Nädalakommentaar. Must luik

Raadio Kuku nädalakommentaar 31.01.2020

Sõnapaari „must luik“ tegi laialtlevinuks Liibanoni päritoluga mitmekülgne mõtleja Nassim Taleb oma samanimelise bestselleriga. Enne mustade luikede leidmist Austraalias kehtis pikale kogemusele toetuv veendumus, et kõik luiged on valged ja seepärast võttis Taleb „musta luige“ kujundiks, mis tähistab midagi, mida ei osatud ette näha, aga tagantjärele tundub üsna loomulik või hästi seletatav. Aga probleem pole tagantjärele tarkuses, selles väikses epistemoloogilises alanduses. Taleb peab silmas eelkõige juhtumeid, mis on ennustamatud, aga väga suure mõjuga. Ja et reaalses elus tuleb selliseid ette alati, siis ei jaksa Taleb ära kiruda majandusteadlasi ja muid sääraseid ratsionaliste, kes tuginevad tuleviku ennustamisel lihtsalt mineviku ekstrapoleerimisele. „Ei ole midagi hullemat kui prognoosid, mis loovad inimestele turvaillusioone,“ rõhutab Taleb.

Määramatus on tegelikkuse olemuslik osa, ilmaennustus ei saa iial täppisteaduseks.

Kas tehnoloogiline progress päästaks? Ei. See teeb palju asju mugavamaks ja paremaks, aga riskid ühiskonnast ei kao, vaid muutuvad teistsugusteks. Sellest kirjutas mõne aasta eest surnud Saksa sotsioloog Ulrich Becki palju tunnustust saanud teoses „Riskiühiskond“. Beck kirjutab seal, et tehnoloogilise progressiga oleme küll väga palju vanu riske maandanud, aga loonud ka väga palju uusi ja täiesti teistsuguseid riske.

Muide, tema raamatul on kaks eessõna, sest vahetult pärast käsikirja valmimist vapustas maailma Tšernobõli katastroof, mis oli kui Becki sõnade elavaks kinnituseks. Ja selle sündmuse valguses lisas ta veel ühe eessõna, sest Tšernobõli katastroof on ideaalseks näiteks uut tüüpi ohust, tehnoloogia enese sünnitatud ohust.

Talebi bestseller „Must luik“ nägi ilmavalgust aastal 2007. Taleb kirjutab siin mittelineaarse maailma mõjudest inimestele, normaaljaotuse sobimatusega ekstreemsetesse olukordadesse ja nii edasi. Niisiis “must luik” on fenomen, mille saabumise tõenäosus on väga väike, aga mille mõju on tohutu. Aastake hiljem tuli suur majanduskriis ja Taleb osutus siin üheks vähestest ettepoole tarkadest, mida kinnitas ka see, et teenis selle majandusüldsusele täiesti ootamatu krahhi pealt hiiglaslikke summasid.

Väiksemas skaalas võiks „mustaks luigeks“ nimetada ka Soleimani tapmise. Kogu maailma julgeolekuanalüütikud vahtisid nõutute nägudega ringi ja maigutasid suud. Keegi osanud seda ette näha, aga sündmuse mõju oli suur.
Või mõelge, mis saaks kõigist neist tohututest analüüsivirnadest, mis on tehtud Venemaa tulevikustsenaariume kirjeldades, kui Putin saaks hommepäev insuldi. See oleks „must luik“ par ecxellence – väikse tõenäosusega, sugugi mitte võimatu, aga samas tohutute tagajärgedega.

See, et hiljuti lahvatanud koroonaviirus sobib hästi „musta luige“ näiteks, on nii ilmne ja ebaoriginaalne tähelepanek, et guugeldades võib leida terve rea seda metafoori kasutavaid artikleid. Ja igat sorti majandusteadlaste prognoosid osutuvad taas täiesti kasututeks. Hiinas tekkis ootamatu haiguspuhang uue viirusega ja börs langeb, nafta hind kukub ning isegi meie päevalehtedes võib leida pealkirju nagu „Hiina koroonaviirus jätab eestlaste tehased seisma“.

See läheb kenasti kokku Ulrich Becki mudeliga. Globaliseerumise üks pahupool on ka see, et maailmast kaovad turvalised nurgakesed. Löök, mis mõjutab kohalikku majandust, võib tulla teiselt poolt maakera. Majandus on globaalne, atmosfäär on globaalne, infovõrk on globaalne. Ühelt poolt see võimaldab riskide hajutamist positiivses mõttes – kui Ameerika kohviga midagi juhtub, siis saab juua Aafrika kohvi – aga teiselt poolt tähendab see riskide hajutamist negatiivses mõttes. Löök võib tulla igalt poolt. Kui Prantsusmaa ei aevasta, siis aevastab näiteks Hiina ja ikka saab kogu maailm nohu.

Nassim Talebi kokkuvõtlik peateos „Antihabras“ ilmus hiljuti ka eesti keeles ja on väga soovitatav lugemisvara, kuigi ta praalib ja edvistab seal päris mõõdutundetult. No las olla, ta võib seda edale lubada. Ulrich Becki „Riskiühiskond“ on ka maakeeles kättesaadav, ilmus juba 15 aasta eest Tartu Ülikooli kirjastuses.

Lugemissoovituste lainel ka jätkaks. Nimelt Hiina koroonaviirusel on samasugune raamat olemas nagu Tšernobõli katastroofil oli Becki oma ja 2008. aasta majanduskriisil Talebi oma. Selleks on David Quammeni raamat „Hüpe.Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia“. Selle eestikeelne tõlge ilmus 2014.

Tegu on tõesti väga hea populaarteadusliku raamatuga, mis on võitnud rea tähtsaid auhindu. Seal kirjeldatakse inimese ja patogeenide suhete ajalugu, kuidas patogeenid liikide vahel hüppavad ja kuidas muteeruvad (mude, HIV on inimesele üle hüpanud vähemalt 12 korda!) samuti haiguste vastaste võitluste ajalugu ning millised tagasilöögid seal olnud ja millised ootamas. XX sajandi superrelvad ses sõjas – antibiootikumid – hakkavad ammenduma. Raamatus on ka eraldi peatükk Uus Suur Katastroof, kus arutletakse, millal, mil moel ja kus uus pandeemia võiks valla pääseda. Risk on kasvav, sest kasvab surve ökosüsteemidele ning inimene trügib kontaktseks üha rohkemate liikide ja eluvormidega. Kõige tõenäolisem on Hiina, ütles Quammen 8 aasta eest, sest seal on rahvastkutihedus kõrge, ökoloogilised probleemid suured ja kombeks süüa kõike, mis liigutab.

Heaks kandidaadiks ülemaailmsele pandeemiale oleks RNA-viirused, sest need muteeruvad kõige kiiremini. Noh, nagu praegune koroonaviirus. Ja lennundus oleks nagu kurja geeniusviiruse enese leiutis parimaks levikuks.

Niisiis võib öelda, et mingis ebameeldivas mõttes on tulevik ennustatav küll. Häda selliste ennustajatega on see, et ettepanekud, mis nad teevad on, risti vastasuunas neile suundumustele, mis praegu ikka veel on hirmsasti moes st globaliseerumine, efektiivsuse ja suuruse taga ajamine. Kõik suur on habras, rõhutab Taleb, ja kui kukub, siis kukkumise mõju on tohutu. Miljarditehas Emajõe äärde õnnestus ära hoida, ehk õnnestub vältida ka superraudteed tumedasse tulevikku ja ehk jätkub ka oidu mitte survestada kohalikke ökosüsteeme.