Pensionisambast

Nädalakommentaar teemal „pensionisammas“, Vikerraadios 25.10.2019

Paljud majandusteooriad modelleerivad inimest kui Homo economicus't. Homo economicus on omaenda majanduslikku võimekust maksimeeriv ja ratsionaalseid otsuseid tegev enesekeskne inimene. Tegu on kahtlemata väga robustse lihtsustusega, mida on õigustatult pilganud ka paljud majandusteoreetikud ise, saati siis psühho- ja antropoloogid.

See, et inimesed pole keskkeltläbi ülearu intelligentsed ning liitintresside ja muu säärase arvutamine on enamikule hoomamatu akrakadabra ei puutu liiga palju asjasse. Mida IQ testid mõõdavad, pole liiga selge, aga midagi nad mõõdavad ja korrelatsioon elulise edukusega sel on. Olgu. Kõnekam on ehk nii-nimetatud vahukommitest. 1972. aastal pani Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Walter Mischel katsealused lapsed järgmise valiku ette: kas üks vahukomm kohe või kaks vahukommi veerand tunni pärast. Ilmnes, et võime lükata mingi iha rahuldamine tulevikku, on üks olulisemaid karakteristikuid, mis iseloomustab inimese üldist edukust elu, puudutagu see siis majanduslikku heaolu või kehakaalu.

Aga oluline on siiski mitte unustada, et täiesti vale Homo economicuse mudel pole, selles iva siiski on. Nagu annab mõista käitumisökonoomika professor Dan Ariely: meil kõigil võib ette tulla olukordi, kus erinevate tingimuste kokkulangemisel juhtub, et käitume ratsionaalselt. Samuti saab luua ühiskondliku fooni, mis soodustab käitumist Homo economicusena. Näiteks, millises olukorras ja olekus teeme otsuse. kas liituda kolmanda pensionisambaga või hoida raha teises sambas edasi. Kas kahe klikiga tehtava otsuse saab teha ka reede õhtul või ainult tööpäeva hommikupoolel pikalt ankeete täites. Ja kas otsus on lihtsalt tühistatav või ümberpööratav. Sümpaatne on näiteks see, et abiellumiseks peab perekonnaseisuametis nii pikalt plaanist ette teatama ja sellele kindlaks jääma, et selle aja jooksul jõuavad kaineneda ka tsüklialkohoolikutest romantikud.
Romantika lainel jätkates võib ühe ühiskondliku koondkitsaskoha sõnastada aforistliku lühidusega: Homo oeconomicus on viljatu, lapsi ta ei saa. Laste saamine on küll viimane asi, mida võiks teha meie praeguses ühiskonnas isiklikku majanduslikku võimekust maksimeeriv ratsionaalne olend. Ka kurikuulus ja paljukirutud palgalõhe ei jookse sugude vahelt, vaid vanemate – eriti üksikvanemate – ja kõigi muu vahelt. Sotsiaalministeeriumi praegu kehtivast arengukavast võib lugeda mustvalgel: “just laste olemasolu suurendab leibkonna vaesusriski”. Jah. Nii on.

Lapsi muidugi saadakse, saadakse majandusliku kahjumlikkuse kiuste, sest inimene kohe tõesti ei ole kuigi hästi modelleeritav Homo economicusena. Kusjuures loodus on disaininud lausa vastava ratsionaalsuse vähendamise automaatika paljunemiskäitumise juurde. Kireuima pöördumatud bioloogilised otsused on tänapäeval küll tehnoloogiliselt välditavad ja mõnda aega tagantjäreke tühistatavadki, aga igatsus elumõtte või vähemast elu õite järele ulatub sest kaugemale. Instinkt trumpab mõistuse üle, võiks sõnasatada mõni bioloogialembesem reduktsionist. Isegi sedavõrd, et sellele on võinud kuni päris viimase ajani ka lokaalselt toetuda ja globaalselt kuni tänini. Inimene on globaalsel skaalal sedavõrd vähe Homo economicus, et hoopis ülemäärane paljunemine ähvardab pikas perspektiivis saatuslikuks saada. Vargamäe Andresel oli laste saamine ka majanduslikult mõttekas.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli «Ühispõllu tragöödia». Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.

Oma arutluskäigu toetuseks tõi Hardin näite keskaegsest Euroopast, kus külakogukonnale kuulunud maa liigse karjatamise tagajärjel sageli viljatuks muutus. Asi oli selles, et igal üksikul taluperel oli selge huvi oma lehm ühispõllule saata, sest sellest saadav tulu kuulus otse talle, samal ajal kui ülekarjatamisest tingitud kulu langes kogu külale. Sealt alates tähistabki termin “ühispõllu tragöödia” majanduskirjanduses sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.

Globaalses plaanis kehtib see tänini. Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib.

Vananeval õhtumaal on lisaks veel üks ühispõld, seda demograafilise kestlikkuse näol. Ühiskondlik Kestlikkus on samuti ühisvara. Edukamad on need, kes sellesse ise minimaalselt panustades oma heaolu maksimeerivad. Majanduslikult edukamad on need indiviidid, kes demograafilisse kestlikkusesse isiklikult ei panusta ja lasevad selle ära teha teistel, ülejäänud ühiskonnal. Kusjuures riik premeerib neid selle eest. Kes on laste saamisele eelistanud enese suuremat majanduslikku võimekust, see on maksnud rohkem makse ja väärib ka suuremat pensioni. Laste mittesaamine on majanduslikult lausa topeltpremeeritud. Kusjuures laste saamine ei ohusta ainult kompetentsilangusega, vaid lõhub rängalt üha olulisemat tänapäeva töölisvoorust – igasugust paindlikkust.

Siin aga võiks korraks tulla tagasi Mischeli ja vahukommide juurde. Tuletan meelde, et katses pakutud valik oli järgmine: kas üks komm praegu või kaks kommi veerand tunni pärast. Paljud valisid ühe kommi ja kohe. Praegustel, vähemalt natukegi valgustatud riigilastel on aga järgmine valikuvõimalus: a) üks komm praegu, või b) võib-olla 1,1 kommi ebamäärases tulevikus kui kõik kujutletamatult hästi läheb. Aga tõenäoliselt pool kommi või vähem.

Pluss veel see, et mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Ja pensionireform kohe kindlasti.