11. veebruar 2020

Paavo Matsin "Kongo tangoo"




Kujutiste tulemus päringule kongo tango

Üks žanripuhas matsin Budapestist, ronkadest ja inglitest

Mihkel Kunnus

Paavo Matsin ütleb OPis igati õigustatult: „Kui tänapäeval kirjutatakse väga palju mingeid žanre, siis Bulgakovi žanr ongi bulgakov väikese tähega, minu raamatute žanr võiks samamoodi olla matsin.“i
Eesti kultuur ja kirjandus on nii väike, et siin mõningane pärisnimelisus täiesti kohane žanrimääratlus. Suuremas kultuuris tunduks selline ettepanek juba liialt nartsissistliku praalimisena, umbes, et „žanr – see olen mina!“, aga meil tundub see igati õigustatud. Kinnitan omalt poolt, et Paavo Matsin on vähemasti eesti parim matsinikirjanik. Viienda raamatu kaanel on autori kodanikunimi ja see on kena kokkuvõte senisele loomingule: Doktor Schwarz „Alkeemia 12 võtit“ (2011), Pāvs Matsins „Sinine kaardivägi“ (2013), Paša Matšinov „Gogoli disko“ (2015) ja Friedrich Reinhold Kreutzmatsin „Must päike“ (2017).
Kellele matsinid meeldivad, sellele meeldib ka „Kongo tango“. Ikka on siin nõiduslik atmosfäär ja unenäolised pildid, mis kõik on lugejate ette kujutlusilma maalitud väga nõtke sulega. Tõeline maiuspala keelegurmaanile.

Raamat on hästi kujundatud ja suurepäraste illustratsioonidega (Ramo Teder) ning esikaanel on auga välja teenitud medal-lätakas-vimpel „Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikoht 2019“.
Romaanivõistluse žürii liige Holger Kaints kirjutab „Saagi mitmekesisusest hoolimata langetas eri vanuses ja erinevate kirjanduslike maitsetega žürii (Vahur Afanasjev, Tiit Aleksejev, Ene Paaver, Aare Pilv, Kerttu Rakke, Maire Laurik ja allakirjutanu) väga üksmeelse, võiks lausa öelda, et žürii liikmetele ainumõeldavana tundunud otsuse. Esimene auhind läks käsikirjale „Kongo tango”, mille autoriks osutus pärast ümbriku avamist Paavo Matsin. See teos oli oma teostuse ja viimistletuse tasemelt silmanähtavalt teistest üle. Romaani laad on neile, kes on Matsini varasemaid teoseid lugenud, üldjoontes tuttav. Ent vaieldamatult on tegemist edasiminekuga ka autori tasandil. Materjali käsitlus on sel korral kuidagi eriliselt hõrk.” (Looming nr 9, 2019)
Pole raske kahelda, et teos on teostuse ja viimistletuse taseme poolest teistest üle, aga edasisega hakkab mu vaimustumisvõime nõtrus märku andma. Ma pole kindel, et see on parem „Gogoli diskost“. Mingit laadi krehvti oli seal nagu rohkem. Aga olgu, maitse asi.
Samas mida räägib EKLi romaanivõistlusest, rõhutan romaani-võistlusest, see, kui selle võidab pesueht matsin? Olgugi, et väga hea matsin.

Oma virina relativeerimiseks tsiteerin korraks Linnar Priimäge:
„Kriitiku olemuslik sõltumatus on seltskondlik probleem eriti just ühisvaimustuse aegadel. Kriitik on alati poole jalaga väljas seisja, tema vaimne põhihoiak on distantseeritus, tema olemuslik iseloomujoon on „entusiasmi vaegus“, Mangel an Enthusiasmus, millest Goethe puhul kõneleb Thomas Mann, „vaimustumisvõime vaegus“, Mangel an Begeisterungsfähigkeit, mille võtab omaks Bertolt Brecht, too kriitik teatrilaval. Kriitik olla pole seltskondlikult kerge.“ii
Ja et oma virinat veelgi suhtelisemana näidata osutan ka Hermann Brochi „Kuutõbistele“ (EKSA 2019, tõlkinud Mati Sirkel), mille eestindus hiljuti ilmus ja mille lugemine mul mõõdupuu kodumaise jooksva kraami loodimiseks mõnevõrra ära rikkus.
Broch kirjutab oma triloogia kommentaaris: „See romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud. Kirjanduse valdus teaduse „mitte enam“ ja „veel mitte“ vahel on sel moel piiratumaks, kuid ka kindlamaks muutunud, hõlmates kogu irratsionaalse läbielamise valdkonda, ja ta teeb seda piirialal, kus irratsionaalsus esildub teona ning muutub väljendusvõimeliseks ja kujutatavaks. Siit tuleneb spetsiifiline ülesanne näidata, kuidas unenäolisus määrab tegevust ja kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäoliseks muutuma.“ (lk 759).
Unenäolisuse eest saab Matsin maksimumpunktid, aga see, kuidas unenäolisus määrab tegevust, puudub brochilikus mõttes „Kongo tangos“ täiesti (matsini puhul pole see niivõrd puudus, kuivõrd žanrile omane). Seda, kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäolisteks muutuma, näitavad meile juba aga liigagi hästi ka kõik reaalajas toimetavad uudisvood. Elu kipub üha suveräänsemalt ära tegema järjest rohkematele kunstižanritele, alates jämekoomikast ja satiirist ning lõpetades absurdi ja tragöödiaga.

Mõnel rahulikumal ja napimas infovoos kulgeval ajastul olnuks Paavo Matsin ehk prohvet. Ta tekstide väljataandamatu hämarus ja põhimõtteline allumatus hermeneutilisele paljastusele täidavad prohvetlikkuse miinimumtingimusi hästi. Visioonide lennukus ja halvaenelisus täidavad ka kõrgemad nõuded. Tänapäeval taandub matsinlik prohveteering aga hermeetiliseks ampsuks, unenäoks, mida juba paar tundi pärast ärkamist meenutada ei suuda.
Siit ka „Kongo tango“ ainus probleem – see on täiesti mõttetu. See aga ei ole mingi puudus neile, kes säherdust kvaliteeti raamatult ei ootagi ning rahulduvad lustimisega keelemeisterlikult loodud nägemuslikus maailmas. Märt Väljataga sõnul „esitab romaan küsimuse, mis jääb lugejat painama: milleks see kõik – milleks kogu see tulevärk, mis mõte neil seiklustel ja ohtratel metamorfoosidel linnust inimeseks ja inimesest linnuks?“ ja oletab siis ettevaatlikult „Kongo tangole“ mingit sümptomaatilist mõõdetiii. No kes teab.

Soovitaks seda raamatut fantaasia ja keeletunde ergutamiseks kindlasti ka koolinoortele, aga kirjandusõpetajale ehk mitte. Sest lihtne on võtta Krossilt või Tammsaarelt üks motiiv kirjandiks, aga anda õpilastele ülesandeks kirjutada kirjand „Kongo tango“ põhjal on sama ränk karistus nagu vaba teema, tähendab miski, mis on nauditavalt võimetekohane vaid vähestele.


ii„Kes on kriitik?“ rmt-s Luule ja tõde, Ilmamaa 2019, lk 64

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar