Cartland ja helkurid ehk humanism sööb oma lapsi

Ilmus paari väikse lihvega Eesti Ekspressis 16.02.2012

 

Cartland ja helkurid ehk humanism sööb oma lapsi

Mihkel Kunnus

Kui inimene sünnib siia maailma, pole ta ära teeninud ei nälga ega toitu. Teovõimelisele intellektile on see tähelepanek tervikuna haaramiseks selgelt liiga mahukas, mistõttu võtab ta sellest korraga ikka pool. Kumb pool satub, määrab suuresti konkreetse inimese ühiskondliku häälestatuse. See, kes loomuldasa keskendub tõsiasjale, et inimene pole nälga ära teeninud, on vasakpoolsete sümpaatiatega, ja teist tähelepanupoolikut eelistanule on kodusem üldjoontes parempoolne meelsus.

Diskussioonid ühe praeguse põletavama sotsiaalse probleemi – töötuse – üle on siin kaunikesti sama üleehitusega ja vaieldakse päris palju, kas ja kui palju on need inimesed oma olukorra ära teeninud. Enim kannatavad praegustel rasketel aegadel vähemharitud inimesed, osadel pole põhiharidustki. Ometi ei saa ükski poliitik ja otsustaja öelda, et nad pole ära teeninud ei töötust ega töökohta, sest sellist jõuetut avarapilgulisust ja ateismi ei suudaks taluda ükski tervete vaistude ja rikkumata instinktidega inimene.

Ühiskondliku ebaõigluse fundamentaalseim alus on see, et toiduhankimise saab delegeerida teisele isendile, aga nälga ei saa. Kohe pärast sünnitamist lõigatakse automaatne toitekanal läbi ja uus autonoomselt näljane isend ongi juures. Kuna üleminek piimaimemiselt vereimemisele on sujuv, siis, olenevalt kummalt poolt vaatlemist alustada, on üpris hõlbus pidada mõlemat imemist nii loomulikuks kui ebaloomulikuks.

Kristlus põlistas süü subjektina üksikisendi, indiviidi. In-dividus tähendab ladina keeles jagamatut. Veendumus, et süüdiv üksus on just nimelt indiviid, on õhtumaises kultuuriruumis sügavalt juurdunud (nüüd mõistagi ilmalikustunud kujul). Suguvõsa-au, veritasu ja muu säärane mitteindiviidikeskne moraal tundub õhtumaalasele sügavalt võõristusttekitav ja barbaarne. Perekonda veel mööndusi talutakse. Perekond on vereseoseline üksus, see ei koosne indiviididest, vaid inimestest, kes jagavad midagi olulist, jagavad inimlikkust ning seetõttu ei või arenenud õiglustundega õhtumaalane säärast kooslust kannatada. Arenenumates õhtumaades välditakse institutsionaalsel tasemel juba vastavate sõnadegi kasutust: ei ole sünnis öelda „ema“ ja „isa“, sest need sõnad viitavad vereseosele. Tuleb öelda „eellane A“ ja „eellane B“. „Ema“ ja „isa“ kadugu ajaloo prügikasti nagu kõik need „küdid“, „sõtsed“, „lelled“ ja muu säärane barbaarne kraam hõimuaegadest, pimedast möödanikust, mil naistel polnud valimisõigust, oma sugulaste toetamises ei nähtud ebaõiglust ning viimast hukkamõistev sõimusõnagi – „onupojapoliitika“ - oli veel leiutamata. Metsikute rahvaste juures (Afganistanis jms) on demokraatia juurutamine nii vaevaline, sest neile pole ilmne, et oma sugulaste toetamine on ebaõiglane ning kui sa valitsed, siis sa pead tegema näo, et su oma onupoeg on sulle täiesti võõras inimene.

Vereseoselisuse taunimine käib ka teisest otsast. Ekstrapoleerimismaiad filosoofid on tähele pannud, et ka bioloogilise liigi aluseks on sünnipära ja vereseos, tähendab, seos, millele tuginemine on barbaarne ja diskrimineeriv. Seega on humanism sama tüüpi barbaarsus nagu rassismgi. Sellele on antud oma nimigi – spetsiesism. Spetsiesism on „omaenda liigi liikmete huve soosiv ning teiste liikide liikmete huve eirav eelarvamus või kallutatud hoiak“. Inimene – see kõlab rassistlikult. Seega on mõned progressiivsemad õhtumaad juba laiendanud osasid „inimõigusi“ ka mitteinimestele. Ka meil teevad loomaõiguslased aeg-ajalt häält. See on väga kõnekas. Selleks, et loomade õiguste eest kõnelemine ei tunduks täieliku totrusena, peab ühiskondlikus süvateadvuses olema iseenesestmõistetav, et õigus on iseseisev ja autonoomne hüve. Perspektiiviteadlikum inimene teab aga väga hästi, et õigus on olnud ikka paarismõiste ja tal alati sabas lohisenud vastik kaaslane – kohustus. Looma õigustest rääkimine pole enam nõdrameelsus, sest oma privilegeeritusega harjunud heaoluühiskondlase teadvuses ei komplekteeru enam õigusega automaatselt kohustus, seega saab häbenemata jagada ja nõuda kohustusevabasid õigusi. Õigusi nõutakse nii enesele kui teistele, kuidas aga fantaasia lubab. See tundub isegi õilis tegevus, miski, mille üle võib lausa uhkust tunda. On naisõiguslased ja meesõiguslased, on loomaõiguslased, lapseõiguslased, homoõiguslased jne. Kui neis sõnades õiguse asemel panna kohus(tus), saab veidi kehva sürrealistlikku luulet ja ei midagi sisulist. Kes oleks midagi kuulnud sõgedikust, kes söandaks rääkida näiteks seksuaalvähemuste kohustustest? Loomade kohustustest?

Ammu enam ei saa rääkida kohustusest, mis kaasneb näitkes naiseks olemisega (kui tervis alt veab, siis võib meheks olemisega küll kaasneda sõjaväekohustus, aga see ei ole kõnealuse protsessi loogikat kummutav näide, vaid lohisev jäänuk, atavism, mille vastu võrdõiguslased aeg-ajalt ka sõna võtavad), saati kohustusest, mis kaasneks mõneks LGBTQjne-ks olemisega.

Tuleme siiski kõigi õiguste eellase A juurde – inimõiguse juurde, sest just seda laiendab kultuurist rikkumata õilis õiguslane, kus aga saab, ja kõik need väiksed kohustustevabad eriõigused on inimõiguse erijuhud. Küsime siis: mis on inimese kohus? Kultuurist iseärnis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud fülogeneetilisse pürgikasti nagu looteea lõpused. Pärispatu ilmalikust ekvivalendist siiski täielikult ei pääse, kuigi see leiab teatava vahendatuse. Kõige maisemal tasandil on selleks töö ning amet on see, mis dikteerib kohustused. Tänapäeva õhtumaalasel praktiliselt puuduvad muud kohustused peale ametikohustuste ja amet peab olema, sest igaüks peab ise oma nälga kandma. Kes oma ametikohuseid täita ei suuda, see kaotab oma töö ja töö puudumine annab kiirelt ja valusalt tagasiside.

Ometi on üks eluliselt tähtis valdkond, kus poolinimsus ning õiguste ja kohustuste asümmeetria annab eriti valusa tagasilöögi ja ühtlasi modelleerib väga hästi üht ilmalikustumise põhipinget. Inimene kui õiguste ja kohustuste subjekt pole mõistagi bioloogiline kategooria, bioloogilises mõttes on iga inimesest sündinud organism inimene ning seda kogu ontogeneesi jooksul, aga kultuurilises mõttes (loe: õiguste ja kohustuste subjektina) on laps poolinimene – tal on küll hunnik õigusi (ja õilsad õiguslased avastavad neid üha juurdegi), ent kohustusi tal de facto pole, sest tema töö ja amet on võõrandamatud. Last ei saa õpilasstaatusest vallandada. Saab üha suuremaks paisutada kohustuslike nõuete ja omaduste hulka, mis peab olema mingis ametis töötajal (nt õpetajal), et ei kuulutataks: „See inimene ei sobi sellesse ametisse!“, aga kes söandaks öelda: „See inimene ei sobi õpilaseks. Järgmine!“. Seega koolist välja langemise oht motiveerib mitmesuguseid sotsiaaltöötajaid, mitte „alamotiveeritud või erivajadustega“ õpilast. Alamotiveeritud õpilane on maakeeli see, kes ei viitsi õppida. Küllap mäletab igaüks selliseid oma kooliajast.

Mida noorema lapsega on tegu, seda rohkem suhtutakse mõistvalt eestkostesse, seda varmam ollakse nõustuma, et väetike ei taha õigeid asju ning tema vanemad (eellased A ja B) teevad hästi, kui rakendavad mõningast sundi või suunavad valikut. Kõige suuremad käärid vale tahtmise ja sunni võimatuse vahel on põhikooli keskel (ja rohkem poiste hulgas). Mida üldse tähendab motiveerima? See on pisut elegantsemalt sõnastatult „teise inimese tahtmist väliselt muutma“ ehk sundima, umbes nagu „ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured“.

