Apelsinid pole ainsad viljad

Ilmus "Maalehes" 13.01.2012, pealkirjaks oli toimetamise taga järjel saanud "Apelsinid ja inimesed", kuigi e-mail, millega saatsin käsikirja, oli järgmine:

 Tere!

Näe, kell pole veel kakski ja juba valma!
Aga pealkirja muuta ei tohi!

Hääd,
MK

Apelsinid pole ainsad viljad

Mihkel Kunnus

Kui Charles Darwin avaldas 1859. aastal oma peateose „Liikide tekkimisest“, siis kaasnes sellega väga äge poleemika. Asi polnud selles, et seal toodud teesid oleks olnud ülearu keerukad ja mõistusele haaramatud, ei, asi oli selles, et seal toodu oli lihtsalt kohutavalt harjumatu. Paljudele ja loomulikult iseärnis kirikutegelastele tundus see räige teotus -- panna inimene põlvnema mingist ahvilaadsest olendist. See kirjeldus võtab inimeselt tema jumalanäolisuse, see alandab inimest, ütlesid nad. Alanduse kasutamine vastuargumendina on mõneti pentsik isegi kiriklikus kontekstis, sest on ju esimene surmapatt kõrkus (superbia) ja inimene on kõrk, kui arvab endast rohkem kui ta on, ning tagasihoidlikkuse ja enesealanduse himutsemine on üks kristlust iseloomustavaid käibetõdesid. Seda aga õiges kontekstis, mitte looduse ees ei pea inimene end alandama, vaid Jumala ees.

Kuigi evolutsiooniõpetusega oleme kenakesti ära harjunud ning vähemasti Eestis on õige vähe neid inimesi, kes seda neis olevasse jumaliku näkku sülitamisena võtavad, valutab inimese ja looduse vahekord edasi – küll tiritakse kontrolljoont ühes, küll teises suunas. Kord peab inimene loodusega kooskõlas olema (ökoloogiast seksuaalsuseni), kord jälle ei tohi langeda sellisele tasemele. Teadus siin mõistagi eriti juhtnööre ei anna, sest teadus püüab kindlaks teha, kuidas asjad on, ja ei saagi anda kinnitust sellele, kuidas need olema peaks. Loodusseadused on seadused, mida rikkuda ei saa, gravitatsiooni poolt või vastu pole mõtet paraade korraldada.

Saksa filosoof Peter Sloterdijk on isegi öelnud, et inimene on olend, kes loomaksolemises pidevalt ebaõnnestub. Tõuk koorub munast ja teab kohe, mida teha, talle on tema haridus ja oskused kaasa sündinud ning ta käitub oma loomusele vastavalt. Inimese loomus on aga nii ähmane ja laialivalguv, et sellega on väga raske kooskõlas olla. Sellega, et inimese loomus on nii plastiline, kaasnevad nii puudused kui hüved. Hüveks on suur kohanemisvõime, mistõttu inimene saab end eluks kohandada väga erinevatesse keskkondadesse, kuumast kõrbest jäise tundrani, roohütist betoonkarbini. Puuduseks on see, et vajalike oskuste omandamine võtab hirmsalt aega ja energiat. Mida keerukam ühiskond, seda rohkem. Siiduss sünnib täielikult harituna ja ei mingit koolivägivalda, haridusreforme või rahamaiaid pedagooge, kes ei häbene nõuda lausa neljandikku riigikogulasepalka. Aga see ümberõppevõimaluseta pakettharidus võimaldab siidiussikesel hakkama saada ainult mooruspuulehel ja ei mingit Soome putkamist, kui ninaesine närbuma kipub.

Mida kõrgemalt arenenud ja keerukam on organism, seda suurem on mittegeneetilise info osakaal tema käitumise reguleerimisel. Siidiussike ei vaja oma vanemaid, tiiger aga küll. Inimese poolt üles kasvatatud tiiger ei saa vabas looduses iseseisvalt enam hakkama, sest inimene ei suuda hästi asendada tiigrivanemaid, kes talle jahipidamise selgeks õpetaks. Nii ongi mõned liigid juba kultuurilises mõttes välja surnud, kuigi loomaaias isendeid veel leidub – kaduma on läinud põlvkondadeülene pidevus, mis võimaldaks neil iseseisvalt looduses ellu jääda. Seda põlvkondadeülest mittegeneetilist pidevust on kasutatud ühe definitsioonina määratlemaks kultuuri. Inimene on sellest kõige sõltuvam. Kultuur aitab vormida seda vedelat lödi, mida geenid piisavalt ei struktureeri, kultuur annab hakkamasaamiseks vajaliku kuju sellele udule, mis on inimese loomus. Kultuuri funktsioon on luua põlvkondadeülest pidevust.

Vahel võib tulla ette küll koomilisi mullistusi, kus kultuur muutub omamoodi antikultuuriks. Näiteks hiljuti kajastati meedias mõndasid Rootsi lasteaedu, kus ei tohi lastele edasi anda soolisi rolle, ei tohi neid kuidagi väliselt vormida. See idee pärineb maiseks väänatud kristlusest. Kristlus postuleeris igasse inimesse võõrandamatu väärtuse ja mõned agaramad ilmalikustajad üritavad seda väärtust välja nõiduda iga üksikisendi genoomist, sest sellest on saanud surematu hinge ilmalik ekvivalent. Et las laps kasvab võimalikult väliste mõjudeta, siis kujuneb tema võõrandamatu seesmine väärtus väliste mõjudeta ilusti välja. Selle kristluse aspektiga on aga sama häda, mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult vertikaalsihis.

Kultuur on piirangute süsteem, see kirjutab ette teatud normid, millest üle astuda saab, aga ei tohi.

Kõrvalekalded normist muutuvad kasulikuks, kui muutub norme määrav kontekst. Normaalsetel liikidel on selleks mõistagi ökoloogiline kohastumus. Sordiaretuses võib inimene sobilikule liigile (sh ka oma liigile) anda teise norme määrava konteksti. Nii võib ette kujutada põllumajanduslikke rakendusi, kus normaalsus nihkub ökoloogiliselt kohastumuselt kommertsiaalsele väärtuslikkusele - näiteks apelsinid, mis ei sisalda seemneid. Ja kui meid huvitavad eelkõige apelsinide mittesigivuslikud omadused, siis on selliste apelsinide kasvatamine palju efektiivsem.

Efektiivsus on üldse üks hea asi. See paneb majanduse kasvama ja puha.

-----

"Selle kristluse aspektiga on aga sama häda, mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult vertikaalsihis."

lehes:  "Selle kristluse aspektiga on aga sama häda mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult ühes sihis."

Raudtee töötab ka ainult ühes sihis, gottverdammt!

Hea näide, kuidas paari väga väikse toimetusega saab kohe mitu tähenduskihti maha võtta (ja no katsu sa ilma kunstiliste võteteta 5000 tähemärgiga midagi sisukat öelda).

Inspiratsiooniallikas