Vikergallup ja luule

Kirjutasin lubatud mahu (2500) ilusti täis ja 61 tähemärki läks ülegi, aga osa jäi ikka ütlemata.

Kirjutasin nii:

Alustuseks tahaks tsiteerida natuke kontekstiväliselt Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine jms. või romaan, mille läbi lugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist. Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast espressost?

Kaua töötab õigustus „Ära välista! Äkki Sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!“?

Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ja tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja NB! juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta üles leidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Kas ikka maksab Jim Ashilevi, Peeter Helme ja Rein Raua kaantega laaste romaanideks nimetada?

Väga hea väike romaan – rõhutan: romaan! - on näiteks Paul Bourget „Õpilane“ (parima tõlkeraamatu hääl).

Parima kodumaise raamatu hääle annan Olle Lauli „Kodutusele“, tundub, et selles on leitud üpris optimaalne tasakaal tunnetusliku väärtuse ja esimese vastuvõtutasandi lihtsuse vahel.

Parimaks debüüdiks nimetaksin Margus Tamme „Unesnõiduja“. Kui see ei kõlaks nii talumatult kõrgilt, siis ütleks, et ideaalne algus: autor juba näeb, aga veel ei mõtle, ega sünteesi. Aga see kõlab ikka talumatult kõrgilt ja seega ei ütle.

Kõrkust soodustab ka see, et 2011 oli mingis mõttes Tammsaare aasta ja Tammsaarega on ikka sedasi, et pärast temaga tegelemist tundub värskelt jooksev kirjandus lausa vihaleajav ajaraisk ja lurr. Elem Treierilt ilmus teine, (kõnekate joonealustega) täiendatud trükk raamatust „Tammsaare elu härra Hansenina“ ning lisaks kaks suurepärast doktoritööd Tammsaare ainetel: Mirjam Hinrikuse „Dekadentlik modernsuskogemus A.H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus“ ja Maarja Vaino „Irratsionaalsuse poeetika A.H. Tammsaare loomingus“. Eriti viimast soovitaks kõigile noortele autoritele. See on nagu helihark, mis annab Kirjanduse mõõdu kätte.

Veel jääb 2011. aasta meelde sellega, et kohmakas ministrihärra äratas oma kolistamisega progressiivse vaimu dogmaatilisest nõidusunest ja selle üheks tagajärjeks oli teaduslik avastus, et haldusjaotusest sõltumatu juurdepääs sopakirjandusele on kaasasündinud inimõigus. See on vist üks suurimaid alandusi, mis Inimesele pärast „Liikide tekkimist“ osaks on saanud.

------------------------------------------

Palju õnne Olle Laulile Kulka preemia puhul! Igati väärt.

(Midagi arvustuselaadset tema "Kodutuse" kohta kirjutasin siia)

Luule kohta ei mahtunud üldse kaasa rääkima, aga sest polegi hullu, sest õigupoolest ütlesin Tauli arvustades põhimise ära:

„tundub, et poeetilisus on tänapäeval üha vähem teksti (s.t verbaalse kaadervärgi)  omadus. Luuletused on justkui kirjanduslikud poolfabrikaadid, midagi „värvi ise” ja kargu vahepealset, ning poeetilisus on pigem kultuurikood, teatav meeleseisund, selline harras enesesse kukkunud tardumus, mille sügavuse presumptsioonil võib liugu lasta kui tahes argine ja proosaline tekstihake. Selles meeleseisundis inimesele on kõik poeetiline nagu kanepiuimas vennikesele naljakas ning võime seda seisundit saavutada iseloomustab rohkem  lugejat kui teksti. Üldiselt markeerib seda kultuurikoodi ridade napp pikkus, see, et ühele reale kirjutatakse ainult paar sõna. Palju abi on ka meisterlikust etlemisest, sest poeetilisus on meeleseisundina nakkav nagu naer.“

Raske on välja tuua mingi aastalõikelisi üldistusi. Need iseloomustavad pigem ütlejat ennast (umbes et millest ta sel aastal aru sai, mida taipas jne). Seega üks tähelepanek veel, mis iseloomustab siis palju pikemaajalisemat tendentsi.

Milan Kundera kirjutab „Eesriides“ (lk 138): „[I]gal kunstil on unustamisega oma suhe. Sellest vaatepunktist on luulel privilegeeritud staatus. Inimene, kes loeb Baudelaire'i sonette, ei saa vahele jätta ühtegi sõna. Kui ta neid armastab, loeb ta neid veel ja veel ja võib-olla valjusti. Kui inimene neid jumaldab, õpib ta need pähe“.

Milline on viimane luuletus, mille õppisin pähe? (Õppisin üldse kunagi omal initsiatiivil? Ei, need jäid ise ja neid oli palju). Ühtegi värsket luuletust küll praegu ei meenu. Samuselt Baudelaire'ilt jäi küll nii mõnigi (nendest legendaarsetest 1967a tõlgetest), pikki lõike „Faustist“ (Sanga tõlge) ja hunnik sonette Shakespeare'ilt (Rajametsa tõlge). Ja üks lemmik luuleraamat oli John Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruk“, mille paljude peatükkide ees oli luulekatkeid Hardylt, Tennysonilt ja teistelt (Väljataga ja Kareva tõlked):

Kesk tormimüha

Või leebeid tuuli

Ikka ta käis

Mööda muuli

Pilk otsimas üha

Veevälja äärt

Muud ta ei leidnud

mis vaatamist väärt

või

Mis muutused on taband sind

oh maa – seal kuristik on nüüd

kus mühas laas, seal avenüüd

kus muiste möllas merepind

vaid varjud voogavad on künkad

niisama mööduvad on nad

kui uduvall ja tahked maad

on muutlikud kui pilverünkad

See viimane kummitas veel eriti järjekindlalt (kus juures valjuhäälselt ei lugenud ma neid kunagi, etlusaparaat ei venitanud välja, rütm on suhteliselt keeruline).

Aga värskemast eestikeelsest luulest nagu ei meenugi, et midagi oleks suures mahus kummitama jäänud (vanemast küll).

Mis on mulle jäänud meelde nt (:)kivisildniku luulest? Tema deemoni jäine hingus, Liivi vaimu valukrambid, mitte aga ta sõnad ja read.