Punamütsike ja Kirillov. Lugemise kõrvalnähtudest.

Ilmus Postimehes 31.12.2011

Püüdsin kirja panna konverentsi „Paabeli raamatukogu“ ettekannet, aga „Postimehe“ võimaldatud 9000 tähemärki said otsa juba siis, kui olin alles vaevu Punamütsikese juurde jõudnud...
(mõni lõik kordub selle blogisissekandega ja oma heameeleks ja sõnade kinnituseks leidsin, et viimati ilmunud LR-is räägib Gabriel Zaid üht-teist kattuvat (nt ptk-s "Raamatuajastu lõpp"), loe seda ka!)

Punamütsike ja Kirillov ehk mida raamat inimesega teeb

Briti erudiit George Steiner (s. 1929) ütles paarkümmend aastat tagasi, et „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes“[LR 2008, 33-34, lk 19]. Nüüd tuleb muusikale lisada ka internet.

Interneti ohtlikematest mõjudest saab hea ülevaate Mati Hindi artiklist „Internet ja isiksus“ („Õpetajate Leht“ 28.10.2011).

Interneti klikimaias ülesehitus kohandab endaga võrgutatud ajude neurofüsiloogia, mistõttu inimese süvenemisvõime kahaneb drastiliselt, meel muutub hüplikuks, hajutatuks ja fragmentaarseks. „Internet seab ohtu süvalugemisele ja süvamõtlemisele spetsialiseerunud ajupiirkonnad oma sünaptiliste seostega, sest kujuneb välja uus, internetiklikkimise „teeradade” võrgustik. Süvalugemise „teerajad” hakkavad siis rohtuma.“

Hindi sõnavõtu (leia see Google'iga ja loe!) põhitoon on pessimistlik, isegi apokalüptiline. Selle pessimismi üle võib irvitada tuues kõrvutuseks näiteid kultuuripaanikatest, mis alati igat suuremat kultuuritehnoloogilist muutust on saatnud - näiteks Friedrich Schlegel hädaldas juba aastal 1804, et „trükipressi leiutamine ja raamatukaubanduse laienemine on tekitanud tohutu hulga täiesti väärtusetuid ja rumalaid kirjutisi“ - kuid iga reaktsioonilisus pole veel automaatselt vanema põlvkonna loomulik nostalgia, ratsaväelase põlgus tankiarmee vastu.

Võibolla oleks kõige illustreerivam kõrvutada kõnealuseid suundumusi rasvumisega. On ennustatud, et praegune põlvkond õhtumaa noori on esimene, kelle keskmine eluiga on üksjagu väiksem kui eelneval põlvkonnal ja seda hoolimata meditsiini arengust. Põhjuseks eelkõige ebatervislik ja liialt kaloririkas menüü ning vähene liikumine.

Rasvumine on mitmel põhjusel hea analoogia. Esiteks: tegu on mugavuse, vahetute naudingute kõrvalnähuga, mis aeglaselt kumuleerub. Sarnaselt mõjub inimese isiksusele ja vaimsele võimekusele internet ning muud moodsad kognitiivsed tehnoloogiad.

Teiseks: tegu pole moraalse probleemiga, vaid eelkõige tehnilistest muudatustest tuleneva nähtusega ja rõhutan: kõrvalnähuga. Poisikesed mängivad tänapäeval arvutimänge ehk samadel põhjustel, miks kunagi õues ja palliplatsil kambakesi ringi tormati, aga ainult viimase kõrvalnähuks on arenenud lihased, koordinatsioon ja südameveresoonkond. Internetiajastul jääb noorte füüsiline vorm nii viletsaks, et riigikaitsekomisjon on sunnitud praegu rohkem kui pooled kutsealustest kõlbmatutena välja praakima. Hiirt klikkiva nimetissõrme ja SMSi trükkiva pöidla osavus on seevastu praegusel põlvkonnal imetlusväärne. Jällegi kõrvalnähuna.

Lugemise (ja romaanikunsti) tippajaks võib lugeda 19. sajandi (esialgu piirdus see küll vaid kesk- ja kõrgklassiga). Põhjus on õige proosaline: 20. sajandi alguseni oli trükisõna ainus kultuurikaup, mida oli võimalik koju viia ja tarvitada, ilma et oleks vaja olnud mingeid erilisi oskusi peale kirjaoskuse või mingeid abivahendeid, nagu näiteks noodid ja kallid muusikainstrumendid, mida said endale lubada vaid väga vähesed. Ehkki tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas oskab iga inimene lugeda, ei nõua enamik nüüdisaja meelelahutusest – televisoon, raadio, muusika, internet, film – kirjaoskust. Lugemise, eriti kvaliteetkirjanduse ja esseistika lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja peenendumine, väljendusoskuse mitmekülgsus ja vaimne autonoomia, üldisemalt: kujunemine sellise inimese suunas nagu seda on tavatsetud kirjeldada klassikaline subjektikäsitluse raames, mille järgi inimene on autonoomne, terviklik indiviid, keda iseloomustab eneseteadvus, ratsionaalne mõistus ja kes on ideaalis ennast täielikult kontrolliv.

Lugemine, iseärnis pikkade, süvenemist nõudvate tekstide lugemine on siin täiesti erandlikult ja unikaalsena esile kerkiv isiksust kujundav praktika, või kui natuke suurelisemaks minna, siis inimeselikkust kui sellist võimendav ja kasvatav („Inimene algab keelest,“ armastab ikka rõhutada Kalevi Kull).

Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise, karje ja sosina, valguse ja pimeduse, sooja ja külma jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad. „I“ ja „E“ vahel puudub sujuv üleminek samamoodi nagu binaarkoodi 0 ja 1 vahel.

Digimaailma analoogiagatega aga ei tohi minna liiga kaugele.

Kui leiutati mehaaniline kell  —  seade, mis lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma — hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab „nagu kellavärk“. Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul,  aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti.

Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal,  liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi-laineid. Kui inimese ajust sarnaselt mõelda, siis on hõlbus tekima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Onegeinit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.) Samuti ei ole arvutimaailmas info kuidagi sõltuv sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse

See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike praktiliste tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisel infotehnoloogiliste analoogiatega.

Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatsiooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo (nt oletatava keskmise vastuvõtja järgi). Samuti on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja ainult lugedes määrab vastuvõtja tempo. Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist, põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia. Kiirsüvenemine on sisutu sõnavärdjas ja kiirkõrgharidus tibude inkubeerimine praeahjus.

Võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jmt vaatamisel on vastuvõtja aja peremees ja b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka filmide jmt puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.

Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga mis puudutab siin olemuslikku, siis näiline: üldjoontes väljendudes – ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski sel puhul seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside tempo. Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; kirjasõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi. Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks. Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab üsna üheselt ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia nt TV jms). Sellist ajuprotsesside väliselt initsieeritud korrastamist võib ju vahel nautida, aga kui see ajumudimine pidevalt näiteks kõrvaklappepidi pähe valgub jätab see sünaptilisse võrgustikku oma pöördumatu jälje.

Seda peaks kindlasti arvestama õpetajad ja õppejõud: Powerpoint-slaidid, filmid ja igasugused interaktiivsed ja multimodaalsed kargud on toredad ja mugavad küll, aga nende osakaal peaks jääma siiski üsna väikeseks (seda võib olla raskem mõista põlvkonnal, kellel on nö arvutieelsest ajastust vaimne põhi all).

Pealegi, mis eriti oluline: ainult keeles on võimalik dialoogilisus. Sõnalise õppe osakaalu vähenemisega kaasneb väljendusvõime langus, miski, mis juba praegu ülikoolides tõsist muret valmistab. Martin Ehala juhitud uurimus kõrgkooliastujate keeleoskusest on sama heidutav kui riigikaitsekomisjonil: „rohkem kui poolte õpilaste funktsionaalse keeleoskuse tulemused on allpool edukaks õppimiseks ja tööks vajalikku taset“ (vt „Õpetajate leht“ 23.09.2011)

Kolmas analoogia rasvumisega: tegu on eelkõige uut laadi ühiskondliku kihistumisega. Kuigi populatsioon keskmistatult rasvub, isegi nõnda, et räägitakse lausa rasvumise epideemiast, kerkivad esile askeedid, radikaalsed vastuvoolu ujujad, anorketikutest ja spordifanaatikutest kreekalike ideaalide kehastajateni, võib öelda, et kerkib esile omamoodi füsioloogiline eliit. Samuti on vaimse võimekusega, siin toimub samuti kihistumine askeesivõime ja tahtekujunduse järgi. Mis oleks siin rasvumise analoogia klassikalisest subjektikäsitlusest lähtudes? Heuristilistel kaalutlustel nimetaksin seda koondkuju Punamütsikeseks. Punamütsike unustas ema hoiatused, oma eesmärgi, sest nägi lilli ja eksis neid korjates teelt. Punamütsike on inimene, kes ei organiseeri oma käitumist seesmistest motiividest ja autonoomsest vaimust lähtuvalt, vaid lähtub eelkõige välistest impulssidest, üldisemalt: aistingutest. Nii nagu isukus ehk soodumus rasvumisele on evolutsiooniliselt soositud, nii on ka punamütsiklusega. Inimene, nagu iga loom, on loomuldasa Punamütsike või kui parafraseerida üht prantsuse filosoofi – inimeseks ei sünnita, inimeseks saadakse (sünnitakse ikka isasloomaks või emasloomaks ning inimene on kõigest üks võimalikkus).

Kartesiaanliku süvamõtlemise üpris diametraalne vastandolek oleks näiteks tants – ihulis-meeleline sünkroniseerumine välismõjudega. Või laulupidu. Mõlemaid praktikaid kasutatakse valgustusliku subjektsuse pärssimiseks, ratsionaalse motivatsioonidünaamika asendamiseks instinktiivse ja aistingulisega. Kuskil pole vähem demokraatiat ja karjavaimu kui raamatukogus ning kuskil pole seda rohkem kui laulupeol või kontserdil. Väliselt initsieeritud sünkroonimiseks sobib mis tahes ühes suunas liikumine, sobib rongi- või autosõitki, aga muusika on tõhusaim ja eriti tõhusad on need koostoimes. Rotipüüdjad ja rahvaste dirigendid on seda ikka aimanud – paraad, suur marss ja muusika – võrratu süsteem indiviidide lahustamiseks ja ühtseks massiks keetmiseks. Aju ei saa pesta, seda saab ainult välja lülitada – kanakoiba või köögiviljahautist, indiviid?