10. mai 2011

Kommunism, Caulfield, tänamatus, ei-, ei-, ei-

Nõukogulikus maailmakäsituses oldi järjekindlalt tõrjuv „ka ebaisikuliste vaenlaste, bioloogia ja iseärnis geneetika suhtes. Kogu nõukoguliku ajajärgu vältel oli inimese biologiseerimine surmapatt number üks: tungid ja alateadvus, mõistuspärasele põhjendusele allumatud, ei saanud nõukogulikku maailmapilti sulanduda. Kõige kohutavam oli muidugi geneetika; on pärilikkus tõepoolest arengu oluline määraja, siis ei saa inimese olenematusest enam juttugi olla. Isegi praegu veel põhjustab geneetika säärast hirmu, et uute avastuste tutvustusele järgneb tingimata täiendus: väga palju on siiski ka meie endi teha.
       Üldistav kokkuvõte oleks seega: Nõukogude Liidus taheti inimest vaimselt uuendada; siht seisnes selle teostamises, mida varasemate aegade õpetajad olid kõigest soovinud. Mõnigi kord on seda soovi väljendatud sententsliku lühidusega; kui näiteks Konfutsius püstitas nõude, et kõike, igapäevased pisitoimingud kaasa arvatud, tehakse aukartusega, siis sedagi saaks tõlgendada soovina inimest vaimselt uuendada. Missugune võiks olla inimene, kes kõike ja kõiki respekteeerib? Eks ikka selline, kelle elupäevi täidab esmajoones tänutunne. Inimene, kes oma pisitoiminguid sooritab aukartusega, on teadlik siinse maailma ilust ja sellestki, missugust õnne siinse kauniduse nägemine tähendab. Lühidalt: tegemist on läbinisti vaimsustunud, s.t. jumaliku inimesega.
       Teine, veelgi tuntum sentents: „ilu päästab maailma“ (Dostojevski). Muidugi päästab, kuid alles teatud tingimuste täitumisel. Suutlikkus näha ilu oleneb meie hingeseisundist; armastavale inimesele ilmub kõik ilusana, säärased aga, kes kõike näevad ilusana, ei põhjusta midagi halba: niisiis osutub maailm päästetuks, kui inimesed on täidetud armastuse s.t. jumalikkusega.
Retsept kõlab niisiis rohkem kui lihtsalt: täita inimesed positiivse elutundega! Lõpuks peab igaüks seda ise tegema ja seepärast kerkib küsimus, missugustest varudest ta hakkab elurõõmu ammutama? Siin on punkt, mis ühiskonna teaduslikke uuendajaid lahutab varasematest „idealistidest“: nood ju ei vaevunud küsimust positiivsete emotsioonide lähtest meeldegi tuletama. Marksistid seevastu teadsid: ühiskond, mis on kujundatud nii kauniks ja õiglaseks, et selle liikmete petmine ja ekspluateerimine osutub välistatuks, muutub rõõmude ammendamatuks allikaks.“ (Ilmar Vene „Üldistamise üksildus“, Looming nr 10, 2010)

Dostojevski küsib, mis saaks inimestest, kui neile langeksid äkki kõik teaduslikud teadmised kaela ja vastab: „Jah, muidugi satuksid nad esialgu vaimustusse[...], nad tormaksid avastusi tundma õppima (see aga võtaks aega); nad tunneksid endid korraga nii-öelda õnnekülluses olevat, uppumas materiaalsetesse hüvedesse; võib-olla nad käiksid või lendaksid õhus, kataksid tohutuid vahemaid kümme korda kiiremini kui praegu raudteel, nad saaksid muinasjutulisi põllusaakse, looksid võib-olla keemiliselt organisme ja inimese kohta tuleks kolm naela loomaliha, nagu unistavad vene sotsialistid, — ühesõnaga: söö, joo ja tunne elust mõnu! „Nüüd,“ pistaksid kõik filantroobid kisama, „nüüd, kus inimene on kindlustatud, nüüd ta ilmutab end! Ei ole enam materiaalset puudust, ei ole enam kurnavat „keskkonda“, mis oli kõikide pahede põhjuseks, nüüd muutub inimene kauniks ja õiglaseks! Ei ole enam lakkamatut tööd, et endal kuidagiviisi elu sees hoida, ja kõik tegelevad nüüd ülevama sfääriga, sügavate mõtetega, üleüldiste nähtustega. Nüüd, alles nüüd on saabunud ülevam elu!“ [...]Kuid vaevalt jätkuks seda vaimustust üheksainsakski sugupõlveks! Inimesed märkaksid korraga, et neil ei ole enam elu, ei ole vaimuvabadust, ei ole tahet ega isiksust, et keegi on neilt korraga kõik selle ära varastanud; et inimese nägu on kadunud ja tekkinud orja loomalik kuju, elaja kuju üksnes selle erinevusega, et elajas ei tea, et ta on elajas, inimene aga saaks aru, et ta on elajaks muutunud. Ja inimkond roiskuks; inimesed kattuksid paisetega ja hammustaksid piineldes oma keelt, nähes, et leiva eest, „leivaks muudetud kivide“ eest on neilt elu ära võetud. Inimesed mõistaksid, et tegevusetus ei ole õnn, et ilma tööta kustub mõte, et oma ligimest ei saa armastada, kui talle tööd ohvriks ei tooda, et madal on muidusaajana elada ja et    õ n n    e i    s e i s n e   m i t t e    õ n n e s,   v a i d   ü k s n e s   t e m a   s a a v u t a m i s e s.  Saabub igavus ja igatsus: kõik on tehtud ja midagi pole enam teha, kõik on teada ja midagi pole enam teada saada. Tekiks hulganisti enesetapjaid [...]“.

Dostojevski „Holden Caulfield“ — põrandaalune — on oma enesevaatluses olnud loomulikult kõige kaugemale ulatuv, kõige refleksiivsem ja eneseteadlikum (ja täiesti loomulik, et toonane tsensuur lõikas kõnealuselt teoselt kolmanda osa ära — Dostojevski väljapakutud positiivne programm ei saanud valitseva materialistlik-sotsialistliku peavooluga kuidagi ühilduda. Ega suurt ka praegusega).
„„Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin ma diivani juurde, langesin sellele kummuli ja ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas.“ See murdumine oli toimunud vahetult pärast seda, kui ta on prostituut Liza kallanud üle võimsa moraalikõnega. See kõne toimub mõneti üpris sarnaselt psühholoogiliselt positsioonilt, kust kõneleb ka Salingeri kangelane. Ja tema paljud tänapäevased analoogiad.
Kui väljenduda napisõnalisimalt, siis võiks öelda, et Salingeri „Kuristik rukkis“ on tänamatuse romaan, ühe psühholoogilise ummiktee kirjanduslik õilistus. See psühholoogiline ummiktee või seisund on ühesõnaliselt patt. Patt siis mitte kui (kellegi esitatud) süüdistus, vaid kui antus, seisund (sobib ka määratlus "eksistentsiaalne luhtumine"). Omadused, mida Ilmar Vene ülaltoodud tsitaadis resümeeris — tänulikkus ja sel viisil määratletud armatsus —, on Holdenile täiesti võõrad.
Holden tahab olla püüdja rukkis st HEA, aga ilma vaeva nägemata. Seda psühholoogilist seisundit kohtab uuemas (ja oeh, mitte ainult) kirjanduses päris palju. 

„noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“ kirjutab Dostojevski.
      Siin kohtab ehk lakoonilisemalt motiivi, millele toetuvad rõhutatult (aga erineva eksplitsiitsusega) ka Thomas Mann,  Nietzsche, Musil jt. Kangelaslikkus on ainult kestvuses, oma eluristi ära kandmises (selles aspektis — elukohustuse vankumatu järgimine meeletu surmatungi kiuste — võib sugulastada isegi Manni ja Masingut!), „isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu!“ Täpne.

Holden on kärsitu ja laisk, ta ei viitsi õppida, elu vaeva kanda, ta arvab, et tema PUHAS TAHE on piisav (kui mitte rohkemgi) VÄÄRTUS, mis tõstab  ta teistest kõrgemale, ta arvab, et temas pesitsev soov — olla ühe näpuliigutusega kangelane ja elupäästja  — õilistab kõik praktikad (õigemini nende olematuse), et pelgalt see soov (ilus ja idealistlik, eks) on küllaldane.

„Nietzsche on enda meelest tahtmise geenius. Ta ongi ennast, kõik selle, mis tema kompleksi või kaanonisse kuulub, suurel määral välja tahtnud. Ja see inspireerib meeletult järgi tegema. Sest kas pole kõikides maailma gümnaasiumide lõpuklassides auahneid noorukeid, kes heietavad maailmavallutamise plaane, aga kel esijalgu ei paista kuidagi õnnestuvat jalga trepi esimesele astmele saada? Ja seal tuleb N, kes ütleb, et polegi tarvis katsetada poliitika, ajakirjanduse, äri või millegi muuga, sest too kõik on tühine ja pehkinud ersats. Milleks kaudtee, kui saab lõigata tribüünile? Tuleb ainult uskuda, et ollakse teistest parem“  kirjutab Mihkel Mutt.

