Feminismist, õiglusest ja muudest jõhkrustest

Feminism kuulub sellesse idealistlikku perekonda, mis peab õiglust väga suureks väärtuseks. Feministid arvavad, et õiglus on kohane printsiip ühiselu korralduseks.

Kui guugeldada märksõnaga „feminism“ pilte, on esimene pilt selline:

järgmine:

järgmine:

veel:

Siis veel näiteks üks selline üritus oli hiljuti:

Rusikad! Jõud! Vägi!

Õiglust peavad hüveks üldiselt tugevad ja võimekad isendid. Kui mõtlen oma tutvusringkonnale, siis feministid on neist kõige intelligentsemad ja võimekamad. Samuti kõige kaugemale jõudnumad.

Mul on ka antifeministidest tuttavaid. Üks (naissoost, UT humanitaareriala) on päris otse öelnud, et „feministid on täiega nõmedad. See on ikka nii nõme, et naised peavad ka tööl käima. Mu arust naine peaks ilus ja hoolitsev olema ja mees käib tööl“. Ta pole kuigi võimekas.  Kena ja hoolitsev küll. Loodetavasti leiab väärt mehe.

Nõrkadel pole mõtet rusikatega vehkida. Õiglus on karm värk. See passib ainult vägevatele isenditele. Klaaslagi on takistuseks ainult lennuvõimelistele. Teistele pakub kullide eest kaitset.
(ja võimaldab dramatiseerida gravitatsiooni)

Üldine õiglus on kotkaste värk. Eliidiprojekt.

Ja tulumaks olgu kõigile võrdne!

Kindlasti ei tohi olla õiglane laste vastu. Nad ei kannataks seda lihtsalt välja. Soomes ongi algklassides õiglusest loobutud ja hindeid ei panda. Eestis on nt Waldorf-koolid läinud sama teed. Ja diskrimineeritakse õigupoolest lõpuni välja. Öeldakse individuaalne lähenemine. Kõigile püütakse anda jõukohane ülesanne: võimekatele raskem, vähemvõimekatele kergem. Kui aga õpilased ringi sahmivad ja näiteks töö aeg teise ülesannetele pilgu heidavad, siis võib tihti tärgata võimekamal õiglustunne: „Ohoh, miks temal lihtsamad ülesanded on?! See pole õiglane!“

Ja noored inimesed võivad siin kaunikesti jõhkrad olla. Seepärast peab õpetaja siin klaasseinad ja -laed vahel hoidma. Et lapsed aru ei saaks, et ühtedele on ühed reeglid ja teistele teised. Et osad saavad hindeid tulemuste, teised püüdluste, mõni lihtsalt eneseületuse eest.

Kui kirjutasin kogumikust „Kapiuksed valla“ õiglase arvustuse, siis tuli üks tuttav feminist (UT doktorant) mu juurde ja vangutas pead: „Mihkel, teised tulid alles kapist välja, sa juba oled õiglane!“, teine (samuti UT doktorant): „Ma saan aru küll, et sul on õigus, aga kuule, kas sul neist hale ei ole? Ma arvan, et siin tuleb lihtsalt pool valida ja aidata neil võita, ei saa õiglane olla.“

Kirjandust pean ma üldiselt eliidi-alaks st vägevamate isendite asjaks. Seega arvan, et kirjanduskriitik võiks õiglane olla küll. Vägevamatele ei tee õiglus midagi, vastupidi, see toob need väetite hulgast esile. Tammsaare vastu võib olla õiglane kohe täie rauaga.

Debütantidega... njaa.

Ka siin on mind palju noomitud: „Mihkel, teine alles alustas, sa oled juba õiglane!“

Kirjanduskriitikas olen ma küll läbi ja lõhki feminist. Ei mingit seksismi, kõiki tuleb hinnata õiglaselt!

Päris läbini õiglane muidugi olla ei saa. Nii maailma mastaabis. Ei, siin peab ikka natuke armastama ka. Eesti kirjandust peab kahtlemata natuke armastama ka. Puhast õiglust kannataks sellest liiga vähesed välja.

Surnute vastu on kergem õiglane olla. Sest inimstele üldiselt ei meeldi kui nende vastu õiglased ollakse. Õiglus on külm ja karm. Õiglus meeldib ainult tugevatele isenditele. See peksab põhu nende ümber maha ja laseb nende vägevusel silma paista.

„Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.“ - toob Raul Rebane näite ebaõiglusest. On ebaõiglus, on. Naine on siin võimekas ja tugev. Sellised kaotavad ebaõiglusega kõige rohkem.

Siin tuleks õiglust teha nii mis tolmab.

Üldiselt inimesed tahavad, et neist hoolitaks, et neid armastataks sh kirjanikud. Ka nende hulgas on palju neid, kelle enesearmastus on nii loomterve, et nad peavad seda, kui neid ei armastata, ebaõigluseks. Noorte inimeste hulgas on see hoiak üpris sage ja see on üldiselt hea ja tervislik.

Kui aga keegi teine kirjanik näeb, et kriitik armastab ja hoolib tema konkurenti, siis tärkab tas armukadedus, mis väljendub õiglustundena. Näiteks: „Veidekas, raisk, ei ole õiglane, ta armastab, hoolib omadest!“

(Kuigi selliste etteheidete tegijad peaksid mõtlema, kas nad ise ja nende armsamad kannataksid ikka õiglust välja... võibolla peaksid nad hoopis alternatiivse peremudeli kõrvale asetama, mitte õiglust nõudma.)

Mõistagi ei räägi ma siin romantilisest, kirglikust armastuses (mis on samuti üks jõhker ja egoistlik värk). Hea määratluse saab Rein Raua raamatust „Vend“:

„Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust. Sellest, et sa mõistad oma vanemate, oma kodumaa, oma laste ja oma kalli inimese puudusi ja vigu, loomulikult igatsed, et neid poleks, kuid ometi ei võtaks nende asemele iial kedagi või midagi teist, mis siis, et vigadeta“.

Oma.

Küllap see on hea, et Veidekas eesti kirjandust armastab. Ma ise olen noor ja keevaline ning kipun ikka õiglane olema. Eelistan vigadeta ja puudusteta asja puudulikule ja vigasele. Isegi kui viimane on oma.

Lapsi ja kodumaad peab armastama. Kirjanduses võib natuke rohkem õiglust lubada.

Psühholoogilisel tasandil on õiglus ja armastus vastandid. Kommunistidele on ka hirmsasti õiglus meeldinud. Perekond tuleb hävitada, ütlesid nad kohe alguses. See on loogiline. Perekond on üksus, mis põhineb armastusel, mitte õiglusel. Vanemate suhtumist oma lastesse iseloomustab kõige ehedam onupojapoliitika. Alati eelistavad nad just oma lapsi. Ei mingit õiglust, puhta hoolimine ja armastus. Kui on.

Ikka on armastatud ka oma liiki. Seda on nimetatud humanismiks, õigluse poolt lähenejad ütlevad – spetsiesism. See tähendab oma liigi eelistamist, oma liigi armastamist. Puudulikku oma liigi esindajat eelistatakse mittepuudulikule teise liigi esindajale. Ebaõiglus, ütleb Peter Singer. Tõsi.

Dostojevski määratluse järgi on läbini õiglane maailm põrgu, sest põrgu on võimetus armastada.

Kommunism tähendab põrgut, läbinisti õiglast maailma.

(See on ka viljatu, mis on aga täiesti omaette teema. Ja need, kes arvavad, et laste riigistamine on igati hea mõte, no... eks siin ole teatav korrelatsioon nende endi ontogeneesietapi ja vanemlike instinktide väljakujunemisega) 

Ka praegune bürokraatia tendeerib selle suunas.

Mulle muidugi feminism meeldib. Vägivald ja jõhkrus üldse. Õiglus! Vähemalt tugevate isendite vahel. Poksiringis näiteks. Olen isegi jalad appi võtnud. Nii on veel õiglasem.

See on selline mõnus tunne, surin, adrenaliin, oma vägevuse tunnetamine ja selle valla laskmine. Võrdsed reeglid, võrdsed tingimused, võrdsed võimalused – talent ja töökus kohtub talendi ja töökusega. Ei mingit halastust. Olgu ka kirjanduses nii.

Kirjanduskriitikas on mulle korduvalt ka seda ette heidetud, et ma suhtun naistesse (ja veel noortesse naistesse) õiglaselt. Paljud arvavad, et see on liiga jõhker. Et neist peaks hoopis hoolima.

Pean seda täiesti aktsepteerimatuks, isegi skandaalseks, jälestusväärseks seksismiks.

Näiteks Aleksandra ühes kommentaariumis:

„Ja kuidas sa põhjendaksid feministlikult, miks sa põrmustasid süstemaatiliselt Birk Rohelennu raamatud nii täielikult, aga noored meesautorid jätad täiesti vaatluse alt välja? Kas see pole lihtsalt üks pisut odav trikk eksponeerida oma suurepäraseid ideid veel suurepärasemana, kõrvutades ja naeruvääristades üht kultuuriliselt Teise positsioonil olevat kirjanikku ja tema loomingut? Või Kristiina Ehini puhul võtsid kirjutada terve oopuse autori funktsioonist, aga tunnistasid ausalt, et ei viitsi end isegi pühendada Ehini loomingusse. Feminismi üks oluline tahk on ka hoolimine, mitte lihtsalt huupi võrdsuse taga ajamine. Feministina sa muidugi tead seda ju isegi“.

Tüüpiline viga: õiglus ja hoolimine aetakse sassi. Feminism on õigluse, mitte hoolimise liikumine. Vaata pilte!, rusikas pole hoolimise atribuut, eks.

Hannes Varblane ütles Betti Alveri auhinna sõnavõtus Linda-Mari Väli raamatut kommenteerides: „Selle plika ees võtan ma mütsi maha!“

On see nüüd siis feminism või antifeminsim?

(olgu-olgu, L-M. V. Oli kirjutamise ajal alla 18 st ametlikult alamõõduline. Teeme erandi!)

Patronaaž ja matronaaž on üks praktilise antifeminismi tugevamaid juuri.

Õiglus on aga tugevate ja võimekate isendite asi. Akadeemikud, teadlased, tippjuhid. Sinna on õiglust vaja. Kirjanduskriitikasse ka. Sest kirjandus peaks samuti olema ikka võimekate värk, eliidiprojekt.

„Nelja aasta pärast peaks minevikku kuuluma Ingrid Veidenbergi fraas 10. septembri Arteri juhtkirjas: ”Eestis on paraku nii, et kui naine julgeb olla jõuline ja sõnakas, võtta vastu otsuseid, hakkab ta saama avalikkuselt valusaid hoope.”“ haletseb antifeminist Iivi Jõe-Cannon.

Poliitika on nagu õiglus – löögikindlate isendite ala. Savisaar, Ansip, Laar jne  on veel teisi inimesi, kelle vastu enamvähem kogu rahvas oleks suunanud nõnda pühendunult kogu oma mõnitusjõu? (Mitte et ma arvaks, et see lahmimine ja kolkimine oleks siin konstruktiivne ning igati tore, aga võtku hää hoolija, olgu Raul või Iivi, siin vaagida, kuidas peaks selline rahva hääle kinnikeeramine praktikas välja nägema? Lapime lastetoa puudujääke riikliku tsensoriga, või?)

Ühiskond tervikuna võiks olla pigem hooliv. Paljukest neid ikka on, kes kannatavad välja saatuse, mis nad õiglaselt on ära teeninud.

Jeesus arvas ka, et armastus on parem kui õiglus.