10. jaanuar 2020

Nädalakommentaar. Võrdsus.


Kuku raadio nädala kommentaar 10.10.2019

Pildiotsingu jordan peterson equity tulemus

Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „võrdsus“.

Võrdsus on intuitiivselt nii lihtne ja ilmne asi, et suuremat seletamist ei vaja. Isegi väiksemat seletamist ei vaja. Lõpmatult segaseks lähvad lood võrdsusega ainult siis, kui juttu tuleb inimeste võrdsusest. Üks meie kultuuri baasväärtusi, usk, et kõik inimesed on võrdsed, toodab lakkamatult argiteoloogilisi arusaamatusi ja konfliktikesi.

Esiteks see kõige triviaalsem segadus, kus võrdsus samastatakse mingi reaalse omaduse võrdväärsusega, olgu selleks midagi nii lihtsat nagu mass või pikkus, või midagi nii kahtlast nagu loovus või IQ, selge on igatahes see, et mingist võrdsusest pole siin juttugi. Kõik, mis on mõõdetav, see on ka erinev, ebavõrdne. Võib vist öelda, et keemia vaatlusalasse jääv on see viimane mateeria organiseerumisaste, kus võrdsus ja identsus kokku langevad, teisisõnu, molekul on kõige keerukam süsteem, kus individuaalsus puudub. Kui harvad isotoopidest tulenevad erinevused kõrvale jätta, siis ühe ja sama keemilise aine molekulid on täiesti identsed, igas mõttes võrdsed. Kohe, kui astume bioloogiasse, siis selline asi kaob. Kahte täpselt ühesugust rakku pole olemas.

Inimeste võrdsuse idee on aga sellise eksisuuna eest hästi kaitstud, sest võrdsuse subjekt on määratletud eituste kaudud, apofaatiliselt, via negativa. Inimesed olla võrdsed sõltumata nende reaalsetest omadustest, sõltumata soost, rassist, seksuaalsest orientatsioonist ja nii edasi.

Möödunud pühade puhul võib siin tuua tsitaadi Thomas Manni „Võlumäe“ jõulupeo kirjeldusest:
„[Humanist Settembrini] kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Väga hästi öeldud. Üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega. Jah, see pole loodusteaduslik avastus või tõsiasi, vaid just nimelt aade. Samas käib katkematu jutt, et meie ühiskonnaelu korraldus peab olema teaduspõhine. Aga mis on inimene – see võrdsuse subjekt – teaduslikus mõttes? Juba Oswald Spengler kõmistas küünilise mõnuga, et inimkond on zooloogiline mõiste või tühipaljas sõnakõlks.

Püüame siis inimest määrtaleda teaduslikumalt. Ilmar Vene kirjutab essees „Pahustumine“:
„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimolemus] teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“
See on võrratu sõnastus. Uusaja põhivastuolu seiseb selles, et inimsuse religioon seab end vastuollu loodusteadusliku üldsuundumusega.

Lahknevus on veelgi sügavam kui lihtsalt indiviidide vahelised reaalsed erinevused. Võrdsusaade toetub inimväärikusele. Nii on meil ühiskondlik kokkulepe, et ka kõige halvemate inimestega meie seast – näiteks selle kurikuulsa Norra massimõrvariga – ei või käituda nõnda, et see alandaks ta inimväärikust. Vangi, jah, ka üksikkongi, jah, aga inimväärikust ei või alandada – tema põhiõigused on võõrandamatud. Poola filosoof Leszek Kolakowski kirjutab: „See väärikus on sõltumatu kõigest, mis inimesi eristab, niisiis sõltumatu soolisest kuuluvusest, rassist, rahvusest, haridusest, ametist ja iseloomust,“ aga ta lisab samas:
„Kui me usuksime, et oleme mehhanismid, mille teod ja mõtted on vääramatult ette määratud väliste jõudude poolt, füüsilise universumi poolt, siis oleks ka inimväärikuse mõiste vaid sõnakõlks ning sellest johtuvalt kaotaks võrdsuse mõiste oma mõtte.“

Sellele vaalupunktile osutab ka üks praeguse aja kõige popimaid ja loetumaid autoreid, Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari oma bestselleris „Homo sapiens“. Ta ütleb, et „liberaalse humanismi tõekspidamiste ja loodusteaduste viimaste avastuste vahel on üha enam süvenemas lõhe, mida ei ole võimalik enam kaua eirata“. „Näib, et inimese käitumise määravad pigem hormoonid, geenid ja sünapsid kui vaba tahe – ehk need samad jõud, mis määravad ära ka šimpansite, huntide ja sipelgate käitumise. Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“.

Ma arvan samuti, et see sein mureneb hooga. Aga erinevalt Hararist kuulun ma sellesse parteisse, kes ei märka ehmatusega, et inimene on sama mehhaaniline nagu šimpans või hunt, vaid pigem, et šimpans ja hunt on sama tundlik ja emotsionaalne, sama vaba ja kannatav nagu inimene.

Ja võrdsusprobleemi maised tahud metafüüsikast liialt niikuinii ei hooli. Ebavõrdsus, mis inimesi aina tülli ajab, kipub olema eelkõige ikka varanduslik. Ja sealgi on võrdsuse mõiste lihtsalt keeleliselt lühenenud vorm võrdsetest võimalustest ja võrdsest kohtlemisest, tähendab õiglusest.
Paari aasta eest avaldati Yale'i ülikoolis uurimus, „milles jõuti järeldusele, et inimesed eelistavad tegelikult elada ebavõrdsetes ühiskondades. Sel esmapilgul paljudele üllataval tulemusel on tegelikult lihtne selgitus. Olukordades, kus kõik inimesed peaksid olema formaalselt võrdsed, saavad paljud vihaseks ja on kibestunud, kui avastavad, et innukalt oma tööd tegevad inimesed ei saa selle eest väärilist tasu või kui „logardid“ makstakse üle.Küsimus ei ole niisiis niivõrd materiaalses heaolus ja rikkuses, vaid inimesi pahandab ennekõike ebaõiglus. Ja seepärast eelistataksegi õiglast ebavõrdsust ebaõiglasele võrdsusele.“

---
Viimane lõik pärineb Margus Laidre esseest „Kaks minutit vihkamist“ PM10. X 2017.
Soovitan soojalt ta äsja ilmunud esseekogu, see on tõesti väga hea.

Leszek Kolakowski raamatus „Miniloengud maksiprobleemidest“ on ka loeng võrdsusest. See on lühiformaadis nii ammendav, et teist samaväärilist on raske kõrvale panna.

2 kommentaari:

  1. Mu kommentaar eelmisele postitusele kadus ära vist.

    http://mileswmathis.com/equality.html

    Komplementeerib ka uusimat postitust

    VastaKustuta