17. märts 2011

Elu tules. Jangfeldt Majakovskist

Ilmus Eesti Ekspressis 17.03.2011 umbes 10% ulatuses kärbituna.



Tundjale tragöödia, mõtlejale komöödia

Mihkel Kunnus

Bengt Jangfeldt „Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond“
Tõlkinud Anu Saluäär. Varrak, 2011. 600 lk.


Mälestuste ja (auto)biograafiatega on praegu kõik hästi: viimasel ajal ilmub igal aastal mõni lugemisväärnegi. Rootsi slavist Bengt Jangfeldt on kindlasti üks pädevamaid Majakovski tundjaid ja kõnealune biograafia – paarikümneaastase pühendumise vili – kuulub kahtlemata oma žanri tippu. Üheks suurimaks väärtuseks võib selle teose puhul pidada kõrge kvaliteedi ja laia kõnetusvõime haruldast sünteesi, kus võimalik massihuvi seisneb tähenduslike kihtide sünergeetilises paljususes, mitte labasel apelleerimisel vähimale ühiskordajale. Kes revolutsiooniaegsest Venemaast ja Majakovskist midagi ei tea, sellele on see lihtsalt üks põnev ja pikantsete seikadega tembitud hästikomponeeritud romaan, piltidega ja puha; neile, kelle koolitee jäi eelmisesse riigikorda ja kes mäletavad Majakovskit kui kanoniseeritud revolutsioonipoeeti, avaneb võimalus tutvuda, milline närvitõmblustes vappuv hädakägar oli see „täielikult elukõlbmatu“ „igavene armuinvaliid“ enne tarretamist hiiglaslikku heroilises poosis pronksmonumenti.
Filoloog või semiootik võib näha nii mõndagi tulevast klassikut verisulis ringiperutamas, rohkem kui hetkeks peatuvad kaadris näiteks Roman Jakobson ja Viktor Šklovski.
Siin saab tunda kohmetut piinlikust nähes kui halekoomiline on lüürilise poeedi-mina võime võtta oma elulavastusi surmtõsiselt, ent tunda sealsamas õudu, kui meenub, et nende infantiilsete märatsejate poeetilised luulud ei päädinud teatriuuenduses ega muus tühises nagu meil, vaid tõepoolest määrasid ajaloo kulgu ja iga stroofi kohta tuleb massihaud laipu. Absurdi, õuduse ja koomika ühtesulamises vastab see Jaroslav Hašeki šedöövrile; lüürilisuse ja kurjuse lähisuguluse illusteerijana on see aga tabavaks dokumentaalseks paarikuks nii hästi Milan Kundera üpris võtmelisele tekstile „Elu on mujal“ kui Vladimir Nabokovi tähtteosele „Lolita“ ja viimast ka metatasandil: kui Nabokov näitas, et esteetilise empaatia lummus võib meid panna kaasa elama isegi mõrvarist pedofiilile, siis Jangfeldti tohutu rekonstrueerimisvõime, mis kohati meenutab lausa Uku Masingu end ajalukku kujustavat meetodit, rikastab faktirohke ülevaate suisa otsekõneliste dialoogidega, saatuslike hetkede eel kasvab nii tempo kui detalirikkus, väriseb hääl ja läighatab silm ning lõpuks võib, nagu Humbert Humbertki, omandada sümpaatsusevarjundi ka midagi nii läbivalt nõmedat, destruktiivset ja räuskavlabast nagu futurism.
 See kõik on aga suudetud siiski klapitada tõsiteadlasliku rangusega, sest ilukirjanduslik loomingulisus ei ole Jangfeldtil vahend lähteandmetes olevate lünkade kinni katmiseks, vaid igati õigustatud serveerimisprintsiip, mida saavad endale lõivudeta lubada ainult pühendunud askeedid oma elu õhtupoolikul. Raamatul on põhjalik register ja bibliograafia ning tundub, et ammendav allikaloend.  
Põhjalikult on avatud ka Lili ja Ossip Briki komplitseeritud isiksused ja nende märgiline abieluühendus, mille juures Majakovski sai varakult „selle kolmanda rolli ja karakteri, kes tuleb väljaspoolt ja muneb oma tundelise käomuna valmis pesasse“. Toonase kultuurielu oluline ideoloog ja Majakovski teoreetiline nõustaja Ossip Brik oli eeskujulikult vaba sellisest kapitalistlikku omandikompleksi kuuluvast tundest nagu armukadedus ning see võimaldas abikaasa Lilil kodanlike piiranