Anxiety of idiosyncrasy

Jäin Toomas Paulist kirjutades kahetsusväärselt ajahätta ja nii mõnigi ideealge jäi välja arendamata.

Oma kõige hilisemas Ööülikooli loengus küsitakse ta käest ühe seisukoha kohta, et kas see on ta oma mõte. Paul tunneb ilmselgelt ebamugavust ja viitab Walter Benjaminile, täpsemalt tema unistusele kirjutada raamat, mis koosneb ainult tsitaatidest. Ma ei usu, et mul midagi muud peale tsitaatide peas ongi, laveerib Paul. Walter Benjamin ütleb ühes kirjas sõbrale oma valmiva habilitatsioonitöö kohta, et „kirjutatu koosneb peaegu ainult tsitaatidest“ ja vingerdab teisal: „mul ei ole midagi öelda, ainult näidata“.

Toomas Pauli viimased kolm raamatut („Uskumatu Tooma lugu“, „Seitse sabasulge“, „Totrus ja tähendus“) moodustavad üpris koherentse temaatilise terviku, mida lühimalt kirjeldaks neist teise alapealkiri: „Katse kirjeldada inimeselooma“. Neist kõige isiklikumas (NB! kus isiklikkust on ometigi kaduvvähe!), pihib ta: „Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. /.../ Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi arengut tingib?“.

Inimene, kes on võtnud endale sellise ülesande (ja kes pole paadunud biheiviorist, jürialliklik modernist-positivist vms) põrkub varem või hiljem tunnetusliku probleemiga – mil määral on mingi (introspektiivselt tuvastatud) fenomen universaalne, üldinimlik ja mil määral puhtisiklik.

Mäletan kui väga mind jäi kummitama Mary Ellmani vastus süüdistusele, et naised võtavad kõike nii isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“

Nimetaksin selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idosünkraatiline sattumus, isikupäraängiks või originaalsusängiks (tundub suupärasem) või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla nt anxiety of idiosyncrasy). 

Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (anxiety of influence), poeedi painav „õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend“.

Mõjuäng painab lüürikut (koondagu see mõiste lüürilist loojat, lüürilist poeeti, nn hingemuusikut jmt), orginaalsusäng mõistatahtjat. Looming ja mõistmine on üpris vastandlikud asjad, ütleb Mihhail Lotman, looming tähendab eneseväljendust, mõistmine eneses ruumi tegemist teise jaoks (vt „Arusaamise vastutus“ nr 3 (al. 4:40) ja nr 4 (al 5:35)). Mihhail Lotman on ka öelnud, et olla originaalne on intellektuaali needus.

Jaanus Adamsonil oli kunagi päris pikka aega blogimotoks Freudi tsitaat: mul on alust arvata, et ma ei erine oluliselt teistest inimestest (vabamäletus). 

Inimesele, kes üritab mõista inimese sisemaailma üldisi seaduspärasusi, on kindlustunne oma (sisevaatluste) ebaunikaalsusest vägagi vajalik.

W.H. Auden esitab luuletusele muuhulgas sellise üldnõude: „peab see ütlema mi­dagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta, ehkki seda nähakse ainulaadsest perspektiivist. Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks“. Originaalsusäng oleks loomulikult hirm, et öeldu ei kehti kellegi teise jaoks (või vähemasti mitte kuigi paljude jaoks) peale ütleja, mitte hirm, et perspektiiv on uus. Perspektiiv peabki mõistagi uus olema. 

Noored lüürikud, kes mõistmisele pea üldse aega ei raiska, peavad muidugi iga oma ihuaistingut, armuvõbelust, tõmbetuult ja suurte sõnadega žongleerimist esmakordseks maailmaajaloos, mistõttu nende looming kipubki olema nii üheülbaline ja piinlik. Aga eks see ole ka mõneti paratamatu. Ja aeg soosib takka.

 „Walzeri raamatust [„Sallivusest“] koorub üks huvitav tõdemus. Selleks, et olla sallitud, peab kuuluma mingisse kogukonda, kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mingisugustel religioossetel praktikatel, näiteks, "puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine" (lk 104).“ (Marek Tamm EEs)

„[Nabokov] sooviks näha, et kogu maailma kurjus — igasugune õrnuse ja südamlikkuse puudumine — pärineks mittepoeetidelt, säärastelt üldistavatelt ja uudishimuta matsidelt nagu Paduk või Gradus. Kuid ta teab, et see pole nõnda. Nabokov soovib meeleheitlikult, et kunstiannetest piisaks moraalse vooruslikkuse jaoks, kuid ta teab, et autonoomse kunstniku sattumuslikku ja valikulist uudishimu ei seo miski tema isa poliitilise projektiga — luua maailm, milles õrnus ja lahkus oleksid inimlikuks normiks. Seega ta loob tegelased, kes on korraga ekstaatilised ja julmad, tähelepanelikud ja südametud, poeedid, kes on ühtaegu tundlikud ja kalgid. Nabokov kardab kõige rohkem, et mõlemat korraga ei saa — et ekstaasi ja südamlikkuse süntees pole võimalik.
Tema kahes tippromaanis ilmneb see hirm üksikasjalikult. Mõlema romaani kõige märkimisväärsemaks jooneks on peategelaste – Humberti ja Kinbote’i — ehe originaalsus. Keegi pole varem taibanud pärida, milline näeks välja Skimpole, kes ühtlasi oleks geenius — kes ei loobiks lihtsalt sõna „luule“, vaid ka tegelikult teaks, mis asi luule on. Just säärase erilist sorti geeniusest koletisega — uudishimupuuduse monstrumiga — täiendas Nabokov meie teadmisi inimvõimalustest. Mul on kahtlus, et niisugune täiendus võis pärineda vaid inimeselt, kes kartis, et loob osalist autoportreed.“ (R. Rorty, „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“)

Uudishimu, mõistmine, empaatia kuuluvad ühte perekonda; (lüüriline) looming, ekstaas, joovastus (ja tähelepanematusest sündiv julmus) teise. Mõistja üritab endas välja arendada tundlikkuse teise erinevusnüansside suhtes, lüürik on ülitundlik selles, mis puudutab teda ennast.
Hing tähendab tundvat mina ja muusika on pump selle täis puhumiseks, ütleb Kundera ja nimetab sellise tundlikkuse egoismi ülikooliks. Musil nimetas muusikat laenatud hingeks.

Loomulikult peab ka mõistja end väljendama, aga see „end“ selle „väljendama“ ees, on sootuks teist laadi. Nagu ka väljendus. Näiteks Baricco ja Kundera on siin üpris heaks näiteks radikaalselt erinevatest strateegiatest. Baricco tahab lummata, võluda, ta apelleerib tummale vaimustusele; Kundera viib keelelise ornamentika miinimumini, et maksimeerida mõtteselgust ja kommunikatiivsust. Ühed suurimad mõistjad — Thomas Mann ja Robert Musil — panustavad liiasusele ja ülimale sõnalisele täpsusele ja viimistletusele.

Nii Thomas Manni, Robert Musili kui Kundera loomingus on muusikal (lüürilisuse kvintessents) täiesti eriline roll. Kunderal areneb äratundmine lüürilisuse ja muusika ühisjuurelisusest välja üpris loomingu lõpuks (selgeimalt artikuleeritud „Eesriides“), aga enesest joovastumine ja pidev suutmatus üksteist mõista on Kundera loomingus üpris keskne. Hüperintellektuaalsel Musilil on muusikaviha kõige sarkastilisem ja happelisem (samas hetkekski analüütilisust kaotamata!) ning nii läbiv, et sellest võiks koostada mahuka erikogu. Mannil on see seotud rohkem langusega, elujõu hääbumisega, surmaigatsusele järele andmisega, aga see pole kaugeltki kõik, muuhulgas nimetab ta muusikat miinusmärgiga kristlikuks kunstiks („Doktor Faustus“ sisaldab olulisi edasiarendusi).

Aga muidugi võimalik, et nad on originaalsed :)... ja lihtsalt mõnevõrra vägevama üldistava intellektiga. Originaalsusängist vist ei pääse, eks. See sunnib neid väljendama nii pikalt ja põhjalikult, kulutama tohutult resursse, et tulla lugejale vastu (Kundera on siin musternäidis); originaalsusäng sunnib sedalaadi vastutulemisele, sest mõistmatus vastuvõtjale on eristamatu kõneleja unikaalsusest. Originaalsusängi üks tahk: äkki mind ei mõisteta, sest see, millest räägin, kuulaja maailmas puudub. Lüüriline poeet aga sellele eristamatusele apelleeribki, ta üritab luua muljet, et temas on miski, mis teiste maailmas puudub (nt Kõiv on seda Vahingu puhul esile toonud)... seepärast on väljendusselgus lüürilise poeedi suurim vaenlane , lüürik peab vältima liiasust, tohib kasutada vähe sõnu ( "sest sõna on salapärasuse vaenlane ja labasuse julm reetur." Th.M.), põgusad viited, vihjed, paradokslemised... lõppsihiks muidugi muusika. Paljud Baricco tegelased vaikivad... sest lugeja peab projitseerima neisse Kujutletamatu Tragöödia, ainult muusika võib...
Lüürik näitleb seda, mida originaalsusesse ehk üksindusse määratu kõige enam häbeneb ja kardab.
Kõige metoodilisemalt (võiks isegi öelda, et konspektiivselt) piltlikustab seda Kundera teoses "Elu on mujal".

(Puhtisiklikult, aga kindlasti mitte originaalselt, eks, on ühe kõige tugevama tülgastusefekti esile kutsunud Ruja lugu „Kui mind enam ei ole“,  oli selline äkiline äratundmine, mille järel on võimatu sulanduda sellesse nartsissistlikku armuohkesse, ülimasse kujutletavasse leina - [no kujutle!] kui MIND enam ei ole!? 

Brhh..  (Selline) muusika on empaatia maksimaalne võimalik vastand.)

Aare Pilv kirjutab viimases „Vikerkaares“(3.2011) Ene Mihkelsoni „Torni“ kohta: „See luule pole subjektiivselt solipsistlik, st ei keskendu kirjutaja isikliku ainulaadsuse tabamisele – pigem vastupidi“, ühtlasi võtab seda luulet iseloomustada kui „täielikult mittelaululist“.

See on täpne. Mihkelsoni luule on tõepoolest väga mittelaululik.