Olle Lauli "Kodutus"

Umbes 65% sellest ilmus ajalehes "Eesti Päevaleht"! (18.02.2012)

Elust välja kukkunud vend

Mihkel Kunnus

Tulisel plaadil valust hüplev karu paistab laadalistele tantsivana, sest muusikal on võime valu iluks muuta, küll mitte selleks, mis päästab maailma, aga selleks, mis ainsana õigustavat eksistentsi.

1.

Olle Lauli „Kodutus“ käsitleb ajakohasel moel küllaltki ajatut problemaatikat. Ajakohasus tuleb eelkõige vormist, sest hoolimata mahukusest pole see teos pikaajalise vaimutöö selge ja läbimõeldud lõppsaadus, vaid on siiski küllalt rutakas ja assotsiatiivne, unenäoline, palavikuline ja nägemuslik ning on vormilt palju lähem sugulane Jüri Ehlvesti võrratule „Palverännakule“ kui mõnele Suure Romaanikunsti lihvitud monoliidile. Teose „sõnum“ on seega küllalt orgaaniline ja terviklik ning siit pole eriti mõtet otsida aforistlikke kokkuvõtteid, mis nii mõnegi suurteose laseb paljudel juhmrõõmsalt sisutuks sõnakõlksuks taandada („Põrgu, see on teised“, „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ jne).

Sisutasandil võib aga aimata Romaani suuri teemasid ja nende mõningat hingust küll. Kodutus pole „Kodutuse“ peategelasel Merkol kuigivõrd argitähenduslik (osalt siiski ka seda), vaid eksistentsiaalne sättumus ja seda mitte teadlik-tahtliku hoiakuna, vaid pigem teatava võimetusena. Eksistentsialism ja prantsuse moekad mossitajad (Sartre, Cioran, vähem Camus) jäävad võrdlemisi kaugele, Jeesus ja Buddha (ja ka Lao-zi) on märksa lähemal, kuid needki eelkõige ärapöördumisega sellest maailmast ja oma tahte- ja tegutsemisjõuetusega (Merko sugulus Jeesuse ja vürst Mõškiniga on ka üsna selgelt markeeritud). Maailm ja eksistents pole Merkole iivelduseni võõras nagu Sartre'i peategelasele, ta ei ole selles mõttes kodutu; Merko suudab küll tajuda ilu, elu ja olemise imelisust, täpsemalt selle olemasolu kusagil, aga see pole reibas, kaasakutsuv ja tegutsemisindu süstiv, see ei pakata ega pulbitse temas endas, vaid on rohkem elavast elust välja kukkunu nostalgia, tulevikumõõtmeta harv helgusepuhang, mis sünnib ainult siis, kui suudetakse korraks unustada see läbistamatu klaassein enda ja kunagi koduks olnud maailma vahel.

„Oli ilus valge Lasnamäe öö; hinge võttis kinni. Merko istus kägaras ja nuuksus natuke aega, pead vastu põlvi nühkides, löristas ninaga ja naeratas, silmi taeva poole tõstes. Kogu see taevas säras. See oli elus. Jube. Jumalik...“ (lk 270)

2.

„Kodutuse“ leitmotiiv on üpris kontsentreeritult esitatud Thomas Manni „Võlumäe“ V peatükis. Castorp meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas, ning resümeerib: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.

Olle Lauli „Kodutus“ annab sellele küsimusele ühe vastuse, sest just see on Merkoga juhtunud: ta on elu põgenik, kes on kaotsi läinud eluvormidele, mille jaoks ta on sündinud. Merkol puuduvad kõik peamised atribuudid, mis seovad elujõulise inimese ellu: süüdistusvõime, pretensioonid, edulootus, õnnetaotlus, (seksuaal)iha jne lühimalt: kõik, mis on nõudva ja ootusliku struktuuriga. Kui Merkot pekstakse, siis on ta pekstud või proovib ruumiliselt eemalduda, sest isegi siin puudub tal pretensioon, nõue, et teda koheldaks teisti. Isegi elementaarseim ootus – nälg – külastab Merkot rõhutatult harva ja sedagi nagu möödaminnes ja kogemata.

3.

William James on määratlenud enesega rahulolu kui ootuste ja saavutuste suhet. Rahulolu suurendamiseks on seega kaks teed: kas suurendada saavutusi või vähendada ootusi. Moodne õhtumaine kultuur ja budistlik hoiak lahknevad siin diametraalselt: esimene üritab maksimeerida saavutusi ja nõnda on õhtumaalase seesmiseks imperatiiviks saavutamine kõige laiemas mõttes, materiaalsetest hüvedest ühiskondliku staatuseni (saamisi ületavate tahtmiste tootmine on aga tarbimisühiskonna lühimääratlus, mistõttu pole midagi vastuolulist selles, et ülitarbiv heaoluühiskond on samas ka depressiooni, neurooside ja prozaci-ühiskond).

Budistlik pürgimus on vastupidine st suunatud ihadest ja saavutusvajadustest loobumisele.

Pealegi „võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest.“ („Dhammapada“).

Romaanikirjanikel (kui seda sõna kitsalt, milankunderalikult ja defineerivana kasutada) on selline orgaaniline budism progresseeruva empaatia ja mõistusliku läbinägelikkuse tõttu kaunis sagedasti ettetulev. Mööndustega võiks öelda, et Merko on hoiatav näide sellest, mis juhtub, kui absolutiseerida ironistlik tees: „julmus on halvim, mida korda saadame“. Sest „kui inimene peab niihästi tegudes kui ka sõnades muutuma hirmus ettevaatlikuks, siis saab elust maapealne põrgu. [Indreku sõnutsi:] “Sa astud sammu, aga kust sa tead, et sa ei lömasta mõnda ussikest; sa ütled sõna, aga mis siis, kui sa murrad mõne südame.““(„Tõde ja õigus“ IV).

