18. aprill 2011

Anxiety of idiosyncrasy

Jäin Toomas Paulist kirjutades kahetsusväärselt ajahätta ja nii mõnigi ideealge jäi välja arendamata.

Oma kõige hilisemas Ööülikooli loengus küsitakse ta käest ühe seisukoha kohta, et kas see on ta oma mõte. Paul tunneb ilmselgelt ebamugavust ja viitab Walter Benjaminile, täpsemalt tema unistusele kirjutada raamat, mis koosneb ainult tsitaatidest. Ma ei usu, et mul midagi muud peale tsitaatide peas ongi, laveerib Paul. Walter Benjamin ütleb ühes kirjas sõbrale oma valmiva habilitatsioonitöö kohta, et „kirjutatu koosneb peaegu ainult tsitaatidest“ ja vingerdab teisal: „mul ei ole midagi öelda, ainult näidata“.

Toomas Pauli viimased kolm raamatut („Uskumatu Tooma lugu“, „Seitse sabasulge“, „Totrus ja tähendus“) moodustavad üpris koherentse temaatilise terviku, mida lühimalt kirjeldaks neist teise alapealkiri: „Katse kirjeldada inimeselooma“. Neist kõige isiklikumas (NB! kus isiklikkust on ometigi kaduvvähe!), pihib ta: „Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. /.../ Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi arengut tingib?“.

Inimene, kes on võtnud endale sellise ülesande (ja kes pole paadunud biheiviorist, jürialliklik modernist-positivist vms) põrkub varem või hiljem tunnetusliku probleemiga – mil määral on mingi (introspektiivselt tuvastatud) fenomen universaalne, üldinimlik ja mil määral puhtisiklik.

Mäletan kui väga mind jäi kummitama Mary Ellmani vastus süüdistusele, et naised võtavad kõike nii isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“
Nimetaksin selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idosünkraatiline sattumus, isikupäraängiks või originaalsusängiks (tundub suupärasem) või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla nt anxiety of idiosyncrasy). 

Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (anxiety of influence), poeedi painav „õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend“.

Mõjuäng painab lüürikut (koondagu see mõiste lüürilist loojat, lüürilist poeeti, nn hingemuusikut jmt), orginaalsusäng mõistatahtjat. Looming ja mõistmine on üpris vastandlikud asjad, ütleb Mihhail Lotman, looming tähendab eneseväljendust, mõistmine eneses ruumi tegemist teise jaoks (vt „Arusaamise vastutus“ nr 3 (al. 4:40) ja nr 4 (al 5:35)). Mihhail Lotman on ka öelnud, et olla originaalne on intellektuaali needus.

Jaanus Adamsonil oli kunagi päris pikka aega blogimotoks Freudi tsitaat: mul on alust arvata, et ma ei erine oluliselt teistest inimestest (vabamäletus). 

Inimesele, kes üritab mõista inimese sisemaailma üldisi seaduspärasusi, on kindlustunne oma (sisevaatluste) ebaunikaalsusest vägagi vajalik.
W.H. Auden esitab luuletusele muuhulgas sellise üldnõude: „peab see ütlema mi­dagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta, ehkki seda nähakse ainulaadsest perspektiivist. Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks“. Originaalsusäng oleks loomulikult hirm, et öeldu ei kehti kellegi teise jaoks (või vähemasti mitte kuigi paljude jaoks) peale ütleja, mitte hirm, et perspektiiv on uus. Perspektiiv peabki mõistagi uus olema. 

Noored lüürikud, kes mõistmisele pea üldse aega ei raiska, peavad muidugi iga oma ihuaistingut, armuvõbelust, tõmbetuult ja suurte sõnadega žongleerimist esmakordseks maailmaajaloos, mistõttu nende looming kipubki olema nii üheülbaline ja piinlik. Aga eks see ole ka mõneti paratamatu. Ja aeg soosib takka.

 „Walzeri raamatust [„Sallivusest“] koorub üks huvitav tõdemus. Selleks, et olla sallitud, peab kuuluma mingisse kogukonda, kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mingisugustel religioossetel praktikatel, näiteks, "puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine" (lk 104).“ (Marek Tamm EEs)

„[Nabokov] sooviks näha, et kogu maailma kurjus — igasugune õrnuse ja südamlikkuse puudumine — pärineks mittepoeetidelt, säärastelt üldistavatelt ja uudishimuta matsidelt nagu Paduk või Gradus. Kuid ta teab, et see pole nõnda. Nabokov soovib meeleheitlikult, et kunstiannetest piisaks moraalse vooruslikkuse jaoks, kuid ta teab, et autonoomse kunstniku sattumuslikku ja valikulist uudishimu ei seo miski tema isa poliitilise projektiga — luua maailm, milles õrnus ja lahkus oleksid inimlikuks normiks. Seega ta loob tegelased, kes on korraga ekstaatilised ja julmad, tähelepanelikud ja südametud, poeedid, kes on ühtaegu tundlikud ja kalgid. Nabokov kardab kõige rohkem, et mõlemat korraga ei saa — et ekstaasi ja südamlikkuse süntees pole võimalik.
Tema kahes tippromaanis ilmneb see hirm üksikasjalikult. Mõlema romaani kõige märkimisväärsemaks jooneks on peategelaste – Humberti ja Kinbote’i — ehe originaalsus. Keegi pole varem taibanud pärida, milline näeks välja Skimpole, kes ühtlasi oleks geenius — kes ei loobiks lihtsalt sõna „luule“, vaid ka tegelikult teaks, mis asi luule on. Just säärase erilist sorti geeniusest koletisega — uudishimupuuduse monstrumiga — täiendas Nabokov meie teadmisi inimvõimalustest. Mul on kahtlus, et niisugune täiendus võis pärineda vaid inimeselt, kes kartis, et loob osalist autoportreed.“ (R. Rorty, „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“)

Uudishimu, mõistmine, empaatia kuuluvad ühte perekonda; (lüüriline) looming, ekstaas, joovastus (ja tähelepanematusest sündiv julmus) teise. Mõistja üritab endas välja arendada tundlikkuse teise erinevusnüansside suhtes, lüürik on ülitundlik selles, mis puudutab teda ennast.
Hing tähendab tundvat mina ja muusika on pump selle täis puhumiseks, ütleb Kundera ja nimetab sellise tundlikkuse egoismi ülikooliks. Musil nimetas muusikat laenatud hingeks.

Loomulikult peab ka mõistja end väljendama, aga see „end“ selle „väljendama“ ees, on sootuks teist laadi. Nagu ka väljendus. Näiteks Baricco ja Kundera on siin üpris heaks näiteks radikaalselt erinevatest strateegiatest. Baricco tahab lummata, võluda, ta apelleerib tummale vaimustusele; Kundera viib keelelise ornamentika miinimumini, et maksimeerida mõtteselgust ja kommunikatiivsust. Ühed suurimad mõistjad — Thomas Mann ja Robert Musil — panustavad liiasusele ja ülimale sõnalisele täpsusele ja viimistletusele.
Nii Thomas Manni, Robert Musili kui Kundera loomingus on muusikal (lüürilisuse kvintessents) täiesti eriline roll. Kunderal areneb äratundmine lüürilisuse ja muusika ühisjuurelisusest välja üpris loomingu lõpuks (selgeimalt artikuleeritud „Eesriides“), aga enesest joovastumine ja pidev suutmatus üksteist mõista on Kundera loomingus üpris keskne. Hüperintellektuaalsel Musilil on muusikaviha kõige sarkastilisem ja happelisem (samas hetkekski analüütilisust kaotamata!) ning nii läbiv, et sellest võiks koostada mahuka erikogu. Mannil on see seotud rohkem langusega, elujõu hääbumisega, surmaigatsusele järele andmisega, aga see pole kaugeltki kõik, muuhulgas nimetab ta muusikat miinusmärgiga kristlikuks kunstiks („Doktor Faustus“ sisaldab olulisi edasiarendusi).

Aga muidugi võimalik, et nad on originaalsed :)... ja lihtsalt mõnevõrra vägevama üldistava intellektiga. Originaalsusängist vist ei pääse, eks. See sunnib neid väljendama nii pikalt ja põhjalikult, kulutama tohutult resursse, et tulla lugejale vastu (Kundera on siin musternäidis); originaalsusäng sunnib sedalaadi vastutulemisele, sest mõistmatus vastuvõtjale on eristamatu kõneleja unikaalsusest. Originaalsusängi üks tahk: äkki mind ei mõisteta, sest see, millest räägin, kuulaja maailmas puudub. Lüüriline poeet aga sellele eristamatusele apelleeribki, ta üritab luua muljet, et temas on miski, mis teiste maailmas puudub (nt Kõiv on seda Vahingu puhul esile toonud)... seepärast on väljendusselgus lüürilise poeedi suurim vaenlane , lüürik peab vältima liiasust, tohib kasutada vähe sõnu ( "sest sõna on salapärasuse vaenlane ja labasuse julm reetur." Th.M.), põgusad viited, vihjed, paradokslemised... lõppsihiks muidugi muusika. Paljud Baricco tegelased vaikivad... sest lugeja peab projitseerima neisse Kujutletamatu Tragöödia, ainult muusika võib...
Lüürik näitleb seda, mida originaalsusesse ehk üksindusse määratu kõige enam häbeneb ja kardab.
Kõige metoodilisemalt (võiks isegi öelda, et konspektiivselt) piltlikustab seda Kundera teoses "Elu on mujal".

(Puhtisiklikult, aga kindlasti mitte originaalselt, eks, on ühe kõige tugevama tülgastusefekti esile kutsunud Ruja lugu „Kui mind enam ei ole“,  oli selline äkiline äratundmine, mille järel on võimatu sulanduda sellesse nartsissistlikku armuohkesse, ülimasse kujutletavasse leina - [no kujutle!] kui MIND enam ei ole!? 
Brhh..  (Selline) muusika on empaatia maksimaalne võimalik vastand.)

Aare Pilv kirjutab viimases „Vikerkaares“(3.2011) Ene Mihkelsoni „Torni“ kohta: „See luule pole subjektiivselt solipsistlik, st ei keskendu kirjutaja isikliku ainulaadsuse tabamisele – pigem vastupidi“, ühtlasi võtab seda luulet iseloomustada kui „täielikult mittelaululist“.
See on täpne. Mihkelsoni luule on tõepoolest väga mittelaululik.

28 kommentaari:

  1. Mul on hea meel, et sa Ruja jälle üles kaevasid, ma juba hakkasin selle bändi olemasolu ära unustama. Ole sa tänatud! :=)

    VastaKustuta
  2. Pilv võib, aga võib ka mitte viidata Kaalepile ("Teoreetilisi märkmeid vabavärsist", 1959), kes pakub üheks vabavärsi põhitunnuseks selle mittelauldavust muude värsitüüpide võrdluses.

    VastaKustuta
  3. Nojah, Hedvig, sinuga koos olen ma läbi elanud selle "Vanemuise" rockooperi ning See Kogemus liidab meid surmani (suurim võimalik rahuaegne trauma, meid nagu oleks küüditatud ühes vagunis).. ehh.

    P.P., ei viita. Värsitehniline nüanss ei haakuks ka kuidagi olemisviisidega (eksistentsiaalsete hoiakutega), mida siin käsitlen. Väljendusviisi ja olemisviisi vahel on parimal juhul mõningane korrelatsioon. Siin näites on Mihkelson luuletusi kirjutav mõistatahtja, Baricco on proosat kirjutav lüürik.
    Pilv viitab ikka olemisviisile, tunnetuslikule hoiakule:
    "Et luule puhul on meeldivus nii oluline on, tuleneb ilmselt sellest, et luule on algupäraselt pärit laulust[...]Laul on aga alati midagi meeldivat[...] Mihkelsoni uues luulekogus pole isegi seda laululise-substraati, mida võib veel leida mõnedes varasemates luulekogudes[...] Ja siit järgnebki teine, otsesem põhjus,miks "Torni" kohta on ebaadekvaatne öelda "meeldis". See on väga ränk, karm, raske, kuristikuline luule juba oma aine poolest [... NB!-] Õigupoolest just see eriline tonaalsus - või oleks õigem öelda modaalsus - on see, mis on mind varemgi Mihkelsoni puhul on hämmastanud“.
    Mihkelsoni modaalus on antilaululik, antimuuskaline; ta adub ühe katastroofi suurust, aga erinevalt muusikust ta ei VAIMUSTU sellest (täpsemini, talle on sisu olulisem ja ta ei suuda vaimustuda vormi, sündmuse suurusest). Mihkelson ei suuda vaimustada küüditamise pompöössusest, Nõukogude Liidust kui üliteatrist, kaksiktornide kokkukukkumisest kui Sündmusest. Muusika vaim armastab, naudib ESTEETILISELT tragöödiat, antimuusikaline hoiak aga jälestab seda. Vrdl „Saksa helilooja Karlheinz Stockhausen nimetas New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse tornide ründamist kohe katastroofi järel ühes intervjuus “maailma kõigi aegade suurimaks kunstitööks” ning lisas, et näiteks heliloojana ei suudaks tema ega ka keegi teine küündida kunagi millegi selliseni [...] Stockhauseni ohkes on tunne, et pärast 9/11 pole poognaga muud teha kui tüdrukute püksikumme õgvendada, ent Adorno järgi „pärast Auschwitzi on luuletuse kirjutamine barbaarne“, sest, nagu ütleb Märt Väljataga, „pärast üliränka traumat mõjub ilupüüdlus kohatuna“ (Sirp 30.X 2008, „Poola luule ime“).“ [http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/lunastus-naivuse-kaudu-xvii.html]
    Mihkelson on antimuusik (antilüürik) just olemisviisilt, tema luule on lihtsalt selle üks väljendus (romaanid muidugi ka, või pigem eriti).

    VastaKustuta
  4. Veel:
    Aare Pilv(samas): „Miskipärast on meeldimine luule puhul tavalisel oluline hinnagukriteerium. Ja samas peetakse ju luule ja kirjanduse sügavamaks funktsiooniks pakkuda spetsiifilises vormis dialoogi, inimsuhtlust? Siin on mingi vastuolu. Kui me peame inimsuhtluse puhul esmatähtsaks meeldivust („teiega on meeldiv suhelda“), siis annab see ju tunnistust sellest,et suhtlus jääb viisakusreeglite piiresse.[...]Pigem on sisuka suhtluse eesmärgiks meeldimise asemel kas infovahetus (kas või „hariduste vahetamine, nagu Mihkelson ütleb lk 81) või süvenenumal juhul osalus teises inimeses, vastastikune kõnetamine ja kõnetumine.“

    Lüürilne hoiak asetab enese maailma keskmesse ja selle taotluseks on pälvida imetlust, vaimustust. Pilv peab sügavamaks funktsiooniks kommunikatiivsust (Mihkelsoni, Kundera,Manni, Musili loomevaevad ja vormiuuendused on seotud eelkõige kommunikatiivsuse tõhustamisega), aga nt Piik-Oidsalu: . „Luuleelamus ei piirdu PARIMAL JUHUL ainult luuletaja vaadeldud maailma kogemisega, vaid sellele lisandub ka NAUDING MAAILMA VAATLEVA AUTORI JÄLGIMISEST“. (http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=594)

    Lüüriku taotlused – meeldimine, vaimustuse ja imetluse esile kutsumine – pole kommunikatiivsed. P.-O. apellerivad meeldivusele, NAUDINGULE JÄLGIMISEST (ühesuunaline ja akommunikatiivne!), Pilv osutab, et „samas peetakse ju [NB! Mitte „mina pean“!] kirjanduse SÜGAVAMAKS FUNKTSIOONIKS dialoogi, inimsuhtlust“. Sellest ka see vastuolu, millele Pilv viitab. Mõelgem "kommunikatsioonile" teatris või kontserdil - aplaus! Kas see on informatiivsuset pakatav nüansseeritud tagasiside või pelk kinnitus „Jaa! Te olite vaimustav!“?

    „[...]nagu vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamise piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust. Walter kiitis teda ühes neist imetlemise hädaolukordadest, mille tarbeks muidu on olemas peod ja pidustused, suured kaasaegsed või ideed, ja auavaldused, mida neile osutatakse, mispuhul lüüakse kaasa ja keegi ei tea täpselt, kelle poolt ja mille eest, ning igaüks on seesmiselt valmis olema järgmisel päeval kaks korda alatum kui muidu, et ei peaks endale midagi ette heitma. [...] [Ulrich oli] pidanud juba loendamatuid kordi vihastama oma kaasaegsete vaimustumisvõime peale, mis kahmab peaaegu alati huupi ja nõnda hävitab veel sellegi, mille ükskõiksus alles jätab“(„Omadusteta mees“).

    VastaKustuta
  5. Blogi autor on nagu Adam Mari Saadi "Sinikõrguste tuultes".

    "Ma ei tahagi su raha! Ma võin sulle ka lihtsalt niisama poseerida."

    Lihtsalt niisama ja lihtsalt niisama! See ei olnud üldse usutav! Tänapäeval pole kellelgi aega lihtsalt niisama istuda! Vähemalt mitte kelllegi teise jaoks!

