Imagine

Internetiavarustes leidus üks pilt, mida tahan ilma igasuguste autoriõigusteta jagada:

Ja see tekitas soovi jagada paari assotsiatsioonikest, mida tahan ka ilma igasuguste autoriõigusteta jagada.

FBs tekitas see pilt üsna ühelaadilisi naeruturtsatusi.

Kundera kirjutab „Eesriides“ ühest romaanist, mis kirjeldab „sisepõlemismootoriga koletiste mürast“ ja ühe vaikust armastava mehe lootusetustest katsetest selle eest pageda.

Ajal, mil romaan kirjutati, „oli Prahas ilmselt üks auto saja või, ma ei tea, võib-olla lausa tuhande inimese kohta. Just sel ajal kerkis müra fenomen (mootori hääl) eriti esile oma üllatavas uudsuses. Tuletagem siit üldine reegel: sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme. Nietzsche täheldab, et 16. sajandil polnud maailmas paika, kus kirik oleks olnud vähem korrumpeerunud kui Saksamaal, ja just sel põhjusel algas reformatsioon just seal, kus isegi „korruptsiooni pelk aimdus“ mõjus väljakannatamatuna. Kafka aegne bürokraatia oli tänasega võrreldes süütu lapsuke, kuid samas paljastas Kafka tema koletusliku olemuse, mis on sestpeale muutunud rutiiniks ega huvita enam mitte kedagi. 1960. aastatel allutasid nupukad filosoofid „tarbimisühiskonna“ kriitikale, mille tegelikkus aastatega nii karikatuurselt ületas, et meil on piinlik sellest rääkidagi. Sest tuletagem meelde üht teist reeglit: kui tegelikkusel pole põrmugi piinlik end korrata, jääb tegelikkuse kordusega vastamisi sattunud mõte lõpuks alati vait."

Sellele muusika vaimu väljendusvormile, kuhu paigutub ka The Beatles, on kõige teravamalt reageerinud Michel Houellebecq oma romaanis „Elementaarosakesed“. Hipide igakülgse värdjalikkuse kujutamisel ei hoia ta värve tagasi.

Tänapäeva analooge kommenteerib Houellebecq: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu” (lk 68-69).
Jan Kaus: „Muide, raamatus ebaõnnestunult rokkstaariks püüdlevast Danielist saab „Elementaarosakeste” Pat Bateman, kuid autori tahtel mitte sugugi prantsuse psühhopaat. Davidi näol tahab Houellebecq sooritada järjekordse jõulise ning tähelepanu nõudva üldistuse: kui naudinguühiskond tähendab naudingu primaarsust ja piiramatust, siis ei murene ainult perekond ning armastus, vaid ka naudingud ise, naudingute „arenemine” tähendab Houellebecqi meelest nende moondumist, kasvamist inimlikkuse piiridest välja, algsete meeliskluste moondumist iseenese karikatuurideks ja nende teostamist piirini, kus nauding polegi enam võimalik. Unistusest saab luupainaja. Seetõttu ei peagi Houellebecq naiste silmi välja kiskuvat ja silmakoobastesse masturbeerivat Davidit ebainimlikuks koletiseks, vaid materialistiks, „üha ägedamaid närviaistinguid” otsivaks nautlejaks (lk 174)“.

(jälle närviaistingute maksimeerimine, väline organiseeritus jne, eks).

Mihkel Raua mälestusteraamatki sobiks siia pisut illustreerivalt kõrvutada.

Noh, ja küllap on see jällegi juhus, et ainsad korrad, mil Pat Bateman selge ja arukas on, on tema arutlused muusikast, sest ka see on ju juhus, et just siis on ta oma olemisrežiimiga sünkroonis ja koherentne.

(Väga vähesed on võimelised mõistma, millisele eristusele osutab see traditsioon (Schopenhauer, Nietzsche, Dostojevski, Th.Mann, Musil, Tammsaare, Kundera, Houellebecq jt), sest üldlevinud kogemuslik aksioom „mulle muusika meeldib ja mina olen ju tore inimene“ ei võimalda intellektuaalseteks operatsioonideks vajalikku enesestdistantseeritust.

Ja pisut nagu nokaudi-fenomenoloogia vms.)

Rohkem tahtsin kommenteerida (osalt seoses eelmise sissekandega) Houellebecqi järgmist üldistust:

„Huvitav on märkida, et seksuaalset vabanemist on vahel esitatud kui mingit kogukondlikku unistust, ehkki tegelikult oli tegemist järjekordse sammuga individualismi ajaloolise võidukäigu teel. Nagu osutab kaunis sõna „leibkond”, moodustasid abielupaar ja perekond liberaalses ühiskonnas primitiivse kommunismi viimase saarekese. Seksuaalne vabanemine hävitas need vahekogukonnad, viimased, mis lahutasid veel indiviidi turust” (lk 95).

Nimelt: kas perekond on ikka kommunismi-saareke, viimane kommunismi-rakuke läbini turustuvas maailmas? Kuidas Houellebecq siin Marxi ja Engelsiga nii vastupidisele seisukohale jõuab? Ütlesid ju viimased selgesõnaliselt, et perekond tuleb hävitada, sest see on kapitalistlik-rõhuva struktuuriga ühiskonna ehitusklots.

Tegelikult pole siin vastuolu. Nimelt kommunistlik kitš adub kogu inimkonda ühe suure perena: tähendab perekond on ikka mudelstruktuur – kõik on vennad! - vendlus. Kommunismi arhivaenlasteks on  vereseoselised priviligeeritud alamüksused  ehk mitmesugused fašismi versioonid: oma pere, oma sugulased, oma hõim, oma rahvus, oma rass jne

Inimkonna jaotamine omadeks ja mitte-omadeks on see, mis käib kommunistlikule (= humanistlikule) utoopiale väga vastu.

Ja kui vaatame lapsevanemaid, siis lapsevanemad on inimesed, kes on kõige altimad tegema selge ja hinnangulise eristuse omade (oma lapsed) ja mitte-omade (teised inimesed) vahel, teisisõnu, hooliv lapsevanem on fašismi algrakuke.

(See on ka arvatavasti üks põhjus, miks kommunism jms on sümpaatne inimeste hulgas, kes on sellises arenguetapis, et vanemlikud tunded pole veel välja arenenud (lapsed, noored) või inimesed, kel on need tunded mingil põhjusel jäänud välja arenemata [üheks sellesk võib olla ka suurem neoteenilisus, mis korreleerub tihti omakorda heade vaimsete võimetega]nt ka Marx ise).

Marx ja Engels panid ette laste sundriigistamise (sest emmed-issid hakkavad ju kohe oma lapsi võõrastest eristama!)!

Kommunismi psühholoogilist inimvaenulikkust pole muidugi keegi nii meisterlikult kujutanud kui Dostojevski.

Aga noh, mis see psühholoogia... vanemlikud tunded? No mõtleks...sotsiaalsed konstruktsioonid puha.
Pole midagi nii fašistlikku järglaste saamine.

(muide, samale järeldusele jõuab ka „Elementaarosakeste“ geeniusteadlane- tuleb loobuda sugulisest sigimisest ja geneetilistest erinevustest. See ei diskrimineeriks tõesti kedagi..)

Sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme: