Tahtsin eelmise postituse kommentaariumisse linkida Marek Tamme esseed "Teini Eesti" (Eesti Ekspress 07.06.2007), aga see pole enam netis ripakil (Eesti Ekspress on teadupärast mõistnud, et valgustuslik progress ja tagurlus on erinevad, aga võrdsed), seega võtan endale vabaduse (ja valgustusliku kohustuse) seda pikalt tsiteerida (ainult üks suur täpitäht jääb tsiteerimata:) ):
"ks tunne kummitab mind viimasel ajal üha sagedamini: Eesti ühiskond infantiliseerub. Kuigi statistilised näitajad osutavad üheselt ühiskonna vananemisele, kinnitab minu isiklik mulje vastupidist: inimeste sotsiaalne teismeiga pikeneb ja tähtsustub iga aastaga, üha hinnalisem on püsida noor, üha olulisemaks muutub teinide hääl.
Parafraseerides José Ortega y Gasseti väidet tema “Masside mässust” (1930), võiksime tunnistada “teismeliste tulekut sotsiaalsele võimutäiusele”. Tagantjärele paistab isegi see aprillimäsu Tallinna tänavatel vene teismeliste enesekehtestamistungi väljundina. Üldiselt tundub aga, et teismeliste võimutäius on ennast kõige edukamalt maksma pannud veebiportaalides, mille tänane lipulaev on kahtlemata rate.ee.
Nagu kinnitas hiljuti portaali asutaja, on sellel praegu ligemale 335 000 kasutajat, üle poole neist vanuses 16–21. Teisisõnu valdav osa Eesti teismelistest, kes veedab aega omasuguste hindamisega. Mitte kunagi varem pole Eestis olnud olukorda, kus suur osa teismelistest teineteist nägupidi teavad. Suuresõnaliselt võiksime rääkida suisa kollektiivsest teiniteadvusest, mida rate.ee ja teised portaalid kujundavad.
Kuid teiniajastu kõneleb meiega mujalgi kui veebis või teinimissi valimistel (veel üks uuemal ajal Ameerikast laenatud hullus). Igal hommikul ajalehti lugedes on mul tunne, et ma olen kohe-kohe nende sihtrühmast välja langemas. Üha mahukamaks muutuvad teismelistele suunatud rubriigid (musternäide on Postimehe “Hip!”) ja lisalehed, üha infantiilsem paistab päevalehtede üldine kirjutamisstiil. Ma elan siiani vana kujutluse võimuses, et ajalehe lugemine on nagu suhtlemine endast targema ja kogenenuma inimesega, kes aitab maailmas toimuvast paremini aru saada. Paraku meenutab lehelugemine üha enam murdeealisega lävimist, kes alles ise otsib kohta maailmas.
Oma huvidest tingituna torkab see mulle kõige selgemalt silma kultuuri- ja eriti kirjanduskülgedel, mille suhtumine lugejatesse toob üha enam meelde sovetiaja teismeliste häälekandjad Pioneeri ja Sädeme. Veelgi eredamalt paistab meedia teinistumine aga välja päevalehtede veebiportaalides, eriti Postimehe ja Õhtulehe omades, kust näiteks hetk tagasi sain teada, et “Paris Hilton valab vanglahirmus pisaraid”, “Jessica Alba maiustab iga päev” ja et “Britney Spears oksendas WCs”.
Ühiskonna infantiliseerumine torkab üllatuslikult silma ka ülikoolis. Septembris akadeemilist õppeaastat alustades tundub üha enam, et oled eksinud hoonega ja sattunud ülikooli asemel keskkooli. Kusjuures sedasama muljet kinnitavad teisedki kolleegid. Tõenäoliselt on see ennekõike massiülikoolide ajastu nähe, kus kõrgharidusele püüdlevad enam-vähem kõik gümnasistid, ent see ei seleta siiski kõike. Ülikooli sisseastumisvestlused paljastavad ilmekalt sellesama ärksa ja ignorantse teiniteadvuse, mida vormivad rate.ee ja “Hip!”. Eksamitöödes ilmutab see ennast sageli kuni stuudiumi lõpuni.
Tõenäoliselt on lugeja jõudnud nüüdseks sellesama küsimuseni, mille endale loo kirjutamise alguses ise esitasin: kas ühiskonna infantiliseerumine on tõepoolest objektiivne tõsiasi või pelgalt minu vananeva mina vaimusünnitis?
Noorus on hukas, tõdes 4. sajandil e.m.a Aristoteles, ja ta on leidnud tänaseni palju poolehoidjaid. Lootuses pääseda sellest vanast lõksust püüdsin oma muljetele leida kinnitust vestlusest sotsioloogidega. Pidin aga tunnistama, et nemad mu seisukohti ku igivõrd ei jaganud. Pigem osutati, et tõeline nooruse kuldaeg oli 1990. aastatel, mil ühiskonnas haaras võimuohjad enda kätte kurikuulus “võitjate põlvkond”. Minu arvamust see kummatigi päriselt ei kõigutanud.
Sest see “võitjate põlvkond”, mille käekäigu jälgimisele on pühendunud Mikk Titma, kandis siiski hoopis teist mentaliteeti kui praegused teismelised. Pigem võiks öelda, et nendel polnudki õiget teiniiga – neist said kohe “väikesed täiskasvanud”, kes pandi vastutama riigiasutuste ja suurettevõtete käekäigu eest.
Praegune noorus seevastu pigem hoidub “suureks saamisest” ja eelistab pikendada oma teismelisepõlve. Uued tehnilised vahendid ja ühiskonna üldine suunitlus paistab sellele ainult kaasa aitavat. Kuid pean tunnistama, et seda kõike saan ikkagi väita vaid iseenda muljetele tuginedes, pretendeerimata nende väidete teaduslikule vettpidavusele ja riskeerides reeta oma sotsiaalset kohenemisvõimetust.
Siiski võtan endale julguse arvata, et sotsiaalse teismeea pikenemine ja tähtsustumine pole pelgalt mu isiklik kimäär, vaid kajastab vähemalt osaliseltki reaalseid ühiskondlikke protsesse. Kas ei peaks aga sellest järeldama, et mõistepaar “esimene ja teine Eesti” ei peegelda enam kogu tegelikkust ning me peaksime pöörama suuremat tähelepanu uuele nähtusele – teini Eestile?"
Parafraseerides José Ortega y Gasseti väidet tema “Masside mässust” (1930), võiksime tunnistada “teismeliste tulekut sotsiaalsele võimutäiusele”. Tagantjärele paistab isegi see aprillimäsu Tallinna tänavatel vene teismeliste enesekehtestamistungi väljundina. Üldiselt tundub aga, et teismeliste võimutäius on ennast kõige edukamalt maksma pannud veebiportaalides, mille tänane lipulaev on kahtlemata rate.ee.
Nagu kinnitas hiljuti portaali asutaja, on sellel praegu ligemale 335 000 kasutajat, üle poole neist vanuses 16–21. Teisisõnu valdav osa Eesti teismelistest, kes veedab aega omasuguste hindamisega. Mitte kunagi varem pole Eestis olnud olukorda, kus suur osa teismelistest teineteist nägupidi teavad. Suuresõnaliselt võiksime rääkida suisa kollektiivsest teiniteadvusest, mida rate.ee ja teised portaalid kujundavad.
Kuid teiniajastu kõneleb meiega mujalgi kui veebis või teinimissi valimistel (veel üks uuemal ajal Ameerikast laenatud hullus). Igal hommikul ajalehti lugedes on mul tunne, et ma olen kohe-kohe nende sihtrühmast välja langemas. Üha mahukamaks muutuvad teismelistele suunatud rubriigid (musternäide on Postimehe “Hip!”) ja lisalehed, üha infantiilsem paistab päevalehtede üldine kirjutamisstiil. Ma elan siiani vana kujutluse võimuses, et ajalehe lugemine on nagu suhtlemine endast targema ja kogenenuma inimesega, kes aitab maailmas toimuvast paremini aru saada. Paraku meenutab lehelugemine üha enam murdeealisega lävimist, kes alles ise otsib kohta maailmas.
Oma huvidest tingituna torkab see mulle kõige selgemalt silma kultuuri- ja eriti kirjanduskülgedel, mille suhtumine lugejatesse toob üha enam meelde sovetiaja teismeliste häälekandjad Pioneeri ja Sädeme. Veelgi eredamalt paistab meedia teinistumine aga välja päevalehtede veebiportaalides, eriti Postimehe ja Õhtulehe omades, kust näiteks hetk tagasi sain teada, et “Paris Hilton valab vanglahirmus pisaraid”, “Jessica Alba maiustab iga päev” ja et “Britney Spears oksendas WCs”.
Ühiskonna infantiliseerumine torkab üllatuslikult silma ka ülikoolis. Septembris akadeemilist õppeaastat alustades tundub üha enam, et oled eksinud hoonega ja sattunud ülikooli asemel keskkooli. Kusjuures sedasama muljet kinnitavad teisedki kolleegid. Tõenäoliselt on see ennekõike massiülikoolide ajastu nähe, kus kõrgharidusele püüdlevad enam-vähem kõik gümnasistid, ent see ei seleta siiski kõike. Ülikooli sisseastumisvestlused paljastavad ilmekalt sellesama ärksa ja ignorantse teiniteadvuse, mida vormivad rate.ee ja “Hip!”. Eksamitöödes ilmutab see ennast sageli kuni stuudiumi lõpuni.
Tõenäoliselt on lugeja jõudnud nüüdseks sellesama küsimuseni, mille endale loo kirjutamise alguses ise esitasin: kas ühiskonna infantiliseerumine on tõepoolest objektiivne tõsiasi või pelgalt minu vananeva mina vaimusünnitis?
Noorus on hukas, tõdes 4. sajandil e.m.a Aristoteles, ja ta on leidnud tänaseni palju poolehoidjaid. Lootuses pääseda sellest vanast lõksust püüdsin oma muljetele leida kinnitust vestlusest sotsioloogidega. Pidin aga tunnistama, et nemad mu seisukohti ku igivõrd ei jaganud. Pigem osutati, et tõeline nooruse kuldaeg oli 1990. aastatel, mil ühiskonnas haaras võimuohjad enda kätte kurikuulus “võitjate põlvkond”. Minu arvamust see kummatigi päriselt ei kõigutanud.
Sest see “võitjate põlvkond”, mille käekäigu jälgimisele on pühendunud Mikk Titma, kandis siiski hoopis teist mentaliteeti kui praegused teismelised. Pigem võiks öelda, et nendel polnudki õiget teiniiga – neist said kohe “väikesed täiskasvanud”, kes pandi vastutama riigiasutuste ja suurettevõtete käekäigu eest.
Praegune noorus seevastu pigem hoidub “suureks saamisest” ja eelistab pikendada oma teismelisepõlve. Uued tehnilised vahendid ja ühiskonna üldine suunitlus paistab sellele ainult kaasa aitavat. Kuid pean tunnistama, et seda kõike saan ikkagi väita vaid iseenda muljetele tuginedes, pretendeerimata nende väidete teaduslikule vettpidavusele ja riskeerides reeta oma sotsiaalset kohenemisvõimetust.
Siiski võtan endale julguse arvata, et sotsiaalse teismeea pikenemine ja tähtsustumine pole pelgalt mu isiklik kimäär, vaid kajastab vähemalt osaliseltki reaalseid ühiskondlikke protsesse. Kas ei peaks aga sellest järeldama, et mõistepaar “esimene ja teine Eesti” ei peegelda enam kogu tegelikkust ning me peaksime pöörama suuremat tähelepanu uuele nähtusele – teini Eestile?"
"Suureks saamine" vs "sotsiaalne teismeiga" mõjuvad mulle karikatuuridena eelmisest sajandist.
VastaKustutaJuhul, kui rääkida sotsiaalsest muutusest, mille käigus aina enam noori üle kogu maailma lükkavad traditsioonilise täiskasvanu rolli ja sellega kaasnevad vastutused/piirangud (abielu, lapsed, omand, stabiilsus) kahekümnendate aastate algusest kolmekümnendate keskpaiga suunas, on "teini eesti" siiski üsna tahumatu ja eluvõõras mõiste.
Seestpoolt on see täiesti ratsionaalne kohanemine maailmaga, kus võimalused (elueast torrentiteni) kogu aeg avarduvad ja mitmekesistuvad. Eriti kui sa oled noor, kes vabadust väärtustab või 'tõsise' ühiskonnaga kontakti ei leia. Igal juhul: kindlasti ei nähta seda ühest kastist teise hüppamisena (Laps - Täiskasvanu), vaid rohkem liikumisena spektril või võrgustikus.
Seesmised nüansid on selle uue elufaasi puhul palju huvitavamad kui välised kategooriad.
Tjah.. seesmised nüansid on puhtteaduslikult huvitavad küll (elutunde muutused ja uus peatükk mentaliteediajalukku, eks), aga mingis mõttes üsna eraasi.
VastaKustutaKahtlemata on annavad arvutimängud ja kõrvaklapid igasuguseid uusi põnevaid impulsse ja mõnusaid närvikõdisid, aga avalikkus ja üldhuvi peaks lähtuma natuke teistest vaatenurkadest... Iive ja rahvastiku tervis on kaks karjuvaimat näidet, sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus jne.
Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi.
On see ikka nii suur asi kireda ja väärtus juubeldada, et õnnetu olemiste spekter on laienenud?
Tähendagu õnnelikkus siin elujõulisust.
Hehe, arvutimängud. Tõsiselt? Ehkki.
VastaKustutahttp://www.gametrailers.com/video/treacherous-world-limbo/100136
http://www.gametrailers.com/video/e3-09-the-last/50352
http://www.gametrailers.com/video/pollination-trailer-flower/44550
http://www.gametrailers.com/video/gdc-11-dead-island/710652
Aga sa saad ju aru, et jaotada kaasaeg "arvutimängudeks" ning rahvastiku terviseks ja sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkuseks, jätab, ehm, üsna palju välja? Nagu ka see reduktiivne vägivald, mis kaasneb viimase kümnendi muutuste taandamisega "õnnetu olemise spektri laienemiseks". Või teesklemine, et on olemas selgelt määratletav kast sildiga "üldhuvi", ja teine, sellest eraldiseisev kast nimega "eraelu".
Jälle x3:
kõik huvitav, tähenduslik ja oluline paikneb ju nende vahepeal.
Iga üldistus on millegi kõrvale jätmine st selle esile toomine, mida peetakse olulisimaks.
VastaKustutaKõik huvitav, tähenduslik ja oluline paikneb JU nende vahepeal?
Kae,kae.. ja kuidas see huvitatavus ja olulisus tuvastati?
Saaksid sa ehk kuidagi selgemalt sõnastada selle probleemi või häirituse, mis sind siin (selle Tamme artikli juures) häirib?
"Teenager’ite (millele eesti «teismelised» ei vasta täielikult) kontsept tekkis alles möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel. Kui lapsel täitub kolmteist eluaastat, satub ta vahepealsesse maailma, mis ei ole veel täiskasvanute ega enam laste oma. Tegu on n-ö teise või pikendatud lapsepõlvega. Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse lapsikut käitumist ka keskealistel inimestel. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.
VastaKustutaAmeerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi."
Mihhail Lotman (http://www.postimees.ee/081207/esileht/ak/300263.php)
See Lotmani artikkel ju kordab seda sama. Sorry, aga kui keegi taandab kõik põhjused, miks noored ei taha kohe pärast ülikooli lapsi saada, maja osta ja 'korralikuks' hakata, "lapsikule hirmule võtta vastutus elu ees", on minu esmareaktsioon tahes-tahtmata, et sellel inimesel ei ole vähimatki aimu, ega huvi.
VastaKustutaMa saan aru, ja teatud määral isegi austan seda, et konservatiivne hing vajab kontseptuaalset korda ja stabiilsust, kuid ajaloos pole tõenäoliselt olnud hetke, kus minevik on kaugemal, olevik irdunum ja tulevik võimatum, kui see reaalsuse/ebareaalsuse keeris, kuhu praegu sattunud oleme.
Kui keegi, k.a. 'futuristid', ei julge enam kümmegi aastat ette ennustada, on võib-olla tulnud aeg väikeseks mõttepausiks, ning seniste kategooriate ja vastanduste ümberhindamiseks.
Sest olgem ausad, nii konservatiivsus kui radikalism on vaimselt ja poliitiliselt praeguseks täiesti kokku jooksnud: vajadus mõlema järele pole kunagi olnud nii karjuv - ja olukord nii lootusetu.
Kui need lõigud ainult süvendasid desorientatsiooni, siis põhjusega. Tagasi enam ei saa, aga edasi ka veel mitte.
Olgu, oletame, et härrased Tamm ja Lotman lahmivad huupi ning neil puudub vähimgi aim ja huvi.
VastaKustutaAga millele tuginevad härra Siim N.-i võimsad üldistused ("ajaloos pole tõenäoliselt olnud hetke, kus minevik on kaugemal, olevik irdunum ja tulevik võimatum, kui see reaalsuse/ebareaalsuse keeris, kuhu praegu sattunud oleme", "konservatiivsus kui radikalism on vaimselt ja poliitiliselt praeguseks täiesti kokku jooksnud: vajadus mõlema järele pole kunagi olnud nii karjuv - ja olukord nii lootusetu")?