    "Mis sa sellest saad?!" küsisin ma meelega võimalikult järsult, võimalikult umbusklikult.

    "Mulle lihtsalt meeldib," ei lasknud ta end häirida, "kui sa ainult raadiot ei pane, või üldse mingit muusikat – mulle meeldib kuulata pliiatsisahinat, või kuidas seda öelda, ja kui sul just väga külm ei ole – kui on elektriradikas või puhur..."

    Seda ma ju arvasin – talle meeldib kuulatada pliiatsi sahinat! Ikka ta lootis kunagi kunstnikuks saada! Aga mis siis? Mis see minu asi on!

    VastaKustuta
  6. Kui samastus on motivatsioonide alusel, siis juhin tähelepanu asjaolule, et motivatsioonide, tahtmiste, taotluste jms tuvastamisel on originaalsusäng eriti asjakohane.
    Kuidas teha kindlaks, mida X taotleb, kui käitub nii? (MINA käituks nii sellliste ja selliste taotluste korral, aga tema/inimene üldse...?)

    VastaKustuta
  7. ma ei ole nõus sellega, et meeldimine ei ole suhtlemise juures esmatähtis.

    kujutagem ette, et on üks erakordselt ebasümpaatne inimene, aga väga erudeeritud. kui ma temaga suhtlen, siis ikka sellepärast, et mulle MEELDIB tema eruditsioon või hoopis väljakutse ebasümpaatse inimese kaitsevalli taha ronida või veel midagi muud.

    ma ei mõista, miks peaks meeldivus olema midagi pinnapealset. vastupidi, see on eelduseks, et asjaga üldse tegeleda. huvitav, kuidas inimesed elukaaslast valivad, ilma üksteisele meeldimata? või on see sõnavaliku probleem? eesti keele ja kultuuri probleem?

    VastaKustuta
  8. Igatahes sinul küll mingit originaalsusängi pole - tsiteerid ainult teisi, nagu T.P-gi :D

    Aga tõsiselt, mingit originaalsust ei peagi keegi taotlema - loomeloom kuulub lõpuks ikkagi mingisse kaanonisse. Iga uus tulija lihtsalt täiendab seda kaanonit natuke. Määravaim on sõnaliha küpsus.

    VastaKustuta
  9. Nii, Hedvig, oledki juba igermaanistunud ja sugri juured närbutanud (vitsa!)!
    Sulle pole enam meeldimine üks (väiksekaaluline) linnuke plusside tulbas, vaid plusside ülekaal üldsummas.
    Kas vaestele meeldib aegunud ja ebatervislik toit (sest neile nii väga meeldib odavus)?
    Ei, see pole eesti keele ja kultuuri probleem (igermaanidele on see probleem :D), Uku Masing sulle öökapile!

    Toriseja, täpselt vastupidi! T.P. just selle pärast nii palju tsiteeribki, et tal on originaalsusäng! See oligi ju sissekande põhiiva!

    [Näete, ma meeldin, aga mind ei mõisteta, ometi oli sissekande ESMAeesmärgiks mõistetavus!]

    VastaKustuta
  10. Ma tean, ma tean, et kui ma oleksin õige soomeugrilane, ei lubaks ma kunagi endale sellist häbiväärset emotsiooni :) Sulle MEELDIB see inimene? PIINLIK! Jah, ei tohi ära unustada, mis elus oluline on - kogu aeg peab pisut piinlik olema. Palju võib ka.

    VastaKustuta
  11. "[Näete, ma meeldin, aga mind ei mõisteta, ometi oli sissekande ESMAeesmärgiks mõistetavus!]"

    Mõistetavus nüüd küll Su sissekande(õigupoolest sissekannete) tugevam külg pole. Selle asemel, et alus-öeldis-sihitis (propositsioon-predikaat) vormis publikumi veenda, kasutad Sa häbematul kombel sagedasti laborüntlikku ütlemistiili. Ma nimetaks seda, vabanda nüüd mind väga, isegi kunstiks (esteetiliseks distsipliiniks -> kont hääle doktor Marekule pureda).

    Jah, võib eksisteerida noid, kes oma kadestamisväärsete antilüüriliste omaduste tõttu suudavad hermenutilisi (eksegeetilisi) tööriistasid kasutades tõepoolest Sinu (õigeks :)) mõistmiseni jõuda (suurim kummardus minu poolt), aga nagu ikka elus juhtub, on neidki (õigemini meidki), kes mõistmise rasket koormat ei nooli, vaid piirduvad esteetilise pealtkuulamise ja parimal juhul kõnetamapanemisega.

