Kultuuritolm ja SAPTK

Kultuuritolm ja SAPTK? Väidetav politseivägivald ja kooseluseaduse vastaste peastaap? Neid ühendab midagi märksa enamat sõnamängulisest irooniast. Teatud tsiviliseerumise etapil kultuurist jääbki vaid tolm. Kasutasin neid mõitseid siin üsna spenglerlikult-eliaslikult. Kultuur on valdavalt teadvustamatu, elav traditsioon, miski, mis ei vaja kuidagi õigustamist  ja kaitsmist.

Sotsioloogiaklassik Norbert Elias toob ühe olulise näitena tsiviliseerumisprotsessist jõukasutuse tsentraliseerimise, koondumise riigi monopoliks ja „kui kujunevad välja füüsilise vägivalla kasutamise organisatsioonid ja pidevate vaenuste ja sõdade surve asemel võtavad üksikisiku üle võimust rahumeelsete, raha või prestiiži omandamisele suunatud funktsioonide pidevamad sunnid, hakkavad afekti-ilmingud aegamööda oma tervavust kaotama. Käitumise ja afekti-ilmingute ebastabiilsus ei kao, kuid muutub mõõdukamaks. Üles-alla kõikumised ei ole enam nii suured ega järsud muutused nii äkilised. /.../ Füüsilise vägivalla monopoliseerimisega muutub ka üksikisiku füüsiline ohustatus umbmäärasemaks; see ei ole enam nii vahetult sõltuv hetkeafektidest, vaid allutatakse tasapisi järjest enam täpsetele reeglitele ja seadustele”.

Kui selline protsess on piisavalt kaugele arenenud (nagu see on jõukates demokraatiates), siis kujuneb välja selline üldine afektistruktuur, mis võtab enesestmõistetavusena seda, et kui sa seadusi ei riku, siis oled füüsilise vägivalla eest kaitstud. See inimtüüp on keskmistatult väga seaduskuulekas ja vastutasuks saab turvatunde.

See kõik on aga keskmistatus, üldtüübi kirjeldus – alati leidub populatsioonis küllaga isendeid, kes on raskesti-tsiviliseeritavad. Neid püütakse ravida, isoleerida jne.

Samuti  reageerib selline ühiskond üliallergiliselt nii omaalgatuslikule vägivallale (nt rünnak avalikus ruumis) kui sellele, et tunnustatud jõustruktuur kasutab vägivalda väljaspool seadust. Need mõlemad ründavad sellise ühiskonna vermitud ülimina üht kesksemat tuuma: „Seaduste piires käituja vägivalda ei koge!”

Ja reaktsioon selle printsiibi rikkumisele on üliallergiline. See tuleb eriti esile siis, kui vaadata asja pisutki ajaloolises perspektiivis. Millised olid „Kultuuritolmul” toimunud „brutaalse politseivägivalla” tagajärjed? Null hukkunut, null rasket kehavigastust, mõni marrastus ... Tõsi rünnati ka ametlikke jõustruktuure: null hukkunut, null rasket kehavigastust, pisut tõukimist, midagi jalavibutuse taolist...

Skandaalse intsidendi kestvus on mõõdetav minutitega...

Ajaloolise perspektiiviga vaadates oli vägivalla määr sel sündmusel grotesksuseni naeruväärne.

SAPTK’i peamise meediakuju Varro Vooglaidi isa Ülo Vooglaid meenutab mälestusteraamatus „Vanaisa” oma vanaisa sõnu:

„Kui mehe au on riivatud, siis seda nii ei jäeta; siis peab juhtuma üks kahest vöimalusest; solvaja peab andestust paluma või võtma vastu keretäie. [...] Mees austab ennast, köiki teisi mehi ja eriti naisi. Pea meeles, et mees ei solva teisi ja muidugi ei lase ta ka ennast ja oma pruuti solvata. Asi tuleb ära klaarida, saad aru, üksi või teiste abiga selgeks rääkida. Vöitlema läheb mees siiski ainult pruudi pärast ja siis ka kindlasti paljaste käte ja täie jöuga. Seda vöitlust ei tohi teised segada. Vöitlus on aumeeste asi …”

See on elava kultuuri meenutus – vanaisa räägib lapselapsele elutõdesid.

Tsiviliseerumisprotsess hävitab selle – vägivald muutub üha enam riigi monopoliks (duellide traditsiooni traditsionalistid vist enam ei mäletagi) ja sellega kaasnevad teatud muudatused ka psühholoogilises struktuuris – au mõiste peab lendama ajaloo prügikasti, sest see on eelmise elukorradusliku funktsioonijaotuse osa.

Õigusriigis on au atavism, relikt.

Kui au andis traditsioonilises ühiskonnas indiviidile eelised, rohkem juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele sh kogukondlikule võimule, siis õigusriigis muutub au kiviks kaela. Õigus riigis jokitajad „ruulivad täiega”, raha kühveldavad tihti kokku kõige paremini need, kes tegutsevad autult seaduse piires (täpsemalt, nende ebaseaduslikkust ei suudeta tõestada).

Kuidas on vastanud nii mõnigi poliitikud ahastavale hüüdele: „Kas Teil häbi pole?”. Õigusriiklikult: „Ootame ära kohtuotsuse, siis selgub, kas mu käitumises oli midagi ebaseaduslikku.”

See on õigusriigi aluseks oleva ülla printsiibi „Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi!” pahupool – see seaduse-ühtemoodi kehtib nii aumeestele kui aututele lurjustele.

Seda üleminekut kirjeldab ka A.H. Tammsaare Pearu ja Andrese vaheliste protsessimistega. Andres oli alguses aumees, aga pidi muudkui tunnistama, et seaduse ees jääb ta Pearule alla. Pearu oli moodsam tüüp, Pearu oskas tõde väänata, end seaduse silmis õigeks jätta.

Korraks veel SAPTKi murede juurde. Mis puudutab perekonda, siis seda lammutatakse praegu küll. Sama tsiviliseerumisprotsessi loogikaga. Pean silmast jätkuvat vägivalla koondamist riigi kätte st lähisuhtevägivalla vastast seadust.

Soomes on pretsedent olemas, kus teismeline andis oma ema kohtusse, sest see olla tutistanud teda, kui ta oli keeldunud koristamast. Jah, ainult riikliku jõustruktuuri esindajal on õigus tutistada ja alles pärast vastavat kohtuotsust.

Kuidas see perekonda lõhub? No vaevalt, et üks perekond veel kuigivõrd õdusalt ühise laua taga istub, kui üks pereliige on teise kohtusse andnud.

(Õigus on miski, mida nõutakse st armastuse vastand).

Pedagoogika koolitaja Godi Keller naljatles: „Rootsis on õpetajate ja lastevanemate kohtumine selline, et õpetaja advokaat kohtub lapsevanema advokaadiga”.

Pärast PISA testide avaldamist läbis Rootsi ühiskonda hariduspaanika – meie tase on juba aastaid kivina kukkunud.

Riik saab anda ainult seaduslikke õigusi, aga ei au ega häbi. Meil on õigusriik, mitte hõim...

P.S. SAPTKile on mul üks tore uudis ka. Majanduslikud prognoosid on nii kehvad, et pensionitest ei maksa pealekasvavatel põlvkondadel enam unistada. Riiklik ehk seaduslik pension teadupärast mõjub perekondadele lagundavalt (nagu ka lasteaiad, saati seadusliku kohusega need igale soovijale tagada!)