13. juuni 2012

Idealismist ja konservatismist


”"Samas ma väsi kordamast, et on täiesti mõttetu [seksuaalvähemusi] kiusata ja ahistada, olen ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt. Konservatiivid, kes peavad seksuaalvähemuste kapis hoidmist perekonna (saati iibe!) kaitsmiseks, on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, kui need vabastusveidrikud, kes igasuguseid trans-, queer- ja muumõnuseksuaalsusi kõne- ja vabastamisväärilisteks Erinevusteks peavad."
[…]
Sellest johtuvalt mõtlesin lihtsalt küsida, kas osundatud sõnad ongi mõeldud nii, nagu paistab. Võiks ju küsida muudki, nagu nt seda, kas vastuseis abielu ja perekonna institutsiooni seadustega ümberkirjutamisele on samastatav "seksuaalvähemuste kapis hoidmisega".
[…]
ma olen nii palju taibanud, et tekstil on enamasti alltekst. Ent kui väited esitatakse kasutades sõnu "ilma igasuguse irooniata", siis võiks ju arvata, et ehk kirjutataksegi ilma igasuguse irooniata. Kui aega leiate, siis oleks küll huvitav lugeda pikemat vastust, sest mulle tõepoolest pakub huvi, mille eest Teie seisate ehk mis on need fundamentaalsed printsiibid, millele oma ilmavaatelistes positsioonides toetute.”


Jah, ma olengi ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt.
Üldiselt proovin ma olla oma esseedes võimalikult täpne ja selge. Aga kommuikatsioon jääb paratamatult ähmaseks, sest ühiskondlikel teemadel arutledes ei pääse kuidagi ümber mõistetest, mille tähendus on väga varieeruv ja ähmane.

Olen tähele pannud, et sellised suured mõisted nagu näiteks õiglus, hoolivus, mõistlikkus jmt tähendavad üsna ebamäärast hüvelisust ja on seega oma ebamäärasuses lausa vastastikku väljavahetatavad.
Et hüved võivad olla konfliktis, tundub vahest isegi enamikule kontraintuitiivne. Inimestel on sageli väga raske mõista, et mõistlikkus, õiglus, hoolivus jmt võivad tähendada ka negatiivseid suundumusi, et neil võib olla hind ja ka üle maksevõime käiv hind.

(Konservatiivne) moralism ja (revolutsioonilembene) idealism on mõlemad üpriski anti-intellektuaalsed; nende mõlema eesmärgiks ja eelduseks on märkimisväärne intellektuaalne piiratus, kusjuures mõlemal juhul tajutakse tüüpilisi intellektualismi voorusi – paindlikkust, kompromissivõimelisust, nüansirikkust, pooltoonidega arvestamist – puudustena. Nii moralist kui idealist jälestavad kompromisse, vastutulekut ”vaenlasele” jne. Moralist väljendab seda eelkõige ranguse ja puhtuse kategooriates, idealist põlgusena konformismi, piskuga leppimise jms vastu.
Ja mõlemad väljendavad oma rahulolematust praeguse olukorraga mõne lööklauselise nõudmise näol; nad esindavad nõudvaid hoiakuid ühiskonnale.

Konservatiivne moralism iseloomustab pigem vanemate inimeste sotsioloogilist ebapädevust ja võimetust näha seoseid – kui mingi ühiskondlik tendents ei meeldi, siis selles on süüdi kombelõtvus ja moraalne allakäik. Iive on madal, sest kombed on lõdvad ja pühadusi ei austata; maalt lahkuvad noored pole mitte majanduspõgenikud vaid reeturlikud koerad, kelle isamaa ja vanemad jne pole olulised, tänamatud kutsikad jne.

Revolutsiooniline idealism on samuti sotsioloogilise ebapädevuse avaldumisvorm, üks viis väljendada oma rahulolematust eestleituga. Kuid erinevalt eelmisest, mida toidab moonutav mälu ja müüdiline teadvus, siis siin eelistatakse mingit unistust, ideaali, utoopiat, millega mittevastamise eest praegune ühiskond on segipeksmist väärt.

Tagasi alguses toodud tsitaadi juurde. Kordan: see on täpne. Nii abielu pühadust kaitsvad kristlikud konservatiivid kui õiguslastest idealistid on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, aga see, mis nö üle jääb, on vastastikku karikeerivas nihkes, mistõttu on nad üksteise verivaenlased. Ühtlasi on nad ideoloogilised lähisugulased.

Kuigi kristikud konservatiivid kasutavad humanistlike idealistide ründamiseks (nende oma süsteemi järgi) ränka süüdistust: "Te arvate, et inimene on Jumal [ja võib ise kõik siin omatahtsi ümber korraldada]!", lähtuvad nad ise samast eeldusest: siinpoolne maailm on läbini inimeste meelevallas ja järelikult, niipea kui võtta perekonnaseadusest sooline määratlus, siis kaasnevad sellega kohe suured ühiskondlikud muudatused (a la  pooled abielud on homoabielud, iive poole väiksem jne)
Humanistlik õiguslane aga hüüab kuraasikalt: „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!

Tähendab, mõlemad arvavad, et kogu piiratus ja süsteemsus on inimeste kätes. Esimesed ütlevad, et ei tohi neid piire ületada, muidu valgub kõik laiali! Teised ütlevad, et saadame need piirid, kus kurat, ja oleme lõpuks täiesti vabad!

Lähisugulust näitab seegi, et mõlemad jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Ilmalikul humanistil läheb Darwinit vaja ainult niipalju, et kristlikud konservatiivid kukele saata, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler, oma Blut’i ja Boden’iga).

Kordan, humanistlik idealism ja moralistlik konservatism on lähisugulased; lisaks eelnevale, mõlemad esindavad teatavat pretensiooni, nõudvat hoiakut ühiskonna suhtes, mis projitseerib Kurja lätted endast välja poole. Mõlemad loevad inimese kõikvõimsaks isandaks, aga halvasti käituvaks kõikvõimsaks isandaks.

Kui midagi on halvasti, siis on süüdi Põhjuste Põhjus ehk Jumal ehk Inimene. Sest õnnetusi pole ju olemas, on ainult inimese süü.

13 kommentaari:

  1. Muidu on iseenesest huvitav ka see, et teadust ja selle saavutusi enamikus eluaspektides aktsepteeritakse, isegi ülistatakse kui edasiviivat jõudu. Samas kui asi hakkab puudutama ühiskonda tervikuna, siis on kõhutunne, isa soovitus, juturaamatu luul jne kõik palju võimsamad "argumendid" kui teadusel pakutav. Teadus võib üksikisikut ravida, pikendada selle eluiga, hõlbustada ta igapäevaelu, isegi üritada planeeti päästa inimeste koosmõjulise lolluse tagajärgede käest, ent inimeste koosmõjulist lolluse hulka ta vähendada ei tohi - see oleks saatanast taaskord. Siin ma vist olen muidugi koheselt poole valinud, sest vaevalt teaduslikust aspektist mingit vahet on, kes kellega käib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teadus on väljakannatamatult ebademokraatlik.
      Isegi minu tekstidele on ette heidetud liigset ebademokraatlikkust.

      Nt selline kommnetaar viimasele EE esseele:
      Jama
      11.05.2012 17:18
      Jah, jäägu readuslik keel ikka teadusasutustesse - netis paeks lihtsaöt arusaadavam olema

      Kustuta
    2. Sellest konkreetsest kommentaarist paistab mulle pigem, et etteheide on keelekasutuse mitte sisu osas? Samas olgem ausad, teadus vajab oma keelt, et arusaadav olla. Keemiahuvilisena sa pead ka ju kasutama korrektseid nimetusi, mitte, et võta kollast paha lõhnaga hapukat möga ja viruta peotäis rohelisse leigesse vedelikku. Lõpptulemus võib üsna ootamatult erineda ootuspärasest.

      Kustuta
    3. Selle kohta on inglise keeles isegi tore nali, variatsioonidel et teaduslik "data" pole kunagi nii kõnekas kui isiklik "anecdata".

