abordi läbi ega surmata sigitatud last. Sa ei tohi himustada teiste inimeste vara.“
(lk 26-27)

Niisiis mainitakse – ja just ja ainult mainitakse! – Uut Testamenti ning siis lajatatakse vanatestamentlikumalt kui Vanas Testamendis (Sina ei tohi mitte X ja Y ja Z ja …!) Milline evangeelium! Milline rõõmusõnum!
Puust ja punaseks aitab katoliikluse antikristluse-antijeesuslikkuse teha kõrvutus Uku Masingu otsekohese väljaütlemisega budismi loengutes:
„Jeesusel ei olnud pisimatki respekti patriarhaalse perekonnastruktuuri vastu, ehkki just seda fakti igasugused vennikesed püüate mätsida kinni ja olematustada ning isegi Jeesusest teha kellegi patriarhaalse perekonna viimase alussamba. Teotatud on Jeesust teisitigi, aga  see on mu meelest üks rängemaid teotusi. […]
Ei ole tegu ainult sellega, et Jeesus ei tunnista ema, vendi ja õdesid nendeks, kes nad on, vaid nimetab nende nimedega oma kuulajaid ja jüngreid (Mat 12,46-50 ja par.). Ta on öelnud ka, et Ta ei ole tulnud rahu tooma maa peale, vaid mõõka ja lahknevust (Mat 10,34-36 ja par.), on tulnud lahutama lapsi vanemaist, koguni miniat ämmastki. Kõik neli võimalust on antud Lk 12,51-53. Edaspidi on Jeesuse järgi majas kolm kahe vastu, kaks kolme vastu alati (nõnda Luukas) ja inimese vaenlased on ta kodakondsed (nõnda Matteus). Ja veelgi enam, Mat 10,37 Jeesus ütleb, et laps, kes armastab vanemaid temast enam, või vanemad, kes armastavad lapsi temast enam, ei ole teda väärt. Aga kõige tipuks on Lk 14,26 : kui keegi tuleb Jeesuse juurde ega vihka oma vanemaid, naist, lapsi, vendi ega õdesid ning iseenda psüühet (seega tervemõistust), siis ta ei ole võimeline saama Jeesuse jüngriks! Mõelge, et seda ütleb seesama Jeesus, kes räägib vaenlaste armastamisest!
Kõik need laused kokku tähendavad: senise perekonnastruktuuriga on lõpp, midagi uut tuleb panna ta asemele, et üldse suuta elada kristlikult. Apostlite aktides ja veretunnistajate lugudes on Jeesuse misjonäride üheks suursüüks alati see, et nad laostavad patriarhaalseid suurperekondi ning nende üldkehtivat ja ainuõiget moraali“. („Budismist“, lk 236-237)

10.
Ilmar Vene: „Kristlus on kaheldamatult jäänud, kuid praegu toimib ta sootuks uuel, ilmalikustunud kujul, mis vähemasti väliselt mõjub kristluse eitusena“ („Ristiusu mõistatus. Jumalinimeses inimjumalani“, lk 6)
Kristluse elujõulisuse üheks kõnekaks illustratsiooniks on hea vaadata suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi Toivo Maimetsa artiklit „Millal algab inimese elu?“ (Akadeemia, 2008, nr8) ja sellele järgnenud diskussiooni Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr1).
Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671), Toomas Vooglaid süüdistab Maimetsa vassimises, plagieerimises jne ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seeme- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et ilmalik Toivo Maimets on implitsiitselt kristlikul positsioonil. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on täiesti konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord. Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algust Maimets fikseerida püüab, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on kristliku hinge sekulaarse ekvivalendi kujutlemine. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

11.
Ilmaliku kristluse ehk humanismi puhul projitseeritakse see katkelisus ühiskondlikku sfääri ning reageeritakse ägeda kõlbelise protestiga kõigele sellele, kus vanemate maised omadused (eelkõige muidugi rikkus ja vaesus) päranduvad järglastele (ebavõrdseks stardipositsiooniks ja edenemisvõimalusteks). On ju mis tahes pärilikkus variatsioon vanatestamentlikul teemal „vanemate patud nuheldakse laste kaela“. Kristliku hinge ainus omadus on (määratlematu) jumalanäolisus, see on geneetiline sarnasus taevase, mitte maise isaga, hakata surematuid hingi omavahel mingitesse põlvnemissuhetesse seadma oleks täielik totrus. Samuti mõtleb humanist ja tema lähisugulust kristlasega näitab seegi, et mõlemad sügavalt jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Humanistil läheb Darwinit vaja ainult isatapuks, tähendab kiriku materdamiseks ja kukutamiseks, Jumala surmamiseks, edasi on pärilikkusest rääkimine tabu, patt inimsuse religiooni vastu, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler oma rassiõpetuse ja Blut und Boden’iga).
Aga kuna ontogeneesi ületav ehk kestlik elu ongi kõige olemuslikumas mõttes muudatustega põlvnemine ehk pärilikkus, siis võib humanismi mingis mõttes surmakultuuriks nimetada küll (seda muidugi humanistlikel eeldustel, et inimese kultuuriloomus suudab bioloogilise loomuse täielikult allutada kogu populatsiooni ulatuses).
Kristlik (surematu) hing ja humanismi üliväärtus autonoomne indiviid (individuus ld k jagamatu) on bioloogia ehk siinpoolsuse seisukohalt parimal juhul mingi tühine marginaalsus, pärilikkuse ja keskkonnamõjude koostoimel vormitud organismi piiratud agentsus.

12.
Vürst Mõškin hüüatab: „Sotsialismgi on katoliikluse ja tema olemuse sünnitis! Ka see on tekkinud meeleheitest nii nagu selle vend ateismgi – moraalseks vastukaaluks katoliiklusele“ (lk 596).
Ilmalikust seisukohast vaadatuna on see küllalt täpne (pean silmas eelkõige moraalset vastuseisu katoliiklusele). Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslikke loosungitega a la Bertrand Russell: „Täie vastutustundega oma sõnade eest ütlen ma, et kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas.“ („Miks ma kristlane ei ole“ Akadeemia 2002 nr 7).
Kuna kristlikud konservatiivid tavatsevad praegusi suundumusi (eriti igasugust seksuaalset vabanemist) kirjeldada kõige jäledama moraalse langusena ning kujutlevad end viimaste terve mõistuse ja moraalisaarekestena, tuleb teha siin mõned mõistelised täpsustused. Kõige lühemalt saab vist ilmalikustumisprotsessi selle tahu sõnastada järgnevalt: pühadusetundelt ja jumalakartlikkuselt on liigutud moraalsusele ja südametunnistusele.
„Surmakultuuri arhitektides“ rõhutatakse järjepidevalt, et elu on püha ja pole inimese oma ja kuulub Jumalale ja seega ei tohi inimene seda puutuda (abort, eutanaasia, enesetapp on rängad patud). Just, neile on elu püha, aga ilmalikud võtavad elu eest moraalse vastutuse, nii sünd kui surm on nende vastutusel.
Nagu William James ütleb: „ [Usk Absoluuti võimaldab] käsitleda ajalikku potentsiaalselt igavesena, usaldada selle lõpptulemust ning heita endalt patust  puhtana hirm ning lakata muretsemast meie lõpliku vastutuse eest. Ühesõnaga, [Absoluuti uskujad] peavad silmas, et neil on ikka ja jälle õigus võtta moraalne puhkepäev, lasta maailmal loogelda omal moel, tundes, et selle probleemid on paremates kätes kui meie omad ja pole seega meie mureks” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 57).   
Öelda, et inimelu on püha, tähendab öelda, et see on teispool head ja kurja, teispool inimlikku vastutust, teispool moraalsust. Samuti ei ole püha kategooria mõistuslikult analüüsitav.
Pühadus on nagu peldikuuks –  selle funktsioon midagi varjata, katta kinni ebameeldivus, mille kaotamiseks pole insenerlikku väge.

