Kurjade vaimude jaam

Ilmus Sirbis 28.08.2014 üsna täpselt poole lühemana.

Kurjade vaimude jaam

Mihkel Kunnus

Elo-Maria Roots, Vaimude jaam. Toimetanud Tiia Penjam. Kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev, 2013. 478 lk.

Tartu Linnaraamatukogust paluti mul teha ettekanne Elo-Maria Rootsi raamatust „Vaimude jaam”. Nõustusin olemata raamatut lugenud, osalt seetõttu, et olin kohanud paari huvi äratavat arvustust „Sirbis” ja „ÕpetajateLehes” ja et raamat oli saanud Eduard Vilde nimelise auhinna. Pooletuhande leheküljeline raamat on pühendatud „Emale, kes lubas mul sageli koolist koju jääda, et ma saaksin enda arendamisega tegeleda”. Juba teisel leheküljel ilmneb inspireerijana Pink Floydi muusikavideo „Another Brick In The Wall”. Veel paar lehte ja mul oli täiesti selge, millest ja kuidas selles raamatus jutt. Amerikanistlikult väljendudes: Holden Caulfield kohtub Rousseauga. Lubatud pooletunniseks ettekandeks oleks sellega materjali rohkem kui küll. Aga ma (lähi)lugesin siiski terve raamatu läbi, tehes hoolega märkmeid ja surudes endas alla püsivat vastumeelsust. Ma ei praali siin lihtsalt oma töökusega, vaid, ütlen seda õela mõnuga: ma loobusin Oma Tõelisest Tahtest kohustunde tõttu. Nii öelnuna olen ühtlasi üldjoontes visandanud raamatus esindatud ideoloogia antiteesi ja suurima patu indiviidi tasandil.

Raamatu lugemine oli tüütu osalt just eetõttu, et kogu sisu oli täielikult ette ennustatav, juba esimeste lehekülgedega oli arusaadav, millisele ideoloogiale siin kiidulaulu esitatakse – solistiks on pahempoolne revolutsionäär, nihilistlik sotsialist dostojevskilikus mõttes. Nii võiski ettekannet alustada tõdemusega, et sellele teosele on kirjutatud adekvaatne, detailne ja põrmustav kriitika umbes 150 aastat tagasi.

Sotsioloogilised mudelid võimaldavad teha teatud ennustusi, mis annavad ühelt poolt tunnetuslikku rahuldust ja tõstavad reageerimisvõimet, teisalt on nende ilmingutega kokku puutumises midagi kõhedaks võtvat ja võõritavat. Näiteks on loogiline, et üldise poliitkorrektsuse ajastul peavad esile kerkima karakterid, kes sellele teravalt vastanduvad ja nõuavad kangekaelselt „neegerdamist”, kiire usuline liberaliseerumine soodustab fundamentalisme jne. Ometi on nende esindajatega kokku puutumine elulises konkreetsuses võõristusttekitav, sest nende inimeste liiga täpne „allumine teoreetilistele ettekirjutusele” mõjub kuidagi dehumaniseerivat – kohates natsi humaansuse peavoolus sa ei kohtagi nagu inimest oma valikutega, vaid pigem nagu loodusnähtust..

  

Raamatu sündmustiku lühikokkuvõte oleks järgmine: pealinna eliitkoolis käiv presidendi tütar läheb inkognito maagümnaasiumisse ja algatab sealt ülemaailmse haridusrevolutsiooni.

Ideelise tasandi kokkuvõtte ja kriitika saaks küllalt ammendavalt anda kahe järgmise tsitaadiga:

„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul.“[Ilmar Vene „Trotsija. Katse mõista Uku Masingut“]

„Kõik nihilistid on sotsialistid. Sotsialism (eriti vene variant) nõuab nimelt kõigi sidemete läbilõikamist. Nad on ju täiesti kindlad, et nad rajavad tabula rasa kohale sedamaid paradiisi. Fourier oli ju veendunud, et niipea kui üks falansteer on rajatud, kattub terve maakera kohe falansteeridega; need on tema sõnad. Ja meie Tšernõševski kõneles ikka, et tarvitseb tal veerand tundigi rahvaga rääkida, kui ta pöörab nad jalamaid sotsialismi. Meie omadel aga, venelastel — vaestel kaitsetutel poistel ja tüdrukutel, on veel oma igavesti püsiv põhipunkt, millele sotsialism veel kaua tugineb, nimelt nende südamete puhtus ja heategude vaimustus. Sulisid ja paharette on nende seas tohutu hulk. Aga kõik need gümnasistid ja üliõpilased, keda ma olen nii palju näinud, on nii puhtalt, nii ennastsalgavalt au, tõe ja tõelise kasu nimel nihilistiks hakanud! Nad on ju kaitsetud nende lolluste vastu ja aktsepteerivad neid kui täiusetippu.”[Dostojevski M. N. Katkovile, 1866]

Dostojevski tsitaat on iseärnis täpne. Tõepoolest, peategelane katkestab kõik sidemed (rõhutab, et ta on täiesti eraldiseisev indiviid, ei tädil ega isal pole õigust tema pärast muretseda, tema eest vastutada jne); arvab, et kui kogu kultuuriline etteantus puruks peksta, siis kerkib loomulikkusest ehk tabula rasa’st paradiis; tema algatatud edukas revolutsioon (falantseer) süütab samalaadsed nähted kõikjal üle maa (esimesena järgneb Pariis, siis Brasiilia); „veerandtunnise” kõnega pöörab ta rahva sotsialismi (groteskseim näide on see, et 30-aastase staažiga keemiaõpetaja loeb läbi peategelase manifesti, kuulab ta kõnet, saab äkki „valgustunuks” ja läheb süütab seejärel haridusministeeriumi!); tugipunktiks on aiva südamete puhtus ja heategude vaimustus.

Olgu ka öeldud, et kui teoreetikud, kes autoris positiivselt vastu kajavad, on enamjaolt teoses nimeliselt esile tõstetud (erilisemal kohal on Ivan Illich teosega „Deschooling Society”), siis Rousseaud nende hulgas pole. Loomulikult saab iga ideestiku viitestada mitme erineva komplekti autoritega, ent Rousseau tundub siin kuidagi eriliselt sobiv (või siis vastupidi – eriliselt mittesobiv, kuna tema lähem tundmine teeks nii järjekindla matkimise piinlikuks).
Näiteks viidatakse taoismile: „Hiina vana õpetuse taoismi kohaselt on nii, et mida rohkem reegleid tehakse, seda rohkem kurjategijaid see sünnitab. Usaldada tuleb loodust inimeses, sest loodusel on  alati tung kasvada ja areneda. Kõik halb sünnib looduse loomuliku kulgemise  takistamisest”(lk 307). Arusaadavalt on sel juhul igasugune kulturiseerimine kurjast, sest loodus pole andnud meile ei pükse jalga ega sulge pihku. Inimene ei sünni kirjaoskajana, liigilises mõõtkavas on tegu ülimalt hilise ja puhtkultuurilise leiutisega, mille püsimist peab iga põlvkond vaevaga taastootma. Ja kui kõik halb  sünnib looduse loomuliku kulgemise takistamisest, siis on selge, et tuleb hävitada looduse piiramise ehk kulturiseerimise peamine institutsioon – kool. Õilsateks metslasteks, kes näitena tuuakse, on semaid (lk 345)(arooniaks tordil on tõik, et semaid elavad puuotsa ehitatud onnides). Ja tõesti-tõesti! – neil puuduvadki tsivilisatsioonipahed! Ei nühi nende lapsukesed aastast aastasse koolipinki ja näe! – pole neil bemmidega rallivaid rullnokki, ülekaalulisust, sünteetilisi narkootikume ja masstarbimist! Vot, milline seesmine areng! Tõesti, nad on suurepärane eeskuju, reformigem oma koolid nende kasvatusmeetodite järgi...

„Vaimude jaama” põhipaatos (koolisüsteemi kohta) on kokkuvõetav sama lausega, millesse koondab Ilmar Vene Rousseau õpetuse lihtsaimal kujul: „Kõik senine on läbinisti võlts, see tuleb kaotada, et oleks võimalik pöörduda tagasi esialgse täiuse juurde”[„Tuuled Vahemere hüperboreas”,].

