Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd

Ilmus ajalehes "Sirp" 04.10.2019

Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd

Mihkel Kunnus

Siim Pauklin Ellujääjad Tuum 2018

Urmo Jaanimägi Kolimise laastav mõju EKSA 2018

Siim Pauklini „Ellujääjaid“ ja Urmo Jaanimäe kogumikku „Kolimise laastav mõju“ on hea vaadata koos. Ja mitte selle pärast, et autorid on esmaste sotsiaalste tunnuste järgi väga sarnased – nooremas keskeas mehed, kelle keskpära pikalt ületava intelligentsuse tunnistuseks on edukas rahvusvaheline karjäär loodusteadustes, ning kes on ilukirjanduses suutnud end juba heas valguses näidata (näiteks Siim Pauklini vaimukaid leide koondav pseudohaikukogumik „Aheldatud Jõgeva“ on omas ebamäärases žanris kindlasti üks mu lemmikuid). Kuid autorite kirjandusväliste sotsioloogiliste tunnuste suur kattuvus on ka enam-vähem kogu sarnasus. See pisik, mille hammustus kummagi kirjandusse on toonud, on nende teoste järgi hinnatuna täiesti erinev, tähendab, neid ei ole hea koos vaadata eriti peente eristuste tegemiseks ühe kirjandustüübi sees, vaid vastupidi, nad moodustavad teravalt eristuva kontrasti ja on nõnda sobivateks näideteks pea ühismõõdutest loomeimpulssidest.

Urmo Jaanimäge tundub kirjutama panevat elu proosa avastamine. Umbes nii nagu Milan Kundera kirjeldab essees „Eesriie“ skemaatiliselt romaanikirjaniku sünni. Seal on pilgu selgus, kainus, iroonia ja leebe koomilisus, kõik see, mis avaneb kujutluste käriseva eesriide tagant. Pole siin dostojevskilikku maksimalismi, religioosset kirge, viinana pähe hakkavat lummatust looduse ilust või heroilist põrnitsemist eksistentsisügavikku. On leebe täiskasvanumuie. Urmo Jaanimäe tulek kirjandusse annab tunnistust ühe proosakirjaniku sünnist.

Kui Kundera kasutas romaanikirjaniku väljajoonistamiseks selle kontrastsust lüürilise poeediga, siis Siim Pauklin on küll poeet, aga mitte lüüriline selles mõttes nagu Kundera silmas pidas (st oma enese hingest pimestatud). Pauklini looming võrsub, ütleme, maailma lummuse tagasitulekust, selle hävimatusest, selle taasilmumisest pärast Newtoni ja valgustajate laastustööd. Pauklini looming on järjekordne märk nn disenchantmenti läbikukkumisest. See peegeldub isegi formaadis. Pauklini kogumikus on iga terviklik tekstiühik ülesehituselt selline, et algab mõne kõneka ja teadusliku kirjeldusega ja siis see lagune poeesiaks, murtud ridades hämminguks ja imestuseks, kummastuseks.