    Vast ikka rohkem Holden, kui Nietzsche. Nietzschel on mõnes lauses lausa mitu koma ja see on enamikele tänapäeva täiskasvanutelegi liig mis liig (eriti lehelugejale, nagu toimetajad on mulle korduvalt mõista andnud). Kui Holdengi, sest võib arvata, et raamatu „Kuristik rukkis“ populaarsus ole paljus tingitud sellest, et tabas ajavaimu ja ka artikuleeris teatavat psühholoogilist seisundit, mis heaoluühiskonna teismeealistel üsna sage, ning selle elutunde (taas)sõnastuseks pole žanri tähtteose tundmine kaugeltki vajalik.

Birk Rohelennu tegelastele tundub maailm tülgastuseni kole st dostojevskilikult maailma päästvast ilutajust kaugel eemal. Võrdlesin tema elutunnet Sartre’i „Iivelduse“ omaga. Sartre tunnistas oma sümpaatiat kommunismile avalikult, samuti jälestas oma minevikku, mistahes pärilikkust, mis sisaldab ka siis oma pärilikkust vanematest, teisisõnu  — tänamatus. Kristlikule elutundele on ikka olnud omane tajuda elu võlgnevusena (loomulikult mitte ainult kristlusele; Jaapani puhul rõhutati seda hiljutise maavärinajärgse tsiviliseerituse esiletoomisel korduvalt), seega ka tänutundes. Sartre ütleb sellest printsipiaalselt lahti ja leiab end tülgastuses. Nn intellektuaalide apostel Paul Tillich tervitas seetõttu Sartre’i „Iiveldust“ hõisates — kui inimesed näevad, kuhu viib sartre’ilik inimkäsitlus, ütlevad nad sellest õlgu väristades lahti. Tillich paraku ülehindas üsna rängalt inimese intellekti. Demokratiseerumisprotsess jätkus ja jätkub ja see tähendab paratamatult mõistuse osakaalu vähenemist käitumise reguleerimisel, sest mõistus on äärmiselt ebademokraatlik institutsioon ning ühiskonnas, mis hindab üle kõige iga indiviidi vabadust (st liberaalne demokraatia), ei saa nii tülika ja harjumatu organiga enesejuhtimise määr kuigi kõrge olla (toetuda tavadele, harjumustele, taju- ja suguorganitele, matkimisele jms on  isendi kui psühhofüüslise terviku seisukohalt pea alati ökonoomsem).
Äratundmine, et mõistus, mis reguleeriks käitumist, ei pea sugugi enda oma olema, ulatub üldise mälu kaugusele. Ei arvanud ju Platon, et kõik peaksid ta ideaalriigis filosoofid olema — piisab valitsevast ladvikust. Reformatsioonist-romantismist peale on selle vastu üha enam tõrkuma hakatud, isiklikkus on saanud nii suureks väärtuseks, et oma lollus tundub kõhklematult suurem väärtus kui „võõras“ tarkus. Hoidku jumal veel päranduseks saadud tarkuse eest!

[Muide, aeg-ajalt võib kohata kõhedusttekitavat ilmingut, et mingi väite isiklikkust peetaksegi selle väärtuslikuimaks omaduseks - kõrgeim võimalik tõde on indiviidi arvamus (ja selle kahtluse alla seadmine on korraga nii epistemoloogiline kui moraalne fopaa). Mikk Pärnits kommenteerib mu arvustust: "igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud" (selle arvamuse hinnangulisus ei jäta kahtlust). Meenub ka teine sama kategooria vennike Roone Roost, kes Terevisioonis oma asja tutvustades tõi näite, et ta kirjandusõpetaja oli tal kirjandit parandades midagi sisulist parandanud ning sellega tema koolipõlastuse demonsteerimine piirduski st konkretiseerimine oleks olnud ajaraisk, sest tema arvamuse kritiseerimine on juba iseenesest vale. Olen sellist moraalselt solvatud teismelise protesti ka ise (füüsikaõpetajana!) kogenud : "Kuidas minu arvamus saab vale olla?" Olin läbikriipsutanud lause "Minu arvatses on see selle pärast, et väiksemad kehad ei kuku suuremate peale." Küsimuseks oli, et miks ei kuku Kuu Maale.]

Kui kristlus käsitas elu võlgnevusena, mida tuleb siinpoolsuses osalt lunastada, siis selle aspekti ilmalik teisend ilmneb vastupidisena – nii kui inimene sünnib, on tal hunnik õigusi ehk nõudmisi st maailm on hoopis talle võlgu [selle protsessi loomulik etapp on idee eksistentsi kui teene tasustamisest maises vääringus ehk palk eksisteerimse eest (mille juhuslikult just rohelised ehk kõige rohkem maisusele keskendunud erakond nüüd ka kodanikupalgana on välja pakkunud)]. Sellele lisandub oluline psühholoogiline aspekt – riigile on võimatu olla tänulik.

Eakas teismeline Andres Mähar alustab oma kuulsat Käi-perse-tiraadi:
Ma tahan
ma nõuan
 see mina siin

Täpne algus. See MINA siin TAHAB ja NÕUAB. Just-just. Kellel tuleks mõttessegi tõsta käsi, vaikselt köhatada ja argsi küsida: „Vabandage, härra, aga mille nimel või alusel Te nõuate?“
Pealegi on tegu emotsiooniga, õiglaselt (oo, kahtlemata õiglaselt! Sest kuidas üldse saakski minu viha olla ebaõiglane?!) pahandunud emotsioonipurskega! Kes söandaks vaidlustada emotsiooni?! Indiviidi solvatud tahte purset?
Siis laob Mähar kõik letti, mis talle ei meeldi, esteetiliselt, moraalselt jne.

Väga hollywoodlik — emotsioonipurse on midagi positiivset ja tervitatavat. „Kurat, nüüd aitab!“
Emotsioon kui väärtus, eks.

„Pühendan selle raamatu Holden Caulfieldile ja kõigile teistele õnnetutele hingedele, kel mingigi tundlikkus ja tunnetusvõime säilinud on“.

Kalevi Kull ütles kord, et see oli vist pärast „Kuristikku rukkis“ kui emotsiooniga puusalt tulistamine kuidagi aktsepteeritavaks muutus. 

LMV toob esile tundlikkuse kui väärtuse. Ühes kommentaariumis lisab: „Ma tõesti tahaksin, et katsutaks mõista (aga mitte h u k k a mõista) neid noori, kel tegelikult ju nii ilusad ja õiged ideaalid on, mis sest, et noorusliku mässumeelsuse teine külg on ahastus, tupikutunne ja sügav hingeline ärevus“.

Usk, et inimese ideaalid (ja tahte puhtus), on lunastava-õigustava toimega või lausa väärtus, on kristlik relikt ning kui tulla kõnealuse raamatu ühe olulisema teema juurde – ökoloogilise kriisi juurde, siis lausa ohtlik atavism. Kas siis BP tahtis Mehhiko lahte naftat lasta? Ei, kindlasti mitte. (Kas on üldse keegi, kes tahab reostada?) Aga see ei loe. Ökoloogiline ideoloogi taotleb (või vähemasti peaks) olla läbinisti siinpoolne – see maailm on ainus, mis meil on, ja seda ei tohi ära lagastada. Kas taheti lagastada või ei tahetud lagastada, teadmatusest või ahnusest jne — sel pole tähtsust.
Palve neid noori mitte hukka mõista, tugineb veendumusele tahte olulisusest. Õigupoolest see on palve, et neisse suhtutaks armastava Jumal-Isa kombel, nagu see, kes näeb, et tegelikult tahavad nad õigeid ja ilusaid asju ja just see on määrav, mitte tulemused. Rangelt ilmalik ja ökoloogiline maailmapilt oleks üpris vastupidine: loeb ainult väline (st keskkonnamõju) ning sisemonoloogid, refleksioonid, ideaalid, see, miks nad on ahastuses ja kõik muu, mis neid praktikaid saadab, on täiesti teisejärguline.

Ka see on tabav, et ideaali väärtust kinnitatakse selle ilule osutamisega.

Isaiah Berlin kirjutab: „Idealism (sõna, mis on omandanud oma nüüdisaegse tähenduse eranditult seoses kõnealuse ideede revolutsiooniga [~romantismi esilekerkimine — M.K.]), mida enne kaheksateistkümnendat sajandit peeti liigutavaks, aga lapsikuvõitu ja naeruväärseks näitajaks ja mis kuidagi ei kannatanud välja võrdlust praktilise kaine meelega, omandas üheksateistkümnenda sajandi alguses absoluutse väärtuse, mida me tänini tunnistame: öelda inimese kohta, et ta on idealist, tähendab seda, et kui tema eesmärgid tunduvadki meile absurdsed või koguni peletavad, aga tema käitumine on omakasupüüdmatu ning ta on valmis ennast põhimõtte nimel ja oma esmaseid materiaalseid huvisid mikski pidamata ohvriks tooma, siis me peame teda sügava austuse vääriliseks.“

Üks süvaökoloogia teese on: teadust on vaja tunda, et osata loodust mitte muuta.

Ei aita siin ka põhjalikud persesaatmised ja ilusad ideaalid. Aineringeid laulupidude, inimkettide, vms emotsioneerimiste ja kollektiivste meeleliigutustega ei muuda. „Elu andagi on kerge, see on kõigest vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk!“

Aga kui mugav on üks üldõilistav emotsioonipuhang aastaid vältava harimise ja eluviisi muutuste kõrval!

Revolutsiooni usk: peksame kõik segi, küll siis asi ise laheneb. (Dos.)



LMV raamatus kordub sageli motiiv: meilt on röövitud see ja see (NB! tegu on koolinoortega). Irooniline on, et ennast peetakse anarhistideks ehk omandi eitajateks. Ometi saab midagi röövida vaid omajatelt st nad peavad end sündinud omajateks, või pigem loomult omajateks, sest juba sündinuna on ühiskond neile võlgu. See on tänulikkus miinusmärgiga — ja oi kui halb neil on olla!


*

Skvottimine, mis on samuti üks LMV raamatu teema, sobib antud meelsusega imehästi. Eitame omandit, et võtta endale omand (mugavalt, ilma vaeva nägemata).
 
„Inimesed on  sünnilt võrdsed“  — kõlab pärilikkust eitav kõlbeline postulaat. Või siiski täpsustatult: „Inimesed peavad olema sünnilt võrdsed! Ja kui ei ole, siis teeme jõuga! (Epi)geneetilise pärandumise-pärilikkusega on praegu mõningaid komplikatsioone, aga varanduslik pärandumine läks esmalt ning mingu üha uuesti! Häda end üles töödanud indiviidile, kes tahab oma last teistest kõrgemale upitada[nt eliitkooli, eks]! Iga indiviid alustagu nullist! Kõik peavad olema sünnilt võrdsed!“ (See pole kaugeltki ainus punkt, kus ilmalikustuv kristlus paljunemise vastu sõdib)
 

Kõige paremini oleks LMV raamatu gängile mõjunud üks kainestav rasedus. Ökoloogiline ideoloogia on sihitud kestvusele, tsüklilisusele, jätkuvusele. Neil kangelaslikel mässajatel, kes ukse pauguga kinni löövad ja pea kuklas (NB!)demonstratiivselt ühiskonnast eemale jalutavad, on juba alates Thoreau’st üks fundamentaalne viga — nende mudelid ei ole kestlikud. Inimene eraldub kõige sõltumatumas ja iseseisvamas ontogeneesifaasis ning kuulutab siis kangelaslikult, et kõik peaksid nii tegema. Vanuritest rinnalapseni, jah? Kui suur on vähim terviklik kooslus, mis oleks öko st indiviidiüleselt kestlik? Kas ühiskond peaks in corpore kodust ära jooksma (Thoreau, Caulfield, LMV tegelased)?


----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------


LMV vaatab õiges suunas. Loodetavast jätkub ka visadust ja entusiasmi. Teatraal (Mähar), kes peab oma põlguseväljendust ja persesaatmist teeneks ühiskonnale, panustab mõistagi emotsioonile ja karjub: „sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, VIHANE!“

Ei peaks. Nooruse värskusel ja energilisusel on ka positiivne, konstruktiivne versioon. See on entusiasm.
Sa peaksid olema entusiastlik, pühenduv, töökas ja entusiastlik. ENTUSIASTLIK!



42 kommentaari:

  1. Iseenesest on väga tänuväärne, et sa vähemalt püüad kahte niivõrd erinevat nähtust, nagu maa ja selle valitsemine, omavahel ühendada. See ökovärk on ju nii riiklikul kui ka indiviidi tasandil valdavalt pelgaks pseudotäitematerjaliks. See on nagu sammal, mida "ökod" oma vastremonditud palkmajade makrofleksiga täislastud palgivahedesse suravad, et paremini tuult kinni peaks. Seda tehakse vaid juhul, kui alusressurrsse piisavalt käes on. Kui aga ei ole, siis langeb see, paljuski sarnaselt kultuuriga, kohe kõne alt välja. Sama ka riigi tasandil - just ju määratleti mets kui esmalt tuluallikas ja teisalt tööhõive vahend ja mets oma iseolemises on lihtsalt mingi kõrvaline kaasnähtus, mis "pärisellu" tegelikult ei mahu (või kui siis ainult sobilik eelarvepositsiooni korral).

    Sa ütled, et LMV vaatab õiges suunas, aga ma ei oleks selles nii kindel. Tema hala ja virin käivad ju ikkagi täpselt samasuguste bioloogiast otsekui kõrgemalseisvate nähtuste kohta, ja see ökofaktor on lihtsalt parasjagu kättesattunud malakas millega (oma) vanemaid peksta. See malakas võiks olla vabalt ka midagi muud. Oluline on see, et tegemist on mittesihipärase kasutusega ja seetõttu on olukord selline, et LMV võib küll juhuslikult parasjagu õiges suunas vaadata, aga ega ta midagi küll ei näe...

    Ja viimaks, sa kirjutas, et "Kui suur on vähim terviklik kooslus, mis oleks öko st indiviidiüleselt kestlik?" Esiteks tundub, et sa ajad siin koosluse ja populatsiooni mõiste omavahel sassi. Aga teiseks, see öko st indiviidiülene kestlikkus on ju täpselt see sama antibioloogiline ideoloogia, mida sa ise tambid. Looduses ei ole mitte mingit indiviidiülesust. Selleks on võimeline ainult inimene. Ükski organism ei tee mitte midagi sellist, mis vähendaks tõenäosust oma geene edasi kanda. Olemaks omakasupüüdmatu siis. Ja ega inimeselgi see väga hästi välja ei tule (eriti kui geneetika asemel omakasupüüdlikkust memeetika seisukohast käsitleda). Ja nagu vana hea kristlus meile jutustab, siis omakasupüüdlikud ehk sisuliselt antibioloogilised teod tühistavad lepingu kuradiga. Aga ma parem ei hakka sinna minema...

    VastaKustuta
  2. Eelviimases reas siis ikka omakasupüüdmatud teod.

    VastaKustuta
  3. Tere, klm!

    LMV õige suuna all pean silmas positsioneerumist teiste tema põlvkonna kirjandusse tulijatega. Ta ei taha end Kirjandusena kehtestada a la Tammsaare on surnud, klassikud ei kõneta, Mina olen nüüd Kirjandus, jne.
    Ta ei vaata oma naba ega peeglit, mis on selles kaalukategoorias juba pagana hea saavutus. Aga see selleks.


    "Inimene on kõigi asjade mõõt!", võib hüüda end eufooriliselt arengu tipuks ja jumalaks kuulutades, aga ka epistemoloogilise klaustrofoobiaängiga hääles. Metsa iseolemuslikku väärtust ei anna ju kuidagi inimüleselt, loodusteaduslikult tuvastada. Sellest lihtsalt purgist välja ei pääse. Öelda, et igal olendil/liigil/diversiteedil vms on väärtus iseeneses, on ikkagi žest, NB! inimese tehtud žest.
    Kui aga inimese, diversiteedi vms säilimine tunnistada oluliseks väärtuseks, siis saab ratsionaalselt näidata teatavate praktikate vastuolu nende väärtustega. Looduse vahendlikkusest ei pääse, olgu selle säilimine kasvõi inimese hingerahu tagamise vahendiks.
    Ja ega keegi ju inimesega pahanda (peale inimese), kui planeet ära lagastatakse ;)

    Sõna "kooslus" kasutasin siin jah üsna vabalt st mitteterminoloogiliselt.
    Aga neodarvinismi(geen kui selektsiooniüksus),saati memeetikat!, ma siin küll kuigi tulemuslikuks lähenemiseks pea (õigupoolest on Toomas Pauli viimased raamatud neodarvinismi, täpsemini selle kultuuri ekstrapoleerimise, tõhusaim kriitika).

    VastaKustuta
  4. Metsa ja mistahes teiste ökosüsteemide inimülesed väärtused on juba ammu loodusteaduslikult tõestatud. Diversiteedi ja ökosüsteemis toimuvate protsesside tõhusust tõestas näiteks Vitousek; rääkimata aineringete mõjutamisest, mulla ja niiskuse paigalhoidmisest. Need kõik on väärtused, mille väärtuslikkus pole pelk žest vaid objektiivne (ja vajadusel antropotsentrismist vaba) hinnang. Loomulikult kasutab inimene loodust vahendina, kuid selle teadliku ärakasutamise juures võiks ju ikkagi teadvustada, et mets näiteks ei ole eelkõige tuluallikas ja võimalus tööhõivet tõsta. Millegi sellise teadvustamine oleks kahtlemata žest, kuid sellest võiks ajapikku saada midagi enamat kui tühi sõnakõlks. Näiteks, et inimesed hakkaksid hoomama, et meid ümbritsev keskkond ja selle hüved, mida nii iseenesestmõistetavalt võetakse ei ole jumala armust antud ja piiramatutes kogustes.

    Ma pole neid Pauli asju veel lugenud, kuna maakeelsed raamatud jäävad mulle hetkel üsna kättesaamatutesse kaugustesse. Ent nii umbes kuu aja pärast peaks Varrakul ilmuma Dennetti Darwini ohtlik idee ja see veenis mind päris edukalt darvinistliku lähenemisnurga pädevuses. Vähemalt mingites olukordades.

    Ja mis LMVd puudutab, siis minu jaoks oligi kogu tema raamat sisuliselt tema naba kirjeldus. Ja see, et ta pole teisi nabasid eelnevalt lugenud ja ei oska/saa seepärast end nendega võrrelda ega nende suhtes positsioneerida ei tundu mulle põhjusena, miks teda seepärast kuidagi kõrgemalt hinnata. Taoline positsioneerimine on mu meelest nagu maitseaine - ilma selleta jääb üks kaasaegne kirjanduslik tekst ikka nagu tiba magedaks, aga samas ülesoolamine on veelgi hullem tendents. Tõsi, oma viimaste aastate geograafilisest perifeersusest tingituna pole ma uusimat noortekirjandust väga palju lugenud.

    VastaKustuta
  5. Loodusteaduslikult ei saa ometi väärtusi tuvastada!(Hume'i giljotiin).
    Siin räägime üksteisest arvatavasti pisut mööda. Loodusteaduslikult saab teha kindlaks, nt millistel juhtudel ökosüsteem veel toimib/säilib. Aga seda, kas ökosüsteemi säilimine hea st väärtus on, loodusteadus ju öelda ei saa (iga väärus saab tugineda ainult teisele väärtusele). Loodusteadus on põhimõtteliselt väärtusvaba.

    Dennettit mainisin ma ka põgusalt Toomas Paulist kirjutades:
    "ka teise suure dogmaatiku, kelle suurus ei ole mõtlemises, vaid enamvähem ühe ainsa idee andunud varieerimises,— Daniel Dennetti — sõge fanaatilisus jääb evangeelsetest nootidest hoolimata samuti Vana Testamendi prohvetite vaimus kõuekõminaks, siis TP-l hakkab siin vilkuma juba kainus ja pilge: kui Dennetti darvinism on ta enda sõnutsi ideede universaalne hape, mis „söövitab läbi praktiliselt kõik traditsioonilised mõisted ja jätab endast maha radikaalselt muutunud maailmapildi“, siis TP osutab siin Henry Plotkinile viidates enesestmõistetavale järeldusele, et nii kange hape ei söövita läbi mitte ainult iga pudelit, milles teda hoida võiks, vaid reageerib ka endaga: ka “teadusetegemine käib universaaldarvinismi algoritmi järgi, s.t uued teooriad sugenevad juhuslikest hälvetest [ja] teadustegemise protseduurireeglid “ei vaja mingit mõistust” ja teaduslikel teooriatel ei ole mingit muud sihti ega teist eesmärki kui ellu jääda ja paljuneda”.
    Difficile est satiram non scribere — raske on mitte satiiri kirjutada, ohkab TP koos Iuvenalisega. „Pruugib asju välja öelda nii, nagu nad on, ja juba ongi tegu salvava satiiriga“."
    (http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/04/katse-kirjutada-toomas-paulist.html)

    VastaKustuta
  6. Njah,Dennetti, Dawkinsi jmt neodarvinistliku co kriitikat on küll väga raske lühidalt kokkuvõtta. Ehk lühimalt: nad teevad teatava biheiviorismi laadse liialduse (vt anekdoot Pauli teksis). Meetod, mida kasutatakse, on sündinud sellest, et jäetakse kõrvale fenomenoloogia,subjektiivsus jmt, aga siis ( justkui unustatakse see lähtepunkt, meetodi sünnitingimused ära ja) üritatakse seletada siiski kõike sh seda, mis alguses kõrvale jäeti.
    Auto peatatakse ning ronitakse välja, et saaks paremini vaadata, kuidas auto sõidab ( ja mis tunne seal sees on olla) vmt.
    Loomulikult on nii suuri koolkondade lahknemisi (Dennettil on hunnik järgijaid ja hunnik leppimatuid kriitikuid) üpris lootusetu rahuldavalt selgitada.

    VastaKustuta
  7. Või et loodusteaduslikult ei saa väärtusi tuvastada? Mul on nagu kuidagi täpselt vastupidine arusaam ikka olnud. Loodusteadused on valdavalt täppisteadused, st et nende alusmetoodikaks on mistahes asjade/nähtuste mõõtmine ja kvantifitseerimine, aga mõõta ja võrrelda saab omavahel ju vaid väärtusi. Aga ok, sa pidasid silmas neid teisi väärtusi (et miski on hea või halb). No mulle igatahes tundub, et mingisugused väärtuslikkuse implikatsioonid on loodusteadustes siiski olemas. Näiteks see nn pannkoogimaitse metafoor. Sa segad omavahel kokku muna, piima, vee, jahu ja maitseained ja saad tulemuseks pannkoogimaitse, mida nende algsete koostisosade maitsed iseenesest ei tohiks ju kokku anda. Ühesõnaga, üks ökoloogiline kooslus või ökosüsteem ei ole nullsummamäng; 1+1>2 vms. Ja kas see siis pole väärtus? Kuigi vist pigem tõesti ei ole, kuna ma isegi kippusin seda kohe kvantitatiivselt iseloomustama. See, et üks ja üks annavad kokku üle kahe pole vist tõesti ei hea ega halb, või kui siis ainult matemaatiõpetaja seisukohalt.

    Hume'i giljotiin käib, nagu Hume ise kirjutab "In every system of morality, which I have hitherto met with..." ehk siis moraalil põhinevate süsteemide kohta. Aga kas loodusteadused on ikka sellised süsteemid? Olles ise loodusteadlane, mulle küll tundub, et moraalsust rakendatakse üksnes metoodika teatud aspektides (a la et ei tehta inimkatseid), omavahelisel kommunikeerumisel jne, kuid igasugune moraaliküsimus jääb siiski teaduse sisulistes asjades täielikult kõrvale. Loodusteaduslikud tulemused on vabad heast ja halvast. Tuumapomm ju leiutati jne. Seega juhul kui loodusteadused ei ole väärtuspõhised ehk moraalsed süsteemid, ei saa ju seal ka Hume'i giljotiin kehtida.

    Mis puudutab Dennettisse, siis see sinu poolt välja töödud lõik TPauli kirjutisest tundub tiba lahmimisena. Dennetti universaalne hape on ju ideaal, mistõttu tundub see Plotkini poolne viide enesestmõistetavusele kuidagi kohatu. Ideaalidel ju pole paratamatusi, kui välja jätta see, et neid ei saa paratamatult olemas olla. Rääkimata sellest, et universaalne hape on ju üksnes metafoor. Dennett kirjutab ikka pigem tendentslikkusest, mitte absoluudist, või vähemalt mulle jäi Darwini ohtlikust ideest just selline mulje. Sest ega ta ju ei eita geenitriivi ja muude looduslikul valikul mittepõhinevate evolutsioonimehhanismi eksisteerimist.

    Ent darvinism tuli ju üldse sisse seal, kus sa küsisid, et "Kui suur on vähim terviklik kooslus, mis oleks öko st indiviidiüleselt kestlik?" Ja ma osutasin rühmavaliku kontseptsiooni paikapidamatusele. Ning ma arvan, et Dennetti universaalne hape siiski kehtib selle koha pealt siiski ka inimese (kui kõige mõõdu) puhul. Inimene võib omada küll teatud kõrgemaid sfääre (kultuur jne), millest universaalne hape pole läbi tunginud (mul puudub selles osas väljakujunenud seisukoht), kuid inimese paljunemine käib ikkagi bioloogilise evolutsiooni mehhanismide abil. Olgugi, et paljud paljunemismustrid näivad esmapilgul evolutsioonile täiesti diametraalselt vastanduvad. A la kantakse nullprille, mis saadab ju põhimõtteluselt sõnumit selle kohta, et inime on nõrk. Ent samas on see ju täiesti mõistetav, miks seda tehakse - nii pidavat targem välja nägema jne - ja seega on nullprillide kandmine oma üdini kultuurilisest kontekstist hoolimata ju universaalsest happest täielikult läbi vettinud.

    VastaKustuta
  8. Kirjutan ehk varsti midagi pikemaltki, tõstatatud teema on väga huvitav, aga enne tahaks kommenteerida Dennettit. "Ohtliku idee" näol on tegemist erialateadlaste poolt suuresti mitteaktsepteeritud, selgete fanatismi ilmingutega tekstiga, mida on väga põhjalikult lahatud. Dennett on evangelist, kes on saanud valgustuse ja nüüd kuulutab seda ja näeb oma personaalhaamrit nüüd kõikjal. Üks parimaid kommentaare on see: http://philosophyofscience.net/dennett/index.html

    Paberi peal on tegemist küll üsna pika tekstiga, 51 lk, mis on tähelepanupuudusega blogiühiskonna jaoks muidugi lõpmatupikk...

    Memeetika aga on üldse puhas pseudoteadus:

    1: http://cfpm.org/jom-emit/2005/vol9/edmonds_b.html

    2: http://ut-ee.academia.edu/SilverRattasepp/Papers/173830/Konelda_kultuurist_evolutsioonilistes_terminites

    VastaKustuta
  9. Pagan, see lingitud Swensoni tekst on poolik. Täisversiooni pdf-ina saab siit: http://www.mediafire.com/?300xa5bwg0fx3vy

    VastaKustuta
  10. Oot, milliseid erialateadlasi siin nüüd silmas on peetud? Evolutsioonilise bioloogia seisukohalt ei saa nüüd küll öelda, et Darwini ohtlik idee oleks evangeelne teos... Eriti veel arvestades milline "stiil" oli Dennetti suurimal oponendil evolutsiooniteadustest - SJ Gouldil. Mina, kusjuures erialateadlasena ja puha, ei hoomanud Dennettit lugedes/tõlkides küll eriti midagi sellist, et ta oleks evolutsiooniteooriat kuidagi fanaatiliselt käsitlenud vms. Ta tegi seda justnimelt entusiastlikult (approved by Kunnus!), ning kohtades kus ta spekuleeris, ta ka mainis seda. See nn "erialateadlaste poolt mitteaktsepteeritus" on seal teisel pool reaalteaduste piiri. Ja oma eelmises kommentaaris ma juba mainisin, et "Inimene võib omada küll teatud kõrgemaid sfääre (kultuur jne), millest universaalne hape pole läbi tunginud (mul puudub selles osas väljakujunenud seisukoht)", ent jätkates: "kuid inimese paljunemine käib ikkagi bioloogilise evolutsiooni mehhanismide abil."

    Aga ok, juhul kui memeetika on puhas pseudoteadus (mis on jällegi minu jaoks esialgu veel mittesettinud küsimus), siis kuidas sa seletaksid seda nullprillide näidet, mis ma oma eelmises kommentaaris tõin? Ma mõtlesin nende nullprillide (ja neid nähtusi on veelgi) peale juba nii umbes kümme aastat tagasi, kui ma polnud midagi ei memeetikast ega Dennettist kuulnud ja ma jõudsin toona iseseisvalt üsna "memeetilisele" järeldusele ja ma ei ole siiani suutnud kuidagi muud moodi seda ära seletada enda jaoks. Mingi teine vaatenurk oleks väga teretulnud. Ilma mingi irooniata.

    VastaKustuta
  11. [Oh! Milline vägev kommentaarium mul!]

    Klm! Ah, sina tõlkisidki Dennetti, või?! Oli seda nüüd vaja! Pärast mõni noor väljakujunematu hing loeb ja võtab tõsiselt! :D
    Kui kirjanduslik süžee, nimelt selle lõigu Dennettist panin ma Toomas Pauli käsitlevasse artiklisse just "preventiivse tutakana", sest olin näinud "Darwini ohtlikku ideed" Varraku ilmumas-rubriigis. :D


    Olgu.
    See, kus räägid väärtustest, on olnud tõepoolest terminoloogiline segadus. Nähtust, et tervik on rohkem kui osade summa, olen harjunud nägema tähistatult terminitega sünergia, emergentsus jt.
    Hume'i giljotiini sõnastus oleks lühimalt: sellest, kuidas asjad on, ei saa tuletada, kuidas asjad olema peaks (ja vastupidi).
    Me ei saa loodusteaduslikult demonstreeda, et elu säilimine on väärtus. "Persse kõik, pärast mind tulgu või vee uputus! Eks vaidle, teadlane!"


    "Olgugi, et paljud paljunemismustrid näivad esmapilgul evolutsioonile täiesti diametraalselt vastanduvad. A la kantakse nullprille, mis saadab ju põhimõtteluselt sõnumit selle kohta, et inime on nõrk. Ent samas on see ju täiesti mõistetav, miks seda tehakse - nii pidavat targem välja nägema jne - ja seega on nullprillide kandmine oma üdini kultuurilisest kontekstist hoolimata ju universaalsest happest täielikult läbi vettinud."

    Aga on üldse võimalik mõni selline näide, mis lükkaks ümber teesi, et tunnus/käitumispraktika on kohastumuslik ehk (geeni )paljunemisstrateegia? Miks Dennettit, Dawkinsit, Zohavit jmt ei sallita, on see, et nad vaatavat tunnust X (nt nullprillide kandmine) ja siis hakkavad välja mõtlema lugu, mis klapitaks seda (esmapilgul diametraalselt vastanduvat) fakti eelmaintud teesiga. No tere teadus!

    See on sarnane tõsiusklikkusega: millisele reaalse maailma faktile ka ei osutaks, ta leiab loo, kuidas see klapitada teesiga "Jumal on olemas (ja lõpmata hea)". Tuntud näiteid on kuhjaga: ainus laps saab surma - esmapilgul diametraalselt vastanduv teesiga "Jumal on ja ta on lõpmata hea ja õiglane", aga ei...

    Kui ma peaks lühidalt formuleerima paari dogmat, millele minu vennaskond toetub, siis need oleks:
    a) keskkonnas tegutsev üksus on organism
    b) organimi käitumist reguleerivad vajadused
    c) vajadused on ontoloogiliselt ähmased (st mittedetermneerivad) ja (muudatustega) pärilikud
    d) vajadusi on palju ja need on lõdvalt ja dünaamiliselt hierarhiseeritud
    etc
    NB! Pole liialdus öelda, et paljunemisvajadus organismidel puudub, paljunemine on kiima rahuldamise kõrvalnähe.
    Organism ei söö ega päevita ega kanna nullprille, et oma geene levitada.
    Geenide levik/kordistumine on kõrvalnähe ja NB!NB! see, millised käitumised osutusid geenide edasikandumisel edukaks, on alati takkajärgitarkus ja-ehk sõgeda evolutsioonibioloogi biheivioristlikust vaatepunktist tehtud raporti reifitseerimine (ehk kirjelduse lugemine olemuseks) :)

    VastaKustuta
  12. Võiks arvata, et raamatu tõlkijal on Dennetti usukuulutustest parem ülevaade kui pelgal lugejal. Ja ühe põhjaliku artikli linkisin juba.

    Aga noh. Universaalne hape "söövitab läbi praktiliselt kõik traditsioonilised mõisted ja jätab endast maha radikaalselt muutunud maailmapildi", ta on "lihakssaanud reduktsionism, mis tõotab ühendada ja seletada praktiliselt kõike ühes hunnitus nägemuses", jne.

    Suht juhuslik hiljutine kommentaari-artikkel veel, mis algupoole arutleb Dennetti tegutseja-põhist (või kuidas see eesti keeles peaks olema) arusaama: http://www.springerlink.com/content/a86543240317x430/

    Aga tegelikult ei ole see konkreetne teema siin praegu üldse eriti huvitav...

    VastaKustuta
  13. "„Aineringeid laulupidude, inimkettide, vms emotsioneerimiste ja kollektiivste meeleliigutustega ei muuda“"

    Käisin üleeile vaatamas Eesti oma (esimest?) ökofilmi "Inimese mõõt". Kaie Kotov (stsenarist) oli kohal vastas pärast küsimustele. Film oli väga ilus, sai suure esteetilise naudingu. Pärast filmi küsisin Kaielt, et miks on alati nii, et ökofilm on väga ilus, saab suure esteetilise naudingu? Miks ta ei võiks olla groteskne ja ebamugav? Kaie andis pika ja hea vastuse, mis aga praegu ei ole oluline, vaid huvitav oli seik, et pärast üks inimene tõusis püsti ja ütles, et ka tema arust ei maksa rõhuda ebamugavusele ja süütundele; ei tohiks rääkida näiteks liikide väljasuremisest ja muudest ebameeldivustest - tuleb hoopis imetleda looduse ilu - siis olevat inimesed teotahtelisemad. Tahtsin talle kangesti vastata, et liigid jätkavad inimtegevuse tagajärjel väljasuremist isegi siis, kui öelda, et need, mis alles on jäänud, on tegelt täitsa ilusad. Viisakusest olin vakka.

    VastaKustuta
  14. Sa küsid: "Aga on üldse võimalik mõni selline näide, mis lükkaks ümber teesi, et tunnus/käitumispraktika on kohastumuslik ehk (geeni )paljunemisstrateegia?" On küll. Kui inimene ja ehk mudelliigid välja jätta, siis ega me ju tegelikult väga spetsiifiliselt midagi erinevate organismide geneetikast ei tea. Vaid kilde. Aga näiteks eluslooduses on üsna levinud kõiksugu kindlakujulised ja küllaltki sagedalt esinevad kromosoomstruktuuride hälbed. Inimese puhul on mitmeid ja mitmeid sündroome, mille tagajärjel on inimene sigimisvõimetu. Need on tunnused, kusjuures regulaarselt esinevad tunnused, mida ei saa kuidagi paljunemisstrateegiana käsitleda. Samalaadne asi aga näiteks taimede puhul võib tipneda hoopis vastupidise tulemusega - ühe põlvkonna jooksul tekib uus liik (seda nimetatakse polüploidiaks). Kuid loomulikult jääb 99% fitnessi mittekergitavatest mutatsioonidest ja kohastumustest teadlastel kahe silma vahele, ja kuna bioloogid on sellest teadlikud, siis sellest see "klapitamine" ju tulebki. Praktiliselt kõik tuvastatud tunnused ja käitumismustrid on realiseerunud kohastumused (mistahes nende algpõhjuseks siis on, kas juhuslikud geneetilised vead või evolutsioonilised surved). Selline klapitamine on täpselt samasugune põhjendatud lähenemisnurk, kui näiteks mõne uue raamatu lugemahakkamisel sa eeldad, et tegemist on mingi inimes(t)e sihipäraselt üleskirjutatud tekstiga, mitte juhusliku valikuga projektist "miljon ahvi, miljon kirjutusmasinat ja miljon aastat" (kuigi jah, noorkirjanike arvustaja, nagu sa oled - küllap mõnikord tundub, et vähemalt sihipärasuse eeldus on liigne spekulatsioon). Dawkins ja Zahavi uurivad/käsitlevad kohastumusi, ehk siis juba hoolikalt kõikidest looduses leiduvatest nähtustest välja filtreeritud kindla spetsiifikaga tunnuseid, mis juba oma definitsiooni kohaselt omavad tunnuse kandjale vähemalt neutraalset või siis positiivset mõju. Kõiki neid tunnuseid kujundavad ju mitmesugused piirangud - füüsilised, keemilised, bioloogilised (a la, et lihasrakkude omadustest lähtuvalt ei saa sea suurused elukad kunagi lendama hakata jne) - ja need piirangud viivad mõnikord selleni, et mingi evolutsioonilise võidujooksu käigus arenenud tunnus võib mingi hetk jõuda tasemele, kus see seda tunnust kandvale organismile enam kasuks ei tule. Näiteks iiri hirved ja nende sarved, mõõkhambulised tiigrid ja nende hambad; tänapäevast näiteks gepardid, kes suudavad niivõrd kiiresti joosta, et nad kipuvad pärast korralikku spurti hinge heitma, kuna evolutsiooniline surve on liiga sirgjooneliselt kiirenduse peale rõhunud, või siis orangutangid ja merielevandid vms, kelle puhul kipub tihtipeale nii olema, et domineeriv isane (kes siis ideeliselt peaks kõik seltsingus elavad tshikid rasedaks tegema oma valitsemisajal) peab võimu haaramiseks ja sellest kinnihoidmiseks niivõrd suurt jõhkrust üles näitama, et tshikid ei julge enam temale läheneda ja nii saavad nad hoopis teiste isaste poolt käima peale (kurat, siit saaks hea Savisaare meemi ju! kahju, et memeetika puhtaks pseudoteaduseks osutus...). Ühesõnaga... mu meelest see Jumal on ja ta on lõpmata hea-teesiga on siin darvinismi küll pisut liig võrrelda. Dennett võib ju olla usukuulutaja, kuna ma pole humanitaar, siis väga kursis ei ole, kuid isegi kui ta on, see ei muuda ju rühmavalikut seepärast kehtivaks, või mis.

    VastaKustuta
  15. Jah, tunnistan üles - tõlkisin Dennetti. Kuid ainult pool sellest, ja selle esimese poole, kus hape veel eriti kultuuriasjadesse ei trüginud. Tema mõttearendused sellest, et evolutsioon võib toimuda ka mistahes kõrgema vaimse olevuse kohaloluta olid küll mu meelest igati pädevad. Olles tiba emotikonimeemidega:P kursis, siis ma näen, et sa Kunnus küll suure naljaga viskad siin, et tegid Dennetti tõlkele "preventiivse tutaka", aga see tundubkuidagi väga õel ja küüniline. Esiteks seepärast, et see enesestmõistetav iseendaga reageerimine on ju täielik jamps, ja teiseks - kuigi on mõistetav, et kellelegi ei meeldi, kui nende mängumaale trügitakse, kuid niimoodi teadlikult ja ettekavatsetult üht tõlget saboteerida (eriti arvestades kuivõrd piiratud hulgal loodusteaduslikku kirjandust maakeeles üldse on)... see on mu meelest pisut liiast.

    VastaKustuta
  16. Mis puudutab sinu dogmasid, siis kas need peaksid kehtima kogu looduse kohta? Või üksnes inimese? Kui kogu looduse, siis ma natsa nõus ei oleks. Näiteks keskkonnas tegutsev üksus on organism - aga kuhu siis liitorganismid (korallid, samblikud jne) paigutuvad? Ja organismi käitumist ei reguleeri küll mitte üksnes vajadused - väga palju tuleneb ju näiteks vermingust. Mis paljunemisse kui pelka kiima rahuldamisse puutub, siis ka sellega ei tahaks ma esimese hooga eriti nõus olla. Võtame näiteks taimed - välitööde käigus on tõsi küll korduvalt juhtunud, et mõni taim mind ebapuhtal moel puutunud on, kuid nende puhul on raske rääkida siiski ju kiimast. Pealegi enamik taimeliike saaks vabalt hakkama vegetatiivse paljunemisega, kuid miskipärast ikkagi kipuvad ka väga klonaalsuslembesed taimed aegajalt sugugiliselt sigima kippuma, ja sellest tulenevad eelised on geneetiliselt niivõrd võimsad ja selged, et pole kohe üldse tarvis midagi "klapitada".

    VastaKustuta
  17. Loomulikult on Dennettil ka palju mõistlikku. Ja ma igatahes tervitan selle teose jõudmist eesti keelde. (emotikonid ":D" pidanukski naerma vaenlaseks nimetust). Mõjukate tekstide ilmumist maakeeles saab ainult tervitada, Freudist Piiblini - õhtumaist (nüüdis)kultuuri ei saa mõista neid tundmata, sõge oleks needa Koraani tõlke ilmumist.
    Dennetti tõlge võetakse kindlasti hästi vastu; artikleid on ilmunud "Akadeemias" ja tean TÜs mitut õppejõudu, kes teda üsna kõrgelt hindab (ja seega ka tudengitele soovitab).

    Oma dogmad sõnastasin kiirelt ja vabalt; eks käivad need eelkõige loomariigi kohta; mida kõrgemad loomad, seda enam.
    Ega sellisel üldistusastmel, mis hõlmab liitorganisme, taimi ja imetajaid, pole antud teemal väga tulemuslik rääkida. Kui osavalt mõne taime tolmlemist ka ei uuriks, vaevalt et see midagi ütleks nt Havai pilmarituaalide kohta... kuigi mõlemal juhul on tegu geenide ülekandumisega järgmisesse põlvkonda :)

    VastaKustuta
  18. Olgu, lõpetame siis selleks korraks ära... Loodetavasti sa siis kirjutad Dennettist Sirpi ühe korralikku järjejutt-arvustuse. Või mis sa arvad, miks ma siin muidu möllasin:P

    VastaKustuta
  19. Kõik, mida tahtsin väita, oli, et "Kuristik rukkis" on tänamatuse romaan :D

    (aga kes seda mõttelendu peataks!]

    VastaKustuta
  20. Mõtisklus

    Me sugupõlve pilt mu hinge rusub.
    Ta tulevik on sünk või sisuta.
    Ta liiga palju teab*, ta liiga vähe usub
    ja elab loiult, õige isuta.
    Maast-madalast meid piinab koorem kole -
    me ainus pärandus on vanemate vead.
    Just nagu võõral peol või teel, mil sihti pole,
    me uitame maailmas omapead.
    Hing häbiväärselt tuim on hea ja kurja vastu,
    jõud eluvõitluses jääb välja toomata.
    Ei hädaohtudes me julgelt välja astu
    ja võimumeeste ees meil tung on roomata.
    Nii enneaegne vili solvab silma:
    ta ihuüksinda on keset õitelund,
    Kui ilu tund on üle kogu ilma,
    tal juba käes on hukkumise tund.

    Vaim tühjast tarkusest on muutund sigimatuks.
    Ei pihi sõbrale ka püüdeid parimaid.
    Et naerualuseks maailma ees ei satuks,
    need ammugi me silmis naeruks said.
    Küll lõbu karikast me harva jõime sõõmu*,
    kuid noori jõudusid ka see ei kaitsenud,
    sest kartes küllastust liig vara iga rõõmu
    hing poolikult on ära maitsenud.

    Me luule unelmaid ja kunstitöid ei hinda,
    ei meie piinale too needki parandust,
    ja tundenatukest, mis jäänud tühja rinda,
    me varjame kui ihnus varandust.
    Me kirg on juhuslik – meid arm ja vihkamine
    veel kitsimaks, veel kinnisemaks teeb,
    ja hinges alati on külmus kummaline,
    ka siis, kui veri tules keeb.
    Mis köitis isasid, näib lapsik meie soole,
    au, õnne endale ei leia päikse alt,
    ja kiirelt astudes ees seisva haua poole,
    ta tagasi veel vaatab pilkavalt.

    Pea jõuab lõpule me sünge elulugu,
    me kaome jäljetult kesk unustuse ööd.
    Ei mõtet viljakat meilt päri järelsugu,
    ei geeniuse alustatud tööd.
    Täis karmi kodaniku, kohtumõistja valjust
    kord neab meid tulev põlv. Nii, tulvil jälestust,
    ka pettund poeg, kes ilma jäänud paljust,
    neab laostund isa mälestust.

    Mihhail Lermontov, 1838

    *seda on vist küll raske kehtivaks pidada

    VastaKustuta
  21. Tänan, Astelpaju, Lermontov sobib siia küll. Ja see on väga hea luuletus.

    VastaKustuta
  22. Blogger.com'il oli vist mingi tehniline rike, ports väärt kommentaare on kaotsi läinud + mõned sissekanded polnud paar päeva nähtavad (mitte ainult siin blogis) :/

    VastaKustuta
  23. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  24. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  25. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  26. Oot-oot, kas sa üldse lugesid, mida Kunnus selle kommentaariumi aluseks olevas tekstis kirjutas? Ma ei taha nüüd sõnu tema suhu panna, tal paistab neid endalgi jaguvat, aga kogu selle teksti mõte oli ju otsejoones selle idee vastu, mida su raamat üsna sirgjooneliselt edastada püüab. Pealegi - mulle polnud su romaani idee sugugi NII vastumeelne - tulid meelde omaenda noorusajad, kui mu mõtted mõneti samadel radadel liikusid. Ma oma blogis kirun just teostust. Seega sa lihtsalt ajad oma kommentaaris jama.

    Teiseks, see et ma kommenteerin oma bloginime all ei tähenda sugugi, et ma sihikindlalt anonüümsuse taha peitun ja sealt aga äsan. Minu kodanikunime teadasaamine bloginime kaudu ei tohiks eriti üle paari minuti just võtta, sest see on mu blogis kirjas, kui tsipakene otsida. Ja just see, et sa hakkad mind kohe mingiks anonüümseks laimajaks tampima, on kujukas näide sellest mudelsuhtumisest, millest su raamat nõretab. Kõik politseinikud on halvad, kõik õpetajad ja skinnid ja trammisviibijad on lollid jne jne. Kes ei kuulu sinuga samasse klubisse on jobu. Täpselt seda sa rakendad ju oma kommentaaris minu peal, ja siis veel ütled, et "mina näiteks sellise madaluseni ei laskuks". Way to go!

    Tõsi, ma ei tunne sind isiklikult. Minu järeldused põhinevad sinu raamatul. Ja eelnevas lõigus kirjeldatud ülelihtsustatud suhtumine muude maailma näitab just seda, et emb-kumb, kas inimene pole piisavalt lugenud, või siis ei suuda ta loetut kohe mitte kuidagi tervikpildiks kokku klappida. Vali siis ise, kumb variant sulle rohkem meeldib. Kunagi, kui kinodes Kaklusklubi jooksis, siis see oli noorte hulgas väga popp film ja seega ka hea. Sest Brad Pittil olid nii lahedad päikeseprillid ja kõhulihased. Ma ei taha nüüd öelda, et sa näiteks Orwellist ja Huxley'st umbes sama piiratult aru saad, kuid kui ma oleks kirjandusõpetaja ja sinu romaan oleks Orwelli käsitlus, siis ma ütleks, et selles on tugevaid puudujääke. Ja siinkohal jõuab mu jutt otsaga jällegi Kunnuse blogipostituse sisuni. Loe sealt edasi.

    VastaKustuta
  27. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  28. No mis ma oskan öelda. Su viimane postitus, LMV, on küll juba mingist muust semiosfäärist. Mistahes edasine püüdlus siia sulle vastuseks midagi postitada tundub liigituvat otsekohe selle teatud netis ringleva pildi alla, kus netis arutlemist ühe erilise olümpiaga võrreldakse. Over and out!

    VastaKustuta
  29. [Vaata, aga vaata! Kommentaarium on ellu ärkanud! Ja tundub, et blogger.com on ka oma serverid jälle korda saanud ja isegi vahepeal kaotsis olnud kommentaarid taastanud... ]

    Hea Linda, seda ma pean küll ütlema, et EEE on intellektuaalses plaanis kaitsmatu ning käesolevad märkused vaid kinnitasid mu hüpoteese. EEE on tänamatuse romaan nagu „Kuristik rukkiski“. Ja Holden on tänamatuse musternäide (nagu ka EEE tegelased). Ja see on mõneti ka vastus küsimusele, mida sa rõhutatult esitad: miks need teismelised niiviisi käituvad?
    Tänamatus (ehk patt) on ka see, miks neil siin maailmas nii halb on olla, miks kõik ilmneb neile nii negatiivsetes värvides (tänamatus on armastuse vastand vt Ilmar Vene tsitaadis alguses).
    Ma sain väga hästi aru, et „raamatu tegelased jutustavad a b s t r a k t s e t e s t „röövitud“ väärtustest [...], oskustest i s e s e i s v a l t maailmas hakkama saada, ilma kapitalistliku majandusmudelita ja kõikehõlmava ning -siduva süsteemita. koolid ei õpeta meile tänapäeval (on nad seda üldse kunagi teinud?) iseseisvat hakkamasaamist, nad treenivad meid lihtsalt süsteemi rakukesteks, see ei ole mingi uudis. sellepärast minu noored põgenevadki koolist, sellepärast põgenevad nad ka kodust, sest nende vanemad on selle sama, maailmavaenuliku süsteemi osad.“
    Ma saan sellest väga hästi aru. Aga see ongi tänamatus, tänamatus on see psühholoogiline seisund või olemisviis, mis loob kujutluse, et neilt on midagi abstraktselt röövitud (väga vastik olek, eks). Ja see on ainult tunne, hingeseisund, müüt. Claude Levi-Strauss on öelnud, et ajalugu algab kuupäevaga (st kuupäev ehk ajaloo konkretiseerimine kaotab müüdilise teadvuse). Oskad tuua konkreetse ajalooperioodi, mil lapsed on maailmas isesesivalt hakkama saanud?
    Iroonia ongi selles, et mitte iial maailma ajaloos pole olnud lapsed nii sõltumatud, vabad, iseseisvad (teismelised kui sotsiokultuuriline nähtus, eraliseisev eluetapp tekkis alles pärast II MS!), inimesed on tohutult vaeva näinud, et anda lastele nii palju võimalusi ja vabadusi... nendel ent puudub ajalooteadvus ja nad virelevad tänamatuses.
    „Tootjad ja kaupmehed orienteeruvad lastele ja noortele rohkem kui iial enne. Viimased teavad, kuidas «asjad on». Vanem inimene ei ole tänapäeval tarkuse hoidja, vaid sabaslohiseja. Sest elutarkus, mida vanasti tõesti vaid eakas valdas, on tänapäeval raamatuteks kirjutatud ja mikrofoni loetud ning seda saab osta laadatelgist mõne euro eest.
    Lapsevanemad on arglikuks ja kohmetuks muudetud. Neid võib pilgata ja isegi mõnitada. Kuidas vanemad inimesed üldse julgevad tänavatel kõndida? Vahel tundub mulle imelik, et inimesed ikka veel lapsi saavad. Tõenäosus, et lapsed hakkavad oma «tekitajaid» pidama absurdseteks nähtusteks, on üpris suur.
    Kokkuvõttes: ajaloos pole kunagi varem olnud nii hea laps olla kui praegu. Kõik trumbid on nende käes. Aga kas lapsed ikka kujutavad ette, kui õnnelikul ajal on nad sündinud, kuidas neil on vedanud? Selmet karjapoisina oktoobris kuhja all kükitada ja külmetada, nagu luuletas August Alle «Eesti pastoraalis».“
    M. Mutt http://www.postimees.ee/?id=317522
    vt ka http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7692:learused-beebid&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3227

    Hea ülevaate lapsepõlve ajaloost on Philippe Ariase klassikaks saanud uurimus „Centuries of childhood“.

    VastaKustuta
  30. „Eitame omandit, et võtta endale omand (mugavalt, ilma vaeva nägemata).“
    aga EEE tegelased ju n ä g i d vaeva (kas toon jälle tsitaadid ära?): nad parandasid maja, harisid peenraid, ehitasid tuulegeneraatori jnejnejne – nad nägid selle maja kallal kõvasti rohkem vaeva,“
    - ka see lõik rõhutab mu teesi, et EEE on tänamatuse romaan.
    Ainult tänapäeva linnalaps saab sellist töömahtu pidada vaevaks. Sellise töö pidamine vaevaks mõjub lausa grotesksena. Papa Marxi ajal läksid lapsed tööle nii kui jalg kandis ja tööpäevad olid 12 tunnised, rääkimata tavalisest talulapse elust.
    Kordan: miite iial pole olnud noortel nii palju (valiku)vabadust, iseseisvust jne.

    „vaid peab esitama enesele küsimuse: m i k s nad üldse nii ahastuses on, m i s on nende probleem?“
    - kui mitme inimese puhul mõni peategelane küsib seda kellegi teise kohta? Mitmele inimesele peale peategelaste veel omistatakse mingigi sisemine maailm? Mingigi psühholoogiline nüanseeritus, sisemine motiveeritus?
    Tsiteerin ennast: „Palve neid noori mitte hukka mõista, tugineb veendumusele tahte olulisusest. Õigupoolest see on palve, et neisse suhtutaks armastava Jumal-Isa kombel, nagu see, kes näeb, et tegelikult tahavad nad õigeid ja ilusaid asju ja just see on määrav, mitte tulemused. Rangelt ilmalik ja ökoloogiline maailmapilt oleks üpris vastupidine: loeb ainult väline (st keskkonnamõju) ning sisemonoloogid, refleksioonid, ideaalid, see, miks nad on ahastuses ja kõik muu, mis neid praktikaid saadab, on täiesti teisejärguline.“
    Kui paljude inimeste (tarbijate, korporantide, politseinike, trammisõitjate jne) puhul küsivad peategelased: MIKS nad nii käituvad?
    [ei, ainult nende sisemaailm ja käitumise põhjused on olulised!]

    Dokumendina on EEE’l muidugi väärtus. Hea oleks teada, mida sa ise ütleksid EEE tegelastele mõne aja pärast (no nii 5-10 aasta pärast).

    Tunnustan aga seda kirge, tõe ja õiglusetahet („LMV õige suuna all pean silmas positsioneerumist teiste tema põlvkonna kirjandusse tulijatega. Ta ei taha end Kirjandusena kehtestada a la Tammsaare on surnud, klassikud ei kõneta, Mina olen nüüd Kirjandus, jne. Ta ei vaata oma naba ega peeglit, mis on selles kaalukategoorias juba pagana hea saavutus.“), aga sinna on veel kõvasti vaimseid muskleid vaja.
    See võib kõlada veidralt, aga ütleksin, et mulle meeldis selle raamatu juures see, et see oli kirjutatud vähimalgi määral Kirjandusele mõtlemata, Kirjandusest hoolimata.
    Selles mõttes „LMV vaatab õiges suunas. Loodetavast jätkub ka visadust ja entusiasmi.“

    VastaKustuta
  31. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  32. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  33. hmm.. mul on tunne, et siin on paar pisikest, aga fundamentaalset möödamõistmist.

    "kulla Kunnus, kui lastel on nii “hea” olla, miks siis minu raamatu Agnes ennast ära üritab tappa? sa võid seda nimetada “tänamatuseks”, mina nimetaksin seda sügavaks hingeliseks ahastuseks."

    Tänamatuse all peangi siin silmas teatavat eksistentsiaalset hoiakut maailma suhtes, mitte aitäh ütlemata jätmist, kui keegi on midagi andnud. Ses mõttes ongi veider, kui küsid, et miks neil siis nii "hea" olla on. Kasutasin seda sõna üsna teoloogiliselt.
    Tsiteerin kohe alguses Ilmar Venet:
    "Missugune võiks olla inimene, kes kõike ja kõiki respekteerib? Eks ikka selline, kelle elupäevi täidab esmajoones tänutunne. Inimene, kes oma pisitoiminguid sooritab aukartusega, on teadlik siinse maailma ilust ja sellestki, missugust õnne siinse kauniduse nägemine tähendab."
    EEE peategelased ei respekteeri ju midagi, maailm avaneb neile koleda ja kohutavana, trööstitu ja hävingut täis paigana.
    "See on tänulikkus miinusmärgiga — ja oi kui halb neil on olla!"
    Siin pole midagi vastuolulist, ometi on su toon vaidlev. Tänamatus (teoloogilises mõttes) ongi otsetee sügavasse hingelisse ahastusse.

    Pluss teine põrgulikkus: võimatus olla hea.


    Secundo:
    "Maria k ü s i b, ta küsib otse ja ta t a h a b teada, sest ta lihtsalt ei saa aru."
    Tõepoolest: ta ei saa aru. Ta küsib seda enda sees ning vastused, mis ta annab, on lihtsad, jõhkrad ja alavääristavad: inimesed käituvad nii, sest nad on lollid ja hoolimatud.
    Inimeste pidamine lollideks, hoolimatuteks ja vaenulikeks on armastuse vastand Dostojevski mõttes. Nõnda defineerib ta ka "Vendades Karamazovites" põrgut. Ja põrgus EEE tegelased ongi.

    VastaKustuta
  34. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  35. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  36. Ma ei eita ühtegi õudust,mida mainid, pole kunagi eitanud.

    "hea küll, Kunnus, kui see ei ole rumalus ja hoolimatus, mis paneb inimesi loomi piinama ja elusloodust hävitama, siis mis asi see on? k u r j u s?"

    Näed, inimeste käitumisele põhjuseid otsides oletad sa jälle ühe n e g a t i i v s e põhjuse.
    [see ei ole etteheide, aga see on üks mõttemuster, mis maailmas olemise nii kohutavaks teebki]

    Küsiks näiteks nii: miks EEE tegelased oma vanemaid nii rängalt piinavad?
    Seda sa ju ometi ei eita, et nende käitumine põhjustab nende vanematele ränku piinu, eks?

    Nii, nüüd hakkan oletama sellise käitumise põhjuseid:
    a) nad teevad seda lollusest
    b) nad teevad seda hoolimatusest
    c) nad teevad seda kurjusest

    Vali a), b) või c).
    NB! Rohkem variante ei ole!

    ---------
    Mul on tunne, et EEE tegelsed suhtuvad inimestesse natuke umbes samamoodi....

    VastaKustuta
  37. Teine üpris oluline küsimus: mille järgi sa tuvastad, et sind on/pole mõistetud?

    Eeldatavasti teiste reaktsiooni põhjal, eks?

    Kui teine käiub nii, siis ta sai must aru, ja kui teine käitub naa, siis ta ei saanud must aru?

    Aga võibolla on hoopis nii, et inimesed küll mõistavad sind, aga nad peavad oma suuremast lollusest või tarkusest paremaks käituda sel puhul teistmoodi kui sa eeldad.

    Näiteks ma saan aru küll sellest, mis EEE tegelaste hinge rõhub, isegi täiesi jagan seda, aga nende lahendused ei tundu mulle just kuigi mõttekad.
    Võimalik, eks?

    VastaKustuta
  38. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  39. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et EEE tegelased käitusid oma vanemate suhtes nii jõhkralt, sest nad asetasid prioriteedid mujale...
    eks nõnda piinatakse ka loomi ja reostatakse loodust - prioriteedid on mujal.



    "ma tahtsin lihtsalt kirjutada raamatu, mis hüüaks - probleemid o n! - ja kirjutada selle eelkõige noortele, sest hetkel näib mulle, et Eestis tõeliselt ühiskonnakriitiline noortekirjandus puudub ning noored ise on väga passiivsed ja vajaksid mingit nö "raputamist"."

    FULL RESPECT!

    VastaKustuta
  40. Meenuvad mõned tsitaadid:

    "Ei maksa osutada pahatahtlikkusele seal kus asi on omistatav teadmatusele"

    ja

    "Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega"
    (nii näiteks tekivad autoritaarsed ühiskonnad sageli arvamisest, et inimeste probleemid on alati ühesugused ja nende lahendamiseks piisab ühiskonna ümbertegemisest, mille järel saabub harmoonia)

    ja

    "Iseäranis kindel märk meie põlgusest loomade vastu on sentimentaalsus, millega me neisse suhtume. Sentimentaalsus on proportsionaalne selle põlgusega. Sedamööda kuidas loomad lükatakse kõrvale kui vastutusvõimetud ja ebainimlikud, saavad nad inimliku kiindumuse ja kaitse rituaali vääriliseks, nii nagu laps, kes süütu ja lapsikuna kõrvale lükatakse. Sentimentaalsus on üksnes loomalikkuse määratult allakäinud vorm. Me ümbritseme loomad rassistliku haletsusega, kuni muudame neid endidki sentimentaalseiks.

    Muistsed loomaohverdajad ei pidanud loomi elajateks. Isegi keskaeg, mis mõistis neid hukka ja vormitäiteks karistas neid, seisis neile palju lähemal kui meie, kelles see praktika äratab õudust. Nemad pidasid loomi süüdlasteks: sellega avaldasid nad loomadele austust. Meie ei pea loomi millekski, sel pinnal olemegi nende vastu "humaansed". Me ei ohverda neid enam, me ei karista neid enam, ja oleme selle üle uhked, aga seda lihtsalt seetõttu, et oleme nad kodustanud, või mis veel hullem: oleme teinud neist alama rassi, mis ei vääri enam isegi meiepoolset õiglust, vaid ainult meie kiindumust ja hoolekannet, rassi, mis ei vääri enam karistust ega surma, vaid üksnes katseid ja hukkamist lihaloomadena." (Baudrillard)

    Ja Krishnamurtile aga tahaks öelda: "20 sajandil hakati terrorit kasutama inimese eluviisi ümberkujundamiseks. Selle sajandi terrorile omaseks tunnusjooneks ei olnud mitte tema ulatus - kuigi ka see oli pretsedenditu - vaid tema eesmärk, milleks oli inimelu täiustamine. [...] Barbarlikul käitumisel on oma võlu, kui see vaid vooruslikkusesse riietada." (John Gray, "Black Mass").

    VastaKustuta
  41. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  42. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?96695
    lk 94-

    VastaKustuta