Rohelise Eesti mure

Ilmus ajalehes „Sirp“ 01.11.2019. Kirjutatud septembris 2019 st mõni näide on sellevõrra aegunud (nt Sven Sesteri artikkel jne), on ka mõningaid muid muudatusi, Kalevi Kulli kiri on lehes küljendatud omaette looks jms.


Rohelise Eesti mure

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist.

Mihkel Kunnus

Kus on poliitikas rohelised?

Puhtteoreetiliselt mõtiskledes tundub mulle, et on kaks parteilist maailmavaadet, mille puhul oleks korraga mõistetav, et nad saaks valimistel kõige rohkem hääli. Või siis hoopis kõige vähem. Need on sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Õhtumaine liberaaldemokraatlik heaoluühiskonnapüüdlus pole laias laastus midagi muud kui sotsiaaldemokraatia ning erinevad erakonnad pakuvad siin vaid variatsioone, teatud nüansierinevusi. Ses mõttes on sotsiaaldemokraatlik ka meie Reformierakond ja Isamaa ja spetsiifilisest retoorikast puhtaksroogituna isegi EKRE. Aga just seepärast, et see orienteeritus on nii üldine, võiks selle nii-öelda sulgude ette võtta. Poleks midagi imelikku, kui sotsiaaldemokraadid sellistena oleks maailmavaatelisest eristumisvõimetusest ja tööpuudusest tulenevalt kõige vähem hääli saavaks jõuks. Sarnane võiks teoreetiliselt olla olukord rohelistega. Kliimatemaatika on üldvaldav ja keskkonnaprobleeme peab ülioluliseks igaüks, kes vähegi üldse ühiskondlikele asjadele pihta saab ja tulevikule mõtleb. Tähendab, nii nagu iga Euroopa demokraatlik riik on vaikeseadena olnud sotsiaaldemokraatlik, peaks see nüüd olema sedavõrd roheline.

Eelöeldu on puhtmõistuslik ja loogiline, tähendab, selle kohta võib öelda, et olin oma arutluses filosoof, kuid mitte praktik. See ei tähenda, et filosoofid on rumalad, vaid ma pidasin silmas seda teadmise tüüpi, mille kohta Uku Masing ütles sapiselt, et see on katse tuletada kärbse mõistest kärbse jalgade arvu. Selmet üle lugeda ja vaadelda.
Läheme natuke teaduslikumaks, tähendab, teeme reaalsuskontrolli, kõrvutame faktidega. Siis võime näha, et näiteks viimastel valimistel, nii Europarlamendi omadel kui siseriiklikel Euroopas, on rohelised teinud ajaloolisi rekordeid, olgu Soome või Saksamaa või Prantsusmaa, rohelised on väga populaarsed. Praegune Rooma paavstki on pretsedenditult roheline, Greta Thunbergi ähvardavad mõned Nobeli rahupreemiaga, mõned lausa pühakustaatusega. Eestis aga tundub rohelisusega – ma ei pea silmas konkreetset parteid, vaid üldisemalt – pigem kehvasti olevat.

Nüüd võiks vaadata ka kujunemislukku. Seda ma ei hakka oma küündimatuse tõttu ise üritama ja pöördun heatahtliku targema inimese poole. Professor Kalevi Kulli vastus väärib täies mahus ära toomist:

Kalevi Kull rohelistest
Roheline liikumine on maailmavaatelisena väga noor. Kuigi ökoloogia sündis teadusena juba rohkem kui sada aastat tagasi, tuli ta teadusest välja rahva sekka (ehk ajakirjandusse) keskkonnaprobleemide teadvustudes alles 1960ndail, sealhulgas Rachel Carsoni raamatu "Hääletu kevad" (Silent Spring) mõjul. Donella ja Dennis Meadowsi jt “Kasvu piirid” (Limits of growth) ilmus 1972, Herbert Gruhli “Üht planeeti rüüstatakse” (Ein Planet wird geplündert) 1975. Niisiis, vaid pool sajandit on ökoloogia-põhine roheline vaade saanud end kujundada, ning poliitilise liikumisena veelgi vähem. Esimene niisuguse nimega partei – Rohelised (Die Grünen) Saksamaal sündis aastal 1980, Riigipäeva valiti nad aastal 1983.

Rohelised olid uutmoodi parteiks – teisiti riides ja teisiti käituvad poliitikud. Mitte vasakul ega paremal, vaid ees, nagu Herbert Gruhl sõnastas. 1980ndail sündisid seejärel rohelised parteid reas teistes riikides, kümnendi lõpul ka Eestis.

Roheline maailmavaade ulatub väga sügavale kõigisse elu sfääridesse. Sellest tulenes ka tema esimene suur probleem – valmisolek muudatuste ulatuseks polnud ühesugune isegi roheliste endi seas. Nii juhtuski, et enamikus maades lõhenes roheline partei varsti mitmeks – radikaalsemaks ja mõõdukamaks liikumiseks. Populaarsus valijate hulgas on eri maades olnud võrdlemisi erinev. On omamoodi paradoksaalne, et Norras, mis on olnud üks ökofilosoofia arengu liidreid (seal ju tegutsesid Arne Næss and Sigmund Kvaløy), on roheline partei saanud vähe hääli. Ent nad olid ka kaunis radikaalsed. Næss sõnastastas süvaökoloogia (deep ecology) põhimõtted. Ei ole ka Inglismaal roheline partei veel esimene valik, kuigi just seal sündis hiljuti oluline ökokollapsiga hakkamasaamise liikumine süvakohanemise (deep adaptation) nime all, mille algatas kliimateadlane Jem Bendell.

Eestis on rohelisel liikumisel olnud mitmeid algusi. Augustis 1982 oli Raikkülas peetud teoreetilise bioloogia augustisessiooni teemaks ‘roheline elamisviis’, mis hiljem Eesti Looduse vestlusringi algatas (Eesti Loodus 7, 1985). Aastal 1988 loodi Eesti Roheline Liikumine, ja samal aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi juures Teaduslike Roheliste Ühendus. 1989 asutati Raplas Eesti Roheline Partei ja 1990 loodi Eesti Roheline Erakond (ERE), mis 1991 liitusid erakonnaks Eesti Rohelised. 1992. aasta Riigikogusse sai üks roheliste saadik, järgmisse mitte ühtegi. Vahemikus 1998–2006 rohelistel oma parteid Eestis ei olnud. Erakond Eestimaa Rohelised loodi novembris 2006, järgmise aasta valimistel saadi Riigikogusse kuus kohta, 2011., 2015. ja 2019. aasta valimistel mitte ühtegi. Suur parteisisene lõhenemine toimus aastal 2010, milles oli näha muusikute ja füüsikute tüüpi vastandumist. Vähevõitu on neid, kellesse mahuvad mõlemad tahud.

Parteid on muidugi vaid esindused. 1980ndate lõpu Venemaast lahutumise liikumine oli suuresti rahvuslik-rohelisel alusel. Argument, et Pandivere veekaitseala on vaja meie inimeste ja meie ökosüsteemi tervise pärast, oli tugevam igasugustest ideoloogilistest vastuseisudest oma teadusliku põhjendatuse tõttu – ja need põhjendused on õiged tänini. Aastal 1994 esines Europarlamendi roheliste fraktsioonis olnud Jakob Uexküll Tartu Ülikooli aulas kõnega "Eesti tee rohelisse tulevikku", kus põhjendas, et Eesti võib roheliste riikide eesotsas olla. Miks siis ikkagi praegu on toetus rohelistele väiksevõitu? Või kas ikka on, kui pidada rohelist maailmavaadet silmas, ja mitte just parteid?

Sõna mahe sai eesti keeles oma praeguse tähenduse aastast 1988. Mahetootmise ja mahetoidu kasutamise osas on praegu toetus ikka päris suur. Erinevaid rohelisi liikumisi ja suuri algatusi on järjest lisandunud, sealhulgas "Teeme ära" ning "Organic Estonia". Miks siis ikkagi...

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist. Mitte ainult ajakirjanikud ja erinevate elualade inimesed, vaid ka paljud teadlased pole läbi mõelnud, kuidas toimib ühiskond, majandus ja riik, milles tarbimine lõpetab kasvu ja jääbki ühele tasemele – sest vaid siis saab ökosüsteem olla tasakaalus. See ju tähendab, et majandus enam ei kasva. Et Eesti saab oma energiavajaduse – umbes 2 gigavatti võimsust – täielikult kohalikest taastuvatest allikatest (tuulest, Päikesest, heinast ja küttepuudest) katta, on paljudele energeetikutelegi selgeks saanud alles pärast aastakümnete pikkust põhjendamist. Et kui energia on odav, siis kütame oma kliima kindla peale veeuputuseks, varem või hiljem – kuivõrd on see arusaadav?

