13. veebruar 2012

Uussiirus ja paljastajad autorid


Kui näen jälle mõnel raamatukaanel või reklaamnupukesel fraase „erakordselt aus“, „mitte midagi varjav“,„viimseni paljastav“ vms tulevad täiesti automaatselt meelde kaks kirjakohta. Üks on Leszek Kolakowski „Horror metaphysicuse“ algus: „Kaasaegne filosoof, kes pole iial tundnud end šarlatanina, on säärane pinnapealne olend, kelle tööd ei vääri tõenäoliselt lugemist“.
Teine lõik on Robert Musili „Omadusteta mehe“ kolmanda osa algusest, kus kirjeldatakse Linderi suhtumist kunstinäituste, kontsertide ja meelelahutuste külastamisse: „Ta vihkas neid üritusi. Need haavasid peaaegu iga kord oma sisuga ta meelt ning tema mõistetes märatses neis plaanitutes ja ülehinnatud hingekosutustes oleviku kurikuulus närvihäire oma üleliigsete kõdide ja ehtsate kannatustega, oma täitmatuse ja püsimatusega, oma uudishimu ja vältimatu kombelangusega“.
Kordan: „Ta vihkas neid üritusi. Need haavasid peaaegu iga kord oma sisuga ta meelt ning tema mõistetes märatses neis plaanitutes ja ülehinnatud hingekosutustes oleviku kurikuulus närvihäire oma üleliigsete kõdide ja ehtsate kannatustega, oma täitmatuse ja püsimatusega, oma uudishimu ja vältimatu kombelangusega“.
Kui asjad oleks käinud Linderit neil hetkil vallanud nägemuste järgi, siis „oleks ta kõik need kunstitemplid raudluuaga tühjaks rookinud ning nende väidetavate vaimusündmuste asemele oleksid igapäevaste tegevuste lühikese lõa otsas astunud töö ja meeleülenduse pidupäevad. Õieti poleks pidanud tegema muud kui kogu ajastult iga päev ära võtma mõned minutid, mis võlgnevad oma haige olemasolu valesti mõistetud liberaalsusele“.

Raudluud pole muidugi kabuurist liiga kaugel, aga jah, need tööd ei vääri tõenäoliselt lugemist ning nad „võlgnevad oma haige olemasolu valesti mõistetud liberaalsusele“.
Eks tuleb hambad risti suruda ja tolereerida, sest nende tekke ja leviku piiramise mehhanismid oleks tõenäoliselt oma kõrvalnähtude tõttu hullemad kui nende puudumine (pealegi: mis õigus oleks nõuda kirjanduslikku kvaliteeti inimestelt, kes kirjutavad ja avaldavad omal kulul ja omast ajast? Tõsi, nad devalveerivad hirmsalt kirjanikustaatust, aga mis institutsioon saaks siin abistada? Küllap peavad kirjanikud ise oma tsunftiau kaitsma ja diskrimineerivaid ja väljavaid piire tõmbama).

Jürgen Rooste kirjutab artiklis „Uusaususe taak: poeedi piinad“, et „võib vist öelda, et “uusaususe” esimene tunnus on tõesti see, et lugejas tekib tahtmatultki tunne, et teda kõnetatakse isiklikult, otse, ausalt, autori enese poolt, et tal lastakse piiluda kellegi teise maailma.“

Üldiselt arvan, et autor, kes peab oma teeneks seda, et laseb piiluda lugejal kellegi teise maailma, on nii pinnapealne ullike, kelle tööd ei vääri lugemist. Sest see asi, mille vahendamist piirab miski muu kui kommunikatsiooniline ja väljendustehniline suutmatus ja komplitseeritus, saab olla ainult täielik triviaalsus või igasuguse kunstiväärtuseta konkreetsus. Neid kihusid rahuldab suurepäraselt kõik see, mis jääb kollase ajakirjanduse ja „Pealtnägija“ vahele.
Reeglina paljastatakse mõistagi mõnd argilabasust, kurdetakse oma hädisust, alatust, kekutatakse mõne truudusetuse või sigadusega, enimlevinud on muidugi afektiivsed tundepursked ja kiimalabiilsus.

Romaanikunstniku alusängid pole mulle võõrad. Küllap on tundnud neid iga füüsikaõpetaja (ja loomulikult mitte ainult füüsika-). Adud seda erilisust, mis lõikab sind teistest ära, tunned klassi ees seda suhtlusjõuetust ja abitust mittemõistetuse jäises üksikkongis, kus ainus su siht on midagi kommunikeerida, vahendeid valimata end mõistetavaks teha, jagada seda, millest sinul on arusaamine ja mõistmine, aga neil ei ole. Ning sa kuuled tuhme kopsatusi teispool läbistamatut laupa, justkui teispool kuuli- ja helikindlat klaasi aimad nende ähmaste nägude piirjooni, vaevatud suumaigutusi, aga ei... mis puutub klassikalist mehaanikat, saati elektrodünaamikat ja magnetismi!, siis sellesse nägemuslikku võlumaailma oled sa jäädavalt üksindusse mõistetud.
Oo, äkki oleks õpetaja ometi nii üllameelne ja halastamatult aus vaimurüütel ja laseks neil piiluda sellese maailma?! Äkki õpetaja kaotaks kõik need kultuurilised tõkked ja valehäbid, mis ei luba tal vahendada õpilastele termodünaamikat ja erirelatiivsust, paljastaks kogu kvant- ja molekulaarfüüsika saladused?! Laseks piiluda!? Gottverdammt!
Sellised Kunstikud! Autorid!
Raudluuda!


Kesk jõulude ja aastalõpu valestimõistetud liberaalsust lubasin endale antropoloogilisi põiked kodumaise kirjanduse roohüttidesse ja tekkis kiusatus teha abistav meelespea autorpaljastajatele ja analüsaatorpaljastajatele neist asjadest, mis ei ole ega saagi olla kunstitunnetuslikult sügavad.
Näiteks pilk (eriti lapse silmades), armuvalu, pohmell, mõistatus, mulje, kogemus, elamus, pisarad (sh märgina), erutus jne.

Kirjandusaasta oli aga muidu väga hea. Ilmus ikka väga väärt teoseid. Näiteks Bourget' „Esseid kaasaja psühholoogiast“ ja „Õpilane“ meenuvad kohe.

Ja Maarja Vaino doktoritöö Tammsaare irratsionaalsuse poeetikast. Seda soovitan igale kirjandusidule. Ja mitte enam nii idudele ka. Saab romaani mõõdu kätte jälle.

Daniel Palgi sõnutsi oli Tammsaarel „tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“.

Kirjanik peab oskama hoomata ümbritseva reaalsuse neid lõigukesi või jääke, mis ei mahu kehtivate seaduste (seaduspärasuste) raamidesse, ning avama nende kaudu järk-järgult teed teise, sügavama ja tähendusrikkama reaalsuse poole. (Guarnieri1987: 1394.) Tammsaare realism ei ole seega realism n.-ö. üldlevinud tähenduses, mille järgi reaalsus võrdub ratsionaalsusega. Ta ei ole realist selles tavatähenduses, mis näeb realismis kirjandusvoolu, kus keskendutakse igapäevase, materiaalse ja objektiivse kujutamisele ning üritatakse vältida n.-ö. romantilist fantaseerimist ja üleloomulikkust. Realistliku kunsti filosoofiliseks aluseks on veendumus, et eksisteerib teadvusest sõltumatu, kunsti suhtes esmane reaalsus ning kunsti ülesandeks on selle esmase – ehk välise tegelikkuse peegeldamine. Tammsaare keskendub oma reaalsusekirjeldustes aga vägagi palju sellele, mis on nähtamatu, kuid ometi inimeste elus selgelt olemas ja nende elu mõjutav,“ kirjutab Maarja Vaino seal. Kunderalik, väga kunderalik.

lk 54
Saladuste rohkus Indreku ja Karini suhetes peegeldab muuhulgas Tammsaare üht lemmikteemat: mehe-naise võimetust teineteist mõista. Korduvalt esineb väljend„võõriti mõistmine“. Nii Indrek kui ka Karin tunnevad, et vaatamata pingutustele ei suuda nad ennast teineteisele arusaadavaks teha. Nende vahele jääb mõistmatuse lõhe, teise inimese hingeelu jääb neile saladuseks.“
Jälle väga kunderalik. Väga romaanilik.


***

Kogu eelnev kriitilisus ja raudluua-igatsus võrsub kunderalikust eeldusest, et romaanikunsti eesmärgiks on tunnetus. Kundera kirjutab:
Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuuldav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. Meie ajastu vaimu jaoks on õigus kas Annal või Kareninil, ning Cervantese vana tarkus, mis räägib meile, kui raske on teada ja kui tabamatu on tõde, näib tülikas ja kasutu.“

Uussiiraste sotsiaalne autorifunktsioon on aga üpris vastupidine. Ja ehk on uussiiruse määratlemine läbi sotsiaalse funktsioonijaotuse, läbi autorifunktsiooni, pisut selgitav (Jürgen Rooste määratlus on ka üpris hea).

Muusik tunneb meie eest. Perfonks-kunstnik on meie eest vaba, talle on delegeeritud piiride ületamine ja kompamine. Poliitik on mõistagi see, kes teeb meie eest valesid otsuseid jne.

Kunderaliku romaanikunstniku teene on see, et ta näeb teatud seoseid meie eest, ta on lähisugulane intellektuaaliga, filosoofiga jmt, ta on keegi, kes teeb meie eest ära vaimset tööd, mida me ise ei suudaks. Aitab näha näivusest läbi. Tammsaarel oli „tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“.


Kes on uussiiras? Üpris vastandlik kunderalikule romaanikunstnikule, kes ütleb, et „asjad on keerulisemad, kui sa arvad.“

Jim Ashilevi kogus enne oma teksti „Ma olen elus olemise tunne“ (see ei ole romaan, gottverdammt! Eraldi kaanedki on liialdus!) avaldamist mõnedelt tuttavatelt arvamust ja need on nüüd kenasti ZA/UMi blogis. Need on üldiselt väga koherentse mentaliteediga (ja vihasemad noor-intellektuaalid karistasid selle mõistagi operatiivselt ära). Vt nt Robert Randma või Birk Rohelend... kontsentreerituim-olemuslikuim on tundub aga Eia Uusi oma (tsiteerin):

Uus-romantism. Uus-naiivsus. Uus-lihtsus. Uus-headus. Uus-siirus. Uus mina.

Kui me väikesed olime, ütles Jim, et olen tantsija žiletiteradel. Või klaasikildudel. Siis kõlas see hästi.

Ühel sellisel teral vaakusin ma tükk aega elu ja surma vahel, ning ma-olen-elus ja ma-olen-surnud tunde vahel (:

Praegu: ma olen elus.

Muidugi taandub see armastusele. Ilule.

See on siis, kui sa märkad ja hingad ja õhkad kõike... seda.

Seda, mis on väljas – ja sees.

Kui meri sisendab elujõudu, mitte sisista surmavõimu.

Või vann. Või gaasiahi (:

Või kõrgus.

Sõnad: hindama, väärtustama, imetlema.

LIHTSUS.

/Laulab:/
Homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi –
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on.

[...]

SELGUS.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

RAHU.

(tsitaadi lõpp)

Vt kaKairi Prints usub, et kultuuritarbija on (pseudo)diibist väsinud ja tahab ausust ning rõõmu.“


Jah, kindlasti ei ütle uussiiras kunderalikult, et asjad on keerulisemad kui need näivad.
Lihtsust, selgust, rõõmu, rahu.


Romaanikirjanik on meie eest täiskasvanu, läbinägelik, keerukuse ja komplekssuse aduja, uussiiras esindab aga vastassuunalist liikumist. Uussiiras on meie eest laps, süüdimatu ullike; uussiira sotsiaalne autorifunktsioon on olla meie eest loll ja helge, vaba keerulisuse vaimust, vastutusest ja süüst.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

13 kommentaari:

  1. Üsna uussiiras tekst. Võtad ilusad mustvalged vastandid ja eelistad üht selgesti teisele. Mu meelest võib huvitav (kvant)kirjandus korraga mõlemat olla, ka vahepeamail. Tekst, mis ei anna end naasama kätte, vaid tõmbab igal leheküljel lugejal elegantselt vaipu alt, paeludes mitmeülbalisusega. Tuhat lehekülge tuima komplekssuse adumist on sama tüütu kui kuuskümmend lehekülge pohmelli või hingevalu rajamail meelisklemist, nõuab lihtsalt rohkem aega. Kas Su füüsikatunde ei ripu kusagil võrgus? Kahtlustan, et need võivad võluvalt vastikud olla, ehk isegi (kaasa)mõtlemapanevad. Kõik muu olla ju niikuinii margikogumine:)

    VastaKustuta
  2. Hää, KMS
    "üsna uussiiras tekst".. kas see oli nüüd kompliment või püüe mulle mu oma vitsadega vastu näppe anda?
    "Kogu eelnev kriitilisus ja raudluua-igatsus võrsub kunderalikust eeldusest, et romaanikunsti eesmärgiks on tunnetus." - piisab kui selle eeldusega mitte nõustuda ja kogu hinnangulisus variseb kokku. Ja just selle võimaluse jaoks ma selle ka eksplitseerisin.

    Ei ole must ja valge, aga esitatud tendentsipaaril adun tunnetuslikku väärtus küll.
    Ja ma saan aru küll, et liiga üheselt väljendatud hinnangulisus pole ajavaimuga kuigi hästi kooskõlas, aga NB! hää KMS, kas adud, et see vaikimisi väärtusskaala, millega ka oma kommentaaris opereerid, on üpris vähese ühismõõduga mu esindatule - nimelt lähtub AINULT esteetikast: ilus, huvitav, elegantne, paeluv, tüütu, võluvalt vastikud...

    VastaKustuta
  3. > Üldiselt arvan, et autor, kes peab oma teeneks seda, et laseb piiluda lugejal kellegi teise maailma, on nii pinnapealne ullike, kelle tööd ei vääri lugemist. Sest see asi, mille vahendamist piirab miski muu kui kommunikatsiooniline ja väljendustehniline suutmatus ja komplitseeritus, saab olla ainult täielik triviaalsus või igasuguse kunstiväärtuseta konkreetsus.

    Suht nõus. Aga mul tekib küsimus, kas taolise triviaalsuse kommunikeerimise ära märkimine eraldi žanrina ei raägi meile mitte sellest, et läänluse mandumine on jõudnud niikaugele, et juba selle triviaalse teadmise eksistents on ohtu sattunud? Kas pole postmodernistlik lammutamine jõudnud niikaugele, et me mitte ainult ei tunne enam telliskivi ära kandilisena, vaid ei suuda varsti enam kartulitki mulda, rääkimata suhu, panna? Kas pole me äkki niikaugel, et enda arvates tõe otsinguil filosoofia on hävitanud juba kõik muu kommunikatsiooni ja osutuse, ning jõudnud tagasi oma igipõlise vaenlase - taju ning sellega kaasneva selgroogu nõudva remaatilise ja indeksiaalse hävitamise juurde? Kas on siis kunstnikule jäetud enam midagi muud kui paaniliselt ennast eksistentsis veenda: "tunnen, järelikult olen olemas"?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Adun sama tendentsi, j, aga ütleks, et tegu on siiski eelkõige kihistumisega, vaim jääb kättesaadavaks väikesele vähemusele, mitte ei kao täiesti.
      Hiljuti käis seoses arvutite ja nutitelefonide keelamisega TTÜ sümptomaatiline kahin läbi ja NB! täiesti valdava enesestmõisteavusega võeti loengu kvaliteedi mõõduks selle meelelahutuslikkus (huvitav-ebahuvitav, köitev-mitteköitev), aga usun-palun, et jääb siiski väike marginaalne vähemus, kellele on sisu oluline.
      Ka KMS "lammutab" täiesti enesestmõistetavalt sama opositsiooniga, ma küll väga selgelt eksplitseerin tunnetusväärtust kui kvaliteedinäitajat, aga tema ikka "leiab pooltoone" - ka komplekssuse adumine võib olla IGAV ja TÜÜTU! Tõde ei vääri aplausi, vat sulle...

      Kustuta
  4. Nõus MK-ga. Kõik on väga meeldiv aga tegemist ei ole mitte niivõrd uue kultuurisuunaga kui kirjanikega, kes ei oska kirjutada. Normaalne taies on aus täpselt niipalju kui kõik on aus. Uusausad sellist taiest kokku panna ei oska, samas saavad ise ka aru, et tavaline "Arno läks kodust välja. Päike lõõmas ja õhk oli lämbe" suva sõnarida samuti ei pela. Siis tekivadki sellised esimeses isikus uusausad suva sõnaread.

    My 2 cents

    VastaKustuta
  5. "Teise otsa võiks siis jääda nood nopped kellegi elu ühest perioodist, hetkest, ühest “just nagu reisust”, mille keeleline kulg ja filosoofiline üldistusjõud jäävad üldjuhul nõrgukeseks."

    Hahaahahaahaha....hahahaha

    Ma üritan saada paremaks inimeseks ja tegeleda rohkem mõistmise ning kaasa mõtlemisega kui kriitilise destruktsiooniga, selleks et mitte näida "vihase noor-intellektuaalina". Seega mul on alati hea meel kui keegi teine suudab seda minu eest teha:

    “just nagu reisust” -- Megairw

    VastaKustuta
  6. argh why bother who cares liigu edasi, eesti on niigi väikluse poole kaldu

    VastaKustuta
  7. Ma ei tea, natuke 'minu kitsarinnalisus on laiem kui sinu oma' hõng on teemal. Või 'minu lapsikus on küpsem kui sinu oma'. Suva. Lubasin endale tegelt distantsi hoida, nii et üritan nüüd jälle seda.

    VastaKustuta
  8. ja 'minu aeglus on kiirem kui sinu aeglus'. Argumendini või väiteni läheb veel natuke aega, aga Siimu ärritus on regitreeritud :)

    VastaKustuta
  9. Aa, ei, ma ei seosta end ülalmainitutega praktiliselt üldse, lihtsalt kõrvaline reaktsioon kõrvalisele reaktsioonile kõrvalisest reaktsioonist (mis kutsuks nagu üles vastupidisele, või, missugune neist, kui tõsiselt, on üldse mõtet või?), ehk siis nagu ikka, ärritust ei ole, mingi loll tsükkel on :)

    VastaKustuta
  10. Mina tundsin küll, et Kunnuse uussiirus käis just minu kapsaaeda aga ma pole ka miski kirjanik...

    VastaKustuta
  11. Mudlumit pole sihtinud! Vannun!

    VastaKustuta