Rääkida tõtt

Kogumiku "Päästepaadieetika" (mm 2108) eessõna

Rääkida tõtt

Tekstid käesolevas kogumikus on kirjutatud vahemikus 2013. aasta keskpaigast 2016. aasta alguseni. Hilisem tekst ilmus veidi alla aasta enne Trumpi võitu, sündmust, mis mõjus kollektiivsele alateadvusele nagu magatud öö individuaalsele teadvusele – eilne on kvalitatiivselt erinev tänasest. Selles mõttes on need tekstid eilsed. Me kuulume samasse kultuurilisse kehasse, millesse Trumpki. Näiteks hiljutine uudis, et maailmapoliitikas üha olulisemat rolli mängiv Hiina president Xi Jinping sai eluaegse võimu, ei too kaasa praktiliselt mitte mingit ühiskondlikku reaktsiooni. Meid isegi ei huvita see, kuidas ta suhtub seksuaalvähemustesse. Rääkimata siis teiste maailmajagude vägevamatest.

Selle sama kultuurilise keha valgustatud ruumis, seal, kus leiab aset ärkvelolek ja eneserefleksioon, on – võimalik, et immuunvastusena – toimumas samuti mingi murrang ning selle käilakujuks võib ehk nimetada Toronto ülikooli psühholoogiaprofessori ja kliinilise psühholoogi, Youtube’i sensatsiooniks muutunud Jordan B. Petersoni. Tänavu (2018) jaanuaris ilmus temalt raamat „12 reeglit eluks. Vastumürk kaosele“ ja see saavutas hoobilt rahvusvahelise bestselleri staatuse [esimesel aastal müüdi seda ca 3 miljonit eksemplari, tõlked on tehtud ca pooldesajasse keelde sh eesti - M.K. 05.01.2010].

Valdav osa sellest, mida Jordan Peterson seal ütleb, ei ole meeldiv. Näiteks baasäratundmine on sama, mis budistidel: elu on kannatus. Kannatus on elu ülesehituslik komponent ja seda ei saa ükski elukorraldus kaotada. Õnnelikkus pole siht, mille poole püüelda. Mõtestatus teeb elu elamisväärseks. Mõtestatus tuleb isikliku vastutuse võtmisega oma elu ees. Ta öeldu on kibe, aga see leiab tohutult tänulikku vastuvõttu, sest ta öeldu on tõde. Selle raamatu kaheksas reegel ongi järgmine: „Räägi tõtt – või vähemalt ära valeta“.  Nagu iga reegel selles raamatus, on ka see reegel pelgalt mälutehniliseks maksiimiks kokku surutud kontsentraat pikemast arutlusest. Jordan Peterson ei tõsta sellega järjekordset loosungit võltsuudiste ja primitiivse populismi vastu. Ta käsib esmalt lõpetada valetamise iseenesele, ta räägib loo, kuidas tema hakkas harjutama tõe rääkimist. Jah, see vajab harjutamist ja treenimist, sest ainuüksi erinevad automaatsed egokaitsemehhanismidki suunavad sellest kõrvale. Ajaloost õpime enese kohta, ütleb Peterson, ja kui sa arvad, et Natsi-Saksamaal oleks sa oma elu ja oma perekonna eluga riskides juute varjanud, siis ei julge sa oma loomusele näkku vaadata, sest selliseid inimesi oli tühine murdosa ning tõenäosus, et sina oleks olnud üks neist, on kaduvväike.

Tõe rääkimise imperatiiv pole sugugi triviaalne, see on vähemasti potentsiaalselt konfliktis meie kultuuri suurte tendentsidega. Seda nii parem- kui ka vasaktiival. Vale on iga ideoloogia komponent. See, mispärast Valdur Mikita teosed on nii tavatult populaarsed, pole neis sisalduva otsiva vaimu ja tõe pärast, vaid selle magusa vale pärast, mis on ta teoste vorm ja pinnakate. Teise suuna ideoloogia vale koondub suuresti mõistesse „poliitiline korrektsus“ (muidugi on ka, ütleme, „rahvuspoliitiline korrektsus“).
 Hea näite saab Mihkel Muti romaani „Eesti ümberlõikaja“ (Fabian, 2016) algusest, kus kaks Euroopa Liidu funktsionäri vestlevad Ida-Euroopa teemadel:

„Ida-Euroopa divisjonis (aga ka kuratooriumis ja isegi terves ESCU struktuuris laiemalt) eksisteeris mõiste „idaeuroopalikkus”. Mitte ametlikus käibes, vaid omavahelises pruugis, ja ka siis kasutati seda enamasti humoorikalt või pehmendavate lisanditega, jättes avatuks võimaluse, et tegelikult mõtleb ütleja midagi muud ja asjalood on „hoopis vastupidi”. Ainult vahel, südametäiega ja ennast unustades võis keegi seda nähtust maapõhja vanduda ja öelda näiteks, et Ida-Euroopa on „ora sealsamuseski“ (pain in the ass ehk PITA).

Kuratooriumis kehtisid kindlad (ehkki mitteametlikud) eeskirjad, kui kaugele tohtis kellegi arvel nalja visates minna. Näiteks Aafrika maade suhtes olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora sealsamuseski“, isegi kui nad seda olid. Ei tohtinud öelda ka moslemite, kosovlaste, Palestiina araablaste, inuittide, Austraalia aborigeenide ja veel mõnede teiste kohta. Nende puhul tuli noogutada, naeratada ümaralt ja anda mõista, et kõige taga on kunagiste kolonisaatorite pärand, mis on pikk nagu plutooniumi poolestusaeg. Ka idaeurooplased kuulusid veel hiljuti peaaegu puutumatute hulka. Kuigi viimasel ajal oli selles vallas midagi muutumas, vajutas see ikkagi oma pitseri nende kahe härra jutuajamisele.

Kelner möödus nende lauast ja heitis küsiva pilgu. „Kordame,“ lausus van der Velde ning jätkas. „Idaeurooplased on löödud veidra pimedusega. Nad tahaksid olla lääne parempopulistidega ühes mestis, aga nad näevad nende juures ainult seda, mis neile meeldib. Neile imponeerib vastavate parteide tõrjuv suhtumine immigrantidesse. Nad ei saa aru, et needsamad parempopulistid on nende endi suhtes sama vaenulikud, kuigi nad seda taktikalistel kaalutlustel välja ei näita. Nad peavad idaeurooplasi teise sordi kodanikeks. Paremateks küll kui Lähis-Idast või Aafrikast tulnud migrante, aga ikkagi kuuluvad nad perifeeriasse ja kõlbavad üksnes teenijarahvaks. Mõelge, siin on mingi sarnasus Hitleriga. Näiteks baltlased tahtsid teda venelaste vastu välja mängida, aga ei mõistnud, et natside all olnuks neil veelgi vähem tulevikku loota. Venelaste all kaotasid nad kümnendiku oma rahvastikust, natsidega oleksid kaotanud vähemalt poole. Kui 1991. aastal ei oleks lagunenud Nõukogude Liit, vaid Suur-Saksamaa, siis polnuks meil Baltikumist kedagi Euroopa Liitu võtta, sest need rahvad oleks olnud hullemas seisus kui praegu udmurdid või komid Siberis. Tõde vaatab neile näkku, aga nemad ei näe. Euroopa parempopulistid on ju Kremliga ühes voodis. Aga kui Putin on baltlaste verivaenlane, siis Lääne-Euroopa nuiameestele ja -naistele nad oma südames – sest avalikult nad ei julge – aplodeerivad, kuna nood on oma valitsuste migratsioonipoliitika vastu. Idaeurooplased ei taha mõista, et mõne tuhande põgeniku murendav mõju nende ühiskonnale on suhteliselt väike võrreldes selle kasuga, mis nad saavad, kui säilitavad Euroopa juhtriikidega head suhted.”

