11. juuni 2014

Kuidas kesta

Ilmus Eesti Ekspressis 11.06.2014
Autoriks on Martin Oja.

MARTIN OJA: Tuleb aeg, mil küünetehnikule öeldakse: sul pole midagi vastu anda

Fossiilsed kütused võimaldasid masinatel lõviosa tööst ära teha ja tõugata massid teenindussektorisse.
 
Statistika vihjab, et nii see ei jää. Inimpopulatsioon paisub endiselt, raisates kirglikult taastumatuid varusid, millest kergesti pumbatav nafta on vaid üks paljude seas. Kaugel pole (taas)taipamine, et teenused ei anna sooja ega täida kõhtu. Silmaklappidega jõudeühiskond näeb Maslow’ püramiidi alumisi kihte loomulikuna nagu puhast joogivett või päikesetõusu hommikul; pikaks venitatud ja keerukas tarneahel on muutnud need hüved linlase jaoks umbisikuliseks ja enesestmõistetavaks. Kusagil tagatakse neid ilma “meie” osaluseta. Viimase kümne aastaga kahekordistunud hinnaga toit on läänlase jaoks veel odav. Aga rahvusvahelises geopoliitikas leiavad aset enneolematud muutused. Toitu importivad riigid on asunud välisriikides põllumaad kokku ostma, et kriisile vastu astuda.
Puhta teenuse-rahva hulka ei kuulu muidugi muusikud, õpetajad, oskusehitajad või muud spetsialistid, keda on süsteemis alati vaja. Intuitiivselt on siiski selge, kelle kutsumus kollektiivi hüvestab, kelle oma mitte. Mõni amet hulbib vaid hüpertroofilise kapitali õlises kiiluvees. Nii mõnigi kipub tööl käimist õigustama palgaga. Mida palga eest tegema peab, on juba teisejärguline küsimus. See on õhuke jää. Millal teenindajad liiguvad tagasi põllumajandusse, võib ainult spekuleerida. Kui tuumasõda ei tule, tõusevad kütuste ja väetiste hinnad sujuvalt, traktorilt hobusele ei taanduta üleöö. Veel on aega, et mõelda süvenenumalt oma positsioonist tulevikumaailmas, pidades aru, millised oskused aitavad ellu jääda vähem organiseeritud, vähem “arenenud” ühiskonnas.
Futuroloogia on ühtpidi seotud science fiction’i, teistpidi majandusteadusega. Samasuguse eraldusjoone võib tõmmata läbi ökonoomika. Teatud protsessid, näiteks börsi käitumine lähitulevikus, on ennustamatud, nagu näitas nobelist Daniel Kahnemann. Teist tüüpi nähtusi saab prognoosida, kui eeldame, et algandmete hulka ei ilmu midagi uut ja süsteemitervikut muutvat. Näiteks on spekuleeritud, et energiaprobleemi võib lahendada kontrollitud termotuumareaktsioon. Sellise infoga ei saa ennustustes paraku arvestada. Kui aga algandmed on fikseeritud – kas või toitainete hulk mullas, päikesekiirguse ning vee kogus –, võime paraja täpsusega arvata, kui palju annab saaki meile tuntud taimesort. Prognoosid maakera ressursinappuse ja selle tagajärgede kohta kuuluvad teist tüüpi näidete hulka. Neid on põhjust tõsiselt võtta.
Kaks tähtsaimat raamatut, mis 2013. aastal Eestis ilmusid, on Valdur Mikita“Lingvistiline mets” ja Kaupo Vipi “Globaalpohmelus”. Mõlemad räägivad tulevikust, aga teevad seda eri viisidel, täiendades teineteist suurepäraselt. “Globaalpohmelus” visandab faktide najal kainestava pildi, mis juhtub siis, kui tarbimispillerkaar otsa saab, sest sahver on tühjaks söödud. Mikita jutustab aga veidra ja paeluva muinasloo, kõneldes meist endist; sellest, millised me olla võiks ühes võimalikus maailmas. Samas on Mikita lugu selle maailma loomise retseptiks. Neil raamatutel ma pikemalt ei peatu – paljud on nende juurde juba jõudnud ja teistegi jõudmine näib loomulik. Öelgem vaid, et teema on õhus. Nii mõnigi eestlane tahab hea seista selle eest, et ta laste appihüüdeid ei summutaks eponüümiline veeuputus.
Aprilli lõpus kogunes Sõrve säärele seltskond ärksaid inimesi, kellele eelnenud küsimused on olulised. Kalevi Kulli, Kaupo Vipi, Valdo Ruttase ja Agu Visseli algatatud mõttetalgutel “TuleVAeg” otsiti kolmepäevase grupitöö käigus Eesti konteksti sobivaid lahendusi. Enim keskenduti kogukondade teemale ja vajadusele linnast maale kolida. Kui elekter ja kommunikatsioonid kaovad ning puhkeb marodöörlus, muutuvad linnad surmalõksudeks. Pretsedendid näitavad, et ametlikest struktuuridest on sellistel puhkudel vähe abi. Igaühel tuleb väljas olla oma pere eest.
Mõttetalgutel vaeti ka jätkusuutlikkuse aspekte. Üksmeelselt leiti, et kriisi ajal on just maaühiskond ellujäämise pant. Seda on Eesti ajalugu korduvalt tõestanud. Oleme eelisseisus, sest meie hõre asustus lubab hektaritelt kaloreid nõutada ka traditsioonilistel viisidel. Toimivas kogukonnas on aga kõige tähtsamad sidemed – liikmete omavaheline tutvus ja usaldus üksteise vastu. Just sellised sidemed on kahekümnendal sajandil “kõrgelt arenenud” riikides nõrgenenud ja vajavad taastamist. Vajame uut “meie”-tunnet, nähtamatut, aga ühist eesmärki. Selle piirid on juba selgimas: eesmärk on ellujäämine.
Maaelu tugevdamine peaks olema valitsejate suurimaid prioriteete. Märksõnadeks uued töökohad, väiketootmise bürokraatiavaba toetamine, kriisiplaanide välja töötamine ja vähem tsentraliseeritust. Esmalt tuleb aga tegelda metatasandiga – aruka arengukavana paika panna, milliseid probleeme ja mis tasandilt on mõistlik lahendada. Palju kogemusi saab ammutada eestlaste endistest eluviisidest – võtta eeskuju kas või esimese vabariigi ühistukultuurist. Meie kliimavööndisse sobivate naftavabade tehnoloogiate säilitamist võiks koordineerida Eesti Rahva Muuseum, ellujäämisoskuste teadmistepank.
Inimese väärtustamisel ja päästmisel tarbetust sebimisest kaaluti ühe võimalusena kodanikupalka. Väikeses kogukonnas võiks olla sellise toidu- või küttekujulise palga tagajaks magasiait, millesse kõik liikmed, kas või kaudselt, midagi panustavad. Kogukonda siduvate institutsioonide seas tuleb arvestada tavaõiguse naasmisega. Nagu teame minevikust, pole tavaõiguses midagi barbaarset. Külaühiskonnas oli kuritegevust vähem kui linnades lihtsal põhjusel – käitumist ja minapilti juhtisid tihedad sidemed kaaskondsetega. Kontrollmehhanismina toimis häbi, mis on nüüdiselust suuresti kadunud. Kui häbist väheseks jäi, pani asjad paika süüdlase ignoreerimine kogukonna poolt.

Praegu näib eurooplasel veel aega olevat. Seda tuleb mõistlikult kasutada, rakendades ressursse puhverstruktuuride loomiseks. Tuleb kirjeldada võimalikke stsenaariume ja levitada teadlikkust, vähendada vastandust Linna ja Maa vahel. Ühel hetkel võivad tõmbekeskustest saada tõukekeskused. Iga linlane võiks tunda, et kusagil maakohas on tema tagala, kuhu ta kriisi korral minna saab. Ühe ideena pakuti talgutel välja, et luua võiks tagalakindlustusmaksete võimaluse: ühelt poolt aitaks see konkreetsel kogukonnal maaelu käigus hoida ja teisalt genereeriks lepingusuhtes linnapere jaoks sedasama tagalat. Muutused suhtumises ja plaanides alaku aga laiemast kogukondade liikumisest. Kogukonnad – kogunege!


Külgneval teemal vaata ka SIIA.

10 kommentaari:

  1. ...ja veel ühe külgneva teemana võib ka vaadata viimasest Müürilehest Kaupo Vippi intervjuud ning sellega kaasnevat Indrek Seppo kommentaari. Viimast lugedes tekkis mul küll see Poe's law nimeline tunne, et teinekord pole sarkasm eristatav tõsimeelsusest. Sealt leiab nii (ma tõesti loodan, et naljana esitatud) süüdistuse, et iibeprobleemide aluseks on naistele antav haridus, kui ka - ja ma tahaksin just su enda kommentaari kuulda, Mihkel - järgmise lause: "Ja kui keegi hakkab rääkima termodünaamika teisest seadusest kui piirangust, mille füüsika meie arengule paneb, siis soovitan üle küsida, kas see saab takistusesks enne või pärast valguse kiirust?"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ai'a! Et just Seppolt kommentaari küsiti. Olen temaga netis vaielnud, lootus on psühholoogiliselt korrektne, lõpuks vedasime kihla, et 20 aasta pärast vaatme (panuseks 100 eurot minult, temalt 50kg rukkist).

      Ah, et enne või pärast valguse kiirust? Võin vastata küll, vaata, vasakult kollane pärast Teist maailmasõda daativis hõk-plumps!

      Panen parem Kaupo Vipi märkuse, millega ta linki jagas:
      "Kõige huvitavam on aga sellele lisatud kommentaar peavoolu majandusparadigma esindajalt. See iseloomustab äärmiselt hästi ületamatuna näivat lõhet, mis valitseb reaalteaduste ja tänase ortodoksse majanduskäsitluse vahel. Loodan siis minagi vaikselt, et inimkond kohe-kohe kummutab oma ökonoomikale jalgu jäänud termodünaamikaseadused, mis seal siis veel valguskiiruse ületamisest rääkida :)"

      Kustuta
    2. loodan, et see nüüd topelt ei tule - mind ründavad mingid tehnilised probleemid postitamisel.

      Sai too kommentaar ausaltöeldes väga kiirustades kuskil lennukis aku tühjenemisega võideldes kirjutet, aga kas sealt saab intelligentne inimene tõesti välja lugeda, et rääkisin termodünaamika seaduste kummutamisest, ja mitte sellest, kuivõrd suurteks piiranguteks nad meie konkreetsete tegevuste osas on? Neil kahel asjal arusaadavalt väga oluline erinevus.

      Termodünaamika teine seadus piirab muidugi ka täna osasid meie tegevusi (just nagu seda teeb ka valguse kiirus), aga meil on lähiemate aastatuhandete jooksul küll märksa suuremaid probleeme kui kui oma elutegevusega maksimumentroopiani jõudmine.

      Kustuta
    3. Ma ei tea küll mitte kedagi, kes tooks antud kontekstis sisse termodünaamika ja peaks selle all silmas mingi "maksimumentroopiani jõudmist". Olen täiesti kindel, et ökoloogid ei võta seda seadust suhu, rääkimaks kogu universumi soojussurmast. Seega ma ei adu endiselt selle lause sisu, ja ta kõlab endiselt nagu järjekordne liialdus, mis on tehtud mingi veidra ärapanemistahte nimel.

      Kustuta
    4. Unesnõiduja,

      kõik oleks kena, kui ma ei peaks jälle kokku põrkama mõne kommentaariga, mis teatab, et ega meie põlvkonnal ole mõtet pensionipõlveks raha kõrvale panna, sest loodusseadused ütlevat, et meie pensionipõlveks maailma majandus niikuinii ära kadunud (kommentaar elust enesest).

      Mul pole muuseas midagi selle vastu, et termodünaamilisi süsteeme bioloogiliste või ökoloogiliste mudelina kasutada, mitmesugustel mudelitel tihti häid omadusi. Ainult et aru saades, et tegu pole päris homomorfsete süsteemidega ja just nagu ei saa me rääkida rahvusvahelise kaubanduse gravitatsioonimudeli korral enam loodusseaduslikust seosest, ei saa seda teha ka bioloogilistele süsteemidele termodünaamilist mudelit rakendades. Seda eriti publikule, kelle arusaam neist asjust paratamatult liiga tugev pole. Ma arvan, et kerge otsing termodünaamika mõiste kasutamisest eestikeelses "globaalmajanduse" diskursuses näitab hästi, mida silmas pean. Arusaam sellest, millest räägitakse, on seal kahjuks umbes just sellisel tasemel, mis võimaldab mu tekstist välja lugeda termodünaamikaseaduste kummutamist. Kui arvad, et sellele tähelepanu juhtimine ärapanemise soov, siis ega ma ei tea - ma tõesti arvan, et need olulised teemad kannatavad tõsiselt sedavõrd pealiskaudse lähenemise käes.

