1. november 2019

Rohelise Eesti mure


Ilmus ajalehes „Sirp“ 01.11.2019. Kirjutatud septembris 2019 st mõni näide on sellevõrra aegunud (nt Sven Sesteri artikkel jne), on ka mõningaid muid muudatusi, Kalevi Kulli kiri on lehes küljendatud omaette looks jms.


Rohelise Eesti mure

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist.

Mihkel Kunnus


Kus on poliitikas rohelised?
Puhtteoreetiliselt mõtiskledes tundub mulle, et on kaks parteilist maailmavaadet, mille puhul oleks korraga mõistetav, et nad saaks valimistel kõige rohkem hääli. Või siis hoopis kõige vähem. Need on sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Õhtumaine liberaaldemokraatlik heaoluühiskonnapüüdlus pole laias laastus midagi muud kui sotsiaaldemokraatia ning erinevad erakonnad pakuvad siin vaid variatsioone, teatud nüansierinevusi. Ses mõttes on sotsiaaldemokraatlik ka meie Reformierakond ja Isamaa ja spetsiifilisest retoorikast puhtaksroogituna isegi EKRE. Aga just seepärast, et see orienteeritus on nii üldine, võiks selle nii-öelda sulgude ette võtta. Poleks midagi imelikku, kui sotsiaaldemokraadid sellistena oleks maailmavaatelisest eristumisvõimetusest ja tööpuudusest tulenevalt kõige vähem hääli saavaks jõuks. Sarnane võiks teoreetiliselt olla olukord rohelistega. Kliimatemaatika on üldvaldav ja keskkonnaprobleeme peab ülioluliseks igaüks, kes vähegi üldse ühiskondlikele asjadele pihta saab ja tulevikule mõtleb. Tähendab, nii nagu iga Euroopa demokraatlik riik on vaikeseadena olnud sotsiaaldemokraatlik, peaks see nüüd olema sedavõrd roheline.

Eelöeldu on puhtmõistuslik ja loogiline, tähendab, selle kohta võib öelda, et olin oma arutluses filosoof, kuid mitte praktik. See ei tähenda, et filosoofid on rumalad, vaid ma pidasin silmas seda teadmise tüüpi, mille kohta Uku Masing ütles sapiselt, et see on katse tuletada kärbse mõistest kärbse jalgade arvu. Selmet üle lugeda ja vaadelda.
Läheme natuke teaduslikumaks, tähendab, teeme reaalsuskontrolli, kõrvutame faktidega. Siis võime näha, et näiteks viimastel valimistel, nii Europarlamendi omadel kui siseriiklikel Euroopas, on rohelised teinud ajaloolisi rekordeid, olgu Soome või Saksamaa või Prantsusmaa, rohelised on väga populaarsed. Praegune Rooma paavstki on pretsedenditult roheline, Greta Thunbergi ähvardavad mõned Nobeli rahupreemiaga, mõned lausa pühakustaatusega. Eestis aga tundub rohelisusega – ma ei pea silmas konkreetset parteid, vaid üldisemalt – pigem kehvasti olevat.

Nüüd võiks vaadata ka kujunemislukku. Seda ma ei hakka oma küündimatuse tõttu ise üritama ja pöördun heatahtliku targema inimese poole. Professor Kalevi Kulli vastus väärib täies mahus ära toomist:



Kalevi Kull rohelistest
Roheline liikumine on maailmavaatelisena väga noor. Kuigi ökoloogia sündis teadusena juba rohkem kui sada aastat tagasi, tuli ta teadusest välja rahva sekka (ehk ajakirjandusse) keskkonnaprobleemide teadvustudes alles 1960ndail, sealhulgas Rachel Carsoni raamatu "Hääletu kevad" (Silent Spring) mõjul. Donella ja Dennis Meadowsi jt “Kasvu piirid” (Limits of growth) ilmus 1972, Herbert Gruhli “Üht planeeti rüüstatakse” (Ein Planet wird geplündert) 1975. Niisiis, vaid pool sajandit on ökoloogia-põhine roheline vaade saanud end kujundada, ning poliitilise liikumisena veelgi vähem. Esimene niisuguse nimega partei – Rohelised (Die Grünen) Saksamaal sündis aastal 1980, Riigipäeva valiti nad aastal 1983.
Rohelised olid uutmoodi parteiks – teisiti riides ja teisiti käituvad poliitikud. Mitte vasakul ega paremal, vaid ees, nagu Herbert Gruhl sõnastas. 1980ndail sündisid seejärel rohelised parteid reas teistes riikides, kümnendi lõpul ka Eestis.
Roheline maailmavaade ulatub väga sügavale kõigisse elu sfääridesse. Sellest tulenes ka tema esimene suur probleem – valmisolek muudatuste ulatuseks polnud ühesugune isegi roheliste endi seas. Nii juhtuski, et enamikus maades lõhenes roheline partei varsti mitmeks – radikaalsemaks ja mõõdukamaks liikumiseks. Populaarsus valijate hulgas on eri maades olnud võrdlemisi erinev. On omamoodi paradoksaalne, et Norras, mis on olnud üks ökofilosoofia arengu liidreid (seal ju tegutsesid Arne Næss and Sigmund Kvaløy), on roheline partei saanud vähe hääli. Ent nad olid ka kaunis radikaalsed. Næss sõnastastas süvaökoloogia (deep ecology) põhimõtted. Ei ole ka Inglismaal roheline partei veel esimene valik, kuigi just seal sündis hiljuti oluline ökokollapsiga hakkamasaamise liikumine süvakohanemise (deep adaptation) nime all, mille algatas kliimateadlane Jem Bendell.
Eestis on rohelisel liikumisel olnud mitmeid algusi. Augustis 1982 oli Raikkülas peetud teoreetilise bioloogia augustisessiooni teemaks ‘roheline elamisviis’, mis hiljem Eesti Looduse vestlusringi algatas (Eesti Loodus 7, 1985). Aastal 1988 loodi Eesti Roheline Liikumine, ja samal aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi juures Teaduslike Roheliste Ühendus. 1989 asutati Raplas Eesti Roheline Partei ja 1990 loodi Eesti Roheline Erakond (ERE), mis 1991 liitusid erakonnaks Eesti Rohelised. 1992. aasta Riigikogusse sai üks roheliste saadik, järgmisse mitte ühtegi. Vahemikus 1998–2006 rohelistel oma parteid Eestis ei olnud. Erakond Eestimaa Rohelised loodi novembris 2006, järgmise aasta valimistel saadi Riigikogusse kuus kohta, 2011., 2015. ja 2019. aasta valimistel mitte ühtegi. Suur parteisisene lõhenemine toimus aastal 2010, milles oli näha muusikute ja füüsikute tüüpi vastandumist. Vähevõitu on neid, kellesse mahuvad mõlemad tahud.
Parteid on muidugi vaid esindused. 1980ndate lõpu Venemaast lahutumise liikumine oli suuresti rahvuslik-rohelisel alusel. Argument, et Pandivere veekaitseala on vaja meie inimeste ja meie ökosüsteemi tervise pärast, oli tugevam igasugustest ideoloogilistest vastuseisudest oma teadusliku põhjendatuse tõttu – ja need põhjendused on õiged tänini. Aastal 1994 esines Europarlamendi roheliste fraktsioonis olnud Jakob Uexküll Tartu Ülikooli aulas kõnega "Eesti tee rohelisse tulevikku", kus põhjendas, et Eesti võib roheliste riikide eesotsas olla. Miks siis ikkagi praegu on toetus rohelistele väiksevõitu? Või kas ikka on, kui pidada rohelist maailmavaadet silmas, ja mitte just parteid?
Sõna mahe sai eesti keeles oma praeguse tähenduse aastast 1988. Mahetootmise ja mahetoidu kasutamise osas on praegu toetus ikka päris suur. Erinevaid rohelisi liikumisi ja suuri algatusi on järjest lisandunud, sealhulgas "Teeme ära" ning "Organic Estonia". Miks siis ikkagi...
Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist. Mitte ainult ajakirjanikud ja erinevate elualade inimesed, vaid ka paljud teadlased pole läbi mõelnud, kuidas toimib ühiskond, majandus ja riik, milles tarbimine lõpetab kasvu ja jääbki ühele tasemele – sest vaid siis saab ökosüsteem olla tasakaalus. See ju tähendab, et majandus enam ei kasva. Et Eesti saab oma energiavajaduse – umbes 2 gigavatti võimsust – täielikult kohalikest taastuvatest allikatest (tuulest, Päikesest, heinast ja küttepuudest) katta, on paljudele energeetikutelegi selgeks saanud alles pärast aastakümnete pikkust põhjendamist. Et kui energia on odav, siis kütame oma kliima kindla peale veeuputuseks, varem või hiljem – kuivõrd on see arusaadav?
Praegust olukorda on iseloomustatud kui post-säästlikku (post-sustainable). See on, kui roheline säästlikkuse idee on jõudnud juba enamiku inimesteni, ent ökosüsteemi tasakaalulise toimimise tingimuste mõistmine mitte. Niisuguses olukorras on kasvu taotlev (ja seega mittesäästev) majandus täis ökoreklaami, ent pakutav on pigem rohepesu – pealiskaudne ja tegelikku ökoloogilist mõju mitteomav. Näiteks kuigi füüsik Peeter Saari on igapidi arvutuslikult põhjendanud, et "säästulambid" Eesti tingimustes ei säästa, pole lambifirmad sellest huvitatud. Kuigi Avalikult Rail Balticust on väga üksikasjalikult põhjendanud, et see suurehitus oma kavandatud kujul on Eesti ökosüsteemile hukatuslik, on hoopis pealiskaudsemate lausetega võimalik mittespetsialistidest valijaid süvenemast hoida. Kuigi fosforiidi kaevandamine Pandiveres ei ole ökoloogiliselt mõistlik, saab ratsa rikkaks saamise lootust levitades kergesti ümber veenda neid, kes aineringete reegleid eriti ei tunne.
Kokkuvõttes, roheliste seni madalal toetusel on mitu põhjust.
(1) Roheline maailmavaade on noor, ta mitmes osas alles kujuneb välja.
(2) Ta nõuab ökosüsteemi tasakaalutingimustest arusaamist, seega rohkem haritust kui enamik teisi parteidega esindatud maailmavaateid.
(3) Roheliste puhul on sisemine vastuolu radikaalse ja mõõduka tiiva vahel raskesti hallatav.
(4) Rohepesu levik diskrediteerib tugevasti rohelist vaadet, sest firmade poolt rohelisena pakutav ei oma tegelikku head mõju.
(5) Ühiskonnas, milles on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.
Eesti eripära mitmete Lääneriikidega võrreldes tuleneb arvatavasti suuresti just viimasest punktist. Kuigi meil on veel käsitsi tegemise ja kehalise töö oskust, mida süvakohanemise ajastu nõuab ja vajama saab, pole piisavalt eneseusku selle väärtusse. Ent siinne lühianalüüs vääriks juurde veel palju põhjalikumat Eesti rohelise arengu ülevaadet. Et paremini mõista.


Raudteel ja ratsa rikkaks
Ei saa salata, olen ise ka korduvalt öelnud, et fraas „olen rohelise maailmavaatega, aga toetan Rail Balticut praegu kavandataval kujul“ kõlab sisuldasa sama moodi nagu „ma pole küll rassist, aga neeger ikka päris inimene pole“. Ja see tähendab, et ökoloogilise mõistmise miinimumi ületanud erakondadest ükski valimiskünnist ei ületanud.
Kalevi Kulli viimase väitega meenuvad kõige küünilisemad populistlikud loosungid ratsa rikkaks saamisest ja Euroopale jõukuses järele jõudmisest (ja lausa etteotsa saamisest). Ja et need loosungid tõid kõige rohkem ka hääli. Üht vaadet esindab Sven Sesteri hiljutine sõnavõtt „Postimehes“ („Põlevkivist ja rohepöördest“ PM 27. IX 2019), mis teavitab ühemõtteliselt, et „kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata. Fookus tasub suunata sellele, kuidas võimalikult rikka riigina reaalselt rohepööre ellu viia“. Sealjuures toetub ta sellele, et „Rahvusvahelise Energiaagentuuri, aga ka Maailma Energeetikanõukogu hinnangul kasvab naftatoodete tarbimine veel paarkümmend aastat. Kasvu veavad peamiselt keemiatööstus ja maanteetransport arengumaades, aga ka lennundus ja laevandus“. Ja kõige krooniks katsub ta muljet jätta, et mõtleb kuidagi roheliselt. See on näide ilmselt kaunis laialt levinud mõttekäigust: kuna varsti tuleb ausaks hakata, siis oleks hea enne võimalikult palju kokku varastada.
Mis kliimapoliitikast siin rääkida, kui eelduseks on see, et naftatoodete tarbimine (ja sealhulgas lennunudus!) kasvab veel paarkümmend aastat! Saaks vist sõnastada veelgi läbipaistvamalt: kahandame süsihappegaasi emissioone süsihappegaasi emissioonide kasvades.
Eriti vastuoluline (õieti vigane) on siinjuures jutt Rail Balticust kui suurest kliimaprojektist. Keskkonnaministeeriumi enese kodulehelt võib lugeda, et „Energeetikasektor on suurim kasvuhoonegaaside allikas Eestis. 2017. aastal pärines 88,8 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest energeetika-valdkonnast.“ ja „Transpordisektor moodustab 13,2 protsenti energeetikasektori heitkogusest ja 11,7 protsenti Eesti koguheitest.“1 Sellest väikesest osast moodustab kaubavedu põhja-lõuna suunal väikese osa ja Rail Baltic peaks siis sellest murdosa murdosast murdosa vähendama. Ja seegi pole kindel. Mis aga on kindel, on selle suur maksumus ja suur kahju looduslikele kooslustele.
Ometi on ka kõige ökokaugemates erakondade mõned vähemasti matemaatilis-majanduslikult täiesti valgustatud pead, näiteks Endel Oja EKREs tegi siin väga tunnustamisväärset selgitustööd (kuni enese väga kahetsusväärse diskrediteerimiseni siinsesse teemasse mittepuutuval asjaoluli) ja Priit Humal Isamaas. Ometi on nende mõjukus olnud väike, nagu ka Aleksei Turovskil SDE-s või Rea Rausil Keskerakonnas.

Eksponentfunktsioon ja lapsepõlvehariduse kiire aegumine
Statistika ja andmete hiilgava populariseerija Hans Roslingi väga lugemisväärse raamatu „Faktitäius“ (e.k. 2018ii) juures tasub tähele panna kahte asja. Esiteks seda – mis on ka raamatu keskne sõnum – kui pööraselt kiiresti vananevad tänapäeval need teadmised maailma rahvastikust, majandusest, elatustasemest, epidemioloogiast jms, mis oleme ise koolis õppinud. Teiseks seda, millise iseenesestmõistetavusega Rosling jätab muutujate hulgast välja keskkonnaolukorra, loeb selle taustakonstandiks. Viimane on iseloomulik just seetõttu, et see on Hans Roslingi (1948-2017) enda pimetähn, oma enda lootusetult vananenud koolieatarkuse usaldamine (selle kohta vaata detailsemalt SIIT ).
Heaks näiteks sobib tsiteerida Marek Tamme artiklit viimasest „Vikerkaares“ (nr 9, 2019. See on keskkonnateema erinumber ja tungivalt soovituslik lugemisvara):
„Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlvkonna saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisest atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kümnendil. Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksitentsi jooksul.“
Marek Tammel on õigus (ta toetub siin David Wallace-Wellsi värskele raamatule „The Uninhabitable Earth: Life After Warming“ New York 2019).
See on üks põhjus, miks USA füüsikaprofessor Albert A. Bartlett nimetas inimeste võimetust mõista eksponentfunktsiooni kõige suuremaks ohuks globaalsete protsesside hindamisel.
Teen ühe näitearvutuse. Oletame, et see Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoos, millele viitab ka Sven Sester, on korrektne. Oletame, et kasv on sama, mis möödunud kolmkümmend aastat. Võtame Marek Tamme näite ja ekstrapoleerime seda. Kui topeldumine toimub kolmekümne aastaga, siis on aastane kasvuprotsent üldsegi mitte jahmatamapanev, vaid näeb isegi tagasihoidlik, et mitte öelda konservatiivne välja: ln2/30= 0,0233, teisisõnu ca 2,3% aastas. 2,3% tundub ju väga väike. Aga kui mingi asi kasvab 2,3% aastas, siis on see 30 aasta pärast kaks korda suurem. Võib-olla ei tundu isegi see väga kohutav (no kellele ei meeldiks kaks korda suurem majandus!). See, mis siin varju jääb, on aga tõsiasi, et topeldumisaja jooksul ületab kasvava asja maht kogu eelneva mahu kokku. See eksponentfunktsiooni integraali omadus panigi Marek Tamme hämmelduma. Matemaatiline järeldus oleks siis eelnevale järgmine: kui fossiilkütuste tarbimine kasvaks veel kolmkümmend aastat 2,3% aastas, siis lisataks aastatel 2020-2050 õhku rohkem süsihappegaasi kui kogu senise inimeksistentsi jooksul kokku on lisatud. Ja olukord on juba praegu väga-väga halb, nii halb, et seda on võimatu topeldada. Kui inimliigi mõju on praeguseks kasvanud sellise määrani, et maismaaselgroogste biomassist moodustavad farmiloomad koos inimesega ca 96%, siis seda tendentsi ei anna enam topeldada. Oleme juba päris seina ääres. Täiemahuline kaos jõuaks palju varem kätte, kui see uduhämune aasta 2050. 30 aastat sellist kasvu on muidugi võimatu, aga häda on selles, et ülaltoodud artikkel toetub tõsimeeli sellisele eeldusele. Ja siin on oluline teha märkus, et Sven Sester sai siin näiteks täiesti juhuslikult, ta esindab maailmapilti ja mõtteviisi, mis pole kahjuks üldse originaalne, vaid paraku üsna levinud.
Kui eksponentfunktsiooni ja naturaallogaritmi käsitlemiseks läheb vaja vilumust gümnaasiumiprogrammi tasemel, siis Rail Balticu kui kliimapäästuprojekti haletsusväärsuse eksplitseerimisest piisab põhikoolimatemaatikastki. Selleks, et näidata, kui tühise osa Eesti süsihappegaasi emissioonist moodustab põhja-lõunasuunaline kaubavedu, mille osaline raudteele kolimine seda väidetavasti pisut vähendab, tuleb osakaalud kokku korrutada ja siis mitte eksida komajärgsete nullide loendamisel.

Pildiotsingu exponential growth environment tulemus

Roheline kooslus on liigirikas
Füüsikute ja lüürikute vastuseis roheliste eneste sees on kujund, mis viitab end praktikas korduvalt tõestanud hüpoteesile, et rohelised pole väga ühtne kamp.Vastupidiselt süüdistusele ökofašismis on ökoloogilise kompetentsi miinimumi ületanud jõudude poliitilise edutuse põhjuseks liiga vähene fašistlikkus s.t. pluralism ja killustatus konkurentsivõimetuseni Tõsi on see, et mingi taseme rohelisuseni võib jõuda kaunis erinevaid teid pidi. Materialistlikumat maailmavaadet konkretiseerides – pean konkretiseerimise all silmas, et tullakse reaalsete Maa andmete juurde, mitte ei püsita platonlike formulatsioonide tasandil – võib jõuda tehnoloogiliselt optimistliku rohelisuseni (panen siia ebamäärase viitena Marek Strandbergi), termodünaamika tõlgendamise kaudu võib jõuda tehnoloogiliselt pessimistliku rohelisuseni (siia paneks näiteks Kaupo Vipi ja Karl Rebaseiii), nii-öelda lüürilis muusikalismad rohelised oleks näiteks erisugused valgustatud uuspaganad ja uusanimistid, olgu Ahto Kaasik või Valdur Mikita. Kuna nad näevad olukorra tõsidust, siis liigsest optimismist nad ei pakata, nemad üritavad hävingut maksimaalselt edasi lükata. Nende pilk on süvalokaalne, kohalikkust ja kodupaika kaitsev. Siis on veel spirituaalsem, end maailmas kodusena tundev või vähemasti kaotatud kodusust taastada püüdev liin (paneks siia kuhugi Toomas Trapido).
Kristlikku vastutustunnet planeedi ees jutlustab esimene ökopaavst, paavst Franciscus. Märkimisväärne punaroheline liikumine – mis näiteks põhjanaabril on täiesti esinduslik – näib Eestis pea täiesti puuduvat. Siis on veel noorema ja linlikuma kontingendi seas üha populaarsem humanismi edasiarendus, humanistlike printsiipide laiendamine teistele liikidele, veeganlus ja vastuseis spetsiesismile ehk liigirassismile. Jne. Pilt on tõesti kirju ja juured väga harali.
Oma vaimusilmas unistan ehk sellisest poliitdebatist, kus omavahelist kooselu otsivad ökoglobalistid ja ökolokalistid, need, kes on seisukohal, et inimesed tuleks maksimaalselt linnadesse pakkida, ja need, kes leiavad, et linnad on üldse saatanast, need, kes leiavad, et õigus on Pentti Linkolal, ja need, kes leiavad, et õigus on Marek Strandbergil, need, kes unistavad AI-st, ja need, kes leiavad, et pääsetee on spiritualismis. Igatahes sellised, kellel ökoloogiamõistmise miinimum on täidetud. Mitmekesisus muidugi jääb, rahuelu elurikkuses on ju rohelise vaate mõte.
Pildiotsingu eesti rohelised konnad tulemus

P.S. „Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,“ on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Tahaks seda parafraseerida: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Näiteks eriti pensioni.



iMikk Salu „EKRE mõjukas liige korruptsiooniafääris: Endel Oja küsis lobitöö eest pistist“ Eesti Ekspress 1.X 2019
iiiKaupo Vipp on tuntum ja tema „Globaalpohmelus“ suurepärane kokkuvõte, aga ühe artiklimahus populaarteadusliku tekstina võib ehk lugeda ka ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnet „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonnakaitse ka objektiivselt raske“. Akadeemia 1990, nr 3

5 kommentaari:

  1. Fašismi ei tühista ega kinnita Eesti roheliste erakondade killustatus. See ei puutu asjasse.

    Fašism on see, kui võimude võim pöördub otse rahva, tema hinge poole. Fašism on siis, kui tipp-poliitikud, korporatsioonid, ÜRO ja Euroopa Liidu ametnikud, Davosi kogukond, Maailma Majandusfoorum pöörduvad äkitselt rahva hääle poole ja ühekorraga – olgu see iseenda valitud prohvet või printsiip, olgu Greta Thunberg, olgu XR või Fridays for Future. Olgu kestahes, nende pöördumine on kimpuköidetuna ühine.

    Et see pöördumine on üksmeelne, et see lõikab nagu nuga läbi demokraatlikest protsessidest, et see pretendeerib Rahuriigile, et see puudutab meid kõiki, et see ongi praegu fašism, selles pole kahtlust. Kõik jõud on ühendatud – peale tavaliste inimeste ühiskonna, kelle kaela on määritud läbikukkumise süü. Mis muidugi vabastabki ta tema tüütust mandaadist ja vajadusest temalt seda küsida. Kui loogiline, kui lihtne. EKRE saadab väga pikalt Frankfurdi koolkonna ja sedasama teeb Aro Velmet, Vikerkaare peatoimetaja.