„Vabandust, aga kas teie isiklikult peate idaeurooplasi teise järgu kodanikeks?” küsis noorem mees.

Taas oli vanema härra kord vaevumärgatavalt muiata. Niisugusele küsimusele ei saanud ju otse vastata. Ta alustas kaugemalt. „Nagu paljudel teistelgi, oli minu elu suurim pidupäev siis, kui müür varises. Olen sellest ajast saadik liigutatult, heldimuse ja hardusega jälginud Ida-Euroopa rahvaid. Kui naljakad nad on, ilma et nad seda ise teaksid. Neis on koguni midagi piibellikku. Aga nende vaev on nagu Sisyphosel. Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. Sellele rongile võib paar üksust juurde haakida – nii nagu luksuslikule esimese klassi karavanile võib mõned kõvad puunaridega vagunid lisada –, ja nõndaviisi koos edasi tormata. Kiirus on sama, ainult et ühest vagunist teise ei koli. Ka kõik need abifondid ja kvoodid ei tee imet. Mõelge ise, kui analoogiline protsess ei ole täiel määral õnnestunud endiste lääne- ja idasakslaste vahel, hoolimata nende ühisest ajaloost ning kultuuripärandist, tohututest majandushoobadest ja – mis peamine – vähemasti algul eksisteerinud suurest entusiasmist, siis kuidas peaks see olema võimalik ülejäänud Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, kus sääraseid eeldusi on märksa vähem? Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“

„Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.

„Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult..“

Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset. Selline kaitsvat laadi valetamine puudutab ühte kõige fundamentaalsemat arhetüüpi, nimelt lapse ja lapsevanema suhet. Lapsed on need, keda liiga jõhkra ja halastamatu tõe eest valega kaitstakse, keda tuleb sujuvalt juhatada täiskasvanu karmi maailma. Seda tuleb teha taktitundeliselt ja oskuslikult. Pedagoogide koolitaja Godi Keller toob oma raamatus „Südamega koolis“ (eesti keeles ilmunud 2011) ühe kena näite:


„Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
 Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
 Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?“

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga. Või nagu üks mu Oslo kolleeg toredasti märkis: „Loodan, et tüdruk on „vaimult vägev“.“

Alles seejärel vastasin: „Jah, sul on õigus.““

See lugu juhtus Godi Kelleriga päris paljude aastate eest ja see tüdruk oli siis 7. klassis. Godi Keller valis tõe rääkimise. Aga ainuüksi see, et rahvusvaheliselt tuntud pedagoogide koolitaja peab seda vajalikuks tematiseerida, näitab, et see probleem on reaalne. Tõtt rääkida ei ole alati kerge, sest tõde võib teha haiget. Mäletan oma tudengipõlevest, kuidas vana õppejõud pahuralt porises, et nüüd on lollid looduskaitse all, sest äsja oli keelatud hinnete riputamine avalikule stendile, sest võib läbikukkujaid häirida.

„Vendade Karamazovite“ legend Suurinkvisiitorist problematiseerib sama asja: täiskasvanud inimeste jagunemist ühiskonnas lapsevanemate ja laste rolli. Vähesed „funktsionaalselt täiskasvanud“ võtavad kontrolli ja lasevad lihtinimestel elada „nagu lapsukesed“ lohutavas vales, sest tõde oleks neile talumatu. Kui küsisin ühel Arvamusfestivalil Eiki Nestorilt, mis ta arvab eutanaasia seadustamisest, vastas ta, et ühiskond pole selle teema avamiseks veel küps. Pole veel piisavalt täiskasvanulik, tõlgin mõttes. Probleem on aga selles, et aeg muudkui voolab ja vähemalt osadest lastest on vaja kasvatada täiskasvanud, kes eest hauda kadujate rolli enda kanda võtavad.


