Kümme õppimisjuhist
1.
Ma hakkan õppima hoiduma elu hävitamisest.
2.
Ma hakkan õppima hoiduma selle võtmisest, mida ei ole antud.
3.
Ma hakkan õppima hoiduma eluviisist, kus ei ole kasinust.
4.
Ma hakkan õppima hoiduma valetamisest.
5.
Ma hakkan õppima hoiduma napsude, veinide ja teiste vägijookide põhjustatud joobest.
6.
Ma hakkan õppima hoiduma vääral ajal söömisest.
7.
Ma hakkan õppima hoiduma tantsudest, lauludest, pillimuusikast ja etendustest.
8.
Ma hakkan õppima hoiduma pärgadest, lõhnaainetest ja võietest ning kaunistatud ja ehitud paikadest.
9.
Ma hakkan õppima hoiduma kõrgetest asemetest ja suurtest asemetest.
10.
Ma hakkan õppima hoiduma kulla ja hõbeda vastuvõtmisest.
Linnart Mälli tõlge ja pärit sellest raamatust.
Kuidas ka ei vaataks, õhtumaine kultuur ei ole teps mitte budistlik. Võiks isegi öelda, et on hoopis suurimal võimalikul määral antibudistlik.
Nojah, aga see, et kõik need pahed sai riburada üles loetud näitab ju, et ka hommikumaal oli millest hoiduda või mille vastu võidelda. tegemist Tegemist on ju vastumeetmete, mitte olukorra kirjeldusega. Hea võrdlus oleks, kui saaks ka mõne nt varakristliku munkluse reeglistiku välja tuua. Muide, kas tegemist on Vinayaga?
VastaKustutaNii võitlus kui vastumeetmed on ehk eksitavad (kui just ei rikasta neid täpsustavate eesliidetega enese-).
KustutaVinaja on eelkõige munkadele ja nunnadele, need kümme õppimisjuhist siin on aga kõigile lahkesti soovitatavad paremaks inimeseks saamise teel.
Maailma parandandamine algab eneseparandamisest jne
"Enese-" oleks üldse selline liide, mida ei julgeks väljaspool subjektiivset idealismi väga vabalt kasutada. Igal pool ei eeldata, et on üldse olemas mingi "mina". Meenub lugu, kuidas vietnamlastele üritati õpetada Descartes'i, kuid neil puudus tegusõna ainsuse esimene vorm ja nad pidid õppima pähe: "väike vend mõtleb, seega väike vend on." Ei tea kui palju vastab tõele, aga hea jutt ikka.
VastaKustutaAga noh, algne mõte ju selles, et pahed on enam-vähem samad igal pool maailmas ning küllap ka tung neist võitu saada on küllaltki sarnaselt esindatud ka siin pool maakera.
Jah, on nii küll, aga probleemid sellest veel ei kao (sellist et "pole sõna, pole probleemi!" tuleb ikka aeg-ajalt ette, NSVL algpäevil oli see täitsa ametlikultki kavas, nüüd ajab poliitiline korrektsus sarnast teed jne)
VastaKustutaAskees ja meeleparandus erinevad siiski tunduvalt revolutsioonilistest ideedest ühiskonna ümberkorraldamiseks.
Mina, ise, isetus jms on budismis üpris kesksel kohal (anatman jne), Descartesi vaevad pole aga tõlgitavad seetõttu, et viimast vaevas mingi väga spetsiifiline intellektuaalne tõsikindlusnälg (haiglasest eksimishirmust destilleeritud ontoloogia), aga budism on väga mujalt, kõige järjepidevam ja rangem fenomenoloogia. "Cogito, ergo sum"'i ja "Elu on kannatus" vahel on selline hoiakuline kuristik, et pole eriti tõlkimisvõimalust küll
Kuidas kõlab: maailma parandamine algab (enese)meeleparandamisest s.t. tegema teis(t)ele seda, missa tahad, et sulle juhtuks.
VastaKustutaUlrich küsis: "Mida tähendab õieti ülesanne: armasta oma ligimest nagu iseennast?"
KustutaAgathe vaatas talle külje poolt otsa.
"Ilmselt seda, et armasta ka kaugeimat ja võõraimat!" jätkas Ulrich. "Aga mida peab tähendama: nagu iseennast? Kuidas siis ennast armastatakse? Minu puhul kõlaks vastus: üldse mitte, enamikul teistel juhtudel: rohkem kui kõike muud! Pimedalt! Küsimata ja metsikult!"
Robert Musil "Omadusteta mees"
Pagan küll, Musili täpsus ja mulle tunnetuslik lähedus on ikka regulaarselt valusalt kõnekas. Mul on Jeesuse/Kantimperatiiviga olnud alati probleem, et kuidas see ei ole kiidulaul ülimale nartsissismile?
KustutaEips. Vaat sõnastamine ongi siin natuke eksitav, sest eks me ju elame selle keele järgi, mis kreedo loob. Kuigi tõesti "enese-" on meile paremini mõistetav, siis selles kontseptsioonis ei ole midagi, mis hõlmaks teist inimest. Ja kui on, siis pelgalt mõttelisel mitte käitumuslikul tasemel. Näiteks, kui tänaval tuleb konkreetne inime vastu ja palub "bussipileti raha", kas anda raha või mitte sõltub ju sellest konkreetsest inimesest, mitte a) kontseptuaalsest "minast" ega b) "teise" kontseptist. Probleem selle enesemeeleparandusega ongi selles, et tekitatakse endale mingi vaimne "ennas" (nagu kinnas vms), kuhu saab mugavasti pugeda, kui olukord krõbedaks läheb. See "ennas" pole kunagi suuteline tegelema partikulaaridega, vastavalt nende hetkelisele isikupärale.
VastaKustutaMa tõesti kahjuks ei tea eriti budismist midagi. Olen natuke kokku puutunud jaapani zen'ga, kuid seda ka vaid kirjanduslikul baasil. Siiski tundub, et vähemalt seal kaldutakse väärtustama vahetut kogemust, mis ei tähenda eneseotsimist ega meeleparandust, nagu me seda mõistame, vaid endast lahti ütlemist. Tõde selle härrasmehe kohta, kes raha tuleb pommima ei johtu minu heast ega halvast tahtest. Ennast ei treenita paremaks inimeseks, vaid parem inimene peaks välja lööma, siis kui "mina" enam ei võidutse.
"enesemeeleparandusega ongi selles, et tekitatakse endale mingi vaimne "ennas" (nagu kinnas vms), kuhu saab mugavasti pugeda, kui olukord krõbedaks läheb. See "ennas" pole kunagi suuteline tegelema partikulaaridega, vastavalt nende hetkelisele isikupärale." - mäh? See on kartesiaanliku metafüüsiku tee! Vaata nüüd neid kümmet juhist siin sissekandes, kas need on juhised mingi vaimse "ennas"-e punumiseks, või?
KustutaDescartes on andnud oma lähtepunktile suurepärase kirjelduse "Arutluses meetodist" (!) teise peatüki – Meetodi peareeglid [sic!]– esimese lõiguna:
"Ma olin tol ajal Saksamaal, kuhu ma sattusin sõdade tõttu, mis pole seal veel lõppenud. Kui ma keisri kroonimiselt tagasi jõudsin armeesse, peatas mind talve algus talvkorteris, kus ma ei leidnud mingit jutuvestmise võimalust, mis mind oleks lõbustanud, ja et mul seejuures ei olnud õnne kombel mingisuguseid segavaid muresid ega kirgi, siis jäin ma üksi sooja lukustatud tuppa, kus mul oli täielik vabadus juttu vesta oma mõtetega."
Par excellence kirjeldus on ta "Metafüüsilistes meditatsioonides":
"Ma sulen nüüd silmad, topin kõrvad kinni, pööran kõik oma meeled kõrvale, ma kustutan isegi oma mõttest kõikide kehaliste asjade kujud, või kuna vaevalt saan seda teha, hindan need kasutuiks ja ekslikeks; nii olen ma vaid iseendaga, järelikult oma sisemusega vestluses, ning üritan vähehaaval iseend rohkem lähemalt tundma õppida."
Käime siin ikka ringiratas. Väga budistlik muidu. Aga üritan ikkagi selgeks teha seda peamist mõtet, mis hargnes eri suundadesse.
KustutaAlustasin mõttest, et "[k]uidas ka ei vaataks, õhtumaine kultuur(!) ei ole teps mitte budistlik. Võiks isegi öelda, et on hoopis suurimal võimalikul määral antibudistlik(!)." Õpitakse hoiduma kümnest pahest, mida evib ka nn hommikumaa kultuur. Ka Ida-Aasia kultuur oli ilmselt "antibudistlik", kuna nendest pahedest hoidumine oli "budistlik" tegumood. Kui ma kirjutan oma päevikusse, et "mulle ei meeldi naabripoisid, kes käivad vastu mu aeda urineerimas", siis sealt saab järeldada, et mainitud naabripoisid siiski olid olemas. Kui ma kirjutan päevikusse: "Ma hakkan õppima hoiduma eluviisist, kus ei ole kasinust.", siis saab ehk järeldada, et kasinus on minu jaoks probleemne, mitte et elu siin kandis on kasin. Need kirjutised ei ole kirjutatud õhtumaalaste jaoks, pigem ju argipäevased juhendid halvast hoidumiseks omakandi meestele.
Kindlasti leidub ka Euroopa pool kristlasi, kes üritavad pahedest hoiduda ja teevad seda hästi.
Siis sõnastuse probleem: "kui just ei rikasta neid täpsustavate eesliidetega enese-". Kui juba kasutada nimetat eesliidet, siis see võtab introspektiivse suuna (vähemalt "õhtumaalastele"). Aga praktilisemalt, kui ma õpin hoiduma noist kümnest pahest, ent äkitselt seisan vastamisis olukorraga, kus ei ole "hoidumine" lahendus, siis on jama käes. Nt kui keegi palub midagi sellist, mis ei saanud kajastatud budistlikus "kümnes käsus", siis paratamatult tardun mõttesse ja hakkan enda(!) käest küsima: "what would Jesus/Chuck Norris/the Buddhist inside me do?" Tegemist ei ole ainult kartesiaanliku probleemiga, sest inimestel on kombeks vajuda mõttesse, kui nad ei oska käituda. Osad küll ignoreerivad probleemi. Kui probleemi ignoreeritakse sellepärast, et see ei vasta mingile kreedole, siis leian, et "kartesiaanliku metafüüsiku tee" on parem. Vahel on tarvis vaagida ja vahel puhtalt käituda. Ei oska öelda täpselt millal kumba. Kui laps hakkab kaevu kukkuma, siis vist parem tegutseda kui vaadelda.
eeh, mõtle, mis oleks alternatiiv... loomulikult saab juhend olla ainult olemasoleva nähte kohta... ja ainus erinevus saab olla hoiakutes ning ainult nendes selles ongi: praegustel õhtumaalastel ja budistidel on "suurimal võimalikul määral" antiteetilised hoiakud-käitumisjuhised.
KustutaSulle meeldis William James, eks.
William James on määratlenud enesega rahulolu kui ootuste ja saavutuste suhet. Rahulolu suurendamiseks on seega kaks teed: kas suurendada saavutusi või vähendada ootusi. Moodne õhtumaine kultuur ja budistlik hoiak lahknevad siin diametraalselt: esimene üritab maksimeerida saavutusi ja nõnda on õhtumaalase seesmiseks imperatiiviks saavutamine kõige laiemas mõttes, materiaalsetest hüvedest ühiskondliku staatuseni (saamisi ületavate tahtmiste tootmine on aga tarbimisühiskonna lühimääratlus, mistõttu pole midagi vastuolulist selles, et ülitarbiv heaoluühiskond on samas ka depressiooni, neurooside ja prozaci-ühiskond).
Budistlik pürgimus on vastupidine st suunatud ihadest ja saavutusvajadustest loobumisele.
Pealegi "võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest."(Dhammapada) vrdl self-made-man/ajalehepoisist miljonäriks ideoloogiaga!
(sisukat eristust toova alternatiivi puudumine näikse olevat ka su teise näite puudus... kes üldse hakkab mõtlema, kui laps on kaevu kukkumas?)
Saan ainult nõus olla. Kuid siiski askeetilisi praktikaid ja püüdlusi apaatia või kiretuse poole esineb ka kristluses. Ka siin on näha diametraalseid erinevusi ja nii palju-vähe kui ma ka Aasia kultuuriloost ja religioonist olen õppinud, ei saa ka rääkida ühtsest budistlikust hoiakust. Zen budismi populariseerija Suzuki Daisetz kasutas tihti võrdlusmomente Lääne müstikutega (nt Meister Eckhartiga). Tiibetis toimusid verised koolkondade vahelised vastasseisud. Jaapanis tekkisid sõdalasmungad, kes rüüstasid aeg-ajalt pealinna. Lääs ja Ida ei erine üksteisest niivõrd (vähemalt mitte eetilisest vaatepunktist). Ei saa ju väita, et see eneseteostuse keskne ühiskond on mingi kristlik leiutis. Seoseid annab alati leida, kuid nt tänapäevases Jaapanis on enesetoestus qua enese-PR, nagu seda seal kutsutakse,
Kustutauueks pühaks lehmaks saanud. Ei usu suhtumisse, et vaesed jaapanlased rikuti korrumpeerunud kristlaste poolt ära.
Ega ma ei poolda üldse neurootilist prozaci ühiskonda, kuid kahjuks ei suuda ka sellele budismis ega kristluses ühtset alternatiivi leida.
Minu jaoks on kristluses kaks vastuolulist suunda, mida ma ei suuda omavahel lepitada:
Mt 18:15-17
15Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda
nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud.
16Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või
kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi.
17Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele!
Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!
Ning Mt 7:3-5
3Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese
silmas aga ei märka?
4Või kuidas sa võid oma vennale öelda: "Lase ma tõmban pinnu sinu silmast välja!" ja ennäe, sul endal on silmas palk?
5Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!
Esimene üritaks luua maapealset taevast ja teine oleks enesekriitiline. Ma samastun pigem teisega.
Ei evangeeliumid ega Eckhart sobi õhtumaade sümboliks. Budismi ja evangeeliumite sõnumid on muidugi väga sarnased (Uku Masing läks lausa nii kaugele, et ütles Buddha ja Jeesuse üheks ja samaks (läbi inkarnatsiooni), Nietzsche osutab "Antikristuses" olemuslikele paralleelidele jne)
KustutaOkei, meeldiv mõttevahetus oli. Kõike paremat!
Kustuta:)
Kustuta[kniks]
Budism on minu jaoks vaieldamatult sümpaatne elufilosoofia. Budismil on vägivallast hoidumisel ikka väga hea track record võrreldes teiste suurte religioonidega. Vägivald on ju tõelisele budistile vastuvõetamatu.
VastaKustutaErinevate õpetuste vahel paralleelide tõmbamine on samuti huvitav. Kuna budismi võib tõepoolest ka võtta õpetusena paremaks inimeseks saamisel, siis võiks siinkohal huvi pakkuda ka Kazimierz Dabrowski ja tema Theory of Positive Disintegration. Eesti keelde pole teda minu teada tõlgitud. Võib leida sarnasusi nii budismi “valgustatud inimese”, Jeesuse kui ka Dabrowski Viienda astme inimesega (kellel sisemised konfliktid puuduvad). Siit võib muidugi leida paralleele veel Platoni koopa allegooriaga ja n.ö koopast välja saamisega. Edasi võib tuua sarnasusi Nietzsche “übermensch’iga” ja Ayn Rand’i objektivismiga. Nii et lõpuks tuleb huvitav filosoofiate võrgustik, millel leidub sarnasusi ja erinevusi (viimaseid kahtlemata leidub küllaga). Nii et mis muud kui paremaks inimeseks (kuigi Nietzschega ei tohiks vast selles kontekstis üle pingutada - teame küll mis ajaloos juhtus).
Kui ma oleksin olend, kes sööb ainult räni, siis seaksin küsimuse alla esimese ja kolmanda punkti seose.
VastaKustutaAga üks asi, mida pole seni mainitud aga mis mulle otsekohe silma torkas: "hakkan õppima". Neis kahes sõnapaaris sisaldub läbiv murrang kristliku käsuõpetusega. Tundub isegi, et mitte valitud käskude sisude erinevuses, vaid just siin peitub sügavaim lahknemine. "Ei pea mitte" vs. "hakkan" - individuaalne dünaamika on läbinisti erinev, vastassuunaline.
Teisalt, filosoofiast kõrvale praktikasse: tänase heaolukultuuri jaoks on antud võtmes vastuvõetavam pigem budism: eneselesuunatud indiviid vihkab käsutamist, aga "hakkan õppima" kõlab nagu iga uueaastalubadus.
(Ühtlasi lisasin sõnavarra midagi suurepärast: "tölner".)
Mhm. Ja enamgi veel, mitte lihtsalt "hakkan õppima", vaid "hakkan õppima hoiduma" st eriti pehmendav ja leebe.
Kustuta1. ja 3. punkti kohta märkus Uku Masingult:
"Inimene püsib elus vaid tappes elusat, iga toit on olnud elus. Sellisele mädale alusele rajada mingit õpetust hääst on võimatu"
UM on fantaseerinud ka teemadel, et kuidagi keemia arenedes oleks võimalik inimesel looduse ekspluateerimine lõpetada. Taimi imetles - elavad õhust, veest, minaraalidest ja valgusest.
KustutaTorkab pähe veel üks (ausalt tunnistades: Agambenlik) mõte, nimelt võimest ja võimetusest. Potentsiaali tegutseda, võimet midagi teha või saavutada võib mõista kahel viisil. Esmalt nt lapse seisukohalt: ta õpib ajapikku kirjutama/kõndima vms. See tähendab, et laps muutub ja seeläbi omandab uue, varem olematu võime midagi teha. Teisalt aga nt kunstnik, kirjanik, arhitekt, jne, kes juba on võimeline midagi tegema, aga kes otsutab seda mitte teha: temas avaldub võime keelduda iseenda võimekusest. Eetiliselt kõnekas on siin tema võimekus teha, aga sellest hoolimata öelda: "ei tee". Jah, täpselt nii, just pehmendavalt ja leebelt: "õpin *mitte*".
KustutaTeha eetilisi otsusi ja nende alusel käituda oma tõekspidamiste järgi nii või naa on eetika banaalsus. Öelda "õpin mitte" on midagi läbinisti, kvalitatiivselt erinevat.
...ja nüüd üle lugedes, mida ma just kirjutasin, ei suuda ma mõelda muule kui tüüpilistele lapsevanematele, kes nahutavad oma lapsi mitte tegema, mida nad tahavad. Nii juhtub, kui filosoof saab kõnekamaks kui praktika. Agamben ja Aristoteles, paistab, avastasid (2500 aastat vahet, kuulsus suure filosoofina) lapsevanema igapäevapraktika...
KustutaVõibolla käitun ma nüüd ebaviisakalt, aga ma ei suuda mitte jätta tsiteerimata oma suurima mõttekaaslase (st enda) veel ilmumata arvustust Olle Lauli romaanile "Kodutus":
VastaKustuta""Kodutuse" leitmotiiv on üpris kontsentreeritult esitatud Thomas Manni "Võlumäe" V peatükis. Castorp meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas, ning resümeerib: "Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores" ja Settembrini lisab: "Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?".
Olle Lauli "Kodutus" annab sellele küsimusele ühe vastuse, sest just see on Merkoga juhtunud: ta on elu põgenik, kes on kaotsi läinud eluvormidele, mille jaoks ta on sündinud. Merkol puuduvad kõik peamised atribuudid, mis seovad elujõulise inimese ellu: süüdistusvõime, pretensioonid, edulootus, õnnetaotlus, (seksuaal)iha jne lühimalt: kõik, mis on nõudva ja ootusliku struktuuriga. Kui Merkot pekstakse, siis on ta pekstud või proovib ruumiliselt eemalduda, sest ka siin puudub pretensioon, nõue, et teda koheldaks teisti. Isegi elementaarseim ootus – nälg – külastab Merkot rõhutatult harva ja sedagi nagu möödaminnes ja kogemata.
/.../
Romaanikirjanikel (kui seda sõna kitsalt, milankunderalikult ja defineerivana kasutada) on selline orgaaniline budism progresseeruva empaatia ja mõistusliku läbinägelikkuse tõttu kaunis sagedasti ettetulev. Mööndustega võiks öelda, et Merko on hoiatav näide sellest, mis juhtub, kui absolutiseerida ironistlik tees: "julmus on halvim, mida korda saadame". Sest "kui inimene peab niihästi tegudes kui ka sõnades muutuma hirmus ettevaatlikuks, siis saab elust maapealne põrgu. [Indreku sõnutsi:] "Sa astud sammu, aga kust sa tead, et sa ei lömasta mõnda ussikest; sa ütled sõna, aga mis siis, kui sa murrad mõne südame.""("Tõde ja õigus" IV).
Merkole on samuti tegutsemine äärmiselt vastumeelne. Ta pihib: "Tegutsemises on liiga palju loomalikkust. Mingi agressiivne rahutus, mis tahab välja rabelemist"(lk 113) ja hiljem summeeritakse seda elufilosoofiat, et "kui ei tee midagi, siis polegi inimene[...],kohe, kui teen, muutun kurjemaks" (lk 183-4).
Sinna jõudis ka vana Kundera: "Umbes sada viiskümmend aastat [Joyce’ist ja Kafkast] varem mõistis Laurence Sterne tegevuse problemaatilist, paradoksaalset olemust. [...] tegutseda, see tähendab üritada vallutada; vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde."
"Mis oleks selle vastand? Kartmatus olla üksi, kartmatus olla väärtusetu tükk elavat ihu. Kartmatus selle ees, et kui surm kord tuleb, on ta tähendusetu. Kartmatus kaduda tühjusse, kui see osutub ainsaks viisiks mitte valmistada teistele kannatusi," ekstrapoleerib sama kõlbelist hoiakut 85-aastase hingega Aare Pilv ("Ramadaan", lk 346) Sarnases äratundmises peitub ka Merko suutmatus tegutseda ja tema eksistentsi radikaalne melanhoolia.
"Budism on religioon hilisemate, heasoovlike, ülikõrgele vaimsele tasemele jõudnud rasside tarbeks, kelle valulävi on liiga madal" teeb Nietzsche hoiatava kokkuvõtte. Liiga madal mille jaoks? Eluks, bioloogiliseks jätkusuutlikkuseks. Selline ülitundlikkus julmuse vastu viib tahteeitusesse ning igasuguse võimutahe puudumine oleks veel üks Merko koondiseloomustusi."
lisaks pöördumise vormile ("ma hakkan hoiduma") juhiks tähelepanu veel sellele, et need juhised on mõeldud budistidele, st selliste asjade õppima hakkamisele peaks olema eelnenud mõistmine, et elu on kannatus ja et on olemas kannatustest vabanemise tee. ehk siis, need pole mitte juhised võimalikult hästi elamiseks, vaid need on õpetussõnad ümbersündide ahelast väljumiseks.
VastaKustutaning vist võib tõesti öelda, et budism peab kultuuri (selle kitsamas tähenduses ehk siis kirjandust, kunsti ja muid ilusaid illusioone) takistuseks vabanemise poole püüdlemise teel, sest esteetiliste naudingute kaudu kipub inimene liialt maise elu külge klammerduma. seetõttu püütakse näiteks templitest ilusat muusikat eemal hoida (lubatud on tekstite leelutamine ja mõned plärisevama häälega pillid ja gongid, aga isegi "lobisevaid" trumme ei taheta hästi templisse lubada). ja ka liigset kiindumist kujudesse või pühapiltidesse ei peeta heaks, kuigi mõistetakse, et inimestele, kellel vabanemiseni veel pikk tee käia, võib neist ajutiselt abi ja lohutust olla. kunst kui oopium rahvale siis. selline mõtteviis vist tõesti ei sobi eriti kokku läänemaise kultuuriga, kus ilu on kohati samastatud jumalikkusega.
aga see, mis lõuna-euroopas katolikes kirikutes toimub, on ikka väga rõve. mulle isklikult jõudis protestantismi point kohale siis, kui ma esimest korda hispaanias käisin. ja roomas peetruse basiilikas pole mu meelest jumala lõhna ka sees, ainult võimu ja valitsemise lõhn. ilus küll, aga mitte püha.
No selle lugeski Nietzsche nii kristluse kui budismi põhipatuks - panevad selga keerama maisele elule st ainsale elule, mis on.
Kustuta