Epikurose naasmine kiriku varemetele

Veidi alla poole sellest tekstist ilmus Eesti Ekspressis 16.07.2014

Tervist ja meelerahu! Epikurose naasmine kiriku varemetele

Mihkel Kunnus

Väga paljud maailmavaatelised lahknevused tulenevad erinevast arusaamast, kuivõrd mingi ühiskondlik funktsioon peaks olema riigi- ja kuivõrd erasektori korraldada. Haridusest ja prügiveost sisejulgeolekuni, omastehooldest ja meditsiinist töökohtade loomiseni. Funktsioonide positiivsuses üldiselt ei kahelda, küll aga vaieldakse selle üle, kes oleks efektiivsem või õiglasem haldaja. Näiteks keegi ei vaidle, et tervishoid on hüve, aga võib vaielda selle üle, kuivõrd on see riigi ja kuivõrd eraisiku mure. Ometi on paar olulist asja, mis võivad pälvida lausa vastupidise hinnagu sõltuvalt sellest, kas seda korraldab riik või indiviid. Eriti on see selliste asjadega, mis puudutavad kõige laiemas mõttes moraali. Sest riik on põhimõtteliselt masinavärk ja masin ei saa olla moraalne (ega ebamoraalne). Kui riik „teeb Robin Hoodi”, siis pole see õilsus, vaid mingi sotsialismimasin. Oma vara vabatahtlikult vaestele jagav rikkur on aga kahtlemata õilis. Tema tegusid võetakse purgatooriumi tähtaja määramisel arvesse (purgatoorium ehk puhastustuli on (katoliiklikus teoloogias) vaheetapp, milles mõõdukalt patuseid inimesi piinatakse nende pattudele vastaval hulgal enne paradiisi laskmist). Seega, kui tahame jätta inimestele võimaluse vältida ja vähendada põrgupiinu, siis ei tohi riik sotsiaalabi korraldada.

Veel mitte kuigi palju põlvkondi tagasi poleks eelnev arutluskäik sõgedana tundunud. Nüüd oleks vähemasti riigiametniku või ministri suus sellised sõnad mõeldamatud. Ometi näitlikustab see ühte keskset muudatust õhtumaises elutundes ning mis tähtsam – see muutus veel kestab ja selle loogika on aktuaalne. Kristlus – õhtumaise maailmapildi suurkujundaja – oli (on?) orienteeritud surmajärgsusele, igavikule. Kõige tähtsam oli mitte teha pattu, mitte eksida Jumala seaduse vastu, mitte seada ohtu oma surematut hinge. Kehalised kahjustused ja kannatused ning surmaeelne heaolu oli selle kõrval täiesti teisejärguline. Tõelise kristlase elu on orienteeritud surmajärgsusele (nagu ka moslemil näiteks).

Pigem löö endal käsi maha, kui varastad, sest varastamine on patt (hukutab hinge), aga nälgimine või verest tühjaks jooksmine pole seda mitte (see hukutab pelgalt ihu, igavese hinge ajaliku kesta). Nõnda on igati arusaadav, et 65000 nälgivat last on katoliikliku taustaga organisatsioonile kaugelt vähem põletav probleem kui oht, et riik võib aktsepteerida pattu. Viimane kutsub kristlikes konservatiivides esile lausa üldmobilisatsiooni. Ja seda XXI sajandil ühel maailma sekulaarsemal maal.

Veel üks aspekt, mis selle maailmapildi juurde kuulub, on see, et kõik maailmas toimuvad protsessid on allutatud kõikvõimsale keskvalitsusele (Jumalale). Seega on suhted selle keskvalitsusega absoluutselt määravad ning kui mis tahes asjad hakkavad väga kehvasti minema, siis on probleem selles, et keskvalitsus on oma moraalitu käitumisega välja vihastatud. Nimelt see keskvalitsus hoolib ainult moraalist. Olgu ikaldus, iibelangus, epideemia või mis iganes, ikka on põhjuseks inimese moraalne lodevus. Hiljuti võis usuisade käest kuulda, et laastavad üleujutused Balkanil oli taevase keskvõimu karistus selle eest, et Eurovisioni võitis habemega naine (aga nad ei tule selle pealegi, et Eurovision ise võib olla saadetud karistuseks pattude eest). 

Sellistel elutunnetuslikel nähetel on väga suur inerts ning ka eelkirjeldatud loogika on veel väga elujõuline, kuigi ametlikult sellist keskvõimu enam ei tunnista. Ilmekaim näide on moraalse lodevuse pidamine mingi ühiskondliku muutuse põhjuseks (emigratsioon, linnastumine, iibelangus, humanitaarainete õppimine jms)

Eelnevaga ei taha ma kristlust ühemõtteliselt naeruvääristada. See näitaks korraga nii antropoloogilist kanapimedust kui kultuuriajaloolist juhmust ja tänamatust. Kristlusest on pärit ka mõned meie praegused kesksed väärtused, näiteks ideaal kõikide inimeste põhimõttelisest võrdsusest. Samuti see, et iga inimene on väärtus sõltumata tema maistest omadustest. Jeesus korjas kokku kõik sandid ja pidalitõbised ning ütles, et ka neis on surematu hing ning see surematu hing on absoluutselt tähtsaim, mille kõrval on maised ja kehalised omadused täiesti teisejärgulised ja tühised. Arusaadavalt tühistas see ideaal kõik seisused ja klassid, sest need on ju maised lahterdamisprintsiibid. Ka rahvus on maine lahterdus, sestap on rahvuskristlus mõisteline vastuolu (nagu ka rahvuskommunism või rahvuskapitalism). Selge kristlik ideaalpilt näeb kõiki inimesi täisvõrdsetena üliväärtus Jumala palge ees ning selles täisvõrdsuse puuduvad igasugused seisused ja klassid. Nii peabki see kristlikku päritolu ideaal maiselt realiseerituna hävitama kõik maised grupeerimisviisid inimeste vahel. Kõik aristokraatiad, seisused ja klassid – need kõik on ebakristlikud. Aga ka rahvused, hõimud ja lõppeks ka perekond. Hõimud on kristlikus maailmas kenasti hävitatud, rahvused vaaguvad hinge, aga perekonna hävitamine on juba paljudele liiga vastuvõetamatu (kommunistlikud idealistid, hipiliikumine jmt on seda ka üritanud), mistõttu kirik on ajalooliselt „võtnud vastutuse” ja olnud ühiskonnas selleks institutsiooniks, mis ühiskonda Jeesuse (loe: kõiksugu võrdõiguslaste) liigse mõju eest kaitseb. Kirik on teinud seda õige osavalt, nimelt juhtinud tähelepanu Jeesuse õpetuselt Jeesuse surmale. Kiriku sümboliks ja keskmeks on just nimelt ristilöödud Jeesus, mitte õpetav Jeesus. Ja Jeesuse surnust üles tõusmine on üks kiriku keskne müsteerium. Ütleb ka Paulus: „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühi on ka teie usk” (1Kr15:14).

Ja sellega on nüüd küll kehvasti. See on nüüd see aspekt, mida on tänapäeva sekulariseerunud õhtumaalasel võimatuseni raske kristlusest omaks võtta. Kui aga inimeses seda surematut hinge pole, siis ta on just selline nagu ta maisuses on – kimp maiseid (muutuvaid) omadusi ja punkt. Alates kehakaalust, east, rassist ja soost ning lõpetades hambumuse, keeleoskuse ja iseloomujoontega. See on kõik, mis inimesel on, see ongi inimene (seda ei maksa pidada labaseks vulgaarmaterialismiks, mis samastab elusorganismi keeruka mehhaanilise masinavärgiga, elusus kui aastamiljardeid kätkev ja mäletav pidevus on imeline bioloogiline reaalsus). Kindlasti eitavad seda paljud ja hakkavad siin rääkima hingede rändamisest, ümbersünnist, spiritualismist või pagan teab, millest veel, aga vaevalt oleks kuigi palju neid, kes jääksid rahulikuks, kui mõni riigiametnik sotsiaalsest õiglusest rääkides apelleeriks surmajärgsele tasule.

Sellise maailma- ja enesepildi muutumisega käib tasapisi kaasas radikaalne väärtuste ümberhindamine. See, mis enne oli tühine ja teisejärguline – maisus, surmaeelne eksistents – , muutub ainuoluliseks.

Kuna maine eksistents on kõik, mis on, tuleb see ka maksimaalselt realiseerida. Ja seda lausa moraalse imperatiivina – sa pead realiseerima oma elu maksimaalselt. Igapäevakultuur kohe kubiseb seda muutust kuulutavatest moraliseerivatest hüüatustest nt „Elult tuleb võtta, mis võtta annab!”, „Elu ei tohi olla ettevalmistus surmaks!” (NB! See on otsene kristliku hoiaku eitus!), „Hauda tuleb viskuda selg ees(!), šampanjaklaas käes, huulil hüüatus „Milline pidu see oli!””.

Ikka korrutatakse ka sisemist sundi ennast teostada ning pole kahtlust, et see peab toimuma enne surma.

