26. aprill 2011

Tehnoloogia digitaalseks ja meel analoogseks?

See siin on mingil määral korrastatud mälujäte ettekandest, mille pidasin Lutsu Raamatukogus 14.04.2011 (vajab kindlasti põhjalikumat lahtikirjutust).
See on osaliselt inspireeritud sissekande „Miks maailm oleks teatrita parem paik“ kommentaariumist.





                                                              ***

„Sotsiaalse interaktsiooni uurijatele peaksid intellektitehnoloogia edusammud alati olema otsustava tähtsusega.“
Jack Goody  “Metsiku mõtlemise kodustamine“





2011 aasta „Horisondi“ märtsinumbris meelitavad üht artiklit lugema järmised read: "Mis on inimaju ülesehitusel ühist aktsiaturu ja internetiga? Filosoofid ja teadlased on läbi aegade üritanud välja selgitada, kuidas aju toimib — võrdlus internetiga on neist katsetest uusim".

Kui leiutati mehaaniline kell   seade, mis „lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma“ (Lewis Mumforf) — hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab „nagu kellavärk“. Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul,  aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti, nagu inernet.

Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal,  liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi-laineid. Kui inimese ajust sarnaselt mõelda, siis on hõlbus tekima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Onegeinit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa. Samuti ei ole info kuidagi sõltuv sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse.

See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike praktiliste tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisel infotehnoloogiliste analoogiatega.

Sotsioloogiaklassik Pierre Bourdieu (1930-2002) kirjutab essees „Televisioonist“ ( LR 1999 nr 30) [siin, nn trükiversioonis saan endale lubada palju pikemat tsiteerimist kui suulisel ettekandel]:
 „Ütlesin algul, et televisioon ei soodusta eriti mõtete väljendamist. Ma väitsin, et ajanappus ei soodusta mõtlemist. See on filosoofilise arutelu vana teema: Platon vastandab filosoofi, kellel on aega, ja ajanappusest kannustatud inimesed avalikul platsil, agoraal. Ta ütleb umbes nõnda, et ajanappuses ei saa mõtelda. See ütlus on avameelselt aristokraatlik. Vaatepunkt kuulub privilegeeritule, kellel on aega ja kes ei arutle liialt oma privileegi üle. Siin on aga kindel koht selle aspekti arutamiseks; kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos. Ja üks peamisi probleeme, mille püstitab televisoon, on küsimus mõtlemise ja kiiruse suhetest. Kas kiirustades on võimalik mõtelda? Kas pole nii, et kui televisioon annab sõna mõtlejatele, keda arvatakse mõtlevat kiirendatud tempos, jäävadki tema osaks igavesti ainult kiirmõtlejad, fast-thinkers — mõtlejad, kes mõtlevad enese varjustki kiiremini...
            Tuleb aga tõepoolest küsida, miks need inimesed suudavad täita neid täiesti erilisi tingimusi ja miks neil õnnesub mõelda olukorras, kus keegi enam ei mõtle. Vastus on minu meelest see, et nad mõtlevad „käibetõdedega“. „Käibetõed“, millest räägib Flaubert [vt „Vikerkaar“ nr 1-2, 2006], on üldiselt omaks võetud, nad on labased, kokkuleppelised ja ühised; kuid ühtlasi on nad tõed, mis on sel ajal juba käibel, kui teie nad omaks võtate, nii et vastuvõtu probleemi ei tekigi. Niihästi kõne, raamatu kui ka televisuaalse sõnumipuhul on kommunikatsiooni põhiprobleemiks teada, kas vastuvõtu tingimused on täidetud; kas kuulajal on olemas kood, millega dekodeerida seda, mida ütlen? Kui te aga toote kuuldavale „käibetõe“, oleks kõik nagu tehtud; probleem on lahendatud. Kommunikatsioon on silmapilkne, sest teatavas mõttes seda polegi. Või ta on ainult näiline. Labaste tõdede vahetamine on kommunikatsioon, millel pole muud sisu peale kommunikatsiooni fakti. „Labastel tõdedel“, millel igapäevases vestluses on nii suur osa, on see voorus, et kõik võivad neid vastu võtta ja teha seda silmapilkselt: oma banaalsuse tõttu on nad saatjal ja vastuvõtjal ühised. Mõtlemine seevastu on juba loomu poolest õõnestav: ta peab alustama „käibetõdede“ lammutamisest ja seejärel tõestama. Kui Descartes räägib tõestamisest, peab ta silmas pikki põhjenduste ahelaid. See võtab aega, tuleb lahi kerida hulk lauseid, mida seovad väljendid „järelikult“, „eelnevat arvesse võttes“, „kui on selge, et“... Niisugune juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga.“

Rõhutan: „kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos“ ja „juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga“.

Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatisooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo (nt oletatava keskmise vastuvõtja järgi). Samuti on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja ainult lugedes määrab vastuvõtja tempo. Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist,põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia.
Siis võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jmt vaatamisel on vastuvõtja aja peremees ja b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka filmide jmt puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.

a) Fotode jms puhul seab piirid nende meediumite analoogilisus (vs kirja digitaalsus). Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad (kõneldud sõna, erinevalt nähtust või kombatust, on aga seotud kõneleja tempoga). Arusaadavalt kasvab mõtete abtraktsusega koos võimatus neid analoogiliste vahenditega kommunikeerida (mõtlemisega ei pruugi see nii olla): koogiretsept või mööbli kokkupanemise juhend võib olla sõnadeta küll, aga „Vaimu fenomenoloogiat“ või relatiivsusteooria aluseid juba ei joonista ega pildista, öelgu pilt pealegi rohkem kui tuhat sõna.
(Omaette ülevaadet vääriks arutlus kirjakeele ja kriitilise mõtlemise seostest, millesse on suurepäraseks siisejuhatuseks Jack Goody raamat „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (e.k. „Varrak“ 2005)

b) Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga mis puudutab siin olemuslikku, siis näiline: üldjoontes väljendudes – ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside. Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; kirjasõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi. Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks. Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab üsna üheselt ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia nt TV jms).


***


Natuke lisalugemist:
Pierre Bourdieu „Televisioonist“, „Loomingu Raamatukogu“ nr 30, 1999
Nicolas Carr „Kas Google muudab meid lolliks?“ „Akadeemia“ nr 12, 2008
Jack Goody „Metsiku mõtlemise kodustamine“, Varrak 2005

14 kommentaari:

  1. Huvitav mõttearendus.

    Üks huvitav TED video (prindi subtiitrid välja ja võta kõrvale, saad omas tempos lugeda), mis ei ole otseselt Sinu teemapüstitusega seotud, küll info, kui sellisega (antud juhul liferecording):
    http://www.ted.com/talks/view/lang/eng//id/1092

    Lisaks tahaks viidata L.Floridi (peab ennast muuhulga informatsiooni filosoofiks) kirjutistele, näiteks http://philsci-archive.pitt.edu/4076/1/ado.pdf. Muud artiklid on ka lugemisväärsed (scholarsis paljud vabalt tiritavad).

    http://www.informationphilosopher.com/ - see on ka huvitav koht (eelkõige on kiiduväärne koondatuse aspekt)

    VastaKustuta
  2. üks väike lisamärkus - foneetilise kirja puhul on muidugi alati võimalus, et tekst siiski surub oma tempo peale, võimalik, et nt hiina kirja puhul kehtib Su jutt veelgi rohkem.
    teine kõrvalmärkus - aistingulised ülevõimendused tulevad ja lähevad, tähenduse ülevõimendus (mis on ka olemas, nt teravmeelse metafoorina või lahendumatu paradoksina) jääb meelt mõjutama põhjalikumalt - kusjuures selle külgejäämiseks ei lähe üldse aega vaja, see toimub momendiga ja aistitamatult.
    aga tuli meelde üks (ilmselt tõesti juhtunud) lugu - kui Jung käis Ameerikas indiaanlaste juures, nägi ta seal meest, kes istus päev läbi ühe künka otsas; kui Jung läks pärima, mida see mees nii pikalt seal mõelnud oli, vastas too: "ma peaksin hull olema, kui mu peas kogu aeg mõtted oleks." ehk siis - on veel üks "rezhiim", kus ajuprotsesse ei juhita väljast ega juhi ajuprotsessid ise meele tempot - juhtimist polegi, meel settib, intellekt puhkab; sellise asja jaoks läheb muidugi kõige rohkem aega vaja.

    VastaKustuta
  3. Kool, arvestades ajastust tegid sa rängima vea: "Teemast mööda!" :)
    See TED video on mõneti illustratiivne küll, šõud, efektitsemist ja teatrit on nii palju, et mõtte triviaalsust ja hädisust ei pane tähelegi (NB! Tagasisideks on aplaus püstiseistes :D).

    Aaree, jah, nõus, päris vabaks ei rabele vaim kunagi (mingi aja võtab ka hieroglüüfi tajumine-äratundmine ning lugemisel on siiski kiirus, mida ei saa ületada)..
    Selle tähenduse ülevõimenduse üle pean veel mõtlema. Analoogia ei tundu modelleerivat olulisimat. Tähenduse ülevõimendus, teravmeelne metafoor vms on kindlasti märksa, märksa subjektiivsema toimega (võrreldamatu reaktsiooniga püssilasule või sekundaarsetele sugutunnustele), tähenduse ülevõimendus on ehk pigem väline vaimuimpulss, mis juhtub kokkuvõtteks mingitele sisemistele mõtterägastikele, mis on seal kaua kujunenud ja kuhjunud.
    Milline oleks see tervameelsus või paradoks, mis oleks sama tõhus ja üldmõjuv kui katmata naiseihu, millega tõepoolest müüakse kõike?

    Viimasele märkusele kirjutan loomulikult alla.

    VastaKustuta
  4. See kellavärgi-asi oli ju lihtsalt kartesiaanliku maailmavaate e metafoori laienemine, s.t analoogia rakendus hoopis millelegi muule, et kõigel on ühised TÖÖ-printsiibid, mõõdetavad omadused ja väljaarvutatavad tulemused, tuulik ja aju olid vaid ühed all-liigid kõigest. hetkel nimetatakse seda eufemistlikult "ratsionaalseks mõtlemiseks". no ja praegugi kasutatakse interneti analoogiat inglise keeles rohkemgi, kõik need networgid jne. umbes nii.

    ja muidugi ei saa vaim etteantud radadest kunagi vabaks,neist (e end ümbritsevast kehast) on ta ju tehtud, ta võib mööda neid vaid kaugemale minna, sinna, kus elavad karud ja lõvid.
    nojah, pekske mind. vms.
    Ikka Teie
    anokas nr 1

    VastaKustuta
  5. Hea anokas nr 1
    [Noh, ikka võib peksta, eriti, kui palutakse]

    Ata-ata! Kes piirdub nothingbutistlikke ["NN pole ju midagi muud kui SS"] ütlustega, mis? Ata-ata!
    Kes arvab, et pelgalt üleolev toon on piisav vastuargument, mis? Ata-ata!

    "kellavärgi-asi oli ju lihtsalt kartesiaanliku maailmavaate e metafoori laienemine" - tõepoolest, mäherdune aabitsatarkus, lapski teab, et metafoori laienemine on kartesiaanlik maailmavaade!

    Khm-khm...

    Pardon, aga lapski teab, et "kartesiaanlik" on samavõrd ebamäärane ja kontekstitundlik adejktiiv nagu "kristlik" või "freudistlik", st nende kasutamine paarilauselises kommentaaris (eriti anonüümselt!) võib midagi öelda ainult sellele, kes neid sõnu tõepoolest terminina võtab, kuna on kohanud neid ainult ühes kontekstis.


