Ühe tagurliku maakooli lugu

Tulin täna koolist varakult, sest külm oli lapsed klassist ära võtnud. Selline tore Eestimaa valgus oli kõikjal, lumi krudises, hanges kükitas üksik hiioblik vares ja sõi lund.

Valle-Sten Maiste kirjutab „Sirbis“ hariduse teemadel ja Brita Melts pihtimusromaanist.

Tuli kohe endalgi tahtmine sõna sekka öelda, pihtida pihtimisajastul kas või blogiski oma kordumatu isiksuse kujunemisloost.

Aeg on muidugi na sõge, et kunstilised-kirjanduslikud liialdused siia ei passi, kirjutaja, kes tahab lugejat köita, peab kasutama vastupidist tehnikat – kunstilis-kirjanduslikke mahendusi ja pehmendusi, muidu kaotab lugu oma usutavuse.

Näiteks see väike maakool, kus mina õppisin, koosnes enam-vähem puhtast ebaõiglusest ja korruptsioonist. Ometi pole ma ju kuigi vana. Veetsin seal oma põhikooliaastad 1988-1997. Aga võrdsetest tingimustest linnalastega ei osatud unistadagi. Linna ja linnainimesse suhtuti nagu tervele organismile kohane st ühese põlgusega. Meil käibis ikka ütlus, et parem maa mats kui linna lits. See üheselt hinnanguline eristus töötas mingil määral isegi koduküla piires. Selles väikeses 250 elanikuga asulas olid ka mõned nõukogudeaegsed paneelelamud ja seda piirkonda kutsusime meie, individuaalmajade elanikud, põlglikult Mustamäeks ja seal elavate lastega koolivälisel ajal ei läbi ei käinud. Nemad pidasid ennast meist paremaks ja meie ennast neist. See on vist ainus viis, kuidas kõik saavad olla teistest paremad, aga multi-kultiga see muidugi hästi ei klapi.

Muutused olid kiired. Mäletan, et algklassides oli meikikasutav tüdruk linna lits (neid meil muidugi polnud, sest kes tahaks olla linna lits, aga hoiatavad kuuldused levisid), lõpuklassides aga toonisid tüdrukud juba huuli küll.

Korruptsioon, onupojapoliitika, ebaõiglus, ebavõrdsus ja kõik säärane värk vohas mis hirmus. Näiteks oli selge sooline segregatsioon. Tüdruku löömine oli suurim võimalik kuritegu, mille keegi korda võis saata. Kui midagi sellist oleks juhtunud, siis oleks see eksinud lambuke kohe lintšitud. Poisid võisid omavahel nagistada küll, aga sedagi tuli harva ette ja kindlasti mitte midagi tõsist. Noh, nagu vennadki kaklevad ju väiksena. Seda lugu mäletan ka eredalt, kuidas eesti keele ja kirjanduse õpetaja rääkis loo (ikka loo, sest meil ju midagi päriselt ei juhtunud), kuidas üks poiss olla teisel hamba välja löönud ja tema kui õpetaja oli lööjat kaitsnud. Sellepärast, et lööja oli kaitsnud oma ema au, teine poiss oli öelnud, et vat, su ema on joodik, noh, oligi, ütles õpetaja, aga teise ema kohta ei tohi iial midagi halba öelda.

Ei saadud aru, et au, eriti soolistatud au – mehe au ja naise au – tuleb vahetada välja sootu õiguse vastu. Doris Kareva heitis hiljuti nostaligilse järelvaate mehe aule kui kadunud mõõdule. See on praktiline antifeminsim par excellence (olen tähele pannud, et teatud poetessitüübile on see lubatud, võibolla on see isegi üks nende kultuurilisi funktsioone st sünteesida soolistatult haprust, kaitsevajadust, lapselikkust, süüdimatust ja antiintellektuaalsust (viimast siis vastandatuna nn hingestatusele)).

Tööd olid ka sooliselt segregeeritud. Näiteks tüdrukud ei pidanud puid tegema. Eks ka see, et õpilased, tähendab, lapsed peavad kooli heaks tööd tegema, on selline mõeldamatu väärastumus, mis tänapäeval ei tuleks kõne allagi – laps ja peab tööd tegema?!? No tule Marx ja õiguslane appi!

Aga meil oli vana koolimaja, väiksed klassiruumid ja puuahjud. Puid tegid ikka poisid. Hiljem, vanemates klassides see juba muutus, siis lisati see ülesanne palgalisele koristajale. Klasse koristasime ka ise.

Tüdrukud pidid kooli aias peenraid rohima jms. Seda poisid ei pidanud. Kooli aias kasvatati köögivilju, millest siis koolitoitu tehti. Seal oli ka mitmesuguseid viljapuid, üks iidvana pirnipuu nende hulgas. Suurim, mida kunagi näinud.

Vähegi arenenuma õiglustundega inimene, humanist ja õiguslane ja demokraat mõistab, millisest skandaalsest ebaõiglusest needki napid laused märku annavad. Traditsiooniliste soorollide taastootmine, lapstööjõu ekspluateerimine, standardiseerimata toidu valmistamine jne.
Mõelge nüüd ise, millised peaksid olema seadused, mis selliseid asju võimaldaks?

Koolisöök oli odav, sest lapsevanemad tõid ka oma põldudelt kooli kööki juurvilju, ja ametnik hoidku!, oma laudas kasvatatud ja püksisäärde puhtaks pühitud väitsega veristatud siga!
Kas siin saab rääkida regionaalpoliitikast, võrdsetest võimalustest maa matsidele ja linna litsidele? Ah? Skandaal, ma ütlen, skandaal!

Kooli söökla oli alguses kooli keldris. Mõistagi see ei vastanud n+1 normatiivile, mistõttu see pandi peagi kinni ja pidime hakkama söömas käima lasteaia hoones, mis oli umbes kilomeetrike eemal.

Korruptsioonist ja onupojapoliitikast ei maksa rääkidagi, inimeste vahelised suhted ainult nendest koosnesidki ja polnud õiglusest haisugi, kõik puha hoolimine, iga vääks poputati jalule. Mul olid veel erilised lühiühendused, nimelt ema oli õpetaja (ja kas siis ema on oma lapse vastu õiglane ja seadusi järgiv? Hah, puha hoolimine!), matemaatikaõpetaja oli naaber, tööõpetuse õpetaja samuti naaber jne. Kuna mu isa tegeles metsa ja puiduga, oli meil piisavalt materjali, et sellega tööõpetusklassi varustada - täiesti mitteametlikult, mõistagi. Või siis see, et õpilane ajab õpetaja põllule vaod sisse, sest tema isal on traktor, aga õpetajal pole – no mis suhted need sellised on? Käsi peseb kätt! Ja ebavõrdsus, igal pool aina ebavõrdsus: naabripoiss tuleb küll õpetaja juurde ja küsib, kui mõnest asjast aru ei saa, aga kuidas tuleb see teine laps, kelle talu on ca 10 km kaugusel ja talutöid palju rohkem? Ebavõrdsus! 

Ei, asju tuleb võrdsemaks teha ja inimesed dekontekstualiseerida kõige üldisemas mõttes!

Seadus tuli maa ja mere peal', jurist mõnda seletas...

27.oktoober 2007 „Palamuse vallateatajas“ on uhke paraadpealkiri:

Kaarepere kool sai 110-aastaseks

/.../

Aegade jooksul on meie kool kandnud erinevaid nimesid: Kaarepere Ministeeriumikool (1897-1918), Kaarepere 6-kl algkool (1918-1944), Kaarepere 7-kl kool (1944- 1961), Kaarepere 8-kl kool (1961-1988), Kaarepere 9-kl kool (1988-1991) ja Kaarepere Põhikool (1991 kuni tänapäevani). 1937. aastal valmis kooli juurde saun koos kooliteenija korteriga, 1960. aastal valmis kooli juurdeehitus, mis andis juurde kolm klassiruumi. Hilisemateks suuremateks töödeks on olnud koolimaja katuse vahetus, uue keskkütte ehitus ja uue valgustussüsteemi ehitus. Suur töö oli spordiväljakute ehitus. Need valmisid käesoleval aastal. Pidevalt on uuendatud õppevahendeid ja klassimööblit.

/.../

Katusevahetust mäletan selgesti, vanale sindlile pandi tsinkplekk peale. See küll ei sobinud vanale maakivihoonele, aga oli kõige odavam.

Keskkütet, valgustussüsteemi jms mina enam ei näinud. Olin pesast lennanud, läinud eliitgümnaasiumisse kodukohale au ja väärikust tooma, hiljem linna tudeerima (pean ütlema, et isa oli mul palju hullem haridustõusik, tema vanematel on kummalgi neli talve haridust ja isa oli 12 aastane, kui majja elektergi toodi, aga ise sööstis lausa kõrgharituks).

Hirmsasti tõmblesid need ametnikud, et teha asi õiglasemaks, et oleks keskküte ja standardiseeritud söök, nii palju kraanikausse köögis kui seadus ette näeb ja sportimisvõimalused nagu linnaski jne. „Need valmisid käesoleval aastal,“ kirjutab direktor aastal 2007, kui minu lõpetamisest oli 10 aastat ja kooli asutamisest 110 aastat. Tublisti rabelesid, et võimalused saaks võrdseks ja elu õiglaseks. Järgmisel aastal (st üks aasta hiljem!) on maakonnalehes „Vooremaa“ 31.05.2008 järgmise pealkirjaga nupuke:

Kaarepere Põhikool pidas reedel viimase aktuse

/.../

Mis saab koolimajast, pole veel teada. Ühe ideena on vallajuhid välja pakkunud hoolekandeasutust. Koolimajale uue funktsiooni leidmine ei käi nii kiiresti. "Vaatajaid-uudistajaid on meie juures käinud palju," tunnistas koolijuht Jaan Pedaste.

Tema sõnul on koolimaja heas korras: uus keskküttesüsteem, aknad vahetatud, pea kõikides klassides uus mööbel, uued õppevahendid. „Paljud linnakoolid kadestaksid meie tehnilisi võimalusi," lisas ta.

/.../

Noh, näidake mulle kirjanikku, kes leiaks parema kujundi, kes jutustaks allegoorilisema loo! Traditsioonide järgi elav maakool pingutab, et saada „linnale järele“ ning kui lõpuks saabki - „uus keskküttesüsteem, aknad vahetatud, pea kõikides klassides uus mööbel, uued õppevahendid. „Paljud linnakoolid kadestaksid meie tehnilisi võimalusi"“,  ja siis tehakse sellest vanadekodu(sic!). 

Lasteasutusest ühe (Euroopasse-)hüppega vanadekoduks! - vot, fantaseerige üle, head kirjanikud, loovisikud!