Hedonistlik individualism on mõistepaar, millesse tõepoolest näivad koonduvat tänapäeva ühiskondlikud üldtendentsid ning meile kõigile tunduvad intuitiivselt omased väärtused, mida jutlustas ühe tuntuima hedonistliku filosoofiavoolu isa – Epikuros. Võõrsõnade leksikon („Valgus” 2000) annab hedonismi vasteks „naudisklev” ning  epikuurliku vasteks „nautlev, elumõnusid nautiv”. Raske on pidada nende sõnade järgi joonduvat inimest, kellekski muuks kui kerglaseks. Epikurose põlualla panek on aga samuti kiriklik pärand. Epikuros pandi kirikus põlu alla selle pärast, et ta oli läbinisti ilmalik, läbinisti selle maailma elanik (nii nagu suurem osa meist praegu). See oli tema vahest et ainus, ent kiriklikust vaatekohast täiesti andestamatu puudus. Moraalselt vägagi  nõudliku kirikuisa Augustinuse „Pihtimusest” võime lugeda: „Ja ma arutlesin oma sõprade Alypiuse ja Nebridiusega hea ja halva piiride üle ning oleksin vaimus määranud võidupalmi Epikurosele, kui ma poleks uskunud hinge elu ja tegude hüvitust pärast surma, mida uskumast Epikuros keeldus”.

Hedonismi ja epikuurlusega seostub tänapäeval eelkõige meeleliste mõnudega liialdamine ja nendega piirdumine. Ometi Epikuros lähtus õige kainest ja elutargast naudingumääratlusest: nauding on keha vabadus kannatusest ja hinge vabadus rahutusest, samuti pidas ta vaimseid naudinguid kehalistest kõrgemaks. Ta lihtsalt ei eitanud viimaseid, ent kohe kindlasti ei propageerinud ta labast prassimist ja rockstaarilikku elupõletamist.

Õnneliku elu ja naudingute targa propageerijana jutlustas Epikuros mõõdukust, sest ei alkohoolik ega narkomaan ole õnnelik, vaid keegi, kellel on mõned eredad sähvatused pidevas põrgus, liiderdaja pole õnnelik, vaid keegi, kes püherdab meelelises enesetülgastuses, liialdav gurmaan pole õnnelik, vaid keegi, kelle elukvaliteeti õgib üha rohkem kasvav ülekaal jne.

Liialdustest on rohkem kahju kui kasu, nägi Epikuros ja seadis sihiks tervise ja meelerahu.

Tervislike eluviiside teooria on üldprintsiipides väga lihtne – söö vähem ja tervislikult ning liigu rohkem. Praktikasse rakendamise teeb raskeks lihtsalt inimesele omane tahtenõrkus.

Raskuspunkt on meelerahus. Seda on väga raske leida, vahel isegi nõnda raske, et inimene end tahtlikult vigastab, lausa lõigub, et meeleärevus suubuks ihulikku vallu.

Näiteks individualistlik hedonism pole rahvuslusega vastuolus, sest enamik inimesi ei suuda leida meelerahu kujutlusega oma rahvuse hääbumisest (osad suudavad ja need tekitavad esimestele lisameelehärmi). Samuti osad ei suuda leida meelerahu kujutlusega kristluse hääbumisest. Siin avaldub juba üks inimese keskseid omadusi – võime kannatada oma kujutlusvõime käes, inimese võime tunda reaalset valu mittereaalsete asjade tõttu. Lapse hirm ja valu on ehtne, kuigi voodi all pole mingit kolli. Kujutlus taevast ja põrgust on praeguseks siinmail kaotanud suuresti aktuaalsuse (kuigi põrgu kui absoluutse vältimise nõude rollis on mõne jaoks kujutlus kahest mehest magamistoas).

Suur psühholoog Dostojevski ütles, et inimene ei saa olla õnnelik olemata hea. Hea tuleb olla muidugi kellegi teise vastu. Võime ka vähema pidulikkusega öelda: inimene tunneb end halvasti, kui ta ei saa rahuldada oma sotsiaalseid instinkte. Üldisemalt: inimeses on seesmine tung aidata ka ligimene õigele rajale. Kristlased teevad kõik, et ligimene ei teeks pattu, mis rüvetaks nende surematu hinge, ja epikuurlased teevad kõik, et ligimine oleks õnnelik st ei piinleks ei kehaliselt ega vaimselt. Kristlased kutsuvad üles seksuaalsele karskusele, epikuurlased kutsuvad üles tervislikele eluviisidele (ja tiražeerivad üüratutes kogustes eneseabiraamatuid). Näiteks on ilmne, et epikuurlik meelelaad annab eutanaasiale üheselt rohelise tule, kristlane aga punase (see suts kannatusi igavese õnduse kõrval on tühiasi).

Meelerahu  huvides tuleks epikuurlastel ja kristlastel näha sarnasusi teineteisega. See lepitab. Kui kristlase vaenlase üldnimetus on patt, siis epikuurlase vaenlase üldnimetus on kannatus. Kes oleks häälekate seksuaalmoralistide epikuurlikeks analoogideks? No need, kes häälekalt võitlevad kannatuse vastu. Hiljuti näitasid noored loomakaitseaktivistid Tartus filmi „Earthlings”. Plakatilt võis lugeda: „Kõik taandub valule ja kannatustele. Mitte intelligentsusele, mitte tugevusele, mitte sotsiaalsele kuuluvusele ega tsiviilõigusele. Valu ja kannatused on iseenesest halvad ning neid tuleks vältida või vähendada olenemata kannatava olendi rassist, soost või liigist.”

See on väga representatiivne, sest siin ilmneb üleminek kristlusest epikuurlusse. Siin on korraga kristlik nõue pidada kõiki pere- ja hõimkondlikke seoseid teisejärguliseks ning epikuurlik vaen kannatuse vastu. Ja võttes eelduseks selle, et õhtumaine ühiskond on praegu suundumas kristlikust epikuurlikku, võib öelda, et need noored loomakaitseaktivistid asuvad elutunnetusliku muutuse esirinnas. Nemad on uue aja moralistid. Need, kes arvavad, et praegu käib mingi ilge moraalne allakäik, on sama kitsarinnalised omamättalased nagu need, kes peavad Varro Vooglaidu sallimatuks. Ja nad on. Kujundlikult: toimub liikumine seksuaalmoraalilt loomaõiguslusele. Kes näeb siin progressi, kes langust – ühesed on mõlemad.

Uku Masing ütleb oma budismiloengutes, et „iga filosoogia, iga dogmaatika, iga eetika on juba tänapäev, aastal 1963, iganenud anakronism, relikt ja atavism.” Kõlab veidi nagu üks postmodernismi määratlusi. Kuid moralistidel pole mõtet eriti karta, sest ega sotsiaalsed instinktid kuhugi kao, lihtsalt kirjaoskuse levik ja massikommunikatsiooni teke tõi endaga kaasa selle, et kadusid piirkondlikud ainuviisid neid instinkte mõtestada. Vabaarmastuse-hurraaga alustanud hipikultuur ei hääbunud seetõttu, et leiutas mingi neokonservatiivse dogmaatika, vaid nad jooksid raskolnikovidena vastu oma psühholoogilise struktuuri seina. Jaan Kaplinski sõnastab raamatus „Isale”: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus.”

Siin tuleks aru saada, et seksuaalmoraal on igand just moraalina, ühiskondlikus praktikas see mingeid erilisi muutusi kaasa ei too, sest selgele lõviosale inimestest jääb heteroseksuaalne monogaamia siiski kõige vähem kannatusi valmistavaks ehk psühholoogiliselt ökonoomseimaks eluviisiks(see pole midagi harmoonilist ja pingevaba, aga kõik alternatiivid on veel hullemad), ent see sama printsiip jätab eluõiguse ka normaaljaotuse äärealadele, teistsugustele loomustele. Oma loomusega konfliktis elamine on aga epikuurlikust seisukohast patt – see on oma ainsa, piiratud ja sureliku elu elamine meelerahuta (ehk patus kristlaste keeli).

Nende ridade kirjutamise aeg puhuvad iseärnis epikuurlikud tuuled ka Universitas Tartuensises, muuhulgas on plaan kaotada teoloogiaosakond iseseisva üksusena. Kristluse õitseaegadel olid kõik teadused aga teoloogia teenrid. Püha Aquino Thomase järgi oli kehvimgi teadmine igavikulistest asjadest mõõtmatult olulisem parimastki teadmisest ajalike asjade kohta (loe: ka parim loodusteadus on tühisem halvimast teoloogiast). Epikuros ei pidanud teadmist väärtuseks iseeneses, ta arvas, et ainult need teadmised on väärtuslikud, millel on mingi praktiline kasulikkus st väärtus on eelkõige rakendusteadustel (st ka Teadus hakkab ajale jalgu jääma). Kõlab tuttavalt, kas pole?

Tartus seisab Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal omapärase arhitektuuriga hoone. See Tartu Maarja kirik ja omapärase arhitektuuriga on ta seepärast, et vaprad nõukogude vabastajad – need, kes vabastasid inimesi eludest ja tänavaid majadest – vabastasid selle 1941. aastal tornist ja nõukogude sotsialismi viljastavates tingimustes sai sellest EPA spordihoone, asutus, mis juba kümnekonna aasta eest mujale kolis. Sestap võiks hoone taastada, aga nüüd vist küll jälle spordihoonena.