    Karud ja lõvid? On see vihje teistele omailmadele? Erinevatele-aga-võrdsetele omailmadele? Kõik on kohastunud erinevalt aga võrdselt ja "ratsionaalne mõtlemine" on samavõrd vinge refleksioon kui mesikäpa metamõmin? Sama "objektiivne"?

    Muidugi võiks lihtsalt üleolevalt nähvata: ah, te lähtute ju lihtsalt demokraatlikule kõlblusprintsiibile allutatud epistemoloogiast[kõik vaatenurgad ja tunnetused on erinevad, aga võrdsed; inimesel, karul, lõvil...], millele olete näpuotsaga lisanud laiendatud meele teooriaid [extended mind].
    Mon dieu, eks turtsuge!

    Aga oleme ikka sõbrad edasi! :)

    VastaKustuta
  6. Nii hea, tehke veel! :)

    Vab., ei kavatsenud olla kuidagi üleolev.
    a) Lugesid ühe asja valesti -
    kartesiaanlik maailmavaade e kartesiaanlik metafoor:
    „Kogu 19. sajand allus Newtoni paradigma umbes niisugusele eeldusele: „Füüsikalist maailma kui tervikut tuleb seletada kui mehhaanilist süsteemi, millele mõjuvad mitmesugused jõud vastavalt Newtoni liikumisseaduste diktaadile”; kartesiaanlik programm 17. sajandil sisaldas printsiipi „Tühjust ei ole ning füüsikaline universum on üksainus suur mehhanism, kus kõik jõud esinevad liikumapaneva ajena.” (Chalmers, A. F. 1998 (1978). Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Tartu: Ilmamaa, lk 133 jj). tõen kuulun tõesti nende hulka, kes käsitlevad 'kartesiaanlikku' terminina. aitäh, et tähelepanu juhtisid, ei tulnud enne selle pealegi, et seda ka mitte-terminina võib kasutada. minu viga jälle.
    b) 'hic sunt leones' vanade kaartide valgetel laikudel + selline (Su silmis ilmselt sopakas, aga minu meelest maailma parim, või noh, kohe pärast 'Marsi kroonikaid' teine) ulmekas nagu 'Endymion' e siis sealt viide omakorda Keatsile; tundmatu ruum ohtliku paigana kui karude ja lõvide valdus, ulme'Endymionis' muide virtuaalruumi e interneti metsiku edasiarenduse kirjeldus. jälle kord vabandan, olen ennegi kogenud, et mu lugemus on teistest kummaliselt (halvas mõttes minu kahjuks) erinev - aga mitte vähem võrdne, eks? Ega Sinust ka just kerge ole teinekord aru saada, mõned sõnad on Sul ikka nii-i keerulised.

    Nupuvõte või vasaksirge?

    endiselt
    anokas nr 1

    VastaKustuta
  7. Tehnotasandi piiride taga elavate karude-lõvide korrutamine toimus mu mälu järgi pigem "Hyperioni languses".

    Selline määrava tähtsusega panus arutellu niisiis...

    Aga noh, kuna Mihkliga nõustumine on liiga igavaks läinud, siis vahelduse mõttes natuke Bourdieu'd:

    "On olemas üks asi, mis ühendab kõiki meie "modernseid" või "postmodernseid" filosoofe ka väljaspool neid lahutavaid konflikte, ja selleks on ülemäärane usk keele võimekusse. Tegemist on lector’ile tüüpilise illusiooniga, kes suudab pidada akadeemilist kommentaari poliitiliseks aktiks või tekstikriitikat vastupanuks, ja pidada revolutsioone sõnade tasandi radikaalseteks revolutsioonideks asjade tasandil." (Pascalian Meditations)

    ...hmh, kuigi ka see läheb teemast suuresti mööda. Aga miks küll teksti teine lõik mulle deja-vu'd tekitab. :P

    VastaKustuta
  8. [Kurjam, peab kommentaarid kuhugi mujale ära salvestama, enne kui need siis kleepida (2 korda järjest suutsin oma tiraadid ära kaotada, raisk)]

    0) Nagu Sa ilmsesti kuulnud oled, siis kõige kõvem argument igasuguses vaidluses (ka intellektuaalses) on küsida: "ja mis siis?".

    Nii, tähtsaim hingelt ära öeldud, püüan seekord teha lühidalt:

    1. Sinu märkus ("Teemast mööda") mulle oli naelapea pihta, kuna ütlesin seda sama ka oma kommentaaris. Järelikult oleks võinud selle ka kirjutamata jätta. Aga eks see ole õige, et isegi kui ma oleks väga püüdnud, siis poleks ma ilmselgelt Sinu teemale pihta saanud (igal jutuvestjal on oma tõemonopol - see oleks umbes nagu minna Bulgakoviga tema romaani üle vaidlema, et kuulge, siin panite küll nüüd mööda).

    2. TED on jah šõu ja väga hea šõu. Aga Deb Roy'le(MIT-i tublile kasvandikule) teed liiga. Ise oled triviaalne! (vastan Sulle Su oma relvaga, st ei püüagi mõista, ega seost otsida) Samas ei saa soovitamata jätta mõnd tema artiklit.

    3. Floridini Sa ilmselt ei jõudnu, aga tema kirjutised on selgelt teemas (päris mitmest otsast). Eriti kasulikuks võiks Sulle, arvestades asjaolusid, osutuda üks tema referatiivne kirjutis: http://plato.stanford.edu/entries/information-semantic/

    4. Informatsiooni mõistet kasutad hüplikult (defineeri või vähemasti viita, et millisest mõistemahust Sa lähtud). Shannon see ju olla ei saa, kuigi tema kommunikatsioonimudelit Sa seal justkui väänad (Shannoni "tehnilises" mõistes on info ja tema kvaliteet seotud kogu kommunikatsiooni ahelaga). Jutuvestjal pole muidugi mõisteid defineerida tarvis, aga olgem ausad, mees, kes kannatab originaalsusängi all, ei ole mingi jutuvestja. Pigem ikka tõsine kriitik, eksju. See kes vihkab, kui ollakse hämarad ja teemast mööda (eriti õudne, kui need on seotud lüürilisusega). Nõudkema siis ka endalt täpne olemist (muide, olen selgelt irooniline, kuna isiklikult ma ei hinda väga kõrgelt paduanalüütilist lähenemist, ent näen ikka ja jälle, kuidas Sa sellist lähenemist oma kriitikutelt ootad/eeldad).

    5. "Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad." -> see on väga huvitav postulaat (kõlab nagu nothingbut, isegi kui edasi lugeda :)). Mu poolt eelmises, teemast mööda postituses, viidatud artikkel püüab antud teemat natuke vähem nothingbutilikult käsitleda (nagu on püüdnud palju teised analüütiliste kalduvustega mõtlejad)

    6. "Arusaadavalt kasvab mõtete abtraktsusega koos võimatus neid analoogiliste vahenditega kommunikeerida .. " -> jah, toolilistust on tõepoolest raske joonistada, aga sellest on ka (tavaliselt) raske kirjutada (kodeerida kirjakeelde), nii et kommunikatsiooniahelas sisendmõtte kvaliteedid säiliksid. Milleks vastandada (Sinu postulaadi edastamisel pole sel justkui mingit tähtsust)? Ja veel, kas noodikiri pole ka mitte kirjakeelne (digitaalne?). Mis juhtub kui seda esitada?

    7. Sissejuhatus (sellist mõistet Sul ilmselt ei eksisteerigi) muu tekstiga üsna kaudselt seotud (alguses räägid inimese ja masina võrdlusest, hiljem kommunikatsioonist ja tagatipuks mõtlemisest). See on küpsuse märk vist :)

    Laupäevani!

    VastaKustuta
  9. Üüü... ma ei jaksa ju nii palju vastata!

    Kool, kui ütlen, et sõna on ainus digitaalne sisend, siis viitan sellele, et selline mõttevahetus nagu siin kommentaariumis praegu, on võimalik ainult sõnalisena.

    Mõttevahetus (või õigemini selle lohutu viljatus) Anon 1-ga on mõneski mõttes üpris illustratiivne - taustateadmised ja koodid on nii erinevad, et sisukas arutelu on üpris võimatu (vähemasti nii lühidalt! st liiasuse vaeguses); sisukuse saavutamiseks tuleks kõvasti koode sünkroniseerida (lugeda pikki üksteise tekste, uhada kõvasti liiasust jne).
    Nt viidet karudele-lõvidele pidasin viiteks teistele liikidele [ulmet pole ma tõepoolest eriti lugenud] ja nende kommunikatsiooniviisidele jne. Uexküll jne.
    Viidatud Chalmers on tore küll, aga ta pole jõudnud veel sellesse staadiumissegi, millele ma juba ennetavalt [Anon 1-le] vastasin. Kui Chalmers hakkab metafüüsikat ja epistemoloogiat naturaliseerima st klapitama teadusega, siis teadus, millega ta neid tunnetuslikke protsesse kooskõlastada püüab, on füüsika. Teisisõnu, ta tegeleb programmiga, mille ma tervikuna kõrvale jätan (olgu selle seesmine dialektika kuitahes virtuooslik). Õigupoolest on sama selle Floridiniga.
    Kui ütlen, et Chalmers pole veel jõudnud mingile tasemele, siis pean selle taseme all silmas arusaama, et tunnetuslike protsesside naturaliseerimisel tuleb pöörduda bioloogiasse, evolutsioonikäsitlustesse, vaadata organismi kujunemist nii fülogeneetilises kui ontogeneetilises plaanis, arvestada tunnetusprotsesside funktsioonidega jne.
    "Tasemele jõudma" võib kõlada hinnanguliselt... aga see on sellepärast, et olengi siin hinnanguline :D
    Kui keegi hakkab teadvust vms seletama uusima füüsikaga (kvantvärgeldused on hirmsasti popid), siis õigupoolest ei viisi enam kuulatagi...

    Unesnõiduja, äkki saadad mulle meilile selle artikli "Kartesiaanlikud kommunikatsioonikäsitlused ning nende
    ökoloogiline alternatiiv"? Saadaks Koolile edasi.
    (Kool, laupäeval tuleb seega piirduda teega, muidu läheb vaim tömbiks :)

    Unesnõiduja, see deja-vu tekitaja oli täitsa abiks, ilus asi alustamiseks. 'täh!

    VastaKustuta
  10. Mul õnnestus kah just umbes kaks lehekülge kommentaare ära kaotada... aga lühidalt kokku võetuna: see Information Philosophy sait on tore näide sellest, kuidas mõnede jaoks on informatsioonist saanud uus panteistlik jumal. Pealegi vaevalt et termodünaamikast, universumi immateriaalsest alusest ja (Floridi puhul) universumi ontoloogiast rääkimine antud teema jaoks väga kõnekas on. (Floridi artikkel, muide, on päris huvitav, ehkki sealtki paistab välja see õnnetu aga miskipärast levinud võimetus eristada väljendite "on" ja "kirjeldatav kui" vahel.)

    Enne otsisin välja paar vähe maisemat allikat ja vaatasin, mida arvatakse informatsiooni-mõistest bioloogias. Mõned tsitaadid mitte just kõige teisejärgulisematelt teadlastelt (juhul kui keegi autoriteedikaalu järele igatseb):

    ""Information talk" in biology, and the claim that biology "is, itself, an information technology", is on a par with the claim that the planets compute their orbits around the sun or that the economy computes an efficient distribution of goods and resources. It a way to talk about correlation that, in some cases, allows a useful application of the mathematical theory of communication and in others plays no theoretical role but merely reflects the current cultural prominence of information technology" (Peter Griffiths)

    "There is no clear technical notion of "information" in molecular biology. "Information"
    is little more than a metaphor that masquerades as a technical concept and leads to a misleading picture of the conceptual structure of molecular biology." (Sahotra Sarkar)

    "Whatever scientific interest cybernetics may once have had, it is no longer of anything but historical interest. Cybernetic information has little relevance to contemporary genetics or developmental biology." (Sahotra Sarkar)

    "There is nothing essentially "informational" about the role of being the vehicle of inheritance." (Peter Godfrey-Smith)

    Panin enne veel palju kirja, aga oma uue mõiste, "sõnasaaste", edendamise nimel loobun vabatahtlikult edasisest risustamisest.

