Tehnoloogia digitaalseks ja meel analoogseks?

See siin on mingil määral korrastatud mälujäte ettekandest, mille pidasin Lutsu Raamatukogus 14.04.2011 (vajab kindlasti põhjalikumat lahtikirjutust).

See on osaliselt inspireeritud sissekande „Miks maailm oleks teatrita parem paik“ kommentaariumist.

                                                              ***

„Sotsiaalse interaktsiooni uurijatele peaksid intellektitehnoloogia edusammud alati olema otsustava tähtsusega.“

Jack Goody  “Metsiku mõtlemise kodustamine“

2011 aasta „Horisondi“ märtsinumbris meelitavad üht artiklit lugema järmised read: "Mis on inimaju ülesehitusel ühist aktsiaturu ja internetiga? Filosoofid ja teadlased on läbi aegade üritanud välja selgitada, kuidas aju toimib — võrdlus internetiga on neist katsetest uusim".

Kui leiutati mehaaniline kell  —  seade, mis „lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma“ (Lewis Mumforf) — hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab „nagu kellavärk“. Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul,  aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti, nagu inernet.

Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal,  liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi-laineid. Kui inimese ajust sarnaselt mõelda, siis on hõlbus tekima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Onegeinit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa. Samuti ei ole info kuidagi sõltuv sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse.

See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike praktiliste tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisel infotehnoloogiliste analoogiatega.

Sotsioloogiaklassik Pierre Bourdieu (1930-2002) kirjutab essees „Televisioonist“ ( LR 1999 nr 30) [siin, nn trükiversioonis saan endale lubada palju pikemat tsiteerimist kui suulisel ettekandel]:

 „Ütlesin algul, et televisioon ei soodusta eriti mõtete väljendamist. Ma väitsin, et ajanappus ei soodusta mõtlemist. See on filosoofilise arutelu vana teema: Platon vastandab filosoofi, kellel on aega, ja ajanappusest kannustatud inimesed avalikul platsil, agoraal. Ta ütleb umbes nõnda, et ajanappuses ei saa mõtelda. See ütlus on avameelselt aristokraatlik. Vaatepunkt kuulub privilegeeritule, kellel on aega ja kes ei arutle liialt oma privileegi üle. Siin on aga kindel koht selle aspekti arutamiseks; kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos. Ja üks peamisi probleeme, mille püstitab televisoon, on küsimus mõtlemise ja kiiruse suhetest. Kas kiirustades on võimalik mõtelda? Kas pole nii, et kui televisioon annab sõna mõtlejatele, keda arvatakse mõtlevat kiirendatud tempos, jäävadki tema osaks igavesti ainult kiirmõtlejad, fast-thinkers — mõtlejad, kes mõtlevad enese varjustki kiiremini...

            Tuleb aga tõepoolest küsida, miks need inimesed suudavad täita neid täiesti erilisi tingimusi ja miks neil õnnesub mõelda olukorras, kus keegi enam ei mõtle. Vastus on minu meelest see, et nad mõtlevad „käibetõdedega“. „Käibetõed“, millest räägib Flaubert [vt „Vikerkaar“ nr 1-2, 2006], on üldiselt omaks võetud, nad on labased, kokkuleppelised ja ühised; kuid ühtlasi on nad tõed, mis on sel ajal juba käibel, kui teie nad omaks võtate, nii et vastuvõtu probleemi ei tekigi. Niihästi kõne, raamatu kui ka televisuaalse sõnumipuhul on kommunikatsiooni põhiprobleemiks teada, kas vastuvõtu tingimused on täidetud; kas kuulajal on olemas kood, millega dekodeerida seda, mida ütlen? Kui te aga toote kuuldavale „käibetõe“, oleks kõik nagu tehtud; probleem on lahendatud. Kommunikatsioon on silmapilkne, sest teatavas mõttes seda polegi. Või ta on ainult näiline. Labaste tõdede vahetamine on kommunikatsioon, millel pole muud sisu peale kommunikatsiooni fakti. „Labastel tõdedel“, millel igapäevases vestluses on nii suur osa, on see voorus, et kõik võivad neid vastu võtta ja teha seda silmapilkselt: oma banaalsuse tõttu on nad saatjal ja vastuvõtjal ühised. Mõtlemine seevastu on juba loomu poolest õõnestav: ta peab alustama „käibetõdede“ lammutamisest ja seejärel tõestama. Kui Descartes räägib tõestamisest, peab ta silmas pikki põhjenduste ahelaid. See võtab aega, tuleb lahi kerida hulk lauseid, mida seovad väljendid „järelikult“, „eelnevat arvesse võttes“, „kui on selge, et“... Niisugune juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga.“

Rõhutan: „kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos“ ja „juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga“.

Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatisooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo (nt oletatava keskmise vastuvõtja järgi). Samuti on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja ainult lugedes määrab vastuvõtja tempo. Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist,põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia.

Siis võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jmt vaatamisel on vastuvõtja aja peremees ja b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka filmide jmt puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.

a) Fotode jms puhul seab piirid nende meediumite analoogilisus (vs kirja digitaalsus). Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad (kõneldud sõna, erinevalt nähtust või kombatust, on aga seotud kõneleja tempoga). Arusaadavalt kasvab mõtete abtraktsusega koos võimatus neid analoogiliste vahenditega kommunikeerida (mõtlemisega ei pruugi see nii olla): koogiretsept või mööbli kokkupanemise juhend võib olla sõnadeta küll, aga „Vaimu fenomenoloogiat“ või relatiivsusteooria aluseid juba ei joonista ega pildista, öelgu pilt pealegi rohkem kui tuhat sõna.

(Omaette ülevaadet vääriks arutlus kirjakeele ja kriitilise mõtlemise seostest, millesse on suurepäraseks siisejuhatuseks Jack Goody raamat „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (e.k. „Varrak“ 2005)

b) Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga mis puudutab siin olemuslikku, siis näiline: üldjoontes väljendudes – ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside. Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; kirjasõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi. Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks. Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab üsna üheselt ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia nt TV jms).

***

Natuke lisalugemist:

Pierre Bourdieu „Televisioonist“, „Loomingu Raamatukogu“ nr 30, 1999

Nicolas Carr „Kas Google muudab meid lolliks?“ „Akadeemia“ nr 12, 2008

(temalt lühem artiklike „Diplomaatias“: http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1169&tx_ttnews[backPid]=563&cHash=c845052eb7 )

Jack Goody „Metsiku mõtlemise kodustamine“, Varrak 2005

(Aet Annisti tutvustus „Sirbis“ : http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5969:kirjaoskuse-toimej-ud-ehk&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3092 )