Jan-Werner Mülleri populismikäsitlusest

Ilmus mõnevõrra toimetatult nädalalehes „Sirp“06.12.2019

Populismi mõiste kitsendus on hea, aga tüpoloogia oleks parem

Mihkel Kunnus

Jan-Werner Müller Mis on populism? Tõlkinud Triinu Pakk. TLÜ kirjastus 2018. 176 lk

See on väga rõõmustav, et Jan-Werner Mülleri „Mis on populism?“ ilmus nii operatiivselt eesti keeles. Selle raamatu puhul on operatiivsus oluline, sest aktuaalsus on esimene märksõna, mis selle teosega meenub. Nii heas kui halvas. Kusjuures see halb on pigem tühine. See seisneb selles, et Mülleri „Mis on populism?“ pole niivõrd klassikapotentsiaaliga monograafia kuivõrd väike ajakohane essee, mis eelkõige oma suhtelise pikkuse tõttu eraldi kaasi väärib. Vabalt võiks see ilmuda ka jooksvalt „Akadeemias“, „Vikerkaares“ või „Loomingus“ kui mahu tõttu üksinda suuremat suuremat osa numbrist ei täidaks. „Vikerkaare“ parempoolsuse erinumbris (2016, nr 10-11) ilmuski sellelt autorilt kattuva sisuga artikkel, mis peamise kokku võtabⁱ.
Kusjuures see saaks olla ka oma praeguse lühiduse juures (kõigest 176 taskuformaadis lehekülge) vabalt lühem, sest Müller kordab selles end üsna palju ja peamist teesi sõnastatakse korduvalt. Ses mõttes on Müller kannatlik pedagoog. Teose ajakirjanduslikkust rõhutab samuti see, et näitedki on eelkõige vahetust kaasajast. Mülleri „Mis on populism?“ on kirjutatud lihtsas keeles, lühike, heas mõttes ennast kordav ja väga aktuaalne – rohkem võimalikult laiale lugejaskonnale vastu tulla vist ei saagi.

Mis on populism?

Müller kritiseerib põgusalt teisi levinud arusaamasid populismist ja annab pakub siis välja enda oma. Ta teeb seda eelkõige avaliku debati kommunikatsiooniselguse nimel ja püüab samas silmas pidada praegu aktuaalsete tendentside konkreetset ühisosa. Ta ütleb, et populismi vajalik aga ebapiisav tunnus on kriitilisus eliitide suhtes ning võtmeliseks kitsenduseks on pluralismivastandus ja ainuesindamisele pretendeerimine. kusjuures viimane ei ole empiiriline, vaid moraalne. See ongi raamatu põhitees. Populistid on need, kes kritiseerivad eliite ja ütlevad, et nemad on tõelise/õige rahva ainuesindajad.

Selline ilming on praegu laialt levimas küll ning nii ka Eestis. Ses mõttes on Mülleri käsitlus asjakohane ning üks raamatu suurimaid väärtusi ongi minu arust just see, et tegu on tõlkeraamatuga ja autor ei räägi Eestist. Seda huvitavam on näha, kui suured kattuvused on kohelikel ilmingutel nendega, mida kirjeldab Müller. Ometi on Mülleri määratletud populismil rida sõsarilminguid, mis populismi peamist voolu toetavad, aga ise vastutusest pääsevad, kui Mülleri määratlusele rangelt truuks jääda.
See oleks ehk ka suurim etteheide Müllerile. Kust võtab ta pretensiooni populismi mõiste selliseks monopoliseerimiseks? Pole ju Populismi näol tegu loomuliku liigiga (natural kind).Sest kõik need teised populismimääratluses ja käsitlused, mida on ometi hulgi, tabavad ju samuti midagi olulist. Pealegi on tegu üsna laialt levinud tavakeele sõnaga, mille tähendusväli lai, kontekstitundlik ja hägune, aga ometi kommunikatiivselt pruugitav.

Eesti keele seletav sõnaraamat annab päris kena määratluse: „rahvapärasust, (odavat) populaarsust taotlev poliitika, võimule pürgimisel rakendatav demagoogia sugemetega poliitiline tegevus“.
Ka Vikipeedia artikkel algab igati adekvaatse täheldusega: „Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole“.
Ses mõttes või mutatis mutandis ka Mülleri populismikäsitlust ennast populistlikuks pidada, konkreetsemalt siis tema pluralismivastasuse tõttu. „Niisiis on populismi tuumväide pluralismivastasuse moraliseeritud vorm. Need poliitilised tegelased, kes sellele väitele truudust ei vannu, lihtsalt ei ole populistid“. (lk 53) Minu arust oleks kohasem siiski populismi mõiste pluralism säilitada (õigupoolest on ka see ettepanek pelgalt saatuse armastamine, sest vaevalt Mülleril on väge ja võimu oma nägemus ainuvalitsevana kehtestada). Sestap oleks parim lahendus ja intellektuaalitöö mingit laadi tüpoloogia välja pakkumine populismi mõistele. Näiteks ütleb Leif Kalev eessõnas, et „populismi [võib] mõista ka positiivsemas võtmes, demokratiseeriva ja vabastava nähtusena. Ilma populismita võib demokraatiast saada kiiresti valikutevaene oligarhia, kus vaadatakse vaid, et siseringi käsi hästi käiks. Mõõdukal määral populismi võib pakkuda värskust ega lase võimukandjail liiga mugavaks minna.“ (lk 7). Ja kas polnud see just see, mis oli Reformierakonna pika võimulpüsimisega juhtunud? Ei tulnud ju Aitab Valelikust Poliitkast ja Sirbi-skandaal ning haritlaste suuteipimine sugugi tühja koha pealt.

Säilitada pluralism

Leif Kalev kirjutab: „Müller pakub meile pidepunktid demokraatia seisukohalt ohtliku populismi säljaselgitamiseks ja analüüsiks. Oht demokraatiale väljendub eeskätt pluralismivastasuses, teiste jõudude mitteaktsepteerimises ja püüdluses ainuvõimule. See on kvalitatiivselt teistsugune kui eliidi kritiseerimine või maagiliste lahenduste pakkumine, mida populistid samuti teevad.“(lk 6) Ühelt poolt kõik õige, aga samas eristusjõud vähene, sest teisi jõude ehk konkurente ei armasta suurt keegi ning ainuvõimust ei ütleks kah keegi ära. Maagiliste lahenduste pakkumist võib nimetada kvalitatiivselt erinevaks, võib, aga ometi ei raputa see menetlus sellelt populismisilti. See võimaldaks teha näiteks esimese tüpoloogilise eristuse: a) maagiliste lahenduste populism. Siin võiks olla kõik kirvemeetodi lahendused nagu „Piirid kinni ja asi ants!“, „Kui on must, näita ust!“ ja igasugused vastuolulised komplektid, mis lubavad korraga rohkem toetusi ja kõrgemaid pensione ning maksulangetusi. Sellega oleks lähisuguluses näiteks, ütleme, b) unistuspopulism. Populism, mis müüb täitmatuid unistusi, olgu siis kiirelt viie kõige rikkama hulka või lokaalne demograafiline plahvatus hommepäev. Sellist arusaama nimetab Tõnis Saarts populismi mõiste üheks enamlevinud kasutamiseks „vales võtmes“: „Pupulism kui rahva seas populaarsete, kuid lühinägelike ja vastutustundetute lahenduste või poliitikate pakkumine. Kuigi see võib olla populismi väljenduseks, pole see kaugeltki selle mõiste tuum.“ⁱⁱ Ma pole kindel, kas siin saab nii üheselt eristada tuuma ja väljendust ja kas sellist essentsiaalset tuuma üldse olemaski on. Teise tüüpilise populismimõiste eksikasutusena toob Saarts välja populismi võrdsustamise paremäärmuslusega.

Mõeldes SAPTKile turgatab pähe kujund moraalipopulism, aga populismi ja moraali suhe on komplitseeritum ja vajab pisutki süvenenumat pilku.

Populism ja moralismi läbipõimitus

Seda, et moraalil ja populismil on sügavam seos, rõhutab ka Müller. „Populistid väidavad, et nemad ja ainult nemad esindavad rahvast. Mõelgem näiteks Türgi presidendilt Recep Tayyip Erdoğanile, kes oma arvukaid kodumaiseid kriitikuid trotsides kuulutas: „Meie oleme rahvas. Kes teie olete?“ Muidugi ta teadis, et ka tema vastased on türklased. Ainuesindamisele pretendeerimine ei ole empiiriline: see on selgelt moraalne hoiak. Ametisse kandideerides kujutavad populistid oma poliitilisi võistlejaid ebamoraalse, korrumpeerunud eliidi osana; valitsedes keelduvad nad tunnistamast mingitki opositsiooni legitiimsena. Populistlik loogika annab mõista, et keegi, kes populistlikke parteisid ei toeta, ei pruugi õieti päriselt rahva hulka kuuluda – rahva, keda kujutatakse alati õigel teel oleva ja moraalselt puhtana.[Mülleri rõhutus – M.K.]“(lk 29)

„Populism, pakun ma, on üks eripärane moralistlik kujutelm poliitkast, niisugune poliitikamaailma tajumise viis, mis seab moraalselt puhta ja täiesti ühtse – ent, nagu ma viimaks väidan, fiktsionaalse – rahva vastamisi eliitidega, keda peetakse korrumpeerunuks või mingil muul viisil alamaks.[Mülleri rõhutus – M.K.]“ (lk 52)