Näiteks kogumiku esimene tekst „Kukkumine ja tõusmine“ algab igati realistliku kirjeldusega sellest, kuidas „Hiiglaslik kosmiline tulekera üritas väikest sinirohelist planeeti nimega Maa koos kõige sellel elutsevaga enda sisemusse tõmmata, kuid see ei õnnnestunud. Maa kukkus inertsi tõttu Päikesest mööda – nagu on juhtunud eelnevad neli ja pool miljardit aastat“ ning siis see asjalik, suuresti reaalteaduslik kirjeldus läheb üle hämmelduseks, millest sünnib poeesia: „Läbi ruumi ja aja/ tummalt hanereas/ tihedas udus/ Meie sammud sahisevad/ langenud lehevaibas/ ...“(lk 9).
Kui Jaanimäe kogumiku pealkiri on lihtsalt ühe loo pealkiri, siis Pauklini „Ellujääjad“ on märksa kontseptuaalsem. Evolutsioon – selektiivne ellujäämine kogu selles julmuses, jõhkruses, pentsikuses ja lummavuses – on üks keskseid fenomene, mille üle mõtiskledes teadlaslik pelk ikka ja jälle kummalisse imestusse libiseb. Ses mõttes on Pauklini tekst eksistentsialistlik ja teoloogilinegi, kindlasti tugeva vertikaalmõõtmega. Näiteks lugu „Inimese vestlus maailmaga“ algab konnakärbse teadusliku kirjeldusega („Konnakärbse emane isend meelitab end kärnkonna end ära sööma, et konna soolestikus saaks munadest vabaneda kärbsevaglad, kes tungivad konna ninaõõnde ja hakkavad toituma seal leiduvatest kudedest. Suuremaks saades söövad end vaglad end üha sügavamale kärnkonna pea sisse. Kui ninasõõrmeist on järel vaid kaks suurt auku, hakkavad vaglad kärnkonna silmi õgima. Lõpuks tungivad vaglad koljusse ja hakkavad aju sööma. Alles seejärel kärnkonn sureb“) ja seejärel realistlik loodusteaduslik kirjeldus pudeneb aga vaikselt murtud ridadega poeesiaks, kirjeldaja on justkui jahmud selle isetu ja pimeda geenitantsu grotesksest tulemist ning ilmub religioosset laadi tunne, kust kumab Vana Testamendi hõngu. See on võimetus jääda neutraalseks vaadates geenitantsu Maal empaatilise pilguga. Ja kui Iiobi puhul keerutab Looja veel kuidagi välja, siis konnakärbse või Cymothoa exiguaga enam mitte. Valgustus saatis võib-olla ajaloo prügikasti teodiike, aga sama protsessi käigus varjust ilmunud biodiike on veelgi rängem probleem.

„Cymothe exigua ehk keelt sööv lutikas on üks kõhedust tekitavamaid elukaid, kelle loodus suutnud luua. See paari sentimeetri pikkune parasiit ronib enamasti lõpuste kaudu kala suhu, kus ta haagib ennast kala keele külge. Siis sööb ta aegamisi keele ära ja kinnitub alles jäänud keelelihase köndi külge, asendades niimoodi kala keele oma kehaga. Mõelgem, mida kala ise toimuvast arvab ja mida selle protsessi käigus tunneb – tema primitiivne närvisüsteem ja väike aju võivad talle kasuks tulla, sest täie mõistusega seda protsessi aduda oleks põrgulik“. (lk84)

Siim Pauklini tulek kirjandusse annab tunnistust ühe poeedi sünnist.

Kui kõrvutseks tuua Jaanimäe kogumiku pikim (ja ehk ka kunstiküpseim) lugu „Illusioon, illusioon“, siis tegu on minajutustusega, kus umbes gümnaasiumiealine peategelane kirjeldab oma armumist. Jaanimäe lugude ajastu ja tehnoloogiline tase lubab oletada inspiratsiooniallikana isiklikke mälestusi. Nii näiteks on ka selles loos lauatelefoni valvamine, kõne ootamine ja püüd teist telefonile tabada üheks oluliseks tegevuseks. See on suurepärane proosapala, mis kujutab noore armunu ehedaid piinu, tobedat enesekesksust, empaatiapuudust ja halenaljakat käitumist kogu selle proosalikkuses.

Kunstitehnilist arenguruumi on veel mõlemal, aga nad lähevad aina paremaks. Konkurentideks on nad samavõrra kui voodi ja söögilaud, tähendab üldse mitte. Voodi kõrvale öökapile sobivad mõlemad hästi, sest öökapp on funktsionaalses mõttes hommiku- ja õhtukapp. See on väljataandamatu komplementaarsus. Pauklini teine pala „Kergus või raskus?“ arutleb kaasa Milan Kundera „Olemise talumatu kerguse“ esimese osaga. Küsimus ei saa lõplikku vastust. Nii nagu ei saanud ka Kunderal. Sestap on tagajärjeks mitteplaneeritud tööjaotus. Jaanimäele jäi kergus, Paukline raskus. Aga täpikestega nagu yin-yangis.