13.
Paavst Johannes Paulus II sarjab oma ringkirjas Evangelium Vitae siinpoolsele elukvaliteedile keskendumist, nimelt „sellises kontekstis on kannatus, mis on inimeseks olemise vältimatu koorem, kuid ka võimaliku isikliku kasvamise tegur, „tsenseeritud“, tarbetuna kõrvale heidetud ja isegi vaenulik nagu kuri, mida peab alati ja ükskõik mis hinna eest vältima. Kui seda ei saa teha ja kui kaob isegi tulevase heaolu perspektiiv, näib elu olevat kaotanud kogu oma mõtte ja inimeses kasvab kiusatus nõuda õigust see kannatus kaotada“(p. 23).
Ka „Surmakultuuri arhitektides“ protesteeritakse läbivalt kannatuse kaotamise vajaduse kui argumendi vastu. Humanist Settebrini aga neab maapõhja „kristlikku aukartust inimliku viletsuse ees“, koostab raamatut „Kannatuste sotsioloogia“, kus oleks sees kõik maailma kannatused, et need siis järjepanu kaotada. Arstiteadust nimetab Settembrini humanistliku vaimu erivarjundiks. Üks rängemaid vastumeelsusi mida jesuiit Naphta aga Settembrini suhtes tunneb, on just see, et viimasel puudub igasugune austus kannatuse suhtes. Tuletan meelde, et kirikluse-kristluse keskne kuju on just Jeesuse kannatuslugu (ja ülestõusmine), mitte tema õpetus (meenutagem või Mel Gibsoni filmi, mis humanistlikule pilgule oli mingi totter sadistlik vaatemäng, ent kristlastele midagi hingepõhjani liigutavat).
Kannatuste minimeerimise printsiip, mida eelkõige utilitaristid (ja budistid) on mahitanud, on üliväärtuseks tunnistatuna tõepoolest surmatee. Kui võtta budistide esimene tõde „elu on kannatus“ ja ühendada see kannatuse minimeerimise printsiibiga, saabki elu minimeerimise printsiibi ehk surmatee. Muide, ka eeltsiteeritud Bertrand Russell mõtles noorena, kuidas kõige rohkem inimesi ära saaks tappa, sest inimesed kannatavad nii palju (liigiline eutanaasia!).
Eesti autoritest on selle seose viimati kõige põhjalikumalt lahti kirjutanud Andrei Hvostov romaanis „Lombakas Achilleus“ (lk 143jj) 1992 aastal asutatud Church of Malthuse näitel. Church of Malthuse eesmärgiks on inimkonna väljasuretamine, sest see koormab keskkonda ja piinleb ka ise liiga palju st väjasuretamine ei tulene inimvihast, vaid kõlbelistest eesmärkidest ja kaastundest. Ka Church of Malthusel puudub vähimgi aukartus kannatuse ees ja arvab, et see tuleks hävitada.
Liigne moraal ja kaastunne tapavad, kirik aga kaitseb liigse moraalsuse eest tõstes mõned piinad pühaduse taha peitu.
„Settembrini on sümpaatsem ja hoolivam, aga Naphta on tihti veenvam,“ on öelnud paljud „Võlumäe“ kommenteerijad.

14.
„Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi“ (Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik“ 2. kd, lk 287)
Lugedes „Surmakultuuri arhitekte“ või viimaste paavstide kirjutisi torkab silma üpris tähenduslik ilming: nimelt ka nemad on selgelt asetanud rõhu siinpoolsusele, isegi ökoloogiline kriis on teemaks. See on fundamentalismi (mis on arhailisest sõnavarast hoolimata siiski hilisuusaegne nähtus) esilekerkimisel ikka soodustav tegur. Kui enam ei saa ratsionaalselt seletada, et maised kannatused on väike asi igaveste põrgupiinade vältimiseks (NB! See on kannatuste minimeerimise printsiip), siis on väga raske selgitada, miks peab siin kasvõi piineldes mingit inimarule mõistetamatut prokrusteslikku Seadust järgima. Ei „Surmakultuuri arhitektides“ ega Evangelium Vitae’s ähvardata põrguga (või tõotata taevast), mistõttu kogu veenmisjõud toetatakse hirmsale pateetikale ja sõnavahule ning fundamentalistlikule rangusele. Keda need tundepuhangud aga kaineks jätavad, siis see näeb paratamatult läbi kui mannetu ja isegi hale on see veenmispüüd. Varro Vooglaid räägib kategoorilistest valikutest, hallide toonide puudumisest, elu ja surma küsimusest sõna otseses mõttes, ent lõpetuseks ütleb ikka, et igaüks peab ise otsustama ja valima, korrates nõnda tahes-tahtmata pluralistliku liberalismi põhiteesi: eksitentsiaalsed valikud teeb iga inimene ise.
Kui pole surematut hinge, pole ka seda, mida põrgukatlast päästa (ega seda, millesse taeva nimel investeerida). Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii!

40 kommentaari:

  1. Aitäh hea lugemise eest! Kusagil poolteist kuud tagasi püüdsin ka nendel teemadel pisut irooniliselt sõna võtta (http://arvamus.postimees.ee/872358/toomas-jurgenstein-teadjate-tulek/), kuid jäin tunduvalt pinnapealsemaks.

    Toomas Jürgenstein

    VastaKustuta
  2. Aplaus! Sain kõva kõhutäie naerda :)

    VastaKustuta
  3. Kuna sa puudutasid ääri-veeri ka minu väitlust Maimetsaga, siis oleks huvitav, kui esitaksid mõne(gi) argumendi, lisaks ad hominem öleolevale "äh, loomulik, katoliiklane ju" ja triviaalsele "elu on üks kord alanud, aru ei saa vä". See oleks esimene kord, kui ma näeks argumenteeritud kriitikat oma Maimetsa-kriitikale.

    Toomas V.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!

      Loomulikkus ei olnud seal üldse "äh", see on täiesti valdav veendumus, et elu on midagi loendatavat (ja katoliikluse vastu tunnen sügavat austust, küll aga ma ei salli fundamentalismi).
      Õigupoolest tulenebki nii teie vaidlus kui ka Maimetsa refereeritud probleemistik elu mõiste määratlusest, täpsemalt, elu mõiste bioloogilise ja kõnekeeleliste tähenduste eristamata jätmisest.
      Bioloogilises mõttes on elu alanud ühe korra ja sealt muudkui rakkude jagunemisi pidi edasi liikunud, sellel, et makrotasandil esinevad need rakud organismidena, on elususe seisukohalt teisejärguline väärtus. Rakku on just selles mõttes hea vaadata, et on ilmne, et raku puhul on elus-surnud eristus täiesti mõttekas. Näiteks elusa ja surnud spermi eristus on täiesti sisuline eristus.
      Nii, räägime inimesest ja inimspermast. Mis laadi elu on inimspermil? Ikka inimelu, eks (kindlasti mitte mõne teise liigi elu, eks). Aga nii võttes on ka kõige viljakam ja vooruslikum mees kümnekonna lapse eluandja ja ütleme (väga keskelt läbi 50a x 365p x 100 000 000spremi päevas) 2 000 000 000 000 inimelu hukutaja. Kogu maailma ajaloos pole elanud nii palju inimesi kui üks mees oma elu jooksul sperme (viljatult hukkuma) toodab.
      Rõhutan, bioloogiliselt on elus ja surnud spermi eristus igati sisukas. Ometi on mõttetu siin rääkida triljonite inimelude surmast, aga ometi need on triljonid hukkuvad spermid ja kuna tegu on inimspermidega, siis on siin ka tegu inimeludega.
      Kus on arutluskäigu viga? Loomulikult selles, et inimelu pole bioloogiline mõiste, rääkida bioloogiliselt inimelust on nonsenss.
      See, mille algust seal diskussioonis taga aetakse, on inimorganismi, mitte inimelu algus.
      Ja inimorganismil on mingi eriline elusus, mingi inimelu? Bioloogiliselt vaadates kindlasti mitte. Teadupärast on ka organismi surma määratlemine väga komplitseeritud just seetõttu, et organism võib surra kaunis järk-järgult, aju või mõni muu organ võivad nt surra varem ja samas kasvavad (st elavad) juuksed ja küüned veel hauaski.

      Kes loendaks kokku ühe hubeleva lõkke leegid?

      Kustuta
  4. Ehkki elu kui sellise alguse teema on väga oluline ja põnev, ei saa indiviidi elu alguse otsimist asendada ebamäärase viitega Elu ainukordsele algusele ja hubelevatele leekidele. Õigemini, saab ikka, aga sel juhul on tegemist reduktsionismiga, mis oma loogilise lõpuni viiduna päädib ka bioloogia taandamisega füüsikalis-keemilistele protsessidele. Samuti ei saa indiviidi elu uurimist taandada tema rakkude uurimisele, või ajada sassi organismi ja selle rakkude elu. Või jällegi, saab ikka, aga see on vilets viis asjade mõistmiseks. Erineva tasandi objekte tuleks ikka vaadelda oma spetsiifilisel tasandil, muidugi võttes arvesse ka teisi tasandeid ja seoseid nende erinevate tasandite vahel.

    Sinu arutluskäik spermide elust ja surmast, ning selle samastamine inimelude tekke ja hävinguga ("kuna tegu on inimspermidega, siis on siin ka tegu inimeludega") on heaks näiteks absurdist, milleni selline reduktsionism viib. Spermi või munaraku elutsükkel ei ole inimelu tsükkel, ehkki liitudes võivad need transformeeruda vormi, mis läbib inimelu tsükli.

    Väites, et "inimelu pole bioloogiline mõiste, rääkida bioloogiliselt inimelust on nonsenss" vastandad sa end liike ja organisme uurivale bioloogiale ning sellisena pole su argumentatsioon antud kontekstis kuigi huvitav, täpsemalt, see on irrelevantne. Kui sa tähele panid, siis oli Maimetsa artikli pealkirjaks "Millal algab inimese elu?", mitte "Millal algab inimelu"" või "Millal algas Elu?"

    Sama surmaga. Sinu soovimatus teha vahet organismil ja tema alamsüsteemidel ei võimalda sul öelda midagi asjalikku organismi surma kohta, vaid lihtsalt konstanteerida, et selle erinevad alamsüsteemid lakkavad indiviidi surma korral toimimast erinevatel aegadel.

    Lõpuks, milles seisneb sinu "sügav austus katoliikluse vastu"? Ma märkasin küll ainult sügavalt antikatoliiklikku suhtumist. Kui sa pead "fundamentalismi" all silmas midagi Wikipedia fundamentalismi-artiklis kirjeldatut, siis on fundamentalism iga (nn tõsi-)katoliiklase jaoks absoluutne miinimum tema usust (nn "viis fundamentaali"). Sel juhul saad sa sügavalt austada vaid dissidentlikku katoliiklust, st teoloogilisi suundumusi, mis rohkemal või vähemal määral eemalduvad katoliiklikust usust. Võib ka olla, et sa pead fundamentalismiks oma usu selget ja kindlat avalikku väljendamist. Ka sel juhul saad sa sügavalt austada ainult sedalaadi katoliiklust, mis ei söanda valitseva sekularistliku ideoloogia taustal end sellele vastandada, vaid püüab sellega oma usu arvel kuidagi kohanduda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. “Erineva tasandi objekte tuleks ikka vaadelda oma spetsiifilisel tasandil, muidugi võttes arvesse ka teisi tasandeid ja seoseid nende erinevate tasandite vahel”.
      Nojaa, aga kogu see väitlus, või õigemini Maimetsa artikkel oligi ju sellest, et see, millisele tasandile omistatakse ontoloogiline ülimuslikkus, on suuresti kokkuleppeline [ja probleem on selles, et tasandid ilmuvad suht sujuvalt ajas, mitte pole korraga antud].
      [ja munaraku seemneraku ühinemisel ei lööda käima minigit inimese otogeneetlilist stopperit, hargnemine iseseisvateks organismideks võib toimuda ka pärast seda]

      Sama surmaga, see on täiesti reaalne meditsiiniline (ja meditsinieetiline probleem) – millal on surnud see, kes kannab nime? Kas ajusurm on surm jne.

      ----------
      Austus tähendab siin positiivsest suhet teisesse.

      Ühtteist olen kirjutanud ka siin:
      http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/mihkel-kunnus-erinevus-rikastab-ebameeldivusi.d?id=49528133
      Antikatoliiklane oleks ma siis, kui tahaks katoliikluse maa peal ära kaotada (nagu ma tahan härjavõitlusega); samuti ei pea ma katoliiklust taluma st leppima vastuvõetamatu ilmingu olemasoluga; pean katoliiklust positiivseks nähteks ja kindlasti tõsiseltvõetavaks nähteks (nagu Dos. suurikvisiitori kujuga ja Mann Naphta kujuga].
      Tingimuseks on muidugi enesega piirnevus.

      Fundamentalismi probleemi selgitaks ehk paar märksõna: kompromissitus ja enesegapiirnematus.
      Wiki-artiklis toodu nimetamine ABSOLUUTSEKS MIINIMUMIKS on juba päris hea sümptom.

      Kustuta
    2. "Nojaa ...": Endiselt ei näe ma ühtegi *vastuargumenti* oma kriitikas toodule, ainult väidete kordamist, et [isendi elu algus] on kokkuleppeline, et tegemist on sujuva üleminekuga, et sugurakkude ühinemisel ei alga individuaalne elu, kuna miski [mis asi?] võib hargneda erinevateks organismideks. "See on nii..., see on nii..., see on nii... " ei ole just parim argument diskussioonis. Võta mõni mu vastulause ja näita, miks see on vigane.

      Muidugi on surm reaalne "eluline", religioosne, filosoofiline, teaduslik jm probleem, mille käsitamisele ei aita kaasa selle ühe või teise aspekti kuulutamine "päris surmaks", ehkki relevantsete kriteeriumite otsimine surnud-oleku fikseerimiseks on oluline.

      "Enesega piirnevus" ongi tüüpiline "leebe" antikatoliikluse (või siis antikristluse või -religioossuse) tunnus. Et "uskuge pealegi, peaasi et ei häiriks oma jamaga 'intellektuaalselt ausaid ja avara silmaringiga inimesi'", st katoliiklaste (või üldisemalt kristaste, usklike) kapseldamise või getostamise püüd.

      "... päris hea sümptom": just, kompromissitult, enesegapiirnematult ja fundamentaalselt. Tänan mõistva suhtumise eest!

      Kustuta
    3. "sugurakkude ühinemisel ei alga individuaalne elu, kuna miski [mis asi?] võib hargneda erinevateks organismideks"
      Embrüo. Kuni 14. päevani ehk gastrulatsioonini on embrüo pooldumisvõimeline st embrüo – munaraku ja seemneraku ühinemise tulem – pole veel individuaalsus, sest see võib hargneda mitmeks erinevaks organismiks (mitmikud).
      Kas see on vasturagument? Minu arust on ja kordamine ei tee seda pelgaks “seisukohaks”.


      Kapseldamine ongi pluralistliku relativistliku liberalismi paratamatu tee. Nagu ka ülal osutasin:
      "rohujuuretasandilt võrsuv pluralistlik relativistlik liberaalsus [edasi PLR] pole kohe kindlasti üldise filosoofilise arengutaseme tõusu tagajärg, kus iga indiviid on jõudnud mõistuse üldiste piiride ja kultuurisõltuvuse äratundmiseni; praktiline PLR on jõukasutuse piiramise ja õigusriigi monopoliks muutumise paratamatu tagajärg, mida ei saada üha laienev mõistuse liiast tulenev tegutsemisvõimetus, vaid erinevate relvituks jäänud fundamentalistide allasurutud hammastekrigin. PLRi karikatuurse mudelvormi võiks saavutada juba lasteaias: piisab kui korjata lastelt kõik viskerelvad ja siduda nad nii lühikese keti otsa, et nad üksteist kolkima ei ulatu."

      Ükski alamgrupp oma veendumusi ei muuda, läbi kolkida ei saa, istume ja põrnitseme kangekaelselt, eks (vaadake enda ja Maimetsa väitluse tulemit).

      Mida tähendab kompromiss? Kompromiss tähendab, et mõlemad pooled teevad järeleandmisi... hää Tom, kui palju EETILISI tõekspidamisi Teie olete valmis muutma, kui paljudest loobuma?
      [just eetilisi, sest eetika on sfäär, kus on mitu käitumisvõimalust; kui mitut poleks, poleks ka eetikat, vaid oleks füüsika)


      ja veel, kui Teie positsioonid pole fundamentalism, mis siis oleks? või pole katoliiklik fundamentalism üldse võimalik? [NB! jätta terminoloogiline eluvõimalus ka terrorismile ja radikalismile]
      ja Wikeri ja DeMarco fundamentalistideks nimetamisel pole ma kopikatki originaalne

      Kustuta
    4. "Embrüo...": Vastus põhineb eeldusel, et embrüo näol pole tegemist individuaalse organismiga, mis võib jaguneda. Vaja oleks aga tõestada, et jagunemisvõimelisusest tuleneb individuaalse eksistentsi võimatus. Arvesse tuleks võtta näiteks mittesugulist paljunemist, rakkude pooldumist jms, kus näib, et jagunemine ei välista jagumisele eelnenud individuaalset eksistentsi. Miks peaks jagunemine inimeste, või üldisemalt kõrgemate loomade puhul selle välistama? Praegusel kujul on tegemist ringargumendiga: eeldame, et jagunemisvõimelisuse korral pole tegu individuaalse organismiga; näitame, et jagunemisvõime kestab kuni gastrulatsioonini; järeldame, et enne gastrulatsiooni pole tegemist individuaalse organismiga. Lisaks, kas "indiviidi" mõistes kahe aspekti -- jagamatuse ja jagunematuse -- eristamine on Teie (vabandust varasema "sina" eest) arvates asjakohane ja oluline? Tõin need argumendid välja oma kriitikas ja eeldasin, et vastuargument nendele ei seisne lihtsalt algse väite uuesti kordamises, vaid osutamises, miks need argumendid ei päde.