      Kustuta
    5. Arvan, et see kommentaar elust enesest ei ole teil päris õigesti aru saadud. Arvan, et pigem mõte seisneb selles, et praeguse ajahetke ja pensioni vahel tõenäoliselt majandus variseb kokku ning see pension, mida kogutakse preagu, kaob koos sellega.

      2008 kriisis USA elanikud kaotasid 1,8 triljoni dollari väärtuses pensioneid.
      Islandi panga Landsbanki kokkuvarisemise järel kaotasid inimesed 6,7 miljardi väärtuses hoiuseid.
      jne.
      (http://en.wikipedia.org/wiki/Glass%E2%80%93Steagall_Legislation)

      2008 kriisi tagajärjel tehti ainult 2 muudatust, finantsvõimendust natukene piirati ja röövlaenude andmine muudeti raskemaks. Ülejäänud on sama (USA-s, kus need rahvusvahelised pangad asuvad, ei lähe teised muudatused ära ostetud valtisustest läbi). Over-the-counter kauplemine on suurem kui kunagi vaarem. Hiina dereguleerib oma finantsektorit meeletult ja muudab selle veelgi ebastabiilsemaks kui 2008 a USA pangandussüsteem. Esimesed panga jooksmised (http://en.wikipedia.org/wiki/Bank_run) juba on toimunu (esimene märk ka 2008 finantskriisis).

      Lisada veel kõikide elusüsteemide allakäiku, FIAT raha trükkimine, pinged Lähis-Idas, meeletu reostus, ressurside raiskamine ja piiratus jpm. Pole põhjust arvata, et praegune majandussüsteem oleks elus 50 aasta pärast. Muidugi loodetavasti muutus ei ole vägivaldne ja kole, kui muutus inimkonda üldse säästab. Loodetavasti on pension 50 aasta pärast, kuid see, et see oleks preagusest majandussüsteemist tundub olevat vähetõenäoline.

      Muidugi kogun pensionit, sest ma pole ekspert ja võib-olla on palju vigu mida ma kirjutasin. Kuid objektiivset infot on raske leida, sest kui inimesed, kes toetavad rahvusvahelisi korporatsioonide vägivaldset sekkumist iseseisvatesse riikidesse, mis viib milionite kannatusteni, saavad nobeli preemiaid (Milton Friedman), siis on raske eristada infot, mille eesmärk on teha rikkaid rikkamaks ja infot, mis on teaduslikult objektiivne.

      Kustuta
  2. Aitaks muidugi ka rahvusvaheline kosmoseprogramm nagu Adamsi Pöidlaküüdis, kus kõik telefonipuhastajad ja küünetehnikud saadeti planeedile N asumisele - raketiehituseks sai rakendada ohtralt insenerteaduslikku tööjõudu ja pärast vabanes veel terve pinu ressurssi.

    VastaKustuta
  3. Intervjuu Kaupo Vipiga ("Müürileht"):
    http://globaalpohmelus.weebly.com/blog/muurileht-35-juuni-2014-sotsiaalia

    VastaKustuta
  4. Kuulge, kui juba Daniel Kahnemani mainite, siis võiks ju Talebi ka korraks. https://www.youtube.com/watch?v=MMBclvY_EMA

    VastaKustuta
  5. eesti võiks osta troopikas maad toidukasvatamiseks, saaksime maksuvabalt banaane, avokaadosid, tsitruselisi...
    [22:35.22] Kalmer Piiskop: "Väikeses kogukonnas võiks olla sellise toidu- või küttekujulise palga tagajaks magasiait, millesse kõik liikmed, kas või kaudselt, midagi panustavad. " - siis pole mingit palka vaja, see on juba rahavaba jagamisühiskond

    VastaKustuta