Ei jõua piisavalt ära rõhutada, et eliitide ülesandeks on mitte anda korruptsioonisüüdistusele alust. Kui Saarts määratleb populismi, kui „maailmavaade[t], mille järgi on ühiskonnas kaks vastandlikku gruppi: korrumpeerunud eliit ja rahvas“ⁱⁱⁱ, siis ajalugu ja kaasaeg kubiseb näidetest, kus see ju nii ongi. Seda ei tohi unustada. Aga populismi ja moraali seos on tõesti oluline. Eriti seetõttu, et kui püüda kujutada populismi ühe peamise psühholoogilise jõustaja vastandsuundumust, siis võiks olla selleks just nimelt moralism. Moralism kui hoiak, mis esitab rahvale moraalse nõudmise olla parem, töökam, kasinam, vooruslikum jne. Näiteks moralistlik reaktsioon alkoholiaktsiisi tõusule olnuks „Jooge vähem!“ või meietavalt „Joome vähem!“, seevastu populistlik hoiak apelleerib ikka sellele, et mingi kuri jõud (korrumpeerunud eliit) on rahvale jälle kuidagi liiga teinud. Karskusliikumine on moralistlik, „Maksud sõidavad Lätti!“ populistlik. Praegu on kõige positiivsemas mõttes moralistlik liikumine igasugune veeganlus, loomaõiguslus jms, sest moralismi sisuks on ikka üleskutse enese vabatahtlikule piiramisele moraalsetel kaalutlustel.
Näiteks SAPTKi keskendumist homoküsimusele nimetaksin just seepärast moraalipopulismiks, et vaid väga väiksele osale inimestest on homoseksuaalsusest hoidumine moraalne enesepiiramine, valdavale enamikule on see mitte mingit pingutust nõudvaks vaikesätteks, ning vaikesätte kujutamine moraalse saavutusena on populismiga vähemalt psühholoogilises lähisuguluses, eriti kui see vaikesäte on lausa ajalooline saatus (rass, sugu, ajalookannatused jne). Kui SAPTK nõuaks sama kindlameelselt abielulahutuse keeldu ja jutlustaks sama raevukalt abielueelse seksi amoraalsust, siis ei oleks nende mõju ligilähedaseltki selline^iv. SAPTKi homotrummi tagumine on tõelise, heas mõttes moraalse nõudlikkuse (näiteks säästlike ja keskkonnasõbralike eluviiside nõudmise) psühholoogiline vastand – see paitab ja kiidab inimesi selle eest, mis nad juba on (ja otsib teeb mugavalt kontrasti välja joonistamiseks ühest vähemusest patuoina), nad apelleerivad hoiakule „Teile on liiga tehtud! Te väärite paremat elu!“, mitte aga „Võtke end ometi kokku! Te pole praegust heaolu ära teeninud!“, moralism ütleb, et sina oled patune ja süüdi, populism ütleb, et tema on patune ja süüdi. Ja taas: ei maksa unustada, et mõnikord see ka nii on.

Moraliseerimise puhul on aga sedasi, et kui see ei adresseeri seda ainsat moraalsete valikute agenti – üksikisikut, siis muutub moralism väga hõlpsalt ühe järjekordse mütoloogia konstrueerimise vahendiks, selliseks, kus religioonipsühholoogilise substantsi saab mingi abstraktne tont, olgu selleks kapitalism või globalism, neoliberalism või fašism (sellega ma ei ütle muud, kui et nende nähtusetega võitlemiseks pole moralism sobiv vahend). Samas inimene, zoon politikon kasutabki orienteerumiseks mütoloogilist kaarti. Nii, et ka siin jääb kõik samaks hoolimata intellektuaalsest moraliseerimisest.

P.S. Ühe märkusena võib veel lisada, et olgugi Mülleri rõhuasetused väga aktuaalsed abstraheerib ta populismimõiste küllalt sõltumatuks ajaloolisest konkreetsusest laiemas ja sügavamas mõttes, tähendab, ta jätab kõrvale ökoloogilise olukorra ajaloolisest unikaalsusest.

iSee on netis vabalt kättesaadav: https://www.vikerkaar.ee/archives/20250

iiTõnis Saarts „Liberaalse demokraatia sõnastik“, Vikerkaar 2019, nr 10-11, lk 64

iiisamas

ivKasutaks võimalust juhtimaks tähelepanu asisele ja pragmaatilisele perekonnakaitsele, ühele artiklile, mis teeb konstruktiivsuses pika puuga ära kogu SAPTKi aastate pikkusele deklaratiivsetele ponnistustele: Erkki Laaneoks „Lapsele ühest vanemast ei piisa“ Postimees 30. X 2019