Praegust olukorda on iseloomustatud kui post-säästlikku (post-sustainable). See on, kui roheline säästlikkuse idee on jõudnud juba enamiku inimesteni, ent ökosüsteemi tasakaalulise toimimise tingimuste mõistmine mitte. Niisuguses olukorras on kasvu taotlev (ja seega mittesäästev) majandus täis ökoreklaami, ent pakutav on pigem rohepesu – pealiskaudne ja tegelikku ökoloogilist mõju mitteomav. Näiteks kuigi füüsik Peeter Saari on igapidi arvutuslikult põhjendanud, et "säästulambid" Eesti tingimustes ei säästa, pole lambifirmad sellest huvitatud. Kuigi Avalikult Rail Balticust on väga üksikasjalikult põhjendanud, et see suurehitus oma kavandatud kujul on Eesti ökosüsteemile hukatuslik, on hoopis pealiskaudsemate lausetega võimalik mittespetsialistidest valijaid süvenemast hoida. Kuigi fosforiidi kaevandamine Pandiveres ei ole ökoloogiliselt mõistlik, saab ratsa rikkaks saamise lootust levitades kergesti ümber veenda neid, kes aineringete reegleid eriti ei tunne.

Kokkuvõttes, roheliste seni madalal toetusel on mitu põhjust.

(1) Roheline maailmavaade on noor, ta mitmes osas alles kujuneb välja.

(2) Ta nõuab ökosüsteemi tasakaalutingimustest arusaamist, seega rohkem haritust kui enamik teisi parteidega esindatud maailmavaateid.

(3) Roheliste puhul on sisemine vastuolu radikaalse ja mõõduka tiiva vahel raskesti hallatav.

(4) Rohepesu levik diskrediteerib tugevasti rohelist vaadet, sest firmade poolt rohelisena pakutav ei oma tegelikku head mõju.

(5) Ühiskonnas, milles on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.

Eesti eripära mitmete Lääneriikidega võrreldes tuleneb arvatavasti suuresti just viimasest punktist. Kuigi meil on veel käsitsi tegemise ja kehalise töö oskust, mida süvakohanemise ajastu nõuab ja vajama saab, pole piisavalt eneseusku selle väärtusse. Ent siinne lühianalüüs vääriks juurde veel palju põhjalikumat Eesti rohelise arengu ülevaadet. Et paremini mõista.

Raudteel ja ratsa rikkaks

Ei saa salata, olen ise ka korduvalt öelnud, et fraas „olen rohelise maailmavaatega, aga toetan Rail Balticut praegu kavandataval kujul“ kõlab sisuldasa sama moodi nagu „ma pole küll rassist, aga neeger ikka päris inimene pole“. Ja see tähendab, et ökoloogilise mõistmise miinimumi ületanud erakondadest ükski valimiskünnist ei ületanud.

Kalevi Kulli viimase väitega meenuvad kõige küünilisemad populistlikud loosungid ratsa rikkaks saamisest ja Euroopale jõukuses järele jõudmisest (ja lausa etteotsa saamisest). Ja et need loosungid tõid kõige rohkem ka hääli. Üht vaadet esindab Sven Sesteri hiljutine sõnavõtt „Postimehes“ („Põlevkivist ja rohepöördest“ PM 27. IX 2019), mis teavitab ühemõtteliselt, et „kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata. Fookus tasub suunata sellele, kuidas võimalikult rikka riigina reaalselt rohepööre ellu viia“. Sealjuures toetub ta sellele, et „Rahvusvahelise Energiaagentuuri, aga ka Maailma Energeetikanõukogu hinnangul kasvab naftatoodete tarbimine veel paarkümmend aastat. Kasvu veavad peamiselt keemiatööstus ja maanteetransport arengumaades, aga ka lennundus ja laevandus“. Ja kõige krooniks katsub ta muljet jätta, et mõtleb kuidagi roheliselt. See on näide ilmselt kaunis laialt levinud mõttekäigust: kuna varsti tuleb ausaks hakata, siis oleks hea enne võimalikult palju kokku varastada.

Mis kliimapoliitikast siin rääkida, kui eelduseks on see, et naftatoodete tarbimine (ja sealhulgas lennunudus!) kasvab veel paarkümmend aastat! Saaks vist sõnastada veelgi läbipaistvamalt: kahandame süsihappegaasi emissioone süsihappegaasi emissioonide kasvades.

Eriti vastuoluline (õieti vigane) on siinjuures jutt Rail Balticust kui suurest kliimaprojektist. Keskkonnaministeeriumi enese kodulehelt võib lugeda, et „Energeetikasektor on suurim kasvuhoonegaaside allikas Eestis. 2017. aastal pärines 88,8 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest energeetika-valdkonnast.“ ja „Transpordisektor moodustab 13,2 protsenti energeetikasektori heitkogusest ja 11,7 protsenti Eesti koguheitest.“¹ Sellest väikesest osast moodustab kaubavedu põhja-lõuna suunal väikese osa ja Rail Baltic peaks siis sellest murdosa murdosast murdosa vähendama. Ja seegi pole kindel. Mis aga on kindel, on selle suur maksumus ja suur kahju looduslikele kooslustele.