    See on fašism. Demokraatlik mandaat hüljatakse, tüütust tühisest minnakse jõuga mööda.

    Üsna huvitavalt kirjutab sellest John Steppling, ameerika näitekirjanik:

    "…The volksich and cultic aspect of the Greta brand reverberates with some of the foundational elements in Jungian thinking, and in particular the backdrop of Pietism. As Nicholas Boyle (in a biography of Goethe) noted, Pietism has an affinity for state absolutism. For it focuses (to the point of hypochrondria) on the individuals inner emotions, and its relation to the state of his or her immortal soul. And all differentiation is cast aside, and all suspect commentary (the outer world) is abandoned. Jung grew up in a climate infused with Pietistic belief. The Jungian idea of individuation (which is not all that removed from a number of other psychoanalytic theories) is also not that far from 12 step programs. The role of a tragic guilt that must be expiated in the start of surrendering to the initiation. The sponsor role is secular clergy in a sense, and the moral inventory is tied directly to the radical Lutherinism that rose alongside and with a volkisch project of racial superiority.

    But today, the draw of the extinction theory is that of submission to the inevitable. It very clearly is not fully grasped or experienced as literal, and increasingly I find the cheerleaders for this alarmist narrative to treat it rather symbolically.


    The expiation of guilt feels built into the desire that rekindled in this reach for extinction. The reclamation of youthful dreams. But in a society that teeters at sub-literacy, the use of language is both complicated, and simplified.




    It is easy enough (and not wrong) to write off the Greta phenomenon (and attendant movements) as just a giant PR campaign. But it also represents something more, and is part of a larger capitalization of this urge for a new volk, a redeemed climate community of believers. The extinction is metaphorical every bit as much as material (well, really its more metaphor actually), and the rebirth is enclosed within this screen mediated Pietism. As Hullot-Kentor noted above, its not *simply* metaphorical. This is a cultural and psychological REGRESSION, but also is part of a larger and unrelenting TRANSFERENCE of WEALTH and PROPERTY to the top one percent. And this has been stripped of all political import."


    http://john-steppling.com/2019/10/the-age-of-unreason/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vot, see oli siiski toimetajalt, kes ehk polnudki Aro Velmet. Ja peatoimetaja on ikka Märt Väljataga, vabandust.

      Mõtlesin seda lõiku: "Me kurdame kapitalismi ja tarbimise liialduste üle, aga veendumusel, nagu need laostaksid meie moraalset tuuma, varjutaksid tõde ja takistaksid inimloomuse vabanemist, näib puuduvat laiem kandepind. Samas see, kuidas tänane konservatism on mandumas – ja mitte üksnes USA-s – trumpismiks, marurahvusliku demagoogia, ärihuvide ja teadusevaenu ebapühaks liiduks, on teinud taas ajakohaseks Frankfurdi koolkonna uuringud autoritaarsest isikutüübist. Kõiges selles seisnebki frankfurtlaste tagasituleku esimene pool."

      Ehk Frankfurdi koolkonna tarbimisühiskonna kriitika on välistatud, inimest, kes isegi oma poliitilisi valikuid saab teha vaid tarbides, me ei puuduta. Ometi lasub kliimapatt just sellel, enamasti lapsevanemast tegelasel.

      Kustuta
    2. Vahetult enne ilmumist saatsin toimetusele kirja:
      "Mõtlesin, et peaks lisama sinna märkuse, et vastupidiselt süüdistusele ökofašismis on ökoloogilise kompetentsi miinimumi ületanud jõudude poliitilise edutuse põhjuseks liiga vähene fašistlikkus st pluralism ja killustatus konkurentsivõimetuseni."