      Kustuta
  2. on olemas teatud inimesed, kes näevad, kuivõrd ebavõrdsed on inimesed, kui ebavõrdne on nende pärilik pagas jne ning teevad sellest siis järelduse, et teaduslik tõde õõnestab demokraatlikku maailmapilti ja humanismi väärtusi. et tegelikult töötab bioloogia humanismiideaalidele vastu. et inimesed on tegelikult ebavõrdsed ja maailm ebaõiglane koht. aga kui mõtiskleda Darwini evolutsiooniteooria kallal, siis tegelikult koorub sellest mõtiskelust välja tõdemus, et inimene mitte ei arenenud ahvist, vaid ahviga ühistest eellastest. ehk siis miljoneid aastaid evolutsiooni pole kulmineerunud mitte üksnes inimese, vaid ka ahvi ja prussakaga.

    Darwini ajal oli sotsiaaldarvinistide meeliskujundiks 'survival of the fittest'. et kõige tugevam jääb ellu, et selline on 'eluseadus' ja tegelikult ongi parem, et tugevaim säilib, sest vastupidisel juhul me võibolla sureme välja. Nietzsche näiteks minu teada haaras sellest kujundist kinni. rääkimata kõigist eugeenikutest, kelle jaoks oli "Liikide tekkimine" ja "looduslik valik" suur inspiratsiooniallikas. natsid muidugi ei tapnud üksnes vaimuhaigeid, vaid lisasid nagu muuseas juudid jm kah hulka, mis on muidugi meditsiinilises mõttes juba absurd.

    aga natuke absurdne on sotsiaaldarvinismi ideoloogia ise. Darwini evolutsioon on objektiivselt võetuna vähem dramaatiline kui olelusvõitlus, "tugevam jääb ellu" jms, mis seda kirjeldab. Darwini ajal öeldi, et "inimene on arenenud ahvist" - et evolutsioonil on varjatud mõte, kõik lähevad paremaks, tugevamaks, tervemaks, intelligentsemaks, ilusamaks. kõik ainult tänu võitlusele ellujäämise pärast. nii karastub teras jne.

    aga tegelikult ütleb ju Darwini teooria, et "inimene arenes ahviga ühistest eellastest" ja lasknud selle mõtte enda peast läbi, saame reaalsest maailmast juba mõneti erineva pildi.

    kui miljonid aastad olelusvõitlust on kulmineerunud ahviga, siis tekib küsimus - ja ma tahaks seda küsida sotsiaaldarvinistide ja eugeenikute käest - et kas me saame evolutsiooni ikkagi usaldada? evolutsioon ei ole kulmineerunud intelligentsusega, kultuursusega vms, vaid ahvidega ja pluss veel inimesega.

    muidugi, eugeenika ju iseenesest pole veel evolutsioon, vaid vbl evolutsiooni nö lükkamine õigele rajale ühiskonna ja tuleviku hüvanguks, nagu eugeenik kahtlemata arvab. ehk siis tegu pole mitte evolutsiooni 'abistamisega', vaid sellesse sekkumisega. see on tõuaretus. ja siin saabki humanist kokku natsiga, kes olevat saatanast. vastupidi - bioloogilisest determineeritusest kõnelevad kõige rohkem ikka need, kelle jaoks "inimene arenes ahvist", aga mitte "ahviga ühistest eellastest". absurdi asemel nad näevad evolutsioonis mingit sügavamat tähendust. midagi positiivset. minu arust ei saa üldse öelda, et ilmalik humanist on alati olnud bioloogilise determinismi vastu, aga sellega kaasneb ikkagi mingi positiivne nägemus evolutsiooni hüvedest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nietzsche kohta, mõneti kõrvalmärkusena. Kui võtta mõni ta teos, nt Teispool head ja kurja, ja noppida sealt välja kõik haigust ja tervist, tugevamat ja nõrgemat kirjeldavad lõigud, siis selgub, et tervikpildis on need süstemaatiliselt teineteisega vastuolus. Ja neid vastuolusid lõi Nietzsche teadlikult. Tema maine mingi üliinimese kultuslase ja protonatsina tuli aga hiljem, peamiselt tema antisemiitliku õe tegevusest, kui Nietzsche ise oli juba teovõimetu hullumeelne. Aga kuna tõepoolest tol ajal oli evolutsiooni musternäidiseks "tugevamate ellujäämine", siis tollased lugejad ja kommenteerijad noppisid nendest vastuolulistest tsitaatidest välja need, mis ajastu vaimuga paremini kokku sobisid. Ja nii ongi välja kujunenud tänapäevane kujutlus Nietzschest.