    VastaKustuta
  12. kurjam, labürintlik tahtsin öelda, labor on ka tore paik, aga mitte selles kontekstis ..

    VastaKustuta
  13. Kuule [loe: loe], see sissekanne nüüd küll kuidagi keerukas, saati sõnavahuline pole!

    Võibolla mõni tekst on olnud liiga keeruline [sh ilutsemise tõttu], või noh, ütleme, oma klannile kirjutatud, aga üldiselt...
    treenitagu oma mõistmisvõimet! :)

    VastaKustuta
  14. Oi pagan, ma sain oma veast nüüd aru. Võtan sõnad tagasi, ja ütlen, Sa ilmsest kasutad toda Musil-i ja Manni poolt viljeletud liiasuse tehnikat, millest paraku iga mats (kaasaarvatud siinkirjutaja) aru ei saa (äkki on veel lootust, mine tea). Põhjuseid, miks aru ei saa, on ilmsesti mitmeid, aga tõenäoliselt on need kõik seotud vastuvõtja subjekti tunnetusaparaadi puudujääkidega, kitsamalt näiteks, Sinu viidatud (mitte väljamõeldud, eksju) mõistaparatuuri kasutades, kaasasündinud (või külgekasvatatud) lüürilisuse või hoopis vähearenenud mõistmisvõimega (eeldates, et need pole sünonüümid, kuna lüürik, ei pidavadki püüdma). Muide, seesinane mõistmise käsitlus läks otsapidi kokku Levinasi "teise" käsitlusega, mida ma isiklikult jällegi suure tõenäosusega ei mõistnud.

    Edasi, kui ma nüüd teen katse, hoolimata ilmselgest võimetusest mõista (eelnevalt kirjeldatutel põhjustel), siiski mõista, pakuksin, et originaalsusäng(diagnoos, mis kõlab nagu maailmavalu ja mida on küpsed põdema ainult suured mõtlejad ja mille Sa lahkesti ka endale külge kleebid :)) ongi peamine põhjus, miks mass naistekaid (kui Kunderat lugeda lüüriku pilguga ja piisavalt diagonaalis, siis täitsa kvalifitseerub, Musilil pole lootust) armastab.

    Lõpetuseks, mul tuleb kõige selle peale üks suure kirjaniku Juri Trifonovi (http://en.wikipedia.org/wiki/Yury_Trifonov) poolt (oli äkki jutustuses nimega "Teine elu") kirjeldatud mõte meelde, mida ma Sinu kombel puusalt tsiteerida ei mõista, aga mille sisu oli umbes selline, et naissoost kodanik X [Maša näiteks] saatis kogu (või vähemasti enamik) oma elu mööda õndsas arusaamatuses, miks tema ilu keegi tähele ei pane (seda ilu, mida objektiivsete kriteeriumite põhjal ei eksisteerinudki).

    Nüüd, arvuti kinni, dressid selga ja jooksurajale mõistmisvõimet treenima!

    VastaKustuta
  15. :) (jooksin just ka)

    Ma panustan jah liiasusele :)

    Siis: originaalsusäng pole üldse seotud (mõtlemise) suurusega, vaid ikka selle kõrvaldamatu kõhklusega, et mil määral on enda sisekaemuslikud tähelepanekud üldistatavad üldinimlikeks.

    VastaKustuta
  16. Ma pole seda kohalikku "debatti" väga jälginud, aga ma ei saa aru, miks mitte rääkida esmajoones lugeja ja autori vahelisest sidemest, või lugemise kogemusest, või teose mõjust, kogu nende rikkalikkuses.

    Miks lähtuda lugeja ja autori vahelise sideme tükkideks lõikamisest (igaüks nii nagu endale sobib) ja siis nende tükkide omavahelisest vastandamisest. Eks sinna jõuab varem või hiljem, aga võiks ju ikka hiljem. Või olen ma midagi vahele jätnud?

    VastaKustuta
  17. Olen nõus selega, et "luule ja kirjanduse sügavamaks funktsiooniks [on] pakkuda spetsiifilises vormis dialoogi, inimsuhtlust" [või vähemast peaks olema!].