      Tundub, et see oli viga. See üksik f-sõna viis tähelepanu sootuks mujale :)

      Kustuta
    3. Tõsi, see avas ühe justkui kõrvalise liini. Mis pole siiski päris tähtsustu, arvestades väga mõjukate elitaarsete organisatsioonide tõepoolest ühtse, suurepäraselt koordineeritud ja globaalse survega, mis on loodud kadaklikest riiklikest tavadest mööda pääsemiseks. Rahva nimel, rahvaga arvestamata.

      Me peame jälle noorsoo paraade, mis on totalitaarsete režiimide firmamärgid. Meil on kliimapioneerid ja -skaudid ning nende just isetekkelised üritused. Minu lapse koolis agiteerivad õpilasesinduse juhid kogu klassi üksmeelse – ilma eranditeta – osalemise poolt kliimamarsil. Üheskoos, sest tegelikult kooli eeskirjad ei luba sellist asja. Ja nad tulevad oma jutuga klasside esindajate koosolekult, mis toimub loomulikult koolitundide ajal ja – ma oletan – vähemalt mõnede õpetajate osalusel.

      Aga selle F-i võib sama hästi asendada ka neoliberalismi viimase ja lõpliku enesekehtestamise katsega – tõepoolest Hayek ja Mises ei suhtunud fašismi sugugi negatiivselt. Esimene toetas Pinochetti ja teine arvas, et Itaalia fašism ja temasarnased liikumised päästsid ühel hetkel lääne tsivilisatsiooni. Millega kirjutasid ennast maailma ajalukku.

      Ja ma ikkagi soovitan väga seda filmi – Banking Nature. Hästi tehtud, looduskapitalismi esindajad saavad korralikult sõna. Otsustada võib ise.

      Kustuta
  2. Viimaks vabalt vaadatav ka inglise keeles: "Banking Nature"
    https://off-guardian.org/2019/11/04/watch-banking-nature/

    [T]his film explores the truly insane & disturbing world of ‘nature commodification’ in all its warped dystopian horror.

    Witness men in suits tell us how much a fly is worth or how much unpaid bee-labour adds to the economy. Listen to them talk about the amazing investment opportunities in species-scarcity and show their portfolios of rare owls, turtles, butterflies etc.

    Did you know an entire banking system is evolving that deals with something even less real than fiat-money? That buys up land on which – allegedly – endangered creatures live and then sells the ‘credits’ it gives itself for ‘saving’ this land as offsets to other businesses – so they have what amounts to a licence to pollute and destroy?

    You didn’t? Well it’s something of a well-kept open secret. Maybe because it’s not a business model that can survive close ethical or practical scrutiny.
    However it is also a cornerstone of the ‘Green industrial Revolution’, and the drive to allow corporations free rein to ‘save’ bankable wild spaces. This indeed was one of the barely-alluded to agendas behind the recent media panic over the allegedly ‘unprecedented’ burning of the Amazon (remember that?)

    The idea is that big business can somehow ‘invest’ in species and habitats on the verge of extinction and thereby save them.
    There is so much wrong with this on so many levels that we can’t develop it here, but probably the major flaw is the obvious one that this business, like any other capitalist business, requires monopoly and scarcity.

    If the fly featured in this documentary managed to recover and populate other regions not owned by the corporation that currently ‘protects’ it, then that corporation loses its monopoly, and its commodity (the fly) loses value.

    The corporation has an incentive to keep this little creature frozen forever on the verge of extinction. A bankable little living fossil, already set apart from the truly living and integrated wild.

    This ‘saving the planet’ model not only incentivises species and habitat scarcity, but equally incentivises the creation of new scarcities and even the promotion of fake ones.

    If crisis is your raison d’etre, how hard are you going to try to end that crisis?

    The subject of this movie feeds into the parallel issue of Green-washed climate-panic. Many of the same dangers and arguments apply. It’s a major crisis of our time, threatening both increased environmental degradation and massive loss of human freedom.

    The fact so few in the alt-media are waking up to this is considerable cause for concern.

    VastaKustuta