Kuna nii Mihhail Lotmani kui Marek Tamme ületamine ajalooteadvusliku eruditsiooni osas tundub pehmelt öeldes vähetõenäoline, siis kipub vägisi va Poeedi Tundlikkuse peale asi sihtima, või mis? Tundlik ja puhas hing tunnetab asjade tõelist seisu vahetult, või?
Ilma irooniata: millele tuginevad nii vägevad üldisused?
Väikese irooniaga: kas ma siis eksin või?
VastaKustutaAga, pigem üritan ma viia tähelepanu sellele, et see on teema, mille vaatlemine kaugelt ja minevikust, "erudeeritult" ja "ajalooteadvuslikult", teistsugusest elufaasist ja taustast lähtuvalt, ei pruugi anda päris selliseid eeliseid kui tavaliselt, ja paljud neist isegi ümber pöörata.
Igatahes, ma ei näe vajadust tuua sisse mingisugune "Poeedi Tundlikkus", kui võime rääkida kaasaegsest kultuurist, poliitikast, ärist, meediast, meelelahutusest, tehnoloogiast, teadusest jne. (Raamatuid ma, tõsi küll, enam kuigi tihti lõpuni ei loe, aga ma eeldan, et sa ei arva, et ma jalutan lihtsalt päevad läbi tallinna tänavatel ringi ja "tunnetan modernsust"..)
Sest on ju ometi mõeldav, et eksisteerivad osad teemad, mille mõistmisel on tagasi ulatuvast eruditsioonist ja klassikalisest mõttemallist märksa vähem kasu kui pilgust ja kogemusest, mille aluseks, fookuseks ja määrajaks on perioodi enda erinevad tahud, protsessid ja nähtused?
Tõsi, on teemad, mille puhul oskus artikuleerida kogemusi on olulisem erudeeritusest - armuvõbelustest unenägudeni, aga vaata seda sissekannet ja oma kommentaare - "ajaloos pole tõenäoliselt olnud hetke, kus minevik on kaugemal, olevik irdunum ja tulevik võimatum, kui see reaalsuse/ebareaalsuse keeris, kuhu praegu sattunud oleme", "konservatiivsus kui radikalism on vaimselt ja poliitiliselt praeguseks täiesti kokku jooksnud: vajadus mõlema järele pole kunagi olnud nii karjuv - ja olukord nii lootusetu" - kangesti meenutavad erudiidi võimsaid üldistusi... ometi on tegu pigem lüürilise modaalsusega - VAIMUSTUMISEGA (oma fantaseeritud) TRAGÖÖDIA SUURUSEST (ei iial, pole kunagi + mingi äärmus).
VastaKustutaSiia sobib ka päris hästi järgmine üldistus:
VastaKustuta„[N]oor inimene [on] sageli aforismidesse armunud. See tuleb sellest, et ta näeb maailma alles romantiliselt, ja enamik aforisme ongi loomuldasa romantilised. Mitte konkreetse sisu poolest – selle poolest, mille kohta nad käivad –, vaid abstraktsemalt, modaalsuse tasandil. Tänu oma lühidusele ja löövusele käsitlevad nad maailma kategooriliselt ja maksimalistlikult. Näiteks sedastatakse midagi kõikide ühise grupitunnusega nähtuste kohta. Ega jäeta ruumi eranditele, pooltoonidele, teisitimõtlemistele. „Kõik“ või „mitte miski“, „alati“ või „ei iialgi“ - see ongi väga wertherlik. Veidi laiemalt võetuna kehtib aforismi kohta öeldu ka valmi, parabooli ja müüdi puhul. Säärane kõrge üldistuspürgimusega stiil võib kaotada osa oma võlust, kui endal tekib aastatega võime või pigem nõrkus elu mitmekülgsemalt ja komplitseeritumalt näha“.
(Mihkel Mutt, Looming, 2010, nr 4)
Ma usun, et ma näen elu siiski üsna komplitseeritult. Just, usun. Musi.
