Katse kirjutada Toomas Paulist

Ilmunud: Sirp 08.04.2011.

Tahtsin kirjutada pikemat ja põhjalikumat käsitlust, aga jäin kahjuks ajahätta ning õigupoolest jõudis trükki kõigest sissejuhatav peatükk kahe vihjelisuseni lakoonilise teemaarendusega (sellest ka nii pidulikud motod ja suureline hoovõtt).  

Lehte jõudis Iuvenalise tsitaat minu tehtud veaga ja see on siin ära parandatud st see ei ole vigaseks toimetatud (scribere, mitte scribe). Toimetamise käigus lühenes tekst ca 800tm.

Katse mõista Toomas Pauli

Mihkel Kunnus

„Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“
Fjodor Dostojevski kirjas vennale, 1839

„Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. /.../ Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi arengut tingib?“
Toomas Paul „Uskumatu Tooma lugu“ lk 72

1.

Toomas Pauli suunas minna tähendab kaarega minna: on ta ju teoloog, see tähendab vaimutüübi esindaja, kelle eestikeelne nimi juba, usu-teadlane, kõlab Teaduse Ajastul anakronistlikult, et mitte rohkem ütelda.

Ma arvan, et kui võtta Ilmar Vene Uku Masingu käsitlusest (Ilmamaa, 2001) algusots Toomas Pauli (TP) tutvustamiseks, siis on see üks kõige ökonoomsemaid viise visandada meie kodumaise eksitentsiaalse mõtte kiirgavaim tuum. Vähemalt siit alt paistavad asjad nii.

TP ja Ilmar Vene on meie kultuuriruumis vaadeldavad komplemetaarsetena, umbes nagu yin ja yang. Seda loomulikult lugeja seisukohalt, sest nad mõlemad tunduvad vaimuüksilduseni iseseisvad mõtlejad ning ei moodusta vastastikku määratlevat mõistepaari vähimalgi moel. Nende üksteist täiendav vastandlikkus ilmneb eelkõige selles, et neil on kombeks oma esseedes lugeja ette keerata vastandlikke külgi. TP viitab nii järjepidevalt ja valdavalt (loodus)teadlastele, et teda on korduvalt nimetatud usu kaotanud vaimulikuks. TP lähtub eelkõige ainelisusest ja teaduse uusimast sõnast, aga ometi sisaldavad ta esseed alati ka kustutamatut täpikest sellest mõõtmest, mis on Ilmar Vene esseede põhivärv – sügav ajalooteadvus ja ainelisusele taandumatu (V)vaim. Lugeja ette on nad keeranud end nii, et TP paistab nagu diakroonia täpiga sünkroonia ning Ilmar Vene vastupidi.  Ilmar Vene kärbib kõrkust visandades  inimese enesepilti konstitueerivate koondmõistete sisumuutusi sajanditelõikes ja maisusega piirduja on sunnitud tunnistama: „võime väga seaduspäraselt täheldada, et suuri sotsiaalseid valikuid ei tee mitte keegi“ (Pierre Bourdieu), TP seevastu osutab sageli erinevatele teadusuuringutele, mida tõsimeelselt järgides peab tunnistama, et ka isiklikke valikuid ei tee mitte keegi —  on vaid geenid ja moed, meemid ja trendid.

Kõnekujund saab küll pea talumatu piinlikkuseni suureline, aga tundub, et Uku Masingu, TP ja Ilmar Vene suhtet kolmainsuslikuks nimetades tabab siiski midagi olemuslikku.

TP kuulub hulka „Uku Masingu õpilased“.  See hulk hõlmab liikmeid, kellel pole omavahel suurt midagi ühist, peale selle, et Uku Masing on aidanud neil saada selleks, kes ollakse. Uku Masingul polnud doktriini, kindlat väidete süsteemi, mille äraõppimise astme järgi õpilas- või jüngerlusstaatust määrata. Ses mõttes oli Uku Masing rohkem kastev kui vooliv õpetaja. Kuid inimese tuuma vältimatult ümbritseva argitarkuse, automatismide ja muude võõrlaenude tihke pähklikoore tõttu tavatses Uku Masing sageli kasta küllaltki haamerdades. Siiski võib TP tekstides aduda päris palju Masingu kastmist läbi- ja edasi voolavat. Täiskasvanutele mõeldud leeriõpikust „Maise matka poolel teel“ võib lugeda ehtmasinglikke arusaamu: elu mõtteks pole mõne elu üksikkvaliteedi paisutamine, vaid elusamus kui selline; palves tuleb paluda tarkust ja lootus on evolutsioonilisse paremustumisse. Ega sellised mõtted päris peavooluluterlusse kuulu.

Ka Ilmar Vene võib lugeda ses mõttes Uku Masingu õpilaseks, et ta on läinud endale loomuomases suunas väga kaugele. Nii TPd kui Ilmar Venet ühendab aukartust äratav eruditsioon, masinglik tung vaimselt kasvada. Patt on see, kui sa pole täna targem ja elusam kui eile, on andud mõista Uku Masing.

Paradoksaalsel kombel süvendab „võõraste“ mõtete massiline enesesse ahmimine, eruditsioon pea vääramatult originaalsust ja vaimset iseseisvust (et mitte öelda üksijäämist). See on paradoksaalne, sest üldiselt püritakse sel viisil just universaalsusele, ainsuslikule tõele. Ometi näib kustumatu objektiivsusejanu lausa vääramatult päädivat originaalsuses.

Kalevi Kull — võib vahest öelda, et veel üks eeldefineeritud hulgast — esitas kord arvamuse, et õppimine ja haridus, mitte ei vii üksmeelele, vaid vastupidi — seisukohtade paljususele (st erimeelsusele), ja osutas, et iga suure mõtleja vaimne biograafia näib olevat üksi jäämise lugu. Aga võibolla tundis ta lihtsalt end üksildasena ja püüdis üldistuse kaudugi seltsi leida.