      "vaadake enda ja Maimetsa väitluse tulemust": mis siin väga vaadata, tulemuseks on "Akadeemia" ühemõtteline toetus Maimetsale ja Maimetsa loobumine võimalusest minu kriitika maatasa teha, piirdudes viitega oponendi kristlikule taustale.

      Kompromiss: kompromiss lihtsalt kompromissi pärast, eeldusel, et tegemist on oluliste asjadega, on pigem pohuism. Teisejärgulistes asjades: miks ka mitte. Teel Teie omale sarnaselt positsioonilt oma praegusele positsioonile olen muutnud üsna mitmeid eetilisi tõekspidamisi. Seda nimetatakse vist pöördumiseks. Mis näitab, et mitte alati ei piirduta vastastikuse põrnitsemisega. Muutused on võimalikud. Kuna tegemist on olnud pika ja põhjaliku, sh reflekteeritud protsessiga, siis niisama lihtsalt "kompromissi" pärast ma saavutatud eetilistest tõekspidamistest loobuma ei tõtta.

      Ehkki eetika (mõistes seda siinkohal moraaliotsustuste protsessina) on pidev valikute tegemise protsess, ei tähenda ju see, et valikud oleksid alati võrdväärsed, või et neile ei saaks rakendada tõesuse/õigsuse kriteeriumit, st et need valikud ei oleks ratsionaalsed, ehkki mitte ainult ja mitte alati.

      Fundamentalism: Ma ei tõrjugi "fundamentalismi"-silti. Pean oluliseks kompromissitust fundamentaalsetes küsimustes ja kui soovite seda fundamentalismiks nimetada, siis kannan seda kui tiitlit :)

      Ise nimetaksin fundamentalismiks pigem "piirdumist absoluutse miinimumiga" (st usu elementaarsete alustega) ning kogu usu taandamist nendele fundamentaalidele, millega kaasneb kitsarinnalisus, soovimatus mingitki dialoogi pidada, kibestunud üleolevus, jm sageli fundamentalismiga seostatav. Selles mõttes usun end fundamentalismist kaugel olevat, aga mine tea. Mis ei tähenda terakestki taganemist katoliku kiriku dogmadest ja doktriinidest :)

      Kustuta
    5. ""Embrüo...": Vastus põhineb eeldusel, et embrüo näol pole tegemist individuaalse organismiga, mis võib jaguneda."
      Kas individuaalsus ja jagunemine pole üksteist välistavad mõisted? (individus ld.k. jagamatu)
      Mis siis üldse oleks individuaalsus? (oo, ei kadesta defineerijat)

      Ka iga sperm/munarakk on unikaalne, oma elukaarega, tühisel vähemusel neist on õnne kohata munarakku/spermi ja minna alternatiivsele elustsenaariumile... miks iga munarakk/sperm pole individuaalne?
      Või kui pole, siis miks gastrulatsiooni-eelne embrüo on?



      Ja ma ei pea kompromissitust üheselt paheks, on küllaga olukordi, kus need on võimatud. Nagu öeldud: PRL on üldise konsensuse võimetuse paratamatu tagajärg.
      Ja ma pean olukorda, et kokkuleppele jõudmata jäetakse teineteist rahule, paremaks kui olukorda, kus tugevam kehtestab end jõuga.
      PRL on jõukasutusest loobumise paratamatu tagajärg ja jõukasutusest loobumist pean suuremaks väärtuseks kui konsensust. Lihtne.

      Kustuta
    6. Mulle hakkab tunduma, et Te pole mu kriitikat tegelikult lugenud, või oli see nii ammu, et ei mäletagi õieti enam. Olgu peale, kordan üle: "Segadus tekib sõna 'indiviid' mitmetähenduslikkusest: ühes tähenduses on tegemist 'jagamatu tervikuga', teises 'jagunematu tervikuga'. Esimeses mõttes on embrüo jagamatu, kuna me ei saa jagada embrüot mõtteliselt osadeks, nii et iga osa säilitaks oma 'embrüoteedi' -- tegemist oleks embrüo osadega, mitte embrüotega. Teise tähenduse kohaselt on aga embrüo jagunematu juhul, kui ta ei saa enam jaguneda kaheks või enamaks embrüoks. Gastrulatsioon on 'individuatsioon' teises tähenduses, s.t. embrüol kaob jagunemisvõime, mitte ei muutu embrüo alles nüüd jagamatuks tervikuks esimeses tähenduses." (Akadeemia 2009, 1, lk 175)

      Muidugi on iga rakk samuti individuaalne (sh teatud aja jooksul jagunemisvõimeline), aga see on individuaalne rakk, mitte individuaalne inimene (või muu organism) (v.a. sügoodi korral. Embrüo, muide, pole rakk). Individuaalne inimene koosneb individuaalsetest rakkudest, igaüks mingis aspektis unikaalne. Sellele osutasingi eelmises postituses, paludes "individuaalsuse" käsitlemisel arvesse võtta ka mittesugulist paljunemist ja rakkude pooldumist. Kui mõista "jagamatust" nii nagu Teie seda teete, siis ei saaks nende korral olla tegemist individuaalsete aseksuaalselt jagunevate organismidega ega individuaalsete poolduvate rakkudega.

      Kustuta
    7. Jah, saan aru, aga inimese algusest rääkides näikse apelleeritavat just individuaalsusele.
      Selles see asi ju ongi, et pole mingit väga head kriteeriumi, mille järgi fikseerida punkt, mis on ühe erilise individuaalsuse - inimese (kui üksikorganismi) algus.
      Sperm on idividuaalne, munarakk on individuaalne, gastrulatsiooni eelne ja järne(sed) embrüo(d) on individuaalne(sed) jne

      Kustuta
    8. Jah, inimese individuaalsusele, mitte suguraku individuaalsusele. Kriteerium on täiesti suurepärane ja selgelt fikseeritav. Embrüo ei ole mingi omaette liik, mis pärast gastrulatsiooni evolutsioneerub inimeseks, vaid inimese arengu etapp, nagu sügoot, loode, imik, laps, nooruk, täiskasvanu, vanur, rauk.

      Kustuta
    9. mm... katsun eeltoodud argumendi vormistada skeemina.

      Variant I
      Sügoot, embrüo, loode, imik, laps, nooruk, täiskasvanu, vanur, rauk.

      Variant II
      Sügoot, embrüo, loode1, imik1, laps1, nooruk1, täiskasvanu1, vanur1, rauk1
      ........................loode2, imik2, laps2, nooruk2, täiskasvanu2, vanur2, rauk2

      Variant III
      ...

      Ja argument, mille esitasin, oleks see, et reifitseerite variandi I st samastate mudeli reaalsusega.

      Indivisuaalne organism peab olema ju enesega identne ja seega ei saa olla üks embro kahe (või enama) organismi arenguetapiks korraga.

      Kustuta
    10. Miks ei saa?

      Mäletate Dolly't, seda kloonitud lammast? Kas selle kloonimise fakti tõttu peaksime otsustama, et individuaalseid lambaid pole olemas? Kuna kloonimise korral kehtib (veidi korrigeeritult) mudeli variant II, ei ole ükski "lammas" kloonimisvõimelisuse säilimiseni tegelikult individuaalne lammas?

      Kas Abby ja Brittany (http://www.youtube.com/watch?v=BkKWApOAG2g) on inimesed ainult õlgadest kõrgemal; allpool aga tühistab nende inimsuse identiteediprobleem?

      Kustuta
    11. Kui need näited on argumendid, siis pigem Maimetsa poolt. Sest kloonimine on ju enam-vähem loomulik paljunemine, ainult viljastatud munarakus vahetatakse tuum välja (kui see üldse on argument, mida minu arust pole, siis on see pigem näide identsuse voolavusest).

