Ilmus ERRi kultuuriportaalis 29.01.2020
Üks žanripuhas matsin
Budapestist, ronkadest ja inglitest
Mihkel Kunnus
Paavo Matsin ütleb OPis igati
õigustatult: „Kui tänapäeval kirjutatakse väga palju mingeid
žanre, siis Bulgakovi žanr ongi bulgakov väikese tähega, minu
raamatute žanr võiks samamoodi olla matsin.“i
Eesti kultuur ja kirjandus on nii
väike, et siin mõningane pärisnimelisus täiesti kohane
žanrimääratlus. Suuremas kultuuris tunduks selline ettepanek juba
liialt nartsissistliku praalimisena, umbes, et „žanr – see olen
mina!“, aga meil tundub see igati õigustatud. Kinnitan omalt
poolt, et Paavo Matsin on vähemasti eesti parim matsinikirjanik.
Viienda raamatu kaanel on autori kodanikunimi ja see on kena
kokkuvõte senisele loomingule: Doktor Schwarz „Alkeemia 12 võtit“
(2011), Pāvs Matsins „Sinine kaardivägi“ (2013), Paša Matšinov
„Gogoli disko“ (2015) ja Friedrich Reinhold Kreutzmatsin „Must
päike“ (2017).
Kellele matsinid meeldivad, sellele
meeldib ka „Kongo tango“. Ikka on siin nõiduslik atmosfäär ja
unenäolised pildid, mis kõik on lugejate ette kujutlusilma maalitud
väga nõtke sulega. Tõeline maiuspala keelegurmaanile.
Raamat on hästi kujundatud ja
suurepäraste illustratsioonidega (Ramo Teder) ning esikaanel on auga
välja teenitud medal-lätakas-vimpel „Eesti Kirjanike Liidu
romaanivõistluse esikoht 2019“.
Romaanivõistluse žürii liige Holger
Kaints kirjutab „Saagi mitmekesisusest hoolimata langetas eri
vanuses ja erinevate kirjanduslike maitsetega žürii (Vahur
Afanasjev, Tiit Aleksejev, Ene Paaver, Aare Pilv, Kerttu Rakke, Maire
Laurik ja allakirjutanu) väga üksmeelse, võiks lausa öelda, et
žürii liikmetele ainumõeldavana tundunud otsuse. Esimene auhind
läks käsikirjale „Kongo tango”, mille autoriks osutus pärast
ümbriku avamist Paavo Matsin. See teos oli oma teostuse ja
viimistletuse tasemelt silmanähtavalt teistest üle. Romaani laad on
neile, kes on Matsini varasemaid teoseid lugenud, üldjoontes tuttav.
Ent vaieldamatult on tegemist edasiminekuga ka autori tasandil.
Materjali käsitlus on sel korral kuidagi eriliselt hõrk.”
(Looming nr 9, 2019)
Pole raske kahelda, et teos on teostuse
ja viimistletuse taseme poolest teistest üle, aga edasisega hakkab
mu vaimustumisvõime nõtrus märku andma. Ma pole kindel, et see on
parem „Gogoli diskost“. Mingit laadi krehvti oli seal nagu
rohkem. Aga olgu, maitse asi.
Samas mida räägib EKLi
romaanivõistlusest, rõhutan romaani-võistlusest,
see, kui selle võidab pesueht matsin? Olgugi, et väga hea matsin.
Oma virina relativeerimiseks tsiteerin
korraks Linnar Priimäge:
„Kriitiku olemuslik sõltumatus on
seltskondlik probleem eriti just ühisvaimustuse aegadel. Kriitik on
alati poole jalaga väljas seisja, tema vaimne põhihoiak on
distantseeritus, tema olemuslik iseloomujoon on „entusiasmi
vaegus“, Mangel an Enthusiasmus, millest Goethe puhul
kõneleb Thomas Mann, „vaimustumisvõime vaegus“, Mangel an
Begeisterungsfähigkeit, mille võtab omaks Bertolt Brecht, too
kriitik teatrilaval. Kriitik olla pole seltskondlikult kerge.“ii
Ja et oma virinat veelgi suhtelisemana
näidata osutan ka Hermann Brochi „Kuutõbistele“ (EKSA 2019,
tõlkinud Mati Sirkel), mille eestindus hiljuti ilmus ja mille
lugemine mul mõõdupuu kodumaise jooksva kraami loodimiseks
mõnevõrra ära rikkus.
Broch kirjutab oma triloogia
kommentaaris: „See romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende
inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole
ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu
üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende
probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas
edenemises veel jõudnud. Kirjanduse valdus teaduse „mitte enam“
ja „veel mitte“ vahel on sel moel piiratumaks, kuid ka kindlamaks
muutunud, hõlmates kogu irratsionaalse läbielamise valdkonda, ja ta
teeb seda piirialal, kus irratsionaalsus esildub teona ning muutub
väljendusvõimeliseks ja kujutatavaks. Siit tuleneb spetsiifiline
ülesanne näidata, kuidas unenäolisus määrab tegevust ja kuidas
sündmused on ikka uuesti valmis unenäoliseks muutuma.“ (lk 759).
Unenäolisuse eest saab Matsin
maksimumpunktid, aga see, kuidas unenäolisus määrab tegevust,
puudub brochilikus mõttes „Kongo tangos“ täiesti (matsini puhul
pole see niivõrd puudus, kuivõrd žanrile omane). Seda, kuidas
sündmused on ikka uuesti valmis unenäolisteks muutuma, näitavad
meile juba aga liigagi hästi ka kõik reaalajas toimetavad
uudisvood. Elu kipub üha suveräänsemalt ära tegema järjest
rohkematele kunstižanritele, alates jämekoomikast ja satiirist ning
lõpetades absurdi ja tragöödiaga.
Mõnel rahulikumal ja napimas infovoos
kulgeval ajastul olnuks Paavo Matsin ehk prohvet. Ta tekstide
väljataandamatu hämarus ja põhimõtteline allumatus
hermeneutilisele paljastusele täidavad prohvetlikkuse
miinimumtingimusi hästi. Visioonide lennukus ja halvaenelisus
täidavad ka kõrgemad nõuded. Tänapäeval taandub matsinlik
prohveteering aga hermeetiliseks ampsuks, unenäoks, mida juba paar
tundi pärast ärkamist meenutada ei suuda.
Siit ka „Kongo tango“ ainus
probleem – see on täiesti mõttetu. See aga ei ole mingi puudus
neile, kes säherdust kvaliteeti raamatult ei ootagi ning rahulduvad
lustimisega keelemeisterlikult loodud nägemuslikus maailmas. Märt
Väljataga sõnul „esitab romaan küsimuse, mis jääb lugejat
painama: milleks see kõik – milleks kogu see tulevärk, mis mõte
neil seiklustel ja ohtratel metamorfoosidel linnust inimeseks ja
inimesest linnuks?“ ja oletab siis ettevaatlikult „Kongo tangole“
mingit sümptomaatilist mõõdetiii.
No kes teab.
Soovitaks seda raamatut fantaasia ja
keeletunde ergutamiseks kindlasti ka koolinoortele, aga
kirjandusõpetajale ehk mitte. Sest lihtne on võtta Krossilt või
Tammsaarelt üks motiiv kirjandiks, aga anda õpilastele ülesandeks
kirjutada kirjand „Kongo tango“ põhjal on sama ränk karistus
nagu vaba teema, tähendab miski, mis on nauditavalt võimetekohane
vaid vähestele.
ii„Kes
on kriitik?“ rmt-s Luule ja tõde, Ilmamaa 2019, lk 64
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar