Kommunism, Caulfield, tänamatus, ei-, ei-, ei-

Nõukogulikus maailmakäsituses oldi järjekindlalt tõrjuv „ka ebaisikuliste vaenlaste, bioloogia ja iseärnis geneetika suhtes. Kogu nõukoguliku ajajärgu vältel oli inimese biologiseerimine surmapatt number üks: tungid ja alateadvus, mõistuspärasele põhjendusele allumatud, ei saanud nõukogulikku maailmapilti sulanduda. Kõige kohutavam oli muidugi geneetika; on pärilikkus tõepoolest arengu oluline määraja, siis ei saa inimese olenematusest enam juttugi olla. Isegi praegu veel põhjustab geneetika säärast hirmu, et uute avastuste tutvustusele järgneb tingimata täiendus: väga palju on siiski ka meie endi teha.
       Üldistav kokkuvõte oleks seega: Nõukogude Liidus taheti inimest vaimselt uuendada; siht seisnes selle teostamises, mida varasemate aegade õpetajad olid kõigest soovinud. Mõnigi kord on seda soovi väljendatud sententsliku lühidusega; kui näiteks Konfutsius püstitas nõude, et kõike, igapäevased pisitoimingud kaasa arvatud, tehakse aukartusega, siis sedagi saaks tõlgendada soovina inimest vaimselt uuendada. Missugune võiks olla inimene, kes kõike ja kõiki respekteeerib? Eks ikka selline, kelle elupäevi täidab esmajoones tänutunne. Inimene, kes oma pisitoiminguid sooritab aukartusega, on teadlik siinse maailma ilust ja sellestki, missugust õnne siinse kauniduse nägemine tähendab. Lühidalt: tegemist on läbinisti vaimsustunud, s.t. jumaliku inimesega.
       Teine, veelgi tuntum sentents: „ilu päästab maailma“ (Dostojevski). Muidugi päästab, kuid alles teatud tingimuste täitumisel. Suutlikkus näha ilu oleneb meie hingeseisundist; armastavale inimesele ilmub kõik ilusana, säärased aga, kes kõike näevad ilusana, ei põhjusta midagi halba: niisiis osutub maailm päästetuks, kui inimesed on täidetud armastuse s.t. jumalikkusega.
Retsept kõlab niisiis rohkem kui lihtsalt: täita inimesed positiivse elutundega! Lõpuks peab igaüks seda ise tegema ja seepärast kerkib küsimus, missugustest varudest ta hakkab elurõõmu ammutama? Siin on punkt, mis ühiskonna teaduslikke uuendajaid lahutab varasematest „idealistidest“: nood ju ei vaevunud küsimust positiivsete emotsioonide lähtest meeldegi tuletama. Marksistid seevastu teadsid: ühiskond, mis on kujundatud nii kauniks ja õiglaseks, et selle liikmete petmine ja ekspluateerimine osutub välistatuks, muutub rõõmude ammendamatuks allikaks.“ (Ilmar Vene „Üldistamise üksildus“, Looming nr 10, 2010)

Dostojevski küsib, mis saaks inimestest, kui neile langeksid äkki kõik teaduslikud teadmised kaela ja vastab: „Jah, muidugi satuksid nad esialgu vaimustusse[...], nad tormaksid avastusi tundma õppima (see aga võtaks aega); nad tunneksid endid korraga nii-öelda õnnekülluses olevat, uppumas materiaalsetesse hüvedesse; võib-olla nad käiksid või lendaksid õhus, kataksid tohutuid vahemaid kümme korda kiiremini kui praegu raudteel, nad saaksid muinasjutulisi põllusaakse, looksid võib-olla keemiliselt organisme ja inimese kohta tuleks kolm naela loomaliha, nagu unistavad vene sotsialistid, — ühesõnaga: söö, joo ja tunne elust mõnu! „Nüüd,“ pistaksid kõik filantroobid kisama, „nüüd, kus inimene on kindlustatud, nüüd ta ilmutab end! Ei ole enam materiaalset puudust, ei ole enam kurnavat „keskkonda“, mis oli kõikide pahede põhjuseks, nüüd muutub inimene kauniks ja õiglaseks! Ei ole enam lakkamatut tööd, et endal kuidagiviisi elu sees hoida, ja kõik tegelevad nüüd ülevama sfääriga, sügavate mõtetega, üleüldiste nähtustega. Nüüd, alles nüüd on saabunud ülevam elu!“ [...]Kuid vaevalt jätkuks seda vaimustust üheksainsakski sugupõlveks! Inimesed märkaksid korraga, et neil ei ole enam elu, ei ole vaimuvabadust, ei ole tahet ega isiksust, et keegi on neilt korraga kõik selle ära varastanud; et inimese nägu on kadunud ja tekkinud orja loomalik kuju, elaja kuju üksnes selle erinevusega, et elajas ei tea, et ta on elajas, inimene aga saaks aru, et ta on elajaks muutunud. Ja inimkond roiskuks; inimesed kattuksid paisetega ja hammustaksid piineldes oma keelt, nähes, et leiva eest, „leivaks muudetud kivide“ eest on neilt elu ära võetud. Inimesed mõistaksid, et tegevusetus ei ole õnn, et ilma tööta kustub mõte, et oma ligimest ei saa armastada, kui talle tööd ohvriks ei tooda, et madal on muidusaajana elada ja et    õ n n    e i    s e i s n e   m i t t e    õ n n e s,   v a i d   ü k s n e s   t e m a   s a a v u t a m i s e s.  Saabub igavus ja igatsus: kõik on tehtud ja midagi pole enam teha, kõik on teada ja midagi pole enam teada saada. Tekiks hulganisti enesetapjaid [...]“.

Dostojevski „Holden Caulfield“ — põrandaalune — on oma enesevaatluses olnud loomulikult kõige kaugemale ulatuv, kõige refleksiivsem ja eneseteadlikum (ja täiesti loomulik, et toonane tsensuur lõikas kõnealuselt teoselt kolmanda osa ära — Dostojevski väljapakutud positiivne programm ei saanud valitseva materialistlik-sotsialistliku peavooluga kuidagi ühilduda. Ega suurt ka praegusega).
„„Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin ma diivani juurde, langesin sellele kummuli ja ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas.“ See murdumine oli toimunud vahetult pärast seda, kui ta on prostituut Liza kallanud üle võimsa moraalikõnega. See kõne toimub mõneti üpris sarnaselt psühholoogiliselt positsioonilt, kust kõneleb ka Salingeri kangelane. Ja tema paljud tänapäevased analoogiad.

Kui väljenduda napisõnalisimalt, siis võiks öelda, et Salingeri „Kuristik rukkis“ on tänamatuse romaan, ühe psühholoogilise ummiktee kirjanduslik õilistus. See psühholoogiline ummiktee või seisund on ühesõnaliselt patt. Patt siis mitte kui (kellegi esitatud) süüdistus, vaid kui antus, seisund (sobib ka määratlus "eksistentsiaalne luhtumine"). Omadused, mida Ilmar Vene ülaltoodud tsitaadis resümeeris — tänulikkus ja sel viisil määratletud armatsus —, on Holdenile täiesti võõrad.

Holden tahab olla püüdja rukkis st HEA, aga ilma vaeva nägemata. Seda psühholoogilist seisundit kohtab uuemas (ja oeh, mitte ainult) kirjanduses päris palju. 

„noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“ kirjutab Dostojevski.

      Siin kohtab ehk lakoonilisemalt motiivi, millele toetuvad rõhutatult (aga erineva eksplitsiitsusega) ka Thomas Mann,  Nietzsche, Musil jt. Kangelaslikkus on ainult kestvuses, oma eluristi ära kandmises (selles aspektis — elukohustuse vankumatu järgimine meeletu surmatungi kiuste — võib sugulastada isegi Manni ja Masingut!), „isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu!“ Täpne.

Holden on kärsitu ja laisk, ta ei viitsi õppida, elu vaeva kanda, ta arvab, et tema PUHAS TAHE on piisav (kui mitte rohkemgi) VÄÄRTUS, mis tõstab  ta teistest kõrgemale, ta arvab, et temas pesitsev soov — olla ühe näpuliigutusega kangelane ja elupäästja  — õilistab kõik praktikad (õigemini nende olematuse), et pelgalt see soov (ilus ja idealistlik, eks) on küllaldane.

„Nietzsche on enda meelest tahtmise geenius. Ta ongi ennast, kõik selle, mis tema kompleksi või kaanonisse kuulub, suurel määral välja tahtnud. Ja see inspireerib meeletult järgi tegema. Sest kas pole kõikides maailma gümnaasiumide lõpuklassides auahneid noorukeid, kes heietavad maailmavallutamise plaane, aga kel esijalgu ei paista kuidagi õnnestuvat jalga trepi esimesele astmele saada? Ja seal tuleb N, kes ütleb, et polegi tarvis katsetada poliitika, ajakirjanduse, äri või millegi muuga, sest too kõik on tühine ja pehkinud ersats. Milleks kaudtee, kui saab lõigata tribüünile? Tuleb ainult uskuda, et ollakse teistest parem“  kirjutab Mihkel Mutt.

    Vast ikka rohkem Holden, kui Nietzsche. Nietzschel on mõnes lauses lausa mitu koma ja see on enamikele tänapäeva täiskasvanutelegi liig mis liig (eriti lehelugejale, nagu toimetajad on mulle korduvalt mõista andnud). Kui Holdengi, sest võib arvata, et raamatu „Kuristik rukkis“ populaarsus ole paljus tingitud sellest, et tabas ajavaimu ja ka artikuleeris teatavat psühholoogilist seisundit, mis heaoluühiskonna teismeealistel üsna sage, ning selle elutunde (taas)sõnastuseks pole žanri tähtteose tundmine kaugeltki vajalik.

Birk Rohelennu tegelastele tundub maailm tülgastuseni kole st dostojevskilikult maailma päästvast ilutajust kaugel eemal. Võrdlesin tema elutunnet Sartre’i „Iivelduse“ omaga. Sartre tunnistas oma sümpaatiat kommunismile avalikult, samuti jälestas oma minevikku, mistahes pärilikkust, mis sisaldab ka siis oma pärilikkust vanematest, teisisõnu  — tänamatus. Kristlikule elutundele on ikka olnud omane tajuda elu võlgnevusena (loomulikult mitte ainult kristlusele; Jaapani puhul rõhutati seda hiljutise maavärinajärgse tsiviliseerituse esiletoomisel korduvalt), seega ka tänutundes. Sartre ütleb sellest printsipiaalselt lahti ja leiab end tülgastuses. Nn intellektuaalide apostel Paul Tillich tervitas seetõttu Sartre’i „Iiveldust“ hõisates — kui inimesed näevad, kuhu viib sartre’ilik inimkäsitlus, ütlevad nad sellest õlgu väristades lahti. Tillich paraku ülehindas üsna rängalt inimese intellekti. Demokratiseerumisprotsess jätkus ja jätkub ja see tähendab paratamatult mõistuse osakaalu vähenemist käitumise reguleerimisel, sest mõistus on äärmiselt ebademokraatlik institutsioon ning ühiskonnas, mis hindab üle kõige iga indiviidi vabadust (st liberaalne demokraatia), ei saa nii tülika ja harjumatu organiga enesejuhtimise määr kuigi kõrge olla (toetuda tavadele, harjumustele, taju- ja suguorganitele, matkimisele jms on  isendi kui psühhofüüslise terviku seisukohalt pea alati ökonoomsem).
Äratundmine, et mõistus, mis reguleeriks käitumist, ei pea sugugi enda oma olema, ulatub üldise mälu kaugusele. Ei arvanud ju Platon, et kõik peaksid ta ideaalriigis filosoofid olema — piisab valitsevast ladvikust. Reformatsioonist-romantismist peale on selle vastu üha enam tõrkuma hakatud, isiklikkus on saanud nii suureks väärtuseks, et oma lollus tundub kõhklematult suurem väärtus kui „võõras“ tarkus. Hoidku jumal veel päranduseks saadud tarkuse eest!

[Muide, aeg-ajalt võib kohata kõhedusttekitavat ilmingut, et mingi väite isiklikkust peetaksegi selle väärtuslikuimaks omaduseks - kõrgeim võimalik tõde on indiviidi arvamus (ja selle kahtluse alla seadmine on korraga nii epistemoloogiline kui moraalne fopaa). Mikk Pärnits kommenteerib mu arvustust: "igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud" (selle arvamuse hinnangulisus ei jäta kahtlust). Meenub ka teine sama kategooria vennike Roone Roost, kes Terevisioonis oma asja tutvustades tõi näite, et ta kirjandusõpetaja oli tal kirjandit parandades midagi sisulist parandanud ning sellega tema koolipõlastuse demonsteerimine piirduski st konkretiseerimine oleks olnud ajaraisk, sest tema arvamuse kritiseerimine on juba iseenesest vale. Olen sellist moraalselt solvatud teismelise protesti ka ise (füüsikaõpetajana!) kogenud : "Kuidas minu arvamus saab vale olla?" Olin läbikriipsutanud lause "Minu arvatses on see selle pärast, et väiksemad kehad ei kuku suuremate peale." Küsimuseks oli, et miks ei kuku Kuu Maale.]

Kui kristlus käsitas elu võlgnevusena, mida tuleb siinpoolsuses osalt lunastada, siis selle aspekti ilmalik teisend ilmneb vastupidisena – nii kui inimene sünnib, on tal hunnik õigusi ehk nõudmisi st maailm on hoopis talle võlgu [selle protsessi loomulik etapp on idee eksistentsi kui teene tasustamisest maises vääringus ehk palk eksisteerimse eest (mille juhuslikult just rohelised ehk kõige rohkem maisusele keskendunud erakond nüüd ka kodanikupalgana on välja pakkunud)]. Sellele lisandub oluline psühholoogiline aspekt – riigile on võimatu olla tänulik.

Eakas teismeline Andres Mähar alustab oma kuulsat Käi-perse-tiraadi:
Ma tahan
ma nõuan
 see mina siin

Täpne algus. See MINA siin TAHAB ja NÕUAB. Just-just. Kellel tuleks mõttessegi tõsta käsi, vaikselt köhatada ja argsi küsida: „Vabandage, härra, aga mille nimel või alusel Te nõuate?“

Pealegi on tegu emotsiooniga, õiglaselt (oo, kahtlemata õiglaselt! Sest kuidas üldse saakski minu viha olla ebaõiglane?!) pahandunud emotsioonipurskega! Kes söandaks vaidlustada emotsiooni?! Indiviidi solvatud tahte purset?

Siis laob Mähar kõik letti, mis talle ei meeldi, esteetiliselt, moraalselt jne.

Väga hollywoodlik — emotsioonipurse on midagi positiivset ja tervitatavat. „Kurat, nüüd aitab!“

Emotsioon kui väärtus, eks.

Linda-Mari Väli „EikeegiEikunagi Eikusagil“ algab järgmise pühendusega:

„Pühendan selle raamatu Holden Caulfieldile ja kõigile teistele õnnetutele hingedele, kel mingigi tundlikkus ja tunnetusvõime säilinud on“.

Kalevi Kull ütles kord, et see oli vist pärast „Kuristikku rukkis“ kui emotsiooniga puusalt tulistamine kuidagi aktsepteeritavaks muutus. 

LMV toob esile tundlikkuse kui väärtuse. Ühes kommentaariumis lisab: „Ma tõesti tahaksin, et katsutaks mõista (aga mitte h u k k a mõista) neid noori, kel tegelikult ju nii ilusad ja õiged ideaalid on, mis sest, et noorusliku mässumeelsuse teine külg on ahastus, tupikutunne ja sügav hingeline ärevus“.

Usk, et inimese ideaalid (ja tahte puhtus), on lunastava-õigustava toimega või lausa väärtus, on kristlik relikt ning kui tulla kõnealuse raamatu ühe olulisema teema juurde – ökoloogilise kriisi juurde, siis lausa ohtlik atavism. Kas siis BP tahtis Mehhiko lahte naftat lasta? Ei, kindlasti mitte. (Kas on üldse keegi, kes tahab reostada?) Aga see ei loe. Ökoloogiline ideoloogi taotleb (või vähemasti peaks) olla läbinisti siinpoolne – see maailm on ainus, mis meil on, ja seda ei tohi ära lagastada. Kas taheti lagastada või ei tahetud lagastada, teadmatusest või ahnusest jne — sel pole tähtsust.

Palve neid noori mitte hukka mõista, tugineb veendumusele tahte olulisusest. Õigupoolest see on palve, et neisse suhtutaks armastava Jumal-Isa kombel, nagu see, kes näeb, et tegelikult tahavad nad õigeid ja ilusaid asju ja just see on määrav, mitte tulemused. Rangelt ilmalik ja ökoloogiline maailmapilt oleks üpris vastupidine: loeb ainult väline (st keskkonnamõju) ning sisemonoloogid, refleksioonid, ideaalid, see, miks nad on ahastuses ja kõik muu, mis neid praktikaid saadab, on täiesti teisejärguline.

Ka see on tabav, et ideaali väärtust kinnitatakse selle ilule osutamisega.

Isaiah Berlin kirjutab: „Idealism (sõna, mis on omandanud oma nüüdisaegse tähenduse eranditult seoses kõnealuse ideede revolutsiooniga [~romantismi esilekerkimine — M.K.]), mida enne kaheksateistkümnendat sajandit peeti liigutavaks, aga lapsikuvõitu ja naeruväärseks näitajaks ja mis kuidagi ei kannatanud välja võrdlust praktilise kaine meelega, omandas üheksateistkümnenda sajandi alguses absoluutse väärtuse, mida me tänini tunnistame: öelda inimese kohta, et ta on idealist, tähendab seda, et kui tema eesmärgid tunduvadki meile absurdsed või koguni peletavad, aga tema käitumine on omakasupüüdmatu ning ta on valmis ennast põhimõtte nimel ja oma esmaseid materiaalseid huvisid mikski pidamata ohvriks tooma, siis me peame teda sügava austuse vääriliseks.“

Üks süvaökoloogia teese on: teadust on vaja tunda, et osata loodust mitte muuta.

Ei aita siin ka põhjalikud persesaatmised ja ilusad ideaalid. Aineringeid laulupidude, inimkettide, vms emotsioneerimiste ja kollektiivste meeleliigutustega ei muuda. „Elu andagi on kerge, see on kõigest vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk!“

Aga kui mugav on üks üldõilistav emotsioonipuhang aastaid vältava harimise ja eluviisi muutuste kõrval!

Revolutsiooni usk: peksame kõik segi, küll siis asi ise laheneb. (Dos.)

LMV raamatus kordub sageli motiiv: meilt on röövitud see ja see (NB! tegu on koolinoortega). Irooniline on, et ennast peetakse anarhistideks ehk omandi eitajateks. Ometi saab midagi röövida vaid omajatelt st nad peavad end sündinud omajateks, või pigem loomult omajateks, sest juba sündinuna on ühiskond neile võlgu. See on tänulikkus miinusmärgiga — ja oi kui halb neil on olla!

*

Skvottimine, mis on samuti üks LMV raamatu teema, sobib antud meelsusega imehästi. Eitame omandit, et võtta endale omand (mugavalt, ilma vaeva nägemata).
 

„Inimesed on  sünnilt võrdsed“  — kõlab pärilikkust eitav kõlbeline postulaat. Või siiski täpsustatult: „Inimesed peavad olema sünnilt võrdsed! Ja kui ei ole, siis teeme jõuga! (Epi)geneetilise pärandumise-pärilikkusega on praegu mõningaid komplikatsioone, aga varanduslik pärandumine läks esmalt ning mingu üha uuesti! Häda end üles töödanud indiviidile, kes tahab oma last teistest kõrgemale upitada[nt eliitkooli, eks]! Iga indiviid alustagu nullist! Kõik peavad olema sünnilt võrdsed!“ (See pole kaugeltki ainus punkt, kus ilmalikustuv kristlus paljunemise vastu sõdib)

 

Kõige paremini oleks LMV raamatu gängile mõjunud üks kainestav rasedus. Ökoloogiline ideoloogia on sihitud kestvusele, tsüklilisusele, jätkuvusele. Neil kangelaslikel mässajatel, kes ukse pauguga kinni löövad ja pea kuklas (NB!)demonstratiivselt ühiskonnast eemale jalutavad, on juba alates Thoreau’st üks fundamentaalne viga — nende mudelid ei ole kestlikud. Inimene eraldub kõige sõltumatumas ja iseseisvamas ontogeneesifaasis ning kuulutab siis kangelaslikult, et kõik peaksid nii tegema. Vanuritest rinnalapseni, jah? Kui suur on vähim terviklik kooslus, mis oleks öko st indiviidiüleselt kestlik? Kas ühiskond peaks in corpore kodust ära jooksma (Thoreau, Caulfield, LMV tegelased)?

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

LMV vaatab õiges suunas. Loodetavast jätkub ka visadust ja entusiasmi. Teatraal (Mähar), kes peab oma põlguseväljendust ja persesaatmist teeneks ühiskonnale, panustab mõistagi emotsioonile ja karjub: „sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, VIHANE!“

Ei peaks. Nooruse värskusel ja energilisusel on ka positiivne, konstruktiivne versioon. See on entusiasm.
Sa peaksid olema entusiastlik, pühenduv, töökas ja entusiastlik. ENTUSIASTLIK!