Elo-Maria Roots kinnitab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mittepiirata.”[„Pere ja Kodu”, juuni 2014]

Tabavuse tõttu väärib ära toomist ka Vene kommentaar: „Selline hoiak on püsinud tänini ja päris kindlasti jätkab ta oma võidukäiku ka homme. Kõik vabaduse poole püüdlejad, anarhistid ja punkarid ja igasugu muid nimesid kandvad rühmitused on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest”[samas].

Eneserefleksioon mõjub teadupärast siirusele õige hävitavalt, aga sellega siin liialdatud pole, miska on sotsialismi- ja revolutsioonivastastele relvad üsna kergelt kätte antud. Pole kahtlust, et autor on tõepoolest raamatus jutlustatava ideoloogia taga. Seda on ta ise tunnistanud nii sotsiaal- kui muidumeedias[nt „Pere ja Kodu”, juuni 2014].

Nii ongi, et teos võtab õlemehe staatuse mitmetelt tüüp-pattudelt, milles vasakrevolutsionääre tihti süüdistatakse, näiteks:

a) armastab rõhutuid, mitte inimesi;

b) tema headus on jagada laiali võõrast raha;

c) ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks;

d) revolutsionääri „odav suuremeelsus”: temalt on Hea Tahe, teistelt olgu kõik muu.

Armastab rõhutuid, mitte inimesi

Seda punkti on hea vaadata laiendavalt koolikiusamise kontekstis. Peategelane Helen võtab enda mentorluse ja hoole alla väga närustest oludest pärit algklassiõpilase, püüab teda aidata palju aga saab, kaitseb võimaluste piires kiusajate eest jne. Samuti on tema kirjutatud „21. sajandi kooli manifestis” sees punkt, mis ütleb: „Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning kedagi ei tohi julmalt või alandavalt kohelda.[...] Iga  väiksemagi koolivägivalla juhtumiga tuleb põhjalikult tegeleda, kaasates lapsevanemad, õpetajad, direktori, psühholoogi, sotsiaaltöötajad ja politsei” (lk 265).

Tüdruk, kelle kaitseks Helen välja astub, on tõeliselt alandatud ja solvatud – joodikust isa, jõuetu ema, äärmine vaesus. Iroonia on selles, et samas on Helen ise lausa sadistlik koolikiusaja. Kui ilmneb, et tema silmarõõmust julgeb unistada mõni heal sotsiaalsel järjel kooliõde, siis unustatakse see manifesti punkt täielikult ja psühholoogiline vägivald puhkeb elujõuliselt õide (pean tunnistama, et lähivaated naiselikule bitchimisele olid mulle kõige huvitavamad-uudsemad). Samale isasele konkureerides allajäänud suguõe kõige hellematel kohtadel talludes tunnistab Helen: „Täitsa mõnus oli ennast välja elada” (lk 334). Tüdrukutevahelise koolivägivalla analüüsimiseks sobib see raamat küllalt hästi, sest see on selgelt olemas, aga kõrvalteemana st nagu päriskooliski. Näiteks juba raamatu alguses murrab Helen vastleitud sõpradega sisse tibi Gerli tuppa ja huulepulgaga kirjutatakse peeglile, et mis tunne on teada, et sinu  toas on olnud võõras (lk 29).