      Novat, kas Abby ja Brittany on üks või kaks organismi? Teadvusi on kindlalt kaks (ja kui samastame inimsuse teadvusega, siis ajusurnu on surnu ja inimene algab õige pikalt pärast embrüo-faasi).
      Kui surmkas on südame seiskumine, siis on neil üks surm jne.
      Bioloogiliselt kuulutakse kahtlemata liiki inimene.

      Kustuta
    12. Näited on pigem lisandused mudelitele. Kloonimise korral on tegemist organismiga, mille mingist rakust saadakse tehnoloogilise manipuleerimise tulemusena totipotentne rakk, mis hakkab vastavate tingimuste korral arenema antud liiki kuuluva isendina. Jagunemise korral moodustub ühest embrüost kaks (või enam), mis mõlemad (kõik), kuna nende rakud on totipotentsed, hakkavad edasi arenema eraldi organismina. Siiami kaksikute korral on jagunemine alanud liiga hilja, jõudmata enne gastrulatsiooni lõpule. On veel teisi arenguteid ("mudeleid" kui soovite, n kimäärid, kus ühe loote koematerjal hõlmatakse teise loote poolt), mis päädivad antud liigi rohkem või vähem väljakujunenud isendiga ning selliseid, mille korral ei ole tegemist antud liigi isendiga (n mullheidik). Sellest, et mingite trajektooride kontseptualiseerimine võib olla meie jaoks keeruline või harjumatu, ei tohiks järeldada, et vastavad entiteedid algavad alles sealtmaalt, kust nende kontseptualiseerimine on lihtne või tavapärane.

      Kuna eostumisel saab alguse teatud entiteedi arengutrajektoor, mis oluliste geneetiliste hälvete ja kahjulike keskkonnategurite puudumise korral päädib antud liiki kuuluva ühe või mitme rohkem või vähem väljakujunenud organismiga, siis on loomulik ja mõistlik käsitada seda sündmust antud organismi(de) elu algusena. Oleksin tänulik viidete eest mingitele autoriteetsetele teatmeteostele või käsiraamatutele, mis väidavad vastupidist.

      Kustuta
    13. Pole siin mingeid teatmeteoseid vaja, asi on metafüüsiline: vaidlus tuleneb sellest, mida peetakse ontoloogiliselt primaarseks, kas AKTUAALSET FENOTÜÜPI sel ajahetkel (arengubioloogia), või kõiki POTENTSIAALSEID ONTOGENEESISTSENAARIUME (ütleme, katoliiklik vaatepunkt, sub specie aeternitatis, eks).

      Konkreetne näide.
      Ütleme, et 25.07.2012 toimub resultatiivne suguakt. 31.07.2012 kell 16:20 on naise kõhus üks rakukobar. Arengubioloogia ütleb, et see on rakukobar, oponent ütleb, et see on inimen, juba alanud elukaar (milles on inimene juba potentsiaalsusena kohal, mistõttu seda rakukobarat ei või surkida, saati hävitada).

      Kustuta
    14. Tõsi, asi on ka metafüüsiline, kuivõrd küsimus puudutab millegi tekkimist ja olemist, aga mitte ainult. Metafüüsilisest vaatepunktist omab mingit arengupotentsiaali ainult miski, mis juba on, ja arenemine on selle potentsiaali realiseerumine antud tingimustes. Maimetsa (ja ju siis vist ka Teie) käsituses on aga areng asendatud tekkimisega, mingite algete järk-järgulise lisandumisega, mille tulemuseks on lõpuks inimene. See on tehnokraatlik käsitus, kus miski saab olevaks siis kui see on valmis tehtud, kõik jupid kohal ja kokku pandud, või kui soovite, siis semiokraatlik, kui ülimuslikuks muutub see, kuidas me otsustame midagi märgistada. Sic volo, sic jubeo.

      Näite osas olekski vaja, et osutaksite mingile arvestatavale arengubioloogia autoriteedile, kes väidaks, et see on lihtsalt rakukobar, mitte antud liiki kuuluv, oma elukaarel arenev isend. Ei Maimets ega Kunnus (ega muidugi mina) tule sellisena arvesse. Mind huvitab, kust Te võtate väite, et "arengubioloogia" nõnda ütleb. Kui millelegi osutada pole, siis on tegemist lihtsalt räuskamisega. Karjun kõvemini, et on nii, järelikult on nii.

      Kustuta
    15. (nonoh, miks Maimets arvesse ei tule? https://www.etis.ee/Portaal/isikuCV.aspx?LastNameFirstLetter=M&PersonVID=2395&FromUrl0=isikud.aspx )

      "kes väidaks, et see on lihtsalt rakukobar, mitte antud liiki kuuluv, oma elukaarel arenev isend".

      Näidake mulle üks autoriteet, kes väidab, et mõnepäevane sügoot POLE rakukobar, VAID elukaarel arenev isend" !

      Siin pole ju mingi kas see või teine küsimus!
      (ja üldse - milliste TEADUSLIKE võtetega saaks sellisele küsimusele vastata?)
      See on just nimelt metafüüsiline küsimus! Loomulikult on see asi MÕLEMAT, aga olemuslik vahe tuleb sellest, kumb loetakse ontoloogiliselt esmaseks, teisisõnu, kumb on aktsidentsiaalne, kumb substantsiaalne.

      Elukaarel oleva isendi lugemine ontoloogiliselt primaarseks tähendab, et ses rakukobaras sisaldub mingi platonlik inimese idee (surematu hing), mis on ontoloogiliselt primaarne ning selle maine aktualisatsioon - rakukobar - on ontoloogiliselt sekundaarne, aktsidentsiaalne.

      (Tehnokraatlikkusega pole siin midagi pistmist, saati mehhanitsismiga; see rakukobar on elus ja elus asjad erinevad fundamentaalselt elututest)

      Kustuta
    16. "nonoh...": Milline neist Maimetsa tiitlitest esindab Teie arvates teda autoriteedina arengubioloogia vallas? Mina lugesin sealt välja molekulaarbioloogia kompetentsi. Ja teades tema huvi embrüonaalsete tüvirakkude uurimise vastu, sh praktiseerimist Suurbritannia laborites, kus vastavad protseduurid on legaalsed, nähtub tema artiklist investeeritud huvi tüvirakuuuringute legaliseerimise vastu Eestis.

      "Näidake mulle üks autoriteet, kes väidab, et mõnepäevane sügoot POLE rakukobar, VAID elukaarel arenev isend!"
      Esiteks, erinavalt Maimetsast väidavad arengubioloogid, et rakukobar (st moorula, hiljem blastula), mis kujuneb sügoodi lõigustumise teel, ongi isend oma arengutrajektoori antud etapil. Vassimine tekib siis, kui väita, et see on "lihtsalt rakukobar", aga mitte isend. Selline väide toob kaasa terve rea uusi küsimusi, millele vastamist Maimets vältis: mis on selle rakukobara bioloogiline staatus?; kas see on organism, ehkki mitte inimorganism?; on see koloonialine moodustis?; on see liigitu biomass?

      Teiseks, ma tõesti ei viitsi hakata oma artikli vastavat osa siia ümber tõstma. Kellegi kirjutist kritiseerima asudes tuleks kasuks, kui sellega eelnevalt tutvuksite. Piirdun siinkohal ainult Gilberti (kelle tekstide parafraseerimisel Maimetsa artikkel suuresti põhineb) väite esitamisega: "Uue indiviidi elu saab alguse kahe gameedi -- spermi ja munaraku -- geneetilise materjali ühinemisel." (viide vt artiklist) Erinevalt Maimetsast on Gilbert arengubioloog. Lisaks tõin 9 viidet teatmeteostele ja 7 viidet erinevatele arengubioloogia käsiraamatutele. Jään endiselt ootama Teie viiteid.

      "Siin pole ju mingi kas see või teine küsimus!..."
      Selles mõttes olen Teiega nõus, et teadlased ei vasta metafüüsilisele küsimusele (või kui, siis mitte kui teadlased), nad võtavad mingi metafüüsilise "pildi" omaks, kui nende uurimisobjekti jaoks sobiva. Kui selline rahuldav metafüüsiline pilt puudub, võib mõnest teadlasest kujuneda metafüüsik, kes sellise pildi loob, või annavad teaduses kujunenud probleemid metafüüsikutele tõuke vms. Enamik teadlasi võtab arvatavasti domineeriva metafüüsilise pildi omaks implitsiitselt, selle üle eriliselt juurdlemata.

      Kas ontoloogiliselt esmane on akt või võime, eksistents või olemus, aksidents või substants? Amatöörliku tomistofiilina pean esmaseks aktuaalset eksisteerivat substantsi, isendit tema olemises ja aktides.

      .. /Platonlik/ idee ei saaks sisalduda rakukobaras, see seisaks eraldi, mida see iganes ka tähendab. Aristotellik-tomistlik idee võiks küll sisalduda rakukobaras, aga ka mõistuses, ehkki erineval viisil. Ja mis surematus siia puutub? Ehkki ma muidugi usun inimhinge surematusse, on see antud probleemi puhul irrelevantne.

      .. Tehnokraatlikkusega on pistmist sedavõrd, et elus asja käsitatakse tehnilise asjana, mitte elusa, areneva tervikuna.

      Kustuta
    17. [Artiklijuppe pole vaja ümber tõsta, mul on need "Akadeemia" numbrid olemas.]

      MK: "Tehnokraatlikkusega pole siin midagi pistmist, saati mehhanitsismiga; see rakukobar on elus ja elus asjad erinevad fundamentaalselt elututest"

      TV: "Tehnokraatlikkusega on pistmist sedavõrd, et elus asja käsitatakse tehnilise asjana, mitte elusa, areneva tervikuna"

      "Uue indiviidi elu saab alguse kahe gameedi -- spermi ja munaraku -- geneetilise materjali ühinemisel."
      - nagu varem ütlesin: see on lohakas keelekasutus, tavakeele imbumine teaduskirjandusse. Mingi elu ei alga seal, elusus on pidev.

      Kordan, see rakukobar, sügoot on elus, terviklik holistlik üksus, fundamentaalselt erinev elutust ainest.

      "mis on selle rakukobara bioloogiline staatus?; kas see on organism, ehkki mitte inimorganism?; on see koloonialine moodustis?; on see liigitu biomass?"

      See on organismi alge.
      (liigitu biomass? Kas sperma on LIIGITU biomass? Selline küsimusepüstitus on juba kategooriaviga)

      Ehk aitab selgitada lõik bioloogia ajaloo ülevaatest:

      „Bioloogiliste vaadete jagunemine preformistlikeks ja epigeneetilisteks ning vastavate perioodide vaheldumine on kujundanud bioloogia ajalugu tänase päevani. Preformism on arusaam, et organismide ehitus keerdub välja seemnest, et juba rakus on kogu keerukus olemas, toimub vaid suuremaks saamine, kasvamine. Selle XVIII sajandil valitsenud vaate tõrjus kõrvale embrüoloogia sünd, suuresti tänu Karl Ernst von Baeri 1828. aastal ilmunud kapitaalsele tööle „Loomade arenguloost” („Über Entwickelungsgeschichte der Thiere”; 2. kd ilmus 1837). Järgnes sada aastat kestnud epigeneetika periood, mil paljud helgemad pead pooldasid vaadet, mille kohaselt organismide arengu käigus sünnivad põhimõtteliselt uued omadused, sellised suhted ja funktsioonid, mida munarakus veel olemas pole. Uus pööre bioloogias kandis nime Modern synthesis ja leidis aset 1930. aastatel. See suutis sünteesida geneetika, populatsioonibioloogia, loodusliku valiku õpetuse ja mõnda paleontoloogiast. Pöörduti nn geneetilise preformismi poole, mille kohaselt kogu organismi keerukus on olemas juba tema genoomis, ning koos sellega sai domineerivaks darvinistlik vaade. Märke uuest pöördest, milles me arvatavasti praegu elame, oli tunda alates 1990. aastatest, mil arengubioloogia uuesti epigeneetilist pärandumist esiplaanile hakkas seadma.“
      (Kalevi Kull; pdf siin: http://keeljakirjandus.eki.ee/2008nr9.html )

      Kustuta
    18. Maimets muudkui seletab, et organism areneb välja järk järgult, Teie raiute vastu, et algab plaks kohe (munaraku ja seemnereku ühinemisel) ja see on kuni surmani enesega identne organism, indiviidsus, mille omadused, mis on indiviidsuse seiskukohalt sekundaarsed, siis vastavalt elukaarele muutuvad.

      See on radikaalne vahe. Maimets ütleb, et ainult omadused ongi, see on vaade, „mille kohaselt organismide arengu käigus sünnivad põhimõtteliselt uued omadused“.

      Ning siit tulevad ka mõistagi kõlbeliste praktikate käärid, mis tegelikult seda diskussiooni põhjavad: omadused, mis väärivad eetilist kaitset, ilmnevad olenevalt nendest konkreetsetest omadustest kõvasti hiljem kui viljastumine.

      „erinavalt Maimetsast väidavad arengubioloogid, et rakukobar (st moorula, hiljem blastula), mis kujuneb sügoodi lõigustumise teel, ongi isend oma arengutrajektoori antud etapil. Vassimine tekib siis, kui väita, et see on "lihtsalt rakukobar", aga mitte isend”
      Kordan – see on MÕLEMAT, erinevus tuleb sellest, kumb lugeda ontoloogiliselt primaarseks. Nagu iga sperm on inimese võimalikkus on ka iga sügoot teadvusliku inimese võimalikkus ja radikaalne vahe tuleb sellest, kas öelda, et sügoot ON teadvusliku inimese osa, algus, nii nagu filmi algus on filmi osa või see on pelgalt teadvusliku inimese võimalikkus ja seega kõvasti vähem väärtuslik kui teadvuslik inimene.
      Lisasin siia kitsenduse teadvuslik, et rõhutada, et see, mis annab inimorganismile väärtuse, see, mis annab talle puutumatuse (pühaduse kui soovite), algab palju hiljem kui viljastumisel.
      NB! Arvata, et sügoot on samamoodi inimese osa kui filmi algus on filmi osa tähendab performismi!

      Kustuta
    19. Tehnokraatlikkus..: Pöördun taas oma Akadeemia-teksti poole, et selgitada, mida ma silmas pean: "Siin võib olla tegemist segadusega “tekkimise” ja “arengu” mõistetes. Vaadeldavas lõigus ütleb Maimets, et “just nii [st. järk-järgult, TV] toimub inimese teke“, aga teisal, oma seisukoha formuleerimisel, ütleb ta, et “inimese areng toimub järk-järgult”. Selleks, et inimene saaks järk-järgult areneda, peab ta olema juba tekkinud. Tekkimine tagab olemasolu ja ainult olemasolev indiviid saab areneda, st. kasvamise, diferentseerumise ja organiseerumise kaudu jõuda oma inimsuse rohkem või vähem täieliku avaldumiseni.

      On oluline erinevus elusolendite ja tehniliste asjade tekkimises. Kui asjad “tekivad”, või täpsemini tehakse mingi idee (plaani, mudeli) alusel, st. nende lähtekoht asub väljaspool neid, tegija kavatsuses, siis elusolendid, vaadelduna oma loomulikus kujunemises, tekivad mitte välise intentsiooni, vaid sisemiste organiseerivate protsesside toimel. Kui asjad “pannakse kokku” ettevalmistatud osadest, ja nad “tekivad” selle kokkupanemise lõpuks, sedavõrd kui nad vastavad nende tegija kavatsusele, siis olendid tekivad oma algetest kui nad hakkavad uue indiviidina arenema kasvamise, diferentseerumise ja organiseerumise kaudu neis sisalduva potentsiaali täieliku(ma) avaldumise suunas. Kui tegija jaoks näib asi “arenevat” ideest teostuseni ja lõpuks “tekkivat” kavatsetud asjana siis, kui see on valmis, kui idees nähtud potentsiaal on teostatud, siis olend on olend sellest hetkest alates, kui ta hakkab antud olendina arenema temas sisalduva potentsiaali avaldumise suunas.

      Kaasaegne biotehnoloogiline revolutsioon võib tekitada kiusatuse käsitada inimest asjana, mis valmistatakse laboratooriumis. Tõepoolest, in vitro viljastamisel ja sel moel loodud embrüote manipuleerimisel just see näibki toimuvat. Ent tehniliselt ei ole tegemist uute olendite loomisega, vaid nende tekkimise ja elu tingimuste manipuleerimisega. Manipuleerimisvõime kasvamisega kaasneb aga oht kaotada respekt manipuleeritava olendi elu suhtes ja see asjastada."

      Nii et Maimetsa jaoks tähendab organismi areng mingit protsessi, mille käigus erinevatele algetele lisanduvad üha uued alged ja mille lõpuks tekib antud liiki kuuluv uus indiviid. Analoogia tõttu tehniliste asjade valmistamisega leian õigustatud olevat nimetada sellist käsitust tehnokraatlikuks ja ühtlasi ebaadekvaatseks.

      Jah, mina raiun vastu, et areneb antud liiki kuuluv organism, meie juhul siis inimene, et see areng on osa tema elust, mitte elust enne teda, et selle arengu kaudu avalduvad järk-järgult tema erinevad potentsiaalid, sh teadvus, mõistus, tahe; et sellesse arengusse ebasoodus sekkumine väärastab või hävitab selle.

      Kustuta
    20. "Kordan, see on MÕLEMAT": Kui Te tunnistate, et see (inimese embrüo) on inimisend, siis mul on antud diskussiooni seisukohalt kama kaks, kuidas Te neid ontoloogiliselt eristate ja kumba Te ontoloogiliselt primaarseks peate. Siis Te tunnistate, et inimese embrüo korral on tegemist inimisendiga, eksisteeriva inimesega. Sellest mulle piisaks. Probleem on selles, et ilmselt Te seda ei tunnista. MÕLEMAT tähendab Teie jaoks midagi muud; jah, see tähendab Teile järjekordset alget teel inimese tekkimisele.

      Preformism ei ole väide, et eostumisest surmani on tegemist antud liiki kuuluva isendiga, vaid väide, et see isend sisaldub kogu oma terviklikkuses mingil miniatuursel (või kodeeritud) kujul oma algetes -- spermis ja/või munarakus või geneetilises koodis. St homunkuluse või geneetilise determinismi teooriad, kus antud indiviidi areng on täielikult ette antud, ta on pre-formeeritud. Aga väide, et ta on eostumisest peale olemas ja areneb on hoooopis midagi muud kui väide, et ta on pre-formeeritud ja lihtsalt ilmutub. Arengu käigus omandab ta tõepoolest põhimõtteliselt uued (emergentsed) omadused, mida tal enne ei olnud, ent mille omandamise potentsiaal tal oli.

      Erinevalt sügoodist puudub näiteks spermil potentsiaal areneda inimesena (areneda teadvuslikuks inimeseks, kui soovite). Ent see potentsiaal tekib munaraku viljastumisel ja sügoodi formeerumisel. Selles mõttes ei ole "iga sperm inimese võimalikkus" -- st spermil iseenesest puudub selline arengupotentsiaal. Ent ta "on inimese võimalikkus" selles mõttes, et võib viljastada munaraku ja transformeeruda viimasega kombineerudes sügoodiks. Sügoot omakorda pole inimese võimalikkus vaid aktuaalsus, ent "teadvusliku inimese võimalikkus" nagu te väga tabavalt märkisite. St inimese võimalikkus, kes on arenenud teadvusliku tegutsemise tasandile.

      PS "Liigitu biomass" oli lisatud (peaaegu) solvanguna, mida oleksite ehk märganud, kui oleksite artiklit lugenud :)

      PS2 "Lohakas keelekasutus": Tahaks selgemat sotti Teie Elu-käsitusest. Praegu näib nagu väidaksite, et on mingi üks (abstraktne?) Elu, mis on ainukordne, ainualgeline ja avaldub organismide paljususes kui "hubeleva lõkke leekides" ning igasugune jutt isendite endi elust on teadusliku tähenduseta tavakeelne (misasi?). Et TEGELIKULT sellist asja pole. Jääb mulje, et see Elu pole kunagi selle või teise indiviidi elu. Siis mitte ka selle esimese elusasja enda elu? ega selle "järglaste" (mil moel see ka iganes paljunes) elu, ehkki nad olid muidugi elus, õigemini olid Elus, st Elu sees. Või oli Elu nende sees, ainult et polnud nende elu.

      PS3 Tänan hariva lõigu eest bioloogia ajaloo kohta.

      Kustuta
    21. ”Ent tehniliselt ei ole tegemist uute olendite loomisega, vaid nende tekkimise ja elu tingimuste manipuleerimisega”
      Nõus.
      Laboris pole kordagi elu loodud (ja praegu see isegi veel ei paista ja mina ausalt öelda ka ei usu, et see paistma hakkab).
      Need olendid on ”tekkinud” elusast materjalist. Laboris võib elusainele anda väga mitmesuguseid vorme nt inimese rakud võivad kasvada toitelahusel nagu hallitus.

      Liik on nii organismi kui elususe seisukohalt sekundaarne. Liigilisuse määrab erinevate isendite suhted ja üksikorganismi algusel pole sellega midagi pistmist.
      Seetõttu pean ka irrelevantseks rõhutada a la ”eostumisest surmani on tegemist antud liiki kuuluva isendiga”. Liik on isendi seisukohat täiesti teisejärguline.
      Ja see pärast on kas just kategooriaviga aga kindlasti suur disproportsionaalsus embrüo juures kõmistada, et tegu on inimesega (ja veel püha inimeluga).

      Mis on elu? Mul paljundus ühest raamatust, kus oli ära toodud sada elu definitsiooni (viimane oli vist aastast 2001), aga ei suuda seda hetkel leida.

      Praegusele arutelule ehk lisaväärtust andva seisukoha sõnastaksin lühidalt nii: elu on fülogeneetiline inerts. Bergsoni eluhoog (elan vital) võib tuua mingeid sobivaid assotsiatsioone. See on muidugi kaunikesti mittebiheivioristlik vaade.
      See samune Kalevi Kulli artikkel, mille lingi ennist andsin, annab ka mõningast aimu. Ja Kalevi Kulli loeng Ööülikoolis http://www.ylikool.ee/et/13/kalevi_kull

      Kustuta
    22. Need on "Akadeemia" väitluse seisukohalt kõrvalised, aga kui püüda vastata, millised on mu "isiklikud vaated" (jutumärgid, sest teadmine pole kunagi isiklik), siis ühes oma üliõpilastöös (Kalevi Kull oli mu juhendaja) sõnastasin mõned kõnealused asjad nii:

      "Organism on vajadusega aine (ja vastupidi), võimaliku hargnemispotentsiaaliga suremisüksus. Surelikkus (st suremise võimalikkus) on organismi, mitte elu omadus (loomulikult on kõigi organismide surm ka elu lõpp ja surra võib mingi organismi osa). Elu algusi on üks, surmasid (saab olla) nii palju kui organisme. Elu ei algagi, selle aineline autonoomsus ehk organism küll, ja see autonoomsus, ühiklikkus, individuaalsus on konstitueeritud vajaduslikult st uueks organismiks hargnemine tähendab (lähteorganismi mingi) ainekogumi vajaduslikku autonomiseerumist, (st lähtub mingi ainekogumi vajaduslikust autonomiseerumisest, rakkude paljunemisel organismisiseselt lihtsalt ei toimu vajaduslik autonomiseerumine nii täielikult/lõpuni).
      (Tavaliselt nimetatakse organismide seda omadust, mis siin on hargnemiseks nimetatud, paljunemiseks. Kasutades sõna ’hargnemine’ on tahetud rõhutada elu sündideülest järjekestvust ja seda, et paljunemine pole uute elude (elususte) teke ning samuti seda, et erinevaiks harudeks saavad organismid võivad üksteisest väga palju erineda.)
      Elu on vajaduse kestmine aines, hargnemisel see pärandub (mäluliselt ja evolutsioneeruvalt) organism (st ontogenees) haaval."

      See on küllap üpriski harjumatu vaade(nagu darvinism 19. saj lõpul), selline biosemiootilisem-fenomenoloogilisem-omailmalisem lähenemine (lisaks füsikalistlikule bioloogiale sh arengubioloogiale, mis on väljastpoolt vaatav, biheivioristlik, instrumenatlistlik)

      Kustuta
    23. Mnjah. Minu, kui katoliikliku ee.. fundamentalisti jaoks natuke liiga revolutsiooniline. Aga aitäh jagamast! Ja diskuteerimast. Järgmiste kokkupõrgeteni! [Teie osutatud viiteid luban lugeda ja kuulata. Tänud.]

