Mudlum "Poola poisid"

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 02.12.2019

Mudlumi poisid

Mudlum Poola poisid Strata 2019. Toimetanud Kajar Pruul. 400 lk

Mihkel Kunnus

Füüsilise objektina on see raamat enam-vähem täiuslik – kujundusest paberi ja fondini. Ega muidu ka palju kehvem pole. Žanrimääratluselt jään aga pisut hätta. Päris raskekaaluline ilukirjandus see pole, aga kaudeltki mitte ka kergekaaluline meelelahutus. Küllap tekitas eelhäälestust, et mitte öelda eelarvamust sama inimese arvustused, mis on laadilt sageli sellised muhedad ja pretentsioonitud muljetused. Õnneks eksisin. Tegu on väga hea ja küpse ilukirjandusega selle sõna parimas mõttes. Nõtke, varjundirikka keele ja haarava stiiliga.

„Müürilehe“ oktoobri kultuurisoovitustest võib lugeda: „Raamat räägib Poola poistest. Või äkki salaja ridade vahel hoopis ühest eesti (sub)kultuurifenomenist. Või siis ikkagi Poola poistest. aga igal juhul kohtame kauni kaane taga äärmiselt elavalt mudlumlikku detailirohket poeetikat.“

Minu jaoks – ütlen siin „minu jaoks“ väljenduspositsiooni pisendavalt – oligi väikeseks häirituseks see ridadevahelisus, mis aegapidi üha suuremaks kärises. Algus oli lausa võrratu, sest käsitles aega ja sündmusi, mille dokumentaaluse ja päriselulisuse määr jäi mulle nähtamatuks. Raamatu algus oli minu jaoks ilukirjandusena täiesti autonoomne kunstiteos, hiljem hakkasid ZA/UM ja prototüübid üha rohkem läbi vilkuma. Kordan taas pisendavalt, et „minu jaoks“. Kui Poola poistele sokutatud võimalus üle võtta kohalik kultuurileht oli juba nii suur auk, et inspiratsiooniallika tahtlikuks mittemärkamiseks pidanuks ma ka teise silma kinni pigistama. Ja et lõpuks poisid lähevad hoopis multifilmi tegema.

Antagu mulle andeks, aga tsiteerin taas Milan Kunderat:

„Tšehhi poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.

Aga mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks, anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!

Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.

Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“¹

Aga sellest pole siiski suuremat, kui see, et nooremad põlvkonnad, lugejad tulevikust (olgu neid ohtralt!), väheminformeeritud ja lihtsalt kehvema mäluga inimesed saavad sest romaanist rohkem. See võib tunduda paradoksaalne, aga kunstiteos – eriti just proosateos – annab tihti autonoomsena rohkem, mõjub esteetiliselt võimsamalt, kui on varjul need ühendused, mis selle reaalsusesse maandavad (muidugi võib olla ka vastupidi – eriti just luules – et just dokumentaalsus annab tõelise maigu ja kaalu). See varjatus võimaldab tegelastel ja sündmustel mõjuda iseseisvate kunstiliste kujunditena ning ei lase tekstil taanduda pelgalt veidi moonutatud valikuliseks dokumentalistaks. Eks sellele viita ka Milan Kundera. On ju hea romaanikunstniku üheks võimeks oskus filtreerida reaalusest suurema üldistusastmega seiku. Mudlumil on see anne kahtlemata olemas. Ometi pole tegu pelga filtreerimisega. Nähtu taasesitamisel on osatud väga meisterlikult luua nauditav ja veenev kunstiline nihe, projektsioon kujutletavasse Poola lähiminevikku. Ja tegu on just nimelt mingi lummava, romatilise poolaliku maailmaga, läbi kunagiste kultuurimõjututuste sisse imbunud poolalikkusega, millel tegeliku Poolaga vast liialt pistmist pole (selline kurtuaasse armastuse laadi suhe, kus kokkupuude reaalsusega rohkem segab ja lõhub, kui innustab ja ehitab).
„Poola poisid“ käteb endas kõige muu kõrval empaatilist pilku normaalsesse ühiskonda (mis modelleeriks seda veel paremini kui selline institutsioon nagu kool!) halvasti sobivate inimeste eluhaprusele ja eluvintskusele, on ajutised eluasemed ja juhtunud lapsed, hiiglaslik lasu sigaretikonisid ja pesemata nõusid, lapitud riided ja rahamure. Ometi elu. Ometi ilu.

„Poola poiste“ idusid on märgata ka Mudlumi varasemas loomingus. Näiteks kogumikus „Tõsine inimene“ (ZA/UM 2014) on paar novelli, kus figureerivad samad tegelased, mis siingi. See kinnitab oletust, et teos on autori mingites teadvuskihistustes kaua küpsenud ja laagerdunud. Võimalik, et just seepärast teos nii hea ongi.

1Milan Kundera „Eesriie. Essee seitsmes osas“ Tänapäev 2008, lk 91