Ometi on ka kõige ökokaugemates erakondade mõned vähemasti matemaatilis-majanduslikult täiesti valgustatud pead, näiteks Endel Oja EKREs tegi siin väga tunnustamisväärset selgitustööd (kuni enese väga kahetsusväärse diskrediteerimiseni siinsesse teemasse mittepuutuval asjaolulⁱ) ja Priit Humal Isamaas. Ometi on nende mõjukus olnud väike, nagu ka Aleksei Turovskil SDE-s või Rea Rausil Keskerakonnas.

Eksponentfunktsioon ja lapsepõlvehariduse kiire aegumine

Statistika ja andmete hiilgava populariseerija Hans Roslingi väga lugemisväärse raamatu „Faktitäius“ (e.k. 2018ⁱⁱ) juures tasub tähele panna kahte asja. Esiteks seda – mis on ka raamatu keskne sõnum – kui pööraselt kiiresti vananevad tänapäeval need teadmised maailma rahvastikust, majandusest, elatustasemest, epidemioloogiast jms, mis oleme ise koolis õppinud. Teiseks seda, millise iseenesestmõistetavusega Rosling jätab muutujate hulgast välja keskkonnaolukorra, loeb selle taustakonstandiks. Viimane on iseloomulik just seetõttu, et see on Hans Roslingi (1948-2017) enda pimetähn, oma enda lootusetult vananenud koolieatarkuse usaldamine (selle kohta vaata detailsemalt SIIT ).
Heaks näiteks sobib tsiteerida Marek Tamme artiklit viimasest „Vikerkaares“ (nr 9, 2019. See on keskkonnateema erinumber ja tungivalt soovituslik lugemisvara):

„Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlvkonna saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisest atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kümnendil. Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksitentsi jooksul.“
Marek Tammel on õigus (ta toetub siin David Wallace-Wellsi värskele raamatule „The Uninhabitable Earth: Life After Warming“ New York 2019).

See on üks põhjus, miks USA füüsikaprofessor Albert A. Bartlett nimetas inimeste võimetust mõista eksponentfunktsiooni kõige suuremaks ohuks globaalsete protsesside hindamisel.

Teen ühe näitearvutuse. Oletame, et see Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoos, millele viitab ka Sven Sester, on korrektne. Oletame, et kasv on sama, mis möödunud kolmkümmend aastat. Võtame Marek Tamme näite ja ekstrapoleerime seda. Kui topeldumine toimub kolmekümne aastaga, siis on aastane kasvuprotsent üldsegi mitte jahmatamapanev, vaid näeb isegi tagasihoidlik, et mitte öelda konservatiivne välja: ln2/30= 0,0233, teisisõnu ca 2,3% aastas. 2,3% tundub ju väga väike. Aga kui mingi asi kasvab 2,3% aastas, siis on see 30 aasta pärast kaks korda suurem. Võib-olla ei tundu isegi see väga kohutav (no kellele ei meeldiks kaks korda suurem majandus!). See, mis siin varju jääb, on aga tõsiasi, et topeldumisaja jooksul ületab kasvava asja maht kogu eelneva mahu kokku. See eksponentfunktsiooni integraali omadus panigi Marek Tamme hämmelduma. Matemaatiline järeldus oleks siis eelnevale järgmine: kui fossiilkütuste tarbimine kasvaks veel kolmkümmend aastat 2,3% aastas, siis lisataks aastatel 2020-2050 õhku rohkem süsihappegaasi kui kogu senise inimeksistentsi jooksul kokku on lisatud. Ja olukord on juba praegu väga-väga halb, nii halb, et seda on võimatu topeldada. Kui inimliigi mõju on praeguseks kasvanud sellise määrani, et maismaaselgroogste biomassist moodustavad farmiloomad koos inimesega ca 96%, siis seda tendentsi ei anna enam topeldada. Oleme juba päris seina ääres. Täiemahuline kaos jõuaks palju varem kätte, kui see uduhämune aasta 2050. 30 aastat sellist kasvu on muidugi võimatu, aga häda on selles, et ülaltoodud artikkel toetub tõsimeeli sellisele eeldusele. Ja siin on oluline teha märkus, et Sven Sester sai siin näiteks täiesti juhuslikult, ta esindab maailmapilti ja mõtteviisi, mis pole kahjuks üldse originaalne, vaid paraku üsna levinud.
Kui eksponentfunktsiooni ja naturaallogaritmi käsitlemiseks läheb vaja vilumust gümnaasiumiprogrammi tasemel, siis Rail Balticu kui kliimapäästuprojekti haletsusväärsuse eksplitseerimisest piisab põhikoolimatemaatikastki. Selleks, et näidata, kui tühise osa Eesti süsihappegaasi emissioonist moodustab põhja-lõunasuunaline kaubavedu, mille osaline raudteele kolimine seda väidetavasti pisut vähendab, tuleb osakaalud kokku korrutada ja siis mitte eksida komajärgsete nullide loendamisel.