      Kustuta
    24. (Arglik hääl publiku seast): See ei lisa küll lõppenud debatile enam midagi juurde, kuid autoriteetide seast viitan ikka dokumendile nagu "The Carnegie Stages of Early Human Development" (http://nmhm.washingtondc.museum/collections/hdac/stage1.pdf). Mulle soovitas seda üks inimembrüoloog, kelle sõnutsi on dokument pälvinud Rahvusvahelise Inimembrüoloogia Nomenklatuuri Kommittee heakskiidu ning profesionaalsel tasandil peaks kõigi inimembrüoloogia õpikute informatsioon sellega kooskõlas olema. Esimene lõik ütleb ilmselt kõik, kuid üleüldse on tegu väga huvitava lugemisega.

      Muidu naudin ka suurt mõtteselgust embrüoloogide Ronan O'Rahilly ja Faiola Mulleri selgituses, miks ametliku Terminologia Embryologica koostamisel ei kasutatud mõistet "eel-embrüo"; neljanda põhjusena tuuakse välja: "it is equivocal because it may convey the erroneous idea that a new human organism is formed at only some considerable time after fertilization"

      Kustuta
    25. Vabandust, uus link on http://www.medicalmuseum.mil/assets/documents/collections/hdac/stage01.pdf ja tähtis on hoopis teine lõik :)

      Kustuta
  5. Inimorganismil on igas rakus üks teatav arv kromosoome, spermil on neid poole vähem. Puhtbioloogiliselt ei ole juba seega sperm samastatav inimeluga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õige, aga elus-surnud eristus on spermi puhul bioloogiliselt täiesti mõttekas. Sperm on elus (kuni sureb või leiab munaraku)

      Kustuta
  6. Oh neid vastikuid ilmaliklasi, kes ei ole nõus teadmispõhist arutelu tegema vanatestamentlikult lajatades! Neid nõmedaid sekulaare, kes keelduvad teadmisi ilmkohe moraalihüüeteks ümber tegemast! Usufundamentalism on kindlasti elukultuur, ütles ju juba Schiller: "Vaid eksimises on elu, ja teadmises peab olema surm."

    VastaKustuta
  7. /kirikukultuur ja katoliiklust kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet/

    ...sageli kipub jääma mulje, et see vägevus väljendus ja väljendub sallimatuses ja positsiooni säilitamiseks hävitamises. Soovis kalendrit paarsada aastat tagasi keerata, et "väärmõtlejaid" kohaselt kohelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, selles ei väljendu vägevus, vaid abitus, hädisus ja väiklus. Vägevus jääb munklusele, askeetlikule eliidile...
      Võib isegi võrrelda füüsikaga - enamikule inimestele jääb keskkooli "rahuldav" mõistmise laeks.

      Kustuta
  8. Põhjalikuma vastuse käesolevale kriitikale (Sirbi põhjal) leiab "DeCivitatest" (http://www.decivitate.ee/?news_id=1169) ja "Tabernaaklist" (http://tabernaakel.blogspot.com/2012/08/kultuurikriitik-kunnuse-tagurpidine.html)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meenub üks lõik Schopenhaueri "Elutarkusest":
      "Kuulus küünik Krates sai muusik Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et nägu paistetas ja veriseks muutus. Seepeale kinnitas ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga Nικοδρομος εποιει [Nikodromose töö], mille tõttu sattus suurde häbisse flöödimängija, kes oli hakkama saanud seesuguse toorusega".

      või see kord, kui Lauri Vahtre paiskas va ilmalikele näkku avastuse, et "need peavad Foucault'd suuremaks autoriteediks kui Piiblit"
      (hah, mida veel, äkki on ka Darwin Piiblist autoriteetsem..ha-ha-haa!... see äbarike lastega Darwin, ha-ha-haa!)

      eks ka siin näeme, khm-khm, ütleme, praktilist tomismi.

      Kõige tõhusam (ja õelamgi) kriitika katoliikliku fundamentalismi vastu oleks järgmine lugemissoovitus:
      http://tabernaakel.blogspot.com/2012/08/kultuurikriitik-kunnuse-tagurpidine.html
      http://decivitate.ee/?news_id=952
      http://rahvuslane.blogspot.com/2012/04/helen-gurley-brown-surmakultuuri.html
      http://rahvuslane.blogspot.com/2012/03/jean-paul-sartre-surmakultuuri-arhitekt.html
      ja muidugi:
      Donald DeMarco, Benjamin Wiker "Surmakultuuri arhitektid" 2012. Elukultuuri Instituut

      Kustuta
    2. Sellisest solvangust me vist küll kunagi ei toibu. Väga Irooniline.

      Kustuta
  9. Arglik hääl hilinenud publiku seast 2: Öhöm,
    kuidas siis tõlgendada, et, tsiteerin: "Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele"? See, et iga organism saab osaleda Elu kaunis hubelevas lõkkes või suurejoonelises hargnemises, näiteks ka huumusena nartsisse väetades, on pigem paratamatus kui miski, mis vajaks deklareerimist ja kaitsmist. Võib-olla tuleks nentida, et kui bioloogia seisukohast ongi viga rääkida üksikutest eludest ja viia pidevusse sisse katkelisus, siis tegu on "veaga, mida tehakse" kultuuris väljaspool bioloogiat, st kui eetika sõnavaras kasutatakse, mitte ainult lohakusest, "elu" nii, nagu näiteks inimõiguste deklaratsioonis, kas siis on kõige otstarbekam järjekindlalt osutada selle kasutuse väärusele bioloogia seisukohalt? Kas seda mõistet saab kuidagi tõlkida bioloogia ja eetika vahel, nii et saaks toimuda mingi mõtestatud suhtlus?
    Inimõiguste deklaratsioonis on võib-olla problemaatiline too esimene artikkel: "Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim." "sünnivad vabadena ja võrdsetena" on kahtlaselt mitmetähenduslik, kas nad SAAVAD vabaduse ja võrdsuse sündides(/neile omistatakse need)? või nad sünnivad neid juba omades? (nagu "ta ärkas peavaluga"). Ja oot, kas "neile on antud mõistus ja südametunnistus" tähendab, et nende omaduste puudumisel liigitud mitteinimeseks? Imikutappu peetakse (kaasajal, Läänes) üpris üldiselt siiski kuriteoks, seega see "antud" vihjab pigem ikka potentsiaalsusele. Seega siis "Igal inimesel, ükskõik kus ta ka ei viibiks, on õigus oma õigussubjektsuse tunnustamisele." võiks kehtida ka kõhus viibimise kohta? Või on emakast väljumine (või nabanööri läbilõikamine) või kuskil mujal mingi piir, kust alates muutub proportsionaalseks rääkida/kõmistada "pühast inimelust" ja õigusi deklareerida, MINGIL hetkel ju hakatakse kaitsma kahejalgse rakukobara elusat eksistentsi?
    *
    Kõrvale seda ka, et kas Bahtin nõustuks Wrightiga? Dostokas oli ju rohkem va Suur Ideede Põrgati ega kasutanud ühtki tegelast nii suurel määral oma isiklike vaadete käpiknukuna. Pealegi Ivani idee, kuigi võib-olla veenev ja üllas, osutus lõppeks ju viljatuks, ja isegi mitte "õilsalt viljatuks", või ei?
    *
    Tõden muidu, et kõnealuse (nojah, nüüd juba tõesti kõne alla lausa mattunud) raamatu stiilist pole ma ka kuigi vaimustuses.
    [Ja mis see Schopenhaueri-kommentaar oli... leebe, end turvaliselt tundev intellekt sealt nagu küll ei paistnud :( ]
    *
    (Kuigi eks ma ole lõpuks lahingusse kõvasti hiljaks jäänud.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Myrym, nüüd pead elama teadmisega, et initsieerisid järgmise sissekande:
      http://mihkelkunnus.blogspot.com/2012/08/fundamentalismi-onnetusi.html
      :)

      Dostokas oli eelkõige oma romaanides suur ideede põrgati, loominguväliselt oli ta ka üsna kange ideoloog (ja kaugeltki mitte meeldivaim).
      Jah, ega Bahtin (kelle polüfoonilisuses on siiski tuvastatud ka Dos. puhul domineerivamaid hääli..) ja von Wright liiga hästi klapi, aga antud juhul pole sest lugu. Ütleks, et Dostokas ihkas kirglikult uskuda oma põhikangelastesse, aga alati ei tulnud tal see välja... oli ta ju "oma ajastu laps".


      "Õilis viljatus" on humanismi kontsentreerituim kokkuvõte. Lihtsalt oleneb kummale - viljakusele või õilsusele - inimene truuks jääb, kui need vastastikku üksteist välistama hakkavad.

      Kustuta