    Aga kommunikatsioon on midagi suhteliselt keerulist. Side on mul ka maakeraga (grav.) aga see pole kommunikatsioon; mõjub enamvähem kõik, mis meeli ärritab (nt hetkel paistab ere päike aknast ja see mõjub vägagi, ometi pole tegu kommunikatsiooniga). Pornoajakiri võib ka väga mõjus olla või magava inimese jälgimine.

    Mõjuda on lihtne, seljaaju on ju nõnna tundlik - rinnad paljaks või rusikaga näkku - mõju missugune! Aga katsu sa midagi sisukat kommunikeerida... kas või teha teisele selgeks, mis on Newtoni II seadus... vot see on keeruline.

    VastaKustuta
  18. Aga miks ei või ereda päikese sära seda kogeva inimese jaoks kommunikatsioon olla? Sest ta on 'meeleline', 'ebamõistuslik' ja 'sisutu', ja see röövib ta automaatselt tähendusest?

    Kuhu ma sihin, on see, et inimsuhtlus on väga palju muud peale informatsiooni edastamise. Ja teksti tähendus ulatub vähemalt minu jaoks palju kaugemale kui tahud, mida saab objektiivselt või 'igavikuliselt' sõnastada. Raamat ei ole ainult tähed, vaid ka kogemus, ühendus, kontekst.


    Ehk: kas ere päike on kommunikatsioon? Iga asi võib olla kommunikatsioon.

    VastaKustuta
  19. Jah, iga asi võib olla märk (ja on kasutatav tähendusliku üksusena). See on üks semiootika alustähelepanekuid, aksioome.

    Aga sel viisil kommunikatsiooni mõistet laiendades tühistub see mõte, mida siin justäsja edasi anda tahtsin: "luule ja kirjanduse sügavamaks funktsiooniks [on] pakkuda spetsiifilises vormis dialoogi, inimsuhtlust".

    Päike ei taha MULLE MIDAGI ÖELDA, Ma ei saa ka teda valesti või vildakalt või ebapiisvalt MÕISTA, eks.

    VastaKustuta
  20. Sa tundud eeldavat, et kunsti tähendus on kuidagi erapooletult mõõdetav või eraldiseisvalt tuvastatav, ja sisaldub kuskil, spetsiifiliselt. Mitte ei toimu - ei looda - ka alal, mis asetseb A ja B vahel ja nende ümber.

    VastaKustuta
  21. Mis ma vist tahan öelda on see, et suur osa sellest, mis on minu jaoks kunstiteoses tähenduslik, on vältimatult isiklik, kontekstuualne ja mööduv (ja ka erapooletult tuvastamatu). Mis teeb ta ajaloo jaoks tihti vähem väärtuslikuks, aga praeguse jaoks pigem rohkem.

    VastaKustuta
  22. Sa tahad mulle midagi öelda, eks. Sul on mingi mõte ja sa tahad, et see jõuaks enamvähem sellisel kujul ka minuni. Seepärast näiteks lisasid veel ühe kommentaari, täpsustava, ülekodeeriva, liiasust suurendava.
    ( ja see on väga konkreetne, siin ja praegu, 23.04.2011, Eesti jne; ei mingit erapooletust või objektiivsust)

    Tahan öelda, et see tegevus on fundamentaalselt erinev päiksese paistmisest (ja peesitamisest).

    Kui parm bussis haiseb, mõjub ta sulle, aga see on fundamentaalselt erinev sellest, kui ta pöördub sinu poole ja ütleb: "Mees, saa aru, selline pohmakas on, et sure maha. Viska mõni sent!"

    VastaKustuta
  23. Kui ma oleks veidi oodanud ja selle (enda ja sinu jaoks) täpsustava/terviklikuma kommentaari lisanud sama postituse teiseks lõiguks, siis oleks lubatud olnud?

    Aga üldiselt: ma vist lihtsalt ei näe maailma nii rangelt ja selgelt piiritletult kui sina. Või näen, aga erutun rohkem asjadest, mis segavad piire, leiutavad seoseid, murravad reegleid. Teksti vahetusel, intensiivsusel, julgusel - selle kogemuslikul mõjul ja lõpuni-erapoolikusel - on minu jaoks näiteks oluline iseseisev väärtus. Teksti elul, selle reaalsuse-mõjul.

    Eriti ajastul, kus inimeste viis kultuuri, keelde ja üksteisse suhestuda nii kiirendatult (ja kontrollimatult) muutub, aga kirjandus on kinni mingis arhailises, monoliitses maailmatunnetuses, aina uhkem ja aina kõrvalisem.

    VastaKustuta
  24. Kas teine lõik või eraldiseisev kommentaar? Sel pole vahet, oluline, et pidasid vajalikuks veel ühel moel ümber öelda (ühel viisil ei mõista, siis ehk teisel viisil).

    Asi pole vast nii palju selguses ja rangeltpiiritletuses (vs ähmasus, paindlikkus).
    Vaid just selles "segavad piire, leiutavad seoseid" jne. Seoste LOOMINE ja LEIUTAMINE on päikeslikult kiirgava lüüriku asi; mõistapüüdja üritab seoseid TUVASTADA, LÄBI NÄHA, AVASTADA.
    NB! Teist inimest ei looda, vaid avastatakse!

    (Öelda, et kirjandus on mingis arhailises maailmatunnetuses, kõlab mulle nagu "keemia lähtub ikka veel perioodilisustabelist"...)

    VastaKustuta
  25. Jah, jälle. Mina ei tee neil piiridel nii jäigalt vahet. Lüürik-mõistja, loomine-avastamine - fiktiivne-mittefiktiivne, isiklik-sotsiaalne, ajaline-ajatu, tundeline-mõtteline - minu jaoks on nad way liiga läbi põimunud ja üksteisse imbuvad, et ma peaks viljakaks lähtuda neist kui eraldiseisvatest, vastanduvatest emb-kumb paaridest. (Rääkides siis kunstist, mitte keemiast.) Minu sisemine intuitsioon ütleb, et nad, primaarse jaotusena, nüüdseks rohkem varjavad kui selgitavad, pigem tõkestavad kaasaegset kirjandust kui arendavad seda.

    (Ning teist inimest ju ometi luuakse, kujutletakse, kogetakse, seostatakse - lubatakse - ka, igaüks veidi omal moel, mitte ainult ei avastata neutraalselt mingit objektiivset olemust?)

    VastaKustuta
  26. Hmm... aga kui võrrelda radioakiivsuse ja jalgratta ilmumumist kultuuri(teadvusesse)? Kas sa siin näed (fundamentaalset) vahet? Või siin ka eristused "jalgratas leiutati" ja "radioaktiivsus avastati" on eksitavad tähenärimised?


    "Minu sisemine intuitsioon ütleb, et nad, primaarse jaotusena, nüüdseks rohkem varjavad kui selgitavad, pigem tõkestavad kaasaegset kirjandust kui arendavad seda."
    Kas sa avastasid selle [olukorra] või lõid selle ((meelevaldse) seose)?

    Kui Mihkel Mutt leiab, et "kunsti tajutakse kõige laiemalt võttes meelelahutusena. Aina vähemaks jääb inimesi, kes tunnevad igatsust tungida läbi näilikkuse loorist", kas ta esindab siis mingeid igandlikke seisukohti?
    ( http://www.postimees.ee/?id=394969)

    VastaKustuta
  27. Ma tunnen ka igatsust tungida läbi näilikkuse loorist, lihtsalt mitte veel ühte tehislikku kihti niigi fiktiivsele tegelikkusele lisades.

    Vahetus, haaravus, kõnetavus, isiklikkus, kaasaegsus jne ei tähenda ju kohe midagi madalat ja meelelahutuslikku.

    Üldiselt kaldun ma hetkel nõustuma Kafkaga, kui ta kirjutas, et ära paindu, ära lahjenda jne, rather, follow your most intense obsessions mercilessly.

    Selle koha pealt oleme me vist siiski sarnasemad. Aga noh, dialoogi jaoks see ilmselgelt soodsaim alus pole. Niivõrd kui dialoogid üldse eksisteerivad.

    VastaKustuta
  28. :) Leiame üksmeelt küll.


    Kafka oli kahtlemata askeet (vt neid lingitud Lotmani kohti).

    Käesolev sissekanne sai alguse Toomas Paulist, kordan motosid esialgsele kirjatööle:

    „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“
    Fjodor Dostojevski kirjas vennale, 1839

    „Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. /.../ Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi arengut tingib?“
    Toomas Paul „Uskumatu Tooma lugu“ lk 72




    P.S. See nn "vahetu" on küll natuke kahtlane kontsept. Vahetult tuleb piim ja vorst poest (ning kliimasoojenemist ega radioaktiivsust pole olemas).
    Ja isiklikkus on enamasti triviaalsus.

    VastaKustuta