Vahel tuleb ette muidugi päris kurioosseid seiku, kus seaduslikult poolinimene terroriseerib nii kaasõpilasi kui pedagooge, ometi on seaduses must-valgel kirjas, et selline asi on võimatu, sest musklid on ainult riigil, sest ainult riigil need olla saavad, sest ainult riigil need olla tohivad, sest meite arenenud ühiskonnas on jõukasutus riigi monopol.

Haridus- ja teadusministeeriumi jurist Indrek Kilk selgitab: „Õpetaja saab end vägivalla eest kaitsta nt politsei kutsumisega kooli, kui on tekkinud õpetaja enda või teiste inimeste tervise või elu vastu suunatud vägivallaoht. Samuti oleks abi, kui koolis oleksid juba kasutusel õpilaste järelevalve tagamiseks vajalikud meetmed. Sellega ennetatakse olukorda, kus õpetaja langeb õpilaste vägivalla ohvriks. Vastavalt PGS-i § 45 lõikele 2 loob koolipidaja võimalused ning direktor korraldab õpilaste ja koolitöötajate kaitse hädaolukorras.“ („Õpetajate leht“17.09.2010)
See on üks lausa metoodiline nürimeelsus kogu haridusvaldkonnas: õpetajad kipuvad alatasa otsima lahendusi ning püüavad likvideerida probleeme, aga tegelikult, nagu selgitab seadusetundja, tuleb hoopis kasutada meetmeid.

Ja kui mõni ärksam õpilane küsib: „Kui sa oled nii tark, siis miks oled sa õpetaja?“, siis õpetaja naeratab leebelt ja küsib vastu: „Kas koeral on buddhaloomus?“

Õpetajale on pessimism põhimõtteliselt lubamatu, õpetaja peab uskuma oma töösse ja tal on kohustus uskuda abituuriumi lõpuni, et ka see väeti, ka see seanahavedaja ja ka see tõnisson virgub arukusele, avaneb haridusele, olgu matemaatikale või grammatikale ning seda kõike elukogemuste ja inimesi hierarhiseeriva arengupsühholoogia kiuste. Seda hoiakut võiks nimetada pedagoogi kõlbeliseks kutserumaluseks, inimtundmise piiriks, mille ületamine on ebamoraalne. Vähemalt oma käitumise kujundamisel. Õpetaja peab lõpuni käituma nagu usuks ta iga õpilase (võrdsesse) arenemisvõimesse. Kogu teaduse ja elukogemuse kiuste.
Samasugune kutserumalus fundeerib ka kõiki neid õilsaid humaniste, kes usuvad, et võrdsete võimaluste andmine on alati hüve, kes lausa credo-quia-absurdum-usuvad, et võrdsete võimaluste tagamine vähendab kihistumist – soolisest klassilisteni. Marxil ja Kantil oli palju lihtsam seda uskuda, sest toona puudusid häirivad ühiskondlikud kogemused ja šigalevlikud praktikaparadoksid, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu. Marksistlik-kantiaanliku humanismi eelduseks on usk, et kui inimesel on võimalus, siis valib ta õigesti (nii moraalses, ratsionaalses kui esteetilises mõttes). Häda on aga selles, et võrdsete võimaluste juures ilmneb pahatihti, et võime teha õigeid valikuid lahterdab inimesi veel jõhkramalt kastidesse, laseb esile kerkida veel suuremal kihistumisel ja päädib veel selgemas hierarhilisuses.

Laenates David Vseviovi sõnu: „Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk: kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski endale valinud“.

Ometi on moodsa inimese ego pahatihti nii hellake, et kui talle sunnitakse peale kõige tühisemaidki mõistlikkusi, on hädakisa taevani. Kui pagana ära hellitatud peab üks Inimene olema, et talle ei tunduks groteskne võrrelda helkurikohustust natsi-Saksamaa aegse stigmatiseerimisega, ministri keeldumist rahaliselt toetada pahnatellimist diktatuuriga? Mõistagi pole poliitikul häbi lähtuda fašistlikust ja räigelt ebaõiglasest põhiseadusest, „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“ (st diskrimineerib kõiki kultuure peale ühe!), aga üllal õigustekogumil võiks ometi nii palju austust möödaniku ees olla, et suunatud osatoetust tsensuuriga ei võrdleks.

Ära alahinda Inimest, hüüab humanist, jäta talle vabadus valida! Aga inimene vajab natukenegi vanema venna kaitset, et ta ei valiks vähemasti nii tihti kasiinot, pudelit, SMS-laenu, cartlandi, helkurita olemise isikupära, netis-surfamist loengu ajal, kaitsmata juhuseksi, voodissuitsetamist, lähisuhtevägivalda, roolijoodiklust jne. Vot sulle inimarengu aruanne ja Sapere aude!