See võib olla aga vähemalt osaliselt seotud aspektiga, mis selle raamatu puhul väärib kindlasti eraldi tähelepanu, nimelt selle ülimalt pinnapealne feminism käsikäes selge meesšovinismiga. Kuigi võib leida feministlikke loosungeid nagu: „Taipasin, et naisi nähakse ühiskonnas ikka veel meestest sõltuvana. Isegi kui olin täiesti iseseisev ja omaenda tõekspidamiste eest võitlesin, arvasid paljud, et kõige taga on vanemad mehed ja nende kahtlane mõju. Mingi noor tüdruk ei saa ju oma peaga mõelda ja veel vähem saab ta süsteemi vastu mässata!”(lk 436), siis raamatu fiktsionaalse maailma on kujundanud ikka meesšovinist. Väike iroonia on ka selles, et eeltoodud tsitaat vastab suuresti tõele: Heleni suureks toeks ja ühtlasi raamatu positiivseimaks tegelaseks oli õpetaja Elmar, leebe erudiit, kes pistis Helenile olulisimaid teoseid pihku (sh Illichi „Deschooling Society”) ja rääkis ka ideaalkoolist Summerhillis. Kui Elmar sureb, siis käib Heleni peas järgmine monoloog: „Tänu Elmarile olingi kooliteemaga sellesse punkti jõudnud, kus olin. Mõistsin sel hetkel, et mina ei olnud kunagi juht olnud, tegelik juht oli Elmar. Tema andis mu aktsioonile sisu ja mõtte. Aga teda enam polnud. Mitte keegi ei näinud haridussüsteemi nii geniaalse pilguga kui tema. Elmar oli tark ja hea, ta oli minu Õpetaja” ja Helen resümeerib: „Kõik on läbi. Ilma Elmarita pole millelgi mõtet” (lk 366).

Õnneks on seal teine naiselikust jõuetusest päästev mees – Fred –, kes revolutsionääritari taas jalgele tõstab ja teda jätkama veenab ja igati tuge ja selgroogu pakub.

Kõnekas on ka tõik, et pärast ümberkehastumist presidendi tütrest tavagümnaasiumi õpilaseks, nägi Helen peeglis „mingit rohelise nokkmütsi, ketside ja laigulise dressikaga poisstüdrukut” (lk 10), tähendab, ta aktiivsus algas oma naiselikkuse sümboolse hülgamisega. Samuti suhtutakse kõige vaenulikumalt rõhutatult naiselikesse klassiõdedesse – need on nõmedad tibid, kes väärivad ainult põlgust, ning neid esitatakse selgelt karikeerituna. Kõige positiivsemad tegelased on raamatus mehed – õpetaja Elmar, Fred, isa. Nad kehastavad puhast positiivsust (eelkõige mõistvus, (elu)tarkus, toetavus, tasakaalukus jne). Positiivseim naissooline on vahest meheliku hüüdnimega poisstüdrukust sõbranna Mäx, aga temaga on ikka tülliminekuid ja solvumisi ka (naiselik tunnetestiihia, teadagi). Kõige nõmedamad ja puudulikumad inimesed on aga naised, eesotsas puhast kurjust ja irratsionaalset türanlikkust kehastava naisõpetaja Mülleriga.

            Ideoloogiline positsioneeritus tuleb hästi välja ka siis, kui vaadata, millistele tegelastele antakse nende isiksust dramatiseeriv biograafia. Markantseim näide on Fred, kelle CV on esmapilgul lihtsalt kohutav: ilma hariduseta, endisest murdvargast ja politseitapjast eksvang, kes teeb juhuslikke lihttöid (stabiilsemalt kaevab haudu). Ometi näidatakse just tema puhul, et inimene on alati enamat, kui esmapilgul paistab, tema motiivistik ja kujunemislugu palistatakse pisarate ja suurte draamadega, ülikurvast armuloost sügavalt läbitunnetatud pöördumiseni budismi. Samas kuri ja kiuslik naisõpetaja Müller on igasuguse kujunemisloota, ta on lihtsalt komplekt vastikuid omadusi nüüd ja praegu. See kehtib õpetajaskonna kohta üldiselt. Representatiivse näite õpetajatele omistatavast inimlikkuse määrast võib leida järgmisest kirjeldusest: „Ta oli lühikest kasvu ja masajas, range potisoengu ja suurte prillidega tädi – nagu maakooli reaalaineõpetajate koondkuju. Kui kõik maakoolide reaalaineõpsid kokku panna ja keskmine arvutada, tuleks välja ilmselt midagi väga sarnast õpetaja Valve Väljatagaga”(lk 59). Samuti on mendid lihtsalt mendid ning inimese staatust ei vääri ka ametnikud ja liiga naiselikud kooliõed. Kuigi Helen enamike inimeste kujunemisloost midagi ei hooli ja lahterdab nad ülimalt pinnapealselt, on ta ise vägagi varmas karjatama: „Mida kuradit te üldse mu elust teate?”(lk 125). Aga see kõik on muidugi vaadeldav nooruse loomuliku egotsentrismi realistliku kujutamisena.

Tema headus on jagada laiali võõrast raha

Kui Helen hakkab koos teiste õpilastega koostama 21. sajandi kooli manifesti, siis saavad nad ka paberile „kõige tähtsama põhimõtte: igal inimesel on õigus olla vaba, see tähendab, otsustada ise oma elu ja tegevuse üle”(lk 253).

Dostojevski kommenteerib seda Prantsuse Revolutsiooni suurväärtust järgmiselt: „Mis on liberté? Vabadus. Missugune vabadus? Ühesugune vabadus kõigile teha seaduse piires kõike, mida tahetakse. Millal võib teha, mida tahetakse? Kui sul on miljon. Kas vabadus annab igaühele miljoni? Ei! Mis on inimene ilma miljonita? Inimene ilma miljonita ei ole see, kes teeb seda, mida ta tahab, vaid see, kellega tehakse kõike, mida tahetakse.”[Dostojevski „Talviseid märkmeid suviseist muljeist”]

See ebaesteetiline nüansike, lausa solvavalt ebaidealistlik miljoniprobleemike on Heleni puhul lahendatud tõelise teismelise-elegantsiga: issi on miljonär, issi annab. Ja issi annabki, sest issi on mõistev ja hea.

Mis puutub rahakotti, siis on Helen ja tema miljonärist papa üks isik (Helen on mõistagi ainult kulutaja rollis), mis puudutab aga tegutsemisvabadust, siis rangelt erinevad ja täiesti sõltumatud. Kui ajakirjanik küsib Heleni kommentaari isa tagasiastumise kohta (Heleni korraldatud miiting väljus kontrolli alt), siis Helen selgitab, et peab seda „nõmedaks ja ebavajalikuks”, sest „mina ja mu isa oleme eri inimesed” (lk 435), kui aga Helenil tekib õilis plaan maksta kinni Fredi reis Tiibetisse ja Mäxi sõit Inglismaale Summerhilli, siis ütleb ta isale: „Sa oled miljonär, see raha ei tee meid kumbagi vaesemaks” (lk 441, minu rõhutus – M.K. ). Briljantne!

Ta ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks

Nn positiivse programmi kohta kehtib täieliselt ütlus, et kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale detailidega tüli ei pea tegema. „Nägin  vaimusilmas sellist kooli: suur ja avatud maja, kus kõik on vabad ja tegutsevad nii, nagu neile sobib,” kirjeldab Helen: „Minu meelest oleks normaalne, kui kool oleks näiteks nagu suur raamatukogu või labor, kus kõik võivad vabalt oma aega sisustada. Õpetajad on lihtsalt olemas, kui vaja”(lk 306). Kui liigutav! Õpetajad on lihtsalt olemas, kui neid vaja! Küllap saaks neid kellukese helistamisega kutsuda... Õpilased uitavad mõnusalt ja jõude hiiglaslikus raamatukogus või laboris ja neid teenindavad vajadusel lahked ja kuulekad õpetajad! Tõesti liigutav! Küllap jookseks kellukese helina peale kohale ka lahke sööklatädi kandikuga... Selline on siis Heleni/autori arusaam vabadusest, mida pole võimusuhetega mürgitatud.

Siin  tuleks korraks tagasi pöörduda russoistliku pärispatueituseni, mille Roots sõnastab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mittepiirata”. Jälle hajub va vabadus õhku nii pea kui natukenegi detailidesse laskuda.

Kui jätame korraks kõrvale teenindava personali motivatsiooni, siis de facto lapsel on teenijad ja orjad; sõna otseses mõttes pistetakse talle toit suhu ja pühitakse pee puhtaks ja lapsuke ei pea seda kuidagi välja teenima, nõudmisest piisab täiesti. See ongi see vabana sündimine. Sünnitakse aadellikesse oludesse, kust täiskasvamisega peaks ise väljuma. Helen ei pane ju ka tähele, et ta ei pea end ülal pidama, et teda pidevalt teenindatakse ja et ta olmemuresid lahendavad püsivalt teised inimesed – ema, isa, tädi.