      Lisaks veel - evolutsioon ei ole kulmineerunud, ega kulmineerugi kunagi millegagi. Tal puudub täielikult igasugune laiaulatuslik suund. Tal ei ole eesmärki, mille suunas liikuda, vaid on ainult pikaldane kohanemine parajasti käesolevate tingimustega. Muutuvad tingimused, muutub ka kohastumiste laad. Ka inimene on juhus, ja kui evolutsioon nt nii 50 miljonit aastat tagasi kerida ja uuesti käima lükata, inimese taolist olendit vaevalt enam tekib.

      Kustuta
  3. Ma'i tea, aga... kas nende moralistlike konservatiivide seisukohta ei või ka nii tõlgendada, et 1) on olemas teatud (jumalik) looduse kord, 2) selle rikkumine toob kaasa kannatusi (mitte ainult ühiskonnale, vaid ka) rikkujale endale isiklikult (kui mitte siin-, siis sealpool); 3) selliste rikkumiste seadustamisega antakse inimestele valeinformatsiooni, esitades vale käitumist õigena; seega: kära tehakse puhtast ligimesearmastusest (muuhulgas ka) nende inimeste endi suunamiseks oma hingi päästma, ei? Noh, nagu ei maksa lasta lapsel proovida, mis tunne on viiendalt korruselt alla hüpata või seepi süüa. See kõlab muidugi ühelt poolt patroniseerimise ja teisalt jehoovatunnistajaliku tõeomamise moodi, aga kahe hüve - vabaduse (valesti otsustada) ja, ee, hingeõndsuse? inimeste vaimse ja füüsilise heaolu? - konfliktis nad valivadki pigem selle teise. Kelle silmad on tõele veel pimedad, see ongi ju veel alaealine, ärkamata, desorienteeritud ja vajab juhtimist. Pealegi, ega see perekonnaseadus füüsiliselt kellegi vabadust ei piira, ainult semiootiliselt-juriidiliselt, tegu on pigem kerge müksuga õigeks peetavas suunas kui mingi ühiskonna kulgu määrava pöördega.) (Ühesõnaga, point oli, et nii vaadatuna ei sisalda nende vaated seda loogilist vastuolu, et lähtutakse samast väärast inimese-kõikvõimsuse-eeldusest, milles teisi süüdistatakse - või kuidas?)
    Kogu see asi ripub muidugi tolle "jumalast seatud korra" konksu otsas. Kelle arust on see konks olemas, sel oleks kuritegu teisi mitte sellest teavitada. Kelle arust seda konksu pole, siis ta ilmselt ei näe jah mingit alust.
    Muidugi kui intellektuaalsus seostada otseselt ja ainult sellise diletantismiga, nagu Bourget seda kirjeldab Renani puhul, siis ei saa jah eelpool esitatud hoiakut intelligentseks pidada. Aga kristlike konservatiivide Tõde ongi ju intellekti*ülene*.
    Oi jah, ma kardan, et see oli nüüd üks veidi läbikukkunud hermeneutikaharjutus.
    Aga need "fundamentaalsed printsiibid" Sinu "ilmavaatelises positsioonis" - kas Sul on üldse sihukesed asjad? Ühel "mõistuse säilitanud diletandil" vist ei saa olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ütleks lühimalt nii: kord korraks, see on tõesti olemas (nimetagem seda siis jumalikuks või Looduslikuks), aga see on prokrusteslik (st on vähemus, kelle suhes on see köndistav; on indiviidi-, mitte inimloomused). Aga see pole kõige olulisem.
      Küsime parem nii: milline agentsus üldse Jumalale jäetakse? Kas saab rääkida üldse kristlas-konservatiiv-moralistist, kui see kogu (moraalse) agentsuse põrmlikule inimesele jätab?
      Ja kui jätab, siis mis asi on siin köbiseda riigil (mis on ju ometi ilmalik, siinpoolne institutsioon! Keisrile, mis keisri, jumalale, mis jumala, eks)?
      Okei, moraliseeri ja lutita kui ligimene, aga ilmalik seadus pole ligimene.
      ;)

      Kustuta
    2. Jah, on küll mõni fundamentaalsus (oma blogi, võin olla isiklik küll), ma nimelt olen täiesti veendunud organismi surelikkuses. Ja et surm on isendi lõpp. St põrgut ei karda ja taevast ei looda.
      Ja siia on maetud ka see päris raske probleem konservatiivse kristlusega, nimelt ei saa viimane enam põrguga hirmutada, ometi pärineb just sealt see ligimese kui lapse kaitsmise retoorika. Oma hinge eest pidi hoolt kandma ja pidi ka vaatama, et ligimene oma hinge põrgu ei saadaks.
      "kära tehakse puhtast ligimesearmastusest (muuhulgas ka) nende inimeste endi suunamiseks oma hingi päästma" - kust neid hingi päästa?

      Kustuta
  4. Opositsiooniliste äärmuste nahutamine pole tõepoolest kuigi kõrge pilotaaž. Peenem tausta näitamine, miks mitte dekonstruktsioon, on juba huvitavam. Ent probleemile osutamine on teadlaseks jms. pretendeerija jaoks pool tööd - sama oluline on positiivne programm. Antud juhul siis, olles ära näidanud valitseva diskursuse küündimatuse, peame küsima, mismoodi siis antud küsimusest mõelda, mida ette võtta, kuidas edasi minna - algne küsimus on ju ikka veel õhus.
    Seadusandvat ja täidesaatvat praktikat huvitab väga see, kust piire tõmbame. Okei, legaliseerime homod. Lolitasid ilmselt mitte? Aga intsesti? Emakeppimine ilmselt ei ole õige? Aga nõbu? Aga nekrofiilia? Zoofiilia? Arvestama peab, et iga grupi legaliseerimine toob kaasa järgmiste huvigruppide poliitilise aktiivsuse kasvu, seega tekib meil libeda nõlva argument. Siis peaks pigem konservatiivset joont hoidma, kuid selle näitasime enne rumala olevat? Dr. Noorman, vasta sa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, tõesti-tõesti, meie, inimesed ehk jumalad, peame tõesti hoolega vaatama, kuhu piire tõmbame, sest meie ju ülimad piiritõmajad oleme. Hea on, et praegu veel mõnigi piir paigas on ja Miisu saab mulle öösel hirmu tundmata voodi tudile pugeda. Aga anname käest heteronormatiivse tuumikperekonna...brh.. varsti läheb siis hõõrdejõud ka ja siis kukuvad kõik perseli ja ei saa ka roomates edasi. Või gravtatsioon, ei-ei, siia tõmbame meie, inimesed ehk jumalad ehk ülimad piiritõmbajad, ikka piiri.
      Hea, et ikka moraal veel paigas on, saavad kõik need poissmehed oma emadega siivsalt koos elada (Itaalia lausa kubisevat neist, jube mõeldagi, milliseks patupesaks kujuneks paavsti lähiümbrus kui ka ema-poja kkhm-khm piiri meie, ülimad piiritõmbajad, ära kaotaksime).
      Loodus/Jumal on küll mingid piirid paika pannud ja pärimustes on need kirjas, aga meie, inimesete ehk ülimate piiritõmbajate, vägi on ju suurem, kõige suurem üldse, iga õige kristlane teab, et tema on ülim piiritõmbaja.

      Kustuta
    2. Esimene küsimus on Mihkel Kunnusele, teine pool on mõeldud peamiselt postitajale "j" (kuid ei takista mõlemal vastata mõlemale).

      Miks keskenduda ideoloogiale kui homoseksuaalsus eisneb looduses ja mõnel puhul on lausa kohastumuslik (homoseksuaalne paar adopteerib hukkunud vanematega järglase)? Vikipeedias hea artikkel http://en.wikipedia.org/wiki/Homosexual_behavior_in_animals (inglise keelne vikipeedia on juba väga heal tasemel tänu suurele tähelepanule ja rangetele viitamise, usaldusväärsuse ning objektiivsuse nõuetele, muidugi see käib peamiselt populaarsete artiklite kohta)? Ehk kui teaduslikult on võimalik tõestada homoseksuaalsuse loomulikkus või lausa vajalikkus, miks kinnituda ideoloogiale?

      "j"le:

      Teiseks kui rääkida libedast argumendist seksuaalteemadel, siis need on kõlanud tihti väga ideoloogilised. Kui internet leiutati ning koos sellega hakkas levima internetiporno, räägiti kui õudne see on. Internetiporno promob seksuaalsust, seega vägistamist ning siis tulevad intsest, lapsed jne. Reaalsuses aga vägistamiste arv alates 1991 on langenud rohmkem kui 85% USAs (ja on seostatud internetiporno levikuga). Rääkides lolitadest, siis võib näiteks tuua Jaapani, kus vastav tööstus on arenenud alates 1980ndatest ning tänapäeval võid osta põhikooli või isegi algklasside tüdrukutest mingeid videosid mis on kergelt seksualiseeritud või lausa joonistatud reguleerimata lastepornot massilistes kogustes. Ometigi on alates 1980ndatest langenud seksuaalsete kuritegevuste arv.

      Ma ei promo viimasega mingit lastepornot (isiklikult arvan vastupidi, reaalseid lapsi sisaldavaid seksuaalset sisu tuleks keelata, fiktiivne lasteporno on.. fiktiivne ja on keeruline määratleda selle reguleerimise vajadust), vaid tahan öelda, et seksuaalkuritegevus on siiski toime pandud KURJATEGIJATE poolt (näiteks osa laste ärakasutamisest pole seotud pedo - või efebofiiliaga, vaid psüühilise probleemiga mille väljendumisel juhtus ette lihtsalt laps, siis räägitakse paaniliselt pedofiiliast ja laste ära kasutamisest, selleasemel et rääkida põhiprobleemist. Sama inimese poolt sooritatud vägistamist täisealise suhtes oleks tõenäoliselt ignoreeritud kui lithalt statistikat kuritegevuses). Kurjategijad on aga peaaegu alati vaimselt tasakaalust väljas, mille peamiselt põhjustab sotisaal-majanduslik keskkond. Seega kui sotsiaal-majanduslik keskkond on hea(tasuta tervisekaitse, keskendumine haridusele, lapse kasvatusele jne) ja võrdne (võrdsus ennekõike klasside vahel, mis vähendab sotsiaalet stressi ja seega kuritegevust ehk progressiivne tulumaks), miks ei võiks olla lubatud igasugune seksuaalsus niikaua kuni see jääb kahe täiskasvanu (homo sapiens sapiens) vahele ja on konsensuaalne (Eestis 14 a konsensuaalset vanus on liiga noor, peaks olema min. 16)?

      Lisaks: Kas mitte moraal pole puhtalt ajastust sõltuv ja valitseva kultuuri poolt loodud (mitte universaalne)? Lugesin Odüsseiat, kui kangelane tuli tagasi koju, poos 12 teenivat orja ülesse ning see oli moraalselt korrektne kuna olid rikkunud reegleid peremehe äraoleku ajal. Lugesin Sokratese elust, Vanas-Kreekas ei olnud midagi imelik kui Sokrates ja kohalik kuningas (kahjuks ei mäleta nime) läksid bordelli kus käppisid rindu ja kus kuningas armus 14 a alasti tüdrukusse, kellega abiellus. Rääkimata rohkest homoseksuaalsusest.

      NB! Vabandan nõrga eesti keele oskuse pärast.

      Kustuta
    3. Arvamus, et iga tunnus on kohastumus (ja et selle loo väljamõtlemine, KUIDAS see tunnus kohastumuslik on, on teadus) on ideoloogia, mitte teadus.
      Teadusest ei saa moraalile ei poolt- ega vastuargumente. Teadus vaatab, kuidas asjad on, moraal kirjutab ette, kuidas olema peaks. Hume'i giljotiin jne, eks.

      Kustuta