13. detsember 2011

Feminismist, õiglusest ja muudest jõhkrustest


Feminism kuulub sellesse idealistlikku perekonda, mis peab õiglust väga suureks väärtuseks. Feministid arvavad, et õiglus on kohane printsiip ühiselu korralduseks.


Kui guugeldada märksõnaga „feminism“ pilte, on esimene pilt selline:

järgmine:

järgmine:
veel:
Siis veel näiteks üks selline üritus oli hiljuti:
Rusikad! Jõud! Vägi!

Õiglust peavad hüveks üldiselt tugevad ja võimekad isendid. Kui mõtlen oma tutvusringkonnale, siis feministid on neist kõige intelligentsemad ja võimekamad. Samuti kõige kaugemale jõudnumad.
Mul on ka antifeministidest tuttavaid. Üks (naissoost, UT humanitaareriala) on päris otse öelnud, et „feministid on täiega nõmedad. See on ikka nii nõme, et naised peavad ka tööl käima. Mu arust naine peaks ilus ja hoolitsev olema ja mees käib tööl“. Ta pole kuigi võimekas.  Kena ja hoolitsev küll. Loodetavasti leiab väärt mehe.

Nõrkadel pole mõtet rusikatega vehkida. Õiglus on karm värk. See passib ainult vägevatele isenditele. Klaaslagi on takistuseks ainult lennuvõimelistele. Teistele pakub kullide eest kaitset.
(ja võimaldab dramatiseerida gravitatsiooni)

Üldine õiglus on kotkaste värk. Eliidiprojekt.
Ja tulumaks olgu kõigile võrdne!

Kindlasti ei tohi olla õiglane laste vastu. Nad ei kannataks seda lihtsalt välja. Soomes ongi algklassides õiglusest loobutud ja hindeid ei panda. Eestis on nt Waldorf-koolid läinud sama teed. Ja diskrimineeritakse õigupoolest lõpuni välja. Öeldakse individuaalne lähenemine. Kõigile püütakse anda jõukohane ülesanne: võimekatele raskem, vähemvõimekatele kergem. Kui aga õpilased ringi sahmivad ja näiteks töö aeg teise ülesannetele pilgu heidavad, siis võib tihti tärgata võimekamal õiglustunne: „Ohoh, miks temal lihtsamad ülesanded on?! See pole õiglane!“
Ja noored inimesed võivad siin kaunikesti jõhkrad olla. Seepärast peab õpetaja siin klaasseinad ja -laed vahel hoidma. Et lapsed aru ei saaks, et ühtedele on ühed reeglid ja teistele teised. Et osad saavad hindeid tulemuste, teised püüdluste, mõni lihtsalt eneseületuse eest.

Kui kirjutasin kogumikust „Kapiuksed valla“ õiglase arvustuse, siis tuli üks tuttav feminist (UT doktorant) mu juurde ja vangutas pead: „Mihkel, teised tulid alles kapist välja, sa juba oled õiglane!“, teine (samuti UT doktorant): „Ma saan aru küll, et sul on õigus, aga kuule, kas sul neist hale ei ole? Ma arvan, et siin tuleb lihtsalt pool valida ja aidata neil võita, ei saa õiglane olla.“

Kirjandust pean ma üldiselt eliidi-alaks st vägevamate isendite asjaks. Seega arvan, et kirjanduskriitik võiks õiglane olla küll. Vägevamatele ei tee õiglus midagi, vastupidi, see toob need väetite hulgast esile. Tammsaare vastu võib olla õiglane kohe täie rauaga.
Debütantidega... njaa.
Ka siin on mind palju noomitud: „Mihkel, teine alles alustas, sa oled juba õiglane!“

Kirjanduskriitikas olen ma küll läbi ja lõhki feminist. Ei mingit seksismi, kõiki tuleb hinnata õiglaselt!

Päris läbini õiglane muidugi olla ei saa. Nii maailma mastaabis. Ei, siin peab ikka natuke armastama ka. Eesti kirjandust peab kahtlemata natuke armastama ka. Puhast õiglust kannataks sellest liiga vähesed välja.

Surnute vastu on kergem õiglane olla. Sest inimstele üldiselt ei meeldi kui nende vastu õiglased ollakse. Õiglus on külm ja karm. Õiglus meeldib ainult tugevatele isenditele. See peksab põhu nende ümber maha ja laseb nende vägevusel silma paista.

„Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.“ - toob Raul Rebane näite ebaõiglusest. On ebaõiglus, on. Naine on siin võimekas ja tugev. Sellised kaotavad ebaõiglusega kõige rohkem.
Siin tuleks õiglust teha nii mis tolmab.

Üldiselt inimesed tahavad, et neist hoolitaks, et neid armastataks sh kirjanikud. Ka nende hulgas on palju neid, kelle enesearmastus on nii loomterve, et nad peavad seda, kui neid ei armastata, ebaõigluseks. Noorte inimeste hulgas on see hoiak üpris sage ja see on üldiselt hea ja tervislik.

Kui aga keegi teine kirjanik näeb, et kriitik armastab ja hoolib tema konkurenti, siis tärkab tas armukadedus, mis väljendub õiglustundena. Näiteks: „Veidekas, raisk, ei ole õiglane, ta armastab, hoolib omadest!“
(Kuigi selliste etteheidete tegijad peaksid mõtlema, kas nad ise ja nende armsamad kannataksid ikka õiglust välja... võibolla peaksid nad hoopis alternatiivse peremudeli kõrvale asetama, mitte õiglust nõudma.)

Mõistagi ei räägi ma siin romantilisest, kirglikust armastuses (mis on samuti üks jõhker ja egoistlik värk). Hea määratluse saab Rein Raua raamatust „Vend“:
„Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust. Sellest, et sa mõistad oma vanemate, oma kodumaa, oma laste ja oma kalli inimese puudusi ja vigu, loomulikult igatsed, et neid poleks, kuid ometi ei võtaks nende asemele iial kedagi või midagi teist, mis siis, et vigadeta“.

Oma.

Küllap see on hea, et Veidekas eesti kirjandust armastab. Ma ise olen noor ja keevaline ning kipun ikka õiglane olema. Eelistan vigadeta ja puudusteta asja puudulikule ja vigasele. Isegi kui viimane on oma.
Lapsi ja kodumaad peab armastama. Kirjanduses võib natuke rohkem õiglust lubada.

Psühholoogilisel tasandil on õiglus ja armastus vastandid. Kommunistidele on ka hirmsasti õiglus meeldinud. Perekond tuleb hävitada, ütlesid nad kohe alguses. See on loogiline. Perekond on üksus, mis põhineb armastusel, mitte õiglusel. Vanemate suhtumist oma lastesse iseloomustab kõige ehedam onupojapoliitika. Alati eelistavad nad just oma lapsi. Ei mingit õiglust, puhta hoolimine ja armastus. Kui on.
Ikka on armastatud ka oma liiki. Seda on nimetatud humanismiks, õigluse poolt lähenejad ütlevad – spetsiesism. See tähendab oma liigi eelistamist, oma liigi armastamist. Puudulikku oma liigi esindajat eelistatakse mittepuudulikule teise liigi esindajale. Ebaõiglus, ütleb Peter Singer. Tõsi.

Dostojevski määratluse järgi on läbini õiglane maailm põrgu, sest põrgu on võimetus armastada.
Kommunism tähendab põrgut, läbinisti õiglast maailma.
(See on ka viljatu, mis on aga täiesti omaette teema. Ja need, kes arvavad, et laste riigistamine on igati hea mõte, no... eks siin ole teatav korrelatsioon nende endi ontogeneesietapi ja vanemlike instinktide väljakujunemisega) 

Ka praegune bürokraatia tendeerib selle suunas.

Mulle muidugi feminism meeldib. Vägivald ja jõhkrus üldse. Õiglus! Vähemalt tugevate isendite vahel. Poksiringis näiteks. Olen isegi jalad appi võtnud. Nii on veel õiglasem.
See on selline mõnus tunne, surin, adrenaliin, oma vägevuse tunnetamine ja selle valla laskmine. Võrdsed reeglid, võrdsed tingimused, võrdsed võimalused – talent ja töökus kohtub talendi ja töökusega. Ei mingit halastust. Olgu ka kirjanduses nii.

Kirjanduskriitikas on mulle korduvalt ka seda ette heidetud, et ma suhtun naistesse (ja veel noortesse naistesse) õiglaselt. Paljud arvavad, et see on liiga jõhker. Et neist peaks hoopis hoolima.
Pean seda täiesti aktsepteerimatuks, isegi skandaalseks, jälestusväärseks seksismiks.

„Ja kuidas sa põhjendaksid feministlikult, miks sa põrmustasid süstemaatiliselt Birk Rohelennu raamatud nii täielikult, aga noored meesautorid jätad täiesti vaatluse alt välja? Kas see pole lihtsalt üks pisut odav trikk eksponeerida oma suurepäraseid ideid veel suurepärasemana, kõrvutades ja naeruvääristades üht kultuuriliselt Teise positsioonil olevat kirjanikku ja tema loomingut? Või Kristiina Ehini puhul võtsid kirjutada terve oopuse autori funktsioonist, aga tunnistasid ausalt, et ei viitsi end isegi pühendada Ehini loomingusse. Feminismi üks oluline tahk on ka hoolimine, mitte lihtsalt huupi võrdsuse taga ajamine. Feministina sa muidugi tead seda ju isegi“.

Tüüpiline viga: õiglus ja hoolimine aetakse sassi. Feminism on õigluse, mitte hoolimise liikumine. Vaata pilte!, rusikas pole hoolimise atribuut, eks.
Hannes Varblane ütles Betti Alveri auhinna sõnavõtus Linda-Mari Väli raamatut kommenteerides: „Selle plika ees võtan ma mütsi maha!“
On see nüüd siis feminism või antifeminsim?
(olgu-olgu, L-M. V. Oli kirjutamise ajal alla 18 st ametlikult alamõõduline. Teeme erandi!)

Patronaaž ja matronaaž on üks praktilise antifeminismi tugevamaid juuri.

Õiglus on aga tugevate ja võimekate isendite asi. Akadeemikud, teadlased, tippjuhid. Sinna on õiglust vaja. Kirjanduskriitikasse ka. Sest kirjandus peaks samuti olema ikka võimekate värk, eliidiprojekt.

„Nelja aasta pärast peaks minevikku kuuluma Ingrid Veidenbergi fraas 10. septembri Arteri juhtkirjas: ”Eestis on paraku nii, et kui naine julgeb olla jõuline ja sõnakas, võtta vastu otsuseid, hakkab ta saama avalikkuselt valusaid hoope.”“ haletseb antifeminist Iivi Jõe-Cannon.
Poliitika on nagu õiglus – löögikindlate isendite ala. Savisaar, Ansip, Laar jne  on veel teisi inimesi, kelle vastu enamvähem kogu rahvas oleks suunanud nõnda pühendunult kogu oma mõnitusjõu? (Mitte et ma arvaks, et see lahmimine ja kolkimine oleks siin konstruktiivne ning igati tore, aga võtku hää hoolija, olgu Raul või Iivi, siin vaagida, kuidas peaks selline rahva hääle kinnikeeramine praktikas välja nägema? Lapime lastetoa puudujääke riikliku tsensoriga, või?)

Ühiskond tervikuna võiks olla pigem hooliv. Paljukest neid ikka on, kes kannatavad välja saatuse, mis nad õiglaselt on ära teeninud.

Jeesus arvas ka, et armastus on parem kui õiglus.

15 kommentaari:

  1. See on nüüd väga isiklik kommentaar ja läbini kantud pigem armastuse kui õigluse toest: "Ma olen lihtsalt väsinud ja tüdinud sellest mehelikust andmisest ja enesetähtsustamisest.."
    Kogu artiklist õhkub sellesinase tugevamate kultuse agooniat. Darwini evolutsiooniteooria enam ei kanna (vt nt Elisabet Sathourise kirjutisi) ja ka seesinane "õigluse" mõiste.. on vananemas, aga vaesed "meheliku" (sest ka feminism on sellesama "mehelikkuse" värdsünnitis) maailmavaate ja arusaamadega inimesed hoiavad sellest kramplikult kinni.. nii nagu kapitalistlikust ühiskonnakorraldusestki. Lood on sitad, aga need õiglased ei taha mitte asjadele silma vaadata, vaid muudkui õigustavad oma vägevust.
    Ausalt ma ei tea, kas see kommentaar sugugi siia passib, aga.. oli inspireeriv lugemine.
    Head, N

    VastaKustuta
  2. Huvitav, et naiste vaatenurgast tegeletakse võrdõiguslikkuse ja soolise tasakaalu poole püüdlemisega, aga (end ohutatuna tundvate)meeste poolt vaadatuna nimetatakse seda endiselt feminismiks. Ilmselt kuna "feminist" on nagu sõimusõna, mille all mõeldaks koledat räuskavat (kindlasti lesbilist) naist, kes rusikatega vehib (nagu ka postituse alguses on tõestada püütud piltide läbi), on lihtsam juhtida teemapüstitus arutelult inimese olemusele (mis ei vasta mehelikule ideaalile naisest).

    VastaKustuta
  3. Esimesed pildid ei ole algselt mitte räuskavast feministist, vaid see on hoopis Rosie the Riveter, kes kutsub naisi üles panustama teise maailmasõja võitmisse, kuna mehed on kõik rindel.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Rosie_the_riveter

    VastaKustuta
  4. Minu probleem "valusate hoopidega" pole mitte see, et neid võib tulla / tuleb, vaid see, kui nad tulevad valel põhjusel. Juhtumid, kui avalikku ellu siirdunud naisterahva puhul kritiseeritakse peamiselt tema väljanägemist ja seda, kas tal on ikka lapsi, mitte ei räägita tema avalikust tegevusest. Sellest on võimalik muidugi läbi murda, aga see nõuab täiendavat jõupingutust, mida meestel (õnneks) pole vaja teha. Jõupingutust, et hakataks kritiseerima ka sisuliselt, mitte ei rakendataks ainult argumentum ad feminam'i.

    Isiklik näide sellisest täiendavast ja totrast, ometi tegemist vajavast jõupingutusest - kui ma olin ühte gruppi eksperdina abiks värvatud ja mu ettepanekuid ei võetud kuulda, seni kuni ma taipasin endale võtta meessoost suuvoodri. Kahtlemata oli tegemist lihtsalt inimliku nõmedusega ja hiljem üritasin end selle grupijuhi üritustest lihtsalt eemale hoida, aga sedalaadi nõmedusega tuleb meestel kindlasti vähem vaeva näha. Ja kui sedalaadi gruppe või grupijuhte satub olema rohkem, võib juhtuda, et asjatundlikud naised hoiavad ennast eemale tegevusest, mida nad iseenesest oskaksid, sest sellised totrad jõupingutused kurnavad lõpuks ära, nii et sisuliseks tööks ei jäägi jaksu.

    VastaKustuta
  5. Kõigile meeldida ei jõua nagunii. Kõige õigem on ikka oma asja ajada. Nõudmine vanuse /nooruse ja soo järgi loomingu hindamist, jättes loodu teisejärguliseks meenutab kangesti neid aegu, mil kunst pidi olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik, mida see siis iganes ka ei tähendanud, ning eksijad saadeti sageli Siberisse.
    Miks võrdõiguslased hirmu peale ajavad? Miks nad ärritavalt mõjuvad? Praegu Siberisse enam kedagi ei saadeta, aga ega siin läbirääkimisteks ka ei paista minevat.
    Iga naine peaks ennast ise rohkem väärtustama, siis saab ka ühiskond rohkem väärtust. Tark (naine) oskab oma sõnumit edastada, nii, et see jõuaks kohale. Naisvõitlejad, olge ometi targad, kasutage oma naiselikkust enda hüvanguks. Mihkel Kunnuse tutvusringkonnas on feministid kõige intelligentemad ja võimekamad. See on suur trump, pange see ometi enda kasuks tööle!

    VastaKustuta
  6. Miks on hoolivus ja õiglus vastandid? Mis juhul on (võib saab nii väita?
    Leidke kolme näidet, mille puhul võiks vastupidist väita.
    Võrrelda loomi ja inimesi: loomad - hoolivad ja on õiglased (mis juhul).
    Aga inimesed - ?

    VastaKustuta
  7. Vastandid? See on üleüldse kuidagi liiga ruumiline metafoor... suunad saavad olla vastandlikud, aga nt mees ja naine.. õiglus ja halastus..mmm... ütleks, et pigem nagu uskumine ja teadmine.
    Eristus "loomad vs inimesed" on juba apriori humanistlik st tõstab oma liigi kui erilise kõigi teiste objektiivselt sama tasandi liikide kohale st ontologiseerib ühe oma-kategooria.

    VastaKustuta
  8. Vb üks võimalus sõnastada: armastus peab olema deiksis, õiglus ei tohi seda olla.

    VastaKustuta
  9. "Ühiskond tervikuna võiks olla pigem hooliv. Paljukest neid ikka on, kes kannatavad välja saatuse, mis nad õiglaselt on ära teeninud."
    Kas sa oled nende oma sõnadega ikka kontaktis? Kas ei tundu, et oled hoolivuse ja õigluse asetanud eri pooltele? Kas on erakordseid juhtumeid, kus nad ei ole eri pooltel (Saaks näiteks öelda, et: "Ühiskond võiks olla hoolivam, sest inimesed on ära teeninud õiglase saatuse" - või on selline lausekonstruktsioon kuidagi absurdne?)
    Mis asi on õiglaselt ära teenitud saatus?
    Kas võiks öelda ka loomade kohta, et nad võiksid olla üksteise suhtes hoolivamad? Kui selline küsimuse ei ole loomadel puhul asjakohane, siis miks - ja miks inimeste puhul on?

    VastaKustuta
  10. Segadust tekitab ehk "välja teeninud" ja "ära teeninud" ühtesulamine. "Inimene pole nii jõhkrat saatust ära teeninud" - siin apelleeritakse kaastundele, halastusele (a la ta vaevleb ja piinleb valikuta), nt abordi vastases diskussioonis väga levinud rõhuasetus.
    "Välja teeninud" viitab aga millelegi meritokraatlikule, õiglusele - palka tuleb maksta selle järgi, mis inimene ära on teeninud (olgu ta mees või naine, juut või must, hetero või homo). Las narkarid, loodrid, põhihariduseta jorsid jne vireleda - just selle on nad välja teeninud.
    (Siit ka analoogia kirjandusega - saast ahju!, isegi kui oma).

    (Berlini kaks vabaduse mõistet on mõneti analoogsed)

    Loomad on ka mõistagi süütud.

    VastaKustuta
  11. et siis Vana Testamendi jumal on õiglane (ja mitte-hooliv) jumal ja Uue Testamendi oma hooliv (ja mitte õiglane)? huvitav mõttekäik. ehk polegi nii vale.
    veel huvitavam on aga see, et hr Dost. jumal oli kahtlemata just hooliv (UT)jumal, ning kasutades Dost. oma karistusmäärustiku ühe alusena, teostad Sina maailmas ja kirjanduses õiglust? Kasse ei näita mitte Sinu omamoodi süütust Dost. suhtes? tegelikult ei ole Dost. (v tema intentsioon, kui soovid) siis ju Sind puudutanud? see inimese saladus ehk ongi lakkamatu imestamine inimlähtese hoolivuse olemasolu üle ropult õiglases maailmas.
    lgp-ga
    e

    VastaKustuta
  12. Küllap pean siis Dostoka jälle üle lugema. See ei tee kellelegi liiga.
    Aga inimestesse ja kirjandusteostesse vist ei pea päris sama eetikaga suhtuma. Programmiliselt: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/sirp-05.html

    VastaKustuta
  13. muidugi see, et õiglus on võimsama, eliidi tööriist, on ootuspärane; kellel teisel veel on õigus määratleda, mis on õiglane? ehkki õiglus on ju samasugune fiktsionaalne kultuurikonstrukt nagu raha; ilmselt oleksi rahast ja õiglusest fiktsoonaalsem ainult õiglane palk vmt. õiglane kriitika ei ole sellest ometi väga kaugel.

    aga muidu väga feministlik .. ptuih .. õiglane kirjutis;

    VastaKustuta
  14. Mulle kumab siit läbi eelkõige subjektiivset ja egoistlikku lähenemist, kus "õigluse" mõõdupuuks olen "mina ise". Toodud näited kaa justkui rõhutavad, et tugevam teeb reeglid ja kehtestab õigluse - aga see ei ole õiglus. Saan aru nö õiglusest, kus kriitik hindab matemaatika, keele või teose vastavust süsteemis kehtivatele reeglitele, aga kuidas subjektiivsetel alustel "õiglust" kehtestada? Sellel ei ole ju õiglusega mingit pistmist. Selles mõttes on poksiringi näide hea - ainus õigluse moment on seal see, et võitja saab auhinna. Poksijad ise ei tee õiglust, mõlemad mängivad reeglite järgi. Kas ei peaks olema ka, et (kirjandus)kriitik ja kritiseeritav on ühes õigusruumis ja mängivad samade reeglitega või ei olegi tegemist õiglase mänguga? Kuivõrd objektiivne kirjanduskriitika üldse olla saab ja miks siia tuuakse sisse õigluse mõiste?

    VastaKustuta
  15. Kommentaari viimane ots väidab, et pole mingit objektiivset ja indiviidiülest õiglust, esimene ots aga näikse ette heitvat selle sama asja loogilist järeldust - ainus õiglus on subjektiivne [/egoistlik].

    "Miks tuuakse kirjanduskriitikasse sisse õigluse mõiste?"
    vastaks ebaviisakalt küsimusega. Kas ilma poleks veel hullem?

    Pakkumised alternatiividele teretulnud

    VastaKustuta