VastaKustutahttp://www.youtube.com/watch?v=ezut4049mcM
Noh, eks mõnes kohas ole see kõrge üldistuspürgimusega stiil väga asjakohane. Nt rõhutatult isiklike (esma)kogemuste sõnastamisel ("pärast seda üledoosi ei maitsenud viski enam iial endiselt", "kõik naised on litsid!"[SEE klassiõde läks hoopis selle kaks aastat vanema poisga tantsima], "see oli elu-kaiff!!!", "mitte kunagi ei suudle ma enam nii!"..), aga isikuüleste ajalooprotsesside sõnastamisel on see ikka täiesti sobimatu formaat.
VastaKustutaNo tõesti, KEDA see veenab?? ("võid ahvide ja laste ees/ küll tark ja sügav näida...)
[nojaa.. see võib mõnda sarnast hinge VAIMUSTADA, aga see esteetiline kõdi on hoopis midagi muud]
Ohjah, see ei ole dialoog niikuinii, keda me petame. Pea vastu.
VastaKustutaNo mingeid dialoogialgmeid siin siiski on, aga, ilma igasuguse pahatahtlikkuseta!, ma lihtsalt keeldun tunnistamast võimalikuks tunnetuslikke shortcut'e, mis devalveerivad hariduse ja töökuse, mis arvavad, et nn teravnenud tundlikkus on olulisem kui informeeritus.
VastaKustutahttp://za-um.blogspot.com/2011/04/midagi-huvitavat-ei-juhtunud-tana.html#comments
VastaKustutaMis sellega on, P.P.?
VastaKustutaKiireima viipena:
"
7.
Juri Lotmanilt võib leida ka ühe käepärasema käsitluse teatri toimest argikäitumisele („Vestlusi Vene kultuurist“ 1. kd, e.k. 2003 ja 2006). Juri Lotman kirjutab: „Teatriga võrreldes hakkas argielu paistma tardununa: sündmusi, ootamatuid vahejuhtumeid polnud seal kas üldse või siis oli üksnes hälbimustena normist.[...] Reaalse elu käsitamine näitemänguna andis inimesele võimaluse valida individuaalse käitumise ampluaad, kuid pani ta ka sündmusi ootama“ ning elu hakkas matkima kunsti st teatrit (üpris tuntud on Žižeki analoogne näide TV kohta: TV ei kujuta elu, vaid elu matkib TV-d jne)."
(http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/01/miks-maailm-oleks-teatrita-parem-paik.html)
See on lõbus, kui te vaidlete, siis ma mõtlesin, et viskan uue kondi.
VastaKustutaTõsi, on lõbus, aga... see on ju..
VastaKustutaNÄRITUD KONT!
Ma ei tea, kas samust tendentsi saab tegelikult teismelistega siduda, pigem on tegemist üleüldise tarbimissuunitlusega ja noore interneti demokraatliku šokiga. Selline täiskasvanulikkus, nagu siin osutatakse - tegemist on vähemuse ja nišigrupiga ja võib-olla on alati olnudki. Perekool ei ole oluliselt arukam koht kui rate.ee, online-päevalehti komenteerivad peaasjalikult täiskasvanud inimesed, täiskasvanud mees ja kahe lapse isa ronib autost välja, et tänaval "pede" karjuda. Peab tunnistama, et selline täiskasvanulikkus ei äralda usaldust, ei evi autoriteeti ega paku eeskuju. Protest on antud juhul muidugi raskendatud, sellepärast et väärtustekomplekt on amorfne.
VastaKustutaTeismelised ise on kummalisel kombel viimase kümne aasta jooksul arenenud - nad on sihikindlamad, paremini struktureeritud ja täielikumate teadmistega ja väljendavad ennast paremini, kui see omal ajal oli. Antud andmed toetuvad muidugi ainult neljale-viiele katseisikule, kuid näitavad sellegipoolest midagi.
Konservatiivsus ja radikaalsus on suurel määral autistlikud maailmavaated, mis spetsialiseeruvad väga kitsalt (tuumaperekonna kaitse, karusloomakasvanduste ebainimlikkus) ja kehtestavad ennast lõpuks sellesama naisteajakirja veergudel, ühes muu juurdekäiva ballastiga. Ma ei tea, kas neil kummalgi on ülepea tulevikku. Ma arvan, et vaja oleks filosoofilisi süsteeme koos käitumisjuhenditega ja autoriteedi tagasitulekut. Autoriteet on täiesti alla käinud ja levinud on mõtlemine "ise tean, ise mõtlen, ise olen tark", mille tulemusena jõutakse kahtlaselt palju samadele jääreldustele ning lastakse ennast kahtlaselt palju mõjutada.