Puudutuse aegu

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.

Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“

Robert Musil „Omadusteta mees“