Ilmar Vene kirjutab raamatus „Pahustumine. Uusaja olemus“ (Ilmamaa, 2002) fundamentaalsest probleemist, mis on seotud mõiste „inimene“ määratlemisega:



„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahulava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.
“

Jah, tõerääkijat selles kohas ei armastata sugugi tingimusteta. Ning kohti, kus tõerääkijaid ei armastata, on aga juurde tulnud. Kui biparentaalsus jätab hägussoolised ilmselgesse halvemusse, siis häda biparentaalsusele! Kui planeet jääb 7,8+ miljardile Inimesele kitsaks, siis häda planeedile! Garret Hardinil ei saa olla õigus, sest tal ei tohi olla õigus! Ei tohi olla õigus ka Malthusel, sest see pole kena! Ilmar Vene jätkab:

„Praegu näiteks taotleb üks USA teadur luba kloonida inimest, aga seda ei anta talle mitte; geneetikuil sõjaeelses NSV Liidus kõik load olid, kuid oma elust jäid siiski ilma. Selline kõrvutus ei peaks šokeerima; tegemist on nähtusega, mis on olemuslikult sarnased, kuid avalduvad silmahakkavalt erinevail tasandeil. See tähendab: Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine. Muidugi peab fašismi tõrjuma, kuid õieti saab seda teha alles siis, kui on mõistetud nähtuse olemust ja selle ilmumise põhjuseid; vastasel juhul pole sõnalisel segadikul otsa ega äärt. Ehk mäletatakse veel kuulutusi, nagu „kommunistlik partei eitab igasugust religiooni”? Hägu pisutki hajutamaks, katsume vähemalt tagantjärele nimetada asju nimepidi: kommunistlik partei, inimsuse religiooni algelisima vormi kaitsja, ei tunnistanud arenenumate sõsarilmingute eluõigust. Algelisus tulenes revolutsioonilisest vaimust ja revolutsioonilise mõtlemise järjekindlusest. Kas on siis tõesti raske mõista, kellena geneetika ilmub inimsuse religiooni paistel? Pärilikkuse osatähtsus pole mingi saladus; seda ei tõenda mitte ainult rahvatarkused, vaid ka igapäevane visuaalsus („nagu isa suust kukkunud”), kuid seni, tänu avaldumise ebamäärasusele, on alati jäänud suur tõlgendusvabadus. On aga ebamäärasus muudetud pärilikkuse õpetuseks, siis „Inimese” vabadus kaob, ta muutub paratamatuse orjaks, lühidalt: inimsuse religioonile antakse surmahoop. Kas poleks siis õigem, arvasid usundi kaitsjad, suunata see hoopis halva asja kavatsejate vastu? Siitpeale hakkab inimsuse religioon sünnitama ilmselget ebahumaansust; koguni päikesepaistel tuliseks küdenud tsisternis olevat [geneetik] Nikolai Vavilovit hautatud.“

M. K. Tartu 24.04.2018

PS. Selle eessõna kirjutamise ajal traumeeris Lääne maailma järjekordne massimõrv. Torontos kihutas tänaval rahvamassi 25-aastane Alek Minassian. Tema sotsiaalmeediapostitused viitavad sellele, et ta oli seotud nn incel’ite liikumisega. Incel on lühend sõnadest “mittevabatahtlik tsölibaat” (involuntary celibate). Selle liikumise keskmes troonib veendumus, et kaasaeg on seksuaalselt ebaatraktiivsete meeste jaoks ebaõiglaselt kaldu. Nende veebilehtedel väidetakse, et ühiskond on üles ehitatud nõnda, et mõnedel meestel on terve hulk seksuaalpartnereid, teistel pole aga ühtegi. See sobib kenaks illustratsiooniks siinse kogumiku esseele “Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus”. Heal kirjandusel võib olla suur heuristiline väärtus ka tänapäeval.