2.

Esimene maailmasõda tähendas paljude jaoks kõikide väärtuste kokkuvarisemist. Švejk reageeris selle sõja algusele piiritu entusiasmiga. Milan Kundera kirjutab „Eesriides“: „Et võida elada hirmuta selles maailmas, demonstreerib Švejk nii liialdatult poolehoidu sõjaväele, kodumaale, imperaatorile, et keegi ei saa päris täpselt aru, kas tegu on kretiini või veiderdajaga. Seda Hašek meile ei ütle. Me ei saa kunagi teada, millest Švejk mõtleb, kui ta oma konformistlikke idiootsusi välja purskab, ja just sellepärast, et me seda ei tea, ta meid intrigeeribki“.

Kui selles lõigus asendada Švejk (ja Hašek) TP-ga ning Esimene maailmasõda evolutsiooniõpetusega, siis sobib see üpris täpselt ka TP viimaseid raamatuid iseloomustama (eelkõige „Seitse sabasulge“ ning „Totrus ja tähendus“).

Kui Darwini rotveileri (Domini canis, eks) Richard Dawkinsi eepilistemas kohtades kõmiseb vägev vanatestamentlus immanentse Geeniga Jahve rollis (TP tsiteerib neid korduvalt) ja ka teise suure dogmaatiku, kelle suurus ei ole mõtlemises, vaid enamvähem ühe ainsa idee andunud varieerimises,— Daniel Dennetti — sõge fanaatilisus jääb evangeelsetest nootidest hoolimata samuti Vana Testamendi prohvetite vaimus kõuekõminaks, siis  TP-l hakkab siin vilkuma juba kainus ja pilge: kui Dennetti darvinism on ta enda sõnutsi ideede universaalne hape, mis „söövitab läbi praktiliselt kõik traditsioonilised mõisted ja jätab endast maha radikaalselt muutunud maailmapildi“, siis  TP osutab siin  Henry Plotkinile viidates enesestmõistetavale järeldusele, et nii kange hape ei söövita läbi mitte ainult iga pudelit, milles teda hoida võiks, vaid reageerib ka endaga: ka “teadusetegemine käib universaaldarvinismi algoritmi järgi, s.t uued teooriad sugenevad juhuslikest hälvetest [ja] teadustegemise protseduurireeglid “ei vaja mingit mõistust” ja teaduslikel teooriatel ei ole mingit muud sihti ega teist eesmärki kui ellu jääda ja paljuneda”.

Difficile est satiram non scribere — raske on mitte satiiri kirjutada, ohkab TP koos Iuvenalisega. „Pruugib asju välja öelda nii, nagu  nad on, ja juba ongi tegu salvava satiiriga“.

3.

TP on kristlane ja kristlase maailmapildis on Jeesusel mõistagi ülimalt tähtis roll. Raamatus „Seitse sabasulge“ on peatükk „Küünik Jeesus“. Tuntud kirjakohta selgitab TP seal nii: „Arrogantne parema põse pööramine sellele, kes on vastu vasakut lajatanud, ei toimi kakluse situatsioonis, küll aga õigusühiskonnas. Tegemist ei ole lömitamisega, vaid teisest üleolemisega. [...] Kui taustaks ei ole õigusühiskond, on see reegel mitte ainult kasuta, vaid lausa väär. Jätta kohtus oma õigus nõudmata ning pöörata selle asemel ette ka vasak põsk saab siis, kui teine taipab, et sina oled väiklasest solvumisest üle. Üle saab pakkuda ainult siis, kui on kehtestatud kindel norm. Rooma sõdur tohtis sundida kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta (Mt 5,41) — Jeesus soovitas omadel ka teise lisada.“

Paistab, et see sobib üsna täpselt iseloomustama ka TP suhtumist teadusesse — ta kõnnib kaugemale kaasa kui Teadlane ((loodus)seaduse)jõuga kohustada saab. Ja Teadlasel hakkab häbi. Loomulikult mitte igal teadlasel, eks iga kainem tunnistab oma piiratust, mõni aga hoopis praalib võidukalt ja mõni turtsatab naerma..

 „Üks biheiviorist pärast seksi teisele: „Sinul oli hea. Kuidas minul oli?““

Modernistlik teadusjünger võib siin näha progressi, metodoloogiatruuduse võitu rahvapsühholoogia üle. Aga eks siin võib ära tunda ka anekdoodi.

Rõhutan igaks juhuks veelgi üle TP kindlasti ei põlasta teadust, vastupidi, ta uurib seda süvenenult ja miski pole temast kaugemal kui igasugused para- ja pseudoteadlased, pendlivõngutajad ja imeravitsejad, hingestatud ullikesed, kes peavad end ainuüksi seetõttu Olemist Sügavamalt Tunnetavaks Hingeks, et ei tea, mis on elekter. TP lihtsalt tuletab meelde, et püüd tuletada ainelisusest absoluuti päädib paratamatult totrusega. Esseekogu „Totrus ja tähendus“ eelviimane peatükk lõppeb järgmise lõiguga: „Seega ei uuri evolutsiooniõpetus elu algpõhjust universumis ega elu sisemist tähenduslikkust muude loodusobjektide seas. Need küsimused on filosoofilised (ja teoloogilised) ega jää teaduse vaatevälja. Võib kahelda, kas neile üleüldse rahuldavat vastust leidubki, kuid see on omaette jutt“.

Samamoodi tagasihoidlikult viimases lõigus ja sulgudes  — aga taandamatult olemas! —on Toomas Paul ka oma raamatutes.