    ...ja artikli võin ikka saata, ilmus ka Akadeemias kunagi, ehkki tuleb tunnistada, et mulle tuli vahepeal kriitikameel peale ja praegu ma mõtlen et see tekst on täielik saast.

    VastaKustuta
  11. on jah viljatu värk, ei võta mina külge midagi uut ega ka Sina, ega need kolmandadki. Kusjuures naljakas on, et mu esimene komm oli ajendatud ju pigem soovist takka kiita, ehk küll ka oma tillukese aruga veidi kehelda, ja just esitada kinnitusi ka hoopis teistsuguses taustsüsteemis. Füüsikaga ei kavatse mina küll maailma parandada, mõte oli pigem öelda, et mingid asjad on ajastule iseloomulikud, mitte aint ühele valdkonnale.
    Ilmselt olen lihtsalt kommunikatiivne hälvik. V reageerite teie, analüütikud, veidi paranoiliselt?
    aga kui tohib, siis 'nothingbutistliku' võtaksin oma kasutusse ka, ilusti kõlab.
    An No 1

    VastaKustuta
  12. Mõiste "nothingbutism" peaks olema Uku Masingu loodud. Vist kogumikus "Meil on lootust" (või "Keelest ja meelest"), lappasin praegu seda ja leidsin ühe teise huvitava koha:
    „Omaenda struktuuri mõistmine on vist peaaegu sama raske ülesanne kui mõnele galaktika elanikule tema galaktika täpne ruumajaline määramine ja selle kirjeldamine. Ta võib oletada, et tema kaasinimesed ning teised elusolendid on ehitatud taoliselt, kuid mitmekesidus on nii suur, et sellised oletused võivad talle ainult osutada teed iseenda mõistmisele. Vastupidine meetod – teha iseendast lähtudes järeldusi teiste kohta – on samuti rakendatav ainult tingimisi. Kuid on veel teisigi meetodeid.

    Nüüd tulevad takistused ja piirangud. Esiteks on keeled enamasti häälestatud reliktlootusele (omaniku ja omandi suhe on tegelikult üks ainus verbside) ning mõistmist ei saa seepärast adekvaatselt väljendada. Inimene suudab seda väljendada iseendalegi ainult abitult kogeledes, kuigi mõistetu paistab olevat selge ja lihtne. — Teiseks on mõistmine ise nii uus ja võõras toiming inimesele, et ta väsib kiiresti. Alguses on talle väga raske tahtlikult viia iseend mõistmisele, ta vajab ergutust väljaspoolt. Ta suudab alguses ainult mõne silmapilgu vältel, hämaruse ja valguse piirimaal, ärkveloleku ja uinumise vahel, liikuda teedetul maastikul, ...“ lk 152 (tasub edasi lugeda!)

    Esimene ots tsiteeritust sobib äris hästi selle isikupäraängi juurde, teine pool siia.
    "Mõistmine [on] ise nii uus ja võõras toiming inimesele, et ta väsib kiiresti".
    Tõsi :)


    Aga oleme ikka sõbrad edasi :)

    VastaKustuta
  13. Poksija on plõksija :)
    Vanusega ehk läheb üle ja tekib mingi tolerants.

    VastaKustuta
  14. :)
    Väike stereotüübipoiss tuli ära...
    Poksijad on plõksijad ja homod parema stiilitunnetusega, eks.
    Ja teine veel: noored on vähemtolerantsed.
    jeeš :)

    VastaKustuta