Merkole on samuti igasugune tegutsemine äärmiselt vastumeelne. Ta pihib: „Tegutsemises on liiga palju loomalikkust. Mingi agressiivne rahutus, mis tahab välja rabelemist“(lk 113) ja hiljem summeeritakse seda elufilosoofiat, et „kui ei tee midagi, siis polegi inimene[...],kohe, kui teen, muutun kurjemaks“ (lk 183-4).

Sinna jõudis ka vana Kundera: „Umbes sada viiskümmend aastat [Joyce’ist ja Kafkast] varem mõistis Laurence Sterne tegevuse problemaatilist, paradoksaalset olemust. [...] tegutseda, see tähendab üritada vallutada; vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde.“„Mis oleks selle vastand? Kartmatus olla üksi, kartmatus olla väärtusetu tükk elavat ihu. Kartmatus selle ees, et kui surm kord tuleb, on ta tähendusetu. Kartmatus kaduda tühjusse, kui see osutub ainsaks viisiks mitte valmistada teistele kannatusi,“ ekstrapoleerib sama kõlbelist hoiakut 85-aastase hingega Aare Pilv („Ramadaan“, lk 346)
Sarnases äratundmises peitub ka Merko suutmatus tegutseda ja tema eksistentsi radikaalne melanhoolia.„Budism on religioon hilisemate, heasoovlike, ülikõrgele vaimsele tasemele jõudnud rasside tarbeks, kelle valulävi on liiga madal“ teeb Nietzsche hoiatava kokkuvõtte. Liiga madal mille jaoks? Eluks, bioloogiliseks jätkusuutlikkuseks. Selline ülitundlikkus julmuse vastu viib tahteeitusesse ning igasuguse võimutahe puudumine oleks veel üks Merko koondiseloomustusi.

Nietzsche soovitas sel puhul seda, milles Schopenhauer oli ära tundnud puhta tahte st muusikat – empaatia ja hoolivuse psühhosomaatilist vastandit; (mõistagi mitte mingit surmaigatsuse ilu, kaduvusega lepitavat Pärti või Bachi, vaid midagi sellist, millega vitaalsed isendid süüdimatut ja ägedaloomulist paaritusentusiasmi (nn kirge) esile kutsuvad, Lennoni ja Ruja balladidest areaalikaitselise gängstaräpini). See seos on Olle Laulil samuti eksplitseeritud – Kati nimetab oma rõhutatult jõhkrat, hoolimatut ja enesekeskset käitumist oma „elu ilusaimaks muusikaks“, see „oligi muusika. See justkui oligi elu ise“(lk 287). Ta viskab hoobilt oma elust teise inimese, kellega veel hetk tagasi tal oli ühine minevik ja ühised tulevikuplaanid, ta käitub muusikalises ekstaasisööstus antiteetiliselt eelvisandatud loogika põhiaksioomile „õnne ei saa rajada teise õnnetusele“. Kui Settembrini ütleb, et muusika on kuri lunastus (st kurjus ja lunastus on mingis mõttes lepitatavad), siis Olle Lauli jääb siin pigem Dostojevskile truuks, Katit tabab kainenemine ja raskolnikovlikud üllatused psüühikas: „tegelikult kõik, mis järgnes, see kohutav, piinav seksuaalsuse tulv...“ ja „hiljem ei olnud enam võimalik aru saada, kas ma armastan teda, kas see on ikka see muusika või on see lihtsalt mu keha kisa, kui ma pole teda saanud ja tahan. Lihased, närvid, aju...“(lk 288). Siin langeb „Kodutus“ jälle ühte budistliku moraaliga: „Ärge andke ennast hoolimatuse võimusesse, ärge alluge himudele ja kirgedele! Vaid hooliv ja mõtlik leiab ülima õnne.“ („Dhammapada“)
Aga siin lähedal on ka Lauli üks suurimaid kompositsioonilisi ebakõlasid: väikse plikatirts pannakse tegema etteheidet: „sa oled nii lollike, et ajad armastuse soovidega segi.[...] Paned minu oma soovidesse? Teise inimese!“(lk 394). See on täisealistelegi üpris ebaloomulik elutarkus, seda ebaloomulikum siis nooretele, kes identifitseeruvad ühtviisi süütult ja refleksioonivabalt nii fülogeneetilisest kui ontogeneetilisest pärandist võrsuva ihunõudlusega, kelle pea- ja seljaaju on moraalselt veelgi vähem diferentseerunud (Robert Musil jättis sellised eristused elust välja astunud üliintellektuaalsele Ulrichile, Tammsaare nt poissmehest raamatukoile Viljasoole).

4.
Seega, eelnevat kokku võttes, ei evi Olle Lauli „Kodutus“ kuigi suurt päevakajalist selgitusjõudu tänapäeva Eesti kodutute, asotsiaalide jmt sise-elu ja motivatsioonistiku kujutamisel. Loomterved ja elujõulised isendid sülitavad muidugi Merko-suguse instinktiivse jälestustundega välja. Neile soovitaks Olle Lauli „Kodutust“ küll, kui nad vaid rohkem loeks, aga Merkole soovitaks pornot, poksitrenni, alkoholi ja muusikat. Ja raskemeelsete erakute armuliblikaid – irooniat ja huumorit.