Pärispatu kõige ilmalikum selgitus olekski viide Maslow püramiidile. Nälg ei ole sotsiaalne konstruktsioon, kiim ei ole ideoloogia, eks.

Helen arvab, et kõik see inimlik maailm oma institutsioonidega on eelnavate põlvkondade võimurite loodud uute inimeste kaasasündinud vabaduse piiramiseks („kool on vangla analoog, sest see võtab inimeselt vabaduse tema tahte vastaselt” (lk 56), ollakse „põhimõtteliselt koolikohustuse vastu” (lk 258)), mitte samm-sammult, põlvkond põlvkonnalt ehitatud tugistruktuurid inimese kaasasündinud vajadustesüsteemiga toime tulemiseks. Helen on nagu sant, kes arvab, et kargud on ta lombakuse põhjus.

Hannah Arendtil on tuline õigus, kui ütleb, et on suur eksitus arvata, et lapsepõlv on eraldiseisev maailm, miski, mis tuleb lastele jätta. Lapsepõlv on (inimesel nagu igal teisel liigil) ettevalmistus täiskasvanueaks ja seega peavad reegilid koolis muutuma vanuseastme kasvades üha sarnasemaks täiskasvanumaailma reeglitele[Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas”]. Ja Rootsile tuletaks meelde, et seisusevabas ühiskonnas peab iga inimene ise endale ninaesise muretsema ning täiskasvanumaailm ei ole selline jõude-eluline uitamine, kus teenindajad on alati olemas kui neid vaja. Selline inimene ei taha saada vabaks ehk saada täiskasvanuks. Ta tahab jääda lapseks ehk jääda teenindatavaks.Ta ei taha saada vabaks, ta tahab jääda orjapidajaks. Issi maksab.

Temalt on Hea Tahe, teistelt olgu kõik muu

Selleks, et kõige üldisemas mõttes midagi reaalselt teha, on vaja ainelisi ressursse (raha), vaimseid ressursse ja oskusi (know-how) ja tahtmist seda teha. Idealistlik revolutsionäär arvab ikka, et sellest komplektist on puudu õige tahe, hea tahe, täpsemini – just tema hea tahe. Nii usub ka Helen, et „parima tahtmise korral saaks kõike teha” (lk 307). Sellest pole midagi, et sa oled vaene (ainelise võimeta) ja loll(vaimse võimeta), tahtmisest piisab, ühiskonnas on tööjaotus ju. Puud on kokku kuhjatud, süütevedelik valatud, tikutoos vedeleb kõrval, aga oh oleks vaid keegi, kes tikku tõmbaks!

Dostojevski kirjutab jutustuses „Tasane”: „[Noorte] suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid”, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda — ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk — kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuidas oleks? — proovige kord seda vägitegu! — ei, te keeldute!“[Dostojevski "Tasane"]

Helen kangelastegu on mõistagi imeodav. Ei kätke see aastaid kestvat pingutust või impersonaalsuseni väikse killukese panustamist mõnda hiiglaslikku kollektiivi. Ta saavutab väikse protestiponnistuse ja paari idealistliku loosungiga tohutu au, lausa rahvusvahelise superstaaristaatuse. Uudistes raporteerib prantsuse protestija „säravi silmil: „Kõik nagu järsku ärkasid! See läks väga kiiresti. Alguses me ei uskunud, et rahvas nii ruttu kaasa tuleb. Me täname Eesti sündmuste eestvedajat ja toetame teda.””(lk 417)

Oli vaja pelgalt tema jumaliku individuaalsuse tahet ja kõik järsku ärkavad ja maailm paraneb väga kiiresti ...

P.S. Raamat on ka heaks näiteks sellest, kuidas indiviidi vabaduse tõstmine ülimaks väärtuseks („„Inimese tahe on püha,” teatas ta veendunult”(lk 239)) hävitab igasuguse vendluse ja solidaarsuse, ohvrimeelsuse ja armastuse st selle, mis üldse Helenile annab ainelise vabaduse – isa ja tädi ennastsalgava hoole.

---