Roheline kooslus on liigirikas

Füüsikute ja lüürikute vastuseis roheliste eneste sees on kujund, mis viitab end praktikas korduvalt tõestanud hüpoteesile, et rohelised pole väga ühtne kamp.Vastupidiselt süüdistusele ökofašismis on ökoloogilise kompetentsi miinimumi ületanud jõudude poliitilise edutuse põhjuseks liiga vähene fašistlikkus s.t. pluralism ja killustatus konkurentsivõimetuseni Tõsi on see, et mingi taseme rohelisuseni võib jõuda kaunis erinevaid teid pidi. Materialistlikumat maailmavaadet konkretiseerides – pean konkretiseerimise all silmas, et tullakse reaalsete Maa andmete juurde, mitte ei püsita platonlike formulatsioonide tasandil – võib jõuda tehnoloogiliselt optimistliku rohelisuseni (panen siia ebamäärase viitena Marek Strandbergi), termodünaamika tõlgendamise kaudu võib jõuda tehnoloogiliselt pessimistliku rohelisuseni (siia paneks näiteks Kaupo Vipi ja Karl Rebaseⁱⁱⁱ), nii-öelda lüürilis muusikalismad rohelised oleks näiteks erisugused valgustatud uuspaganad ja uusanimistid, olgu Ahto Kaasik või Valdur Mikita. Kuna nad näevad olukorra tõsidust, siis liigsest optimismist nad ei pakata, nemad üritavad hävingut maksimaalselt edasi lükata. Nende pilk on süvalokaalne, kohalikkust ja kodupaika kaitsev. Siis on veel spirituaalsem, end maailmas kodusena tundev või vähemasti kaotatud kodusust taastada püüdev liin (paneks siia kuhugi Toomas Trapido).
Kristlikku vastutustunnet planeedi ees jutlustab esimene ökopaavst, paavst Franciscus. Märkimisväärne punaroheline liikumine – mis näiteks põhjanaabril on täiesti esinduslik – näib Eestis pea täiesti puuduvat. Siis on veel noorema ja linlikuma kontingendi seas üha populaarsem humanismi edasiarendus, humanistlike printsiipide laiendamine teistele liikidele, veeganlus ja vastuseis spetsiesismile ehk liigirassismile. Jne. Pilt on tõesti kirju ja juured väga harali.
Oma vaimusilmas unistan ehk sellisest poliitdebatist, kus omavahelist kooselu otsivad ökoglobalistid ja ökolokalistid, need, kes on seisukohal, et inimesed tuleks maksimaalselt linnadesse pakkida, ja need, kes leiavad, et linnad on üldse saatanast, need, kes leiavad, et õigus on Pentti Linkolal, ja need, kes leiavad, et õigus on Marek Strandbergil, need, kes unistavad AI-st, ja need, kes leiavad, et pääsetee on spiritualismis. Igatahes sellised, kellel ökoloogiamõistmise miinimum on täidetud. Mitmekesisus muidugi jääb, rahuelu elurikkuses on ju rohelise vaate mõte.

P.S. „Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,“ on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Tahaks seda parafraseerida: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Näiteks eriti pensioni.

1https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/rahvusvaheline-aruandlus/kui-palju-eestis-kasvuhoonegaase-tekib

iMikk Salu „EKRE mõjukas liige korruptsiooniafääris: Endel Oja küsis lobitöö eest pistist“ Eesti Ekspress 1.X 2019

iiVt https://kultuur.err.ee/859285/arvustus-meeleselguse-kasiraamat-nii-algajale-kui-edasijoudnud-maailmaparandajale

iiiKaupo Vipp on tuntum ja tema „Globaalpohmelus“ suurepärane kokkuvõte, aga ühe artiklimahus populaarteadusliku tekstina võib ehk lugeda ka ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnet „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonnakaitse ka objektiivselt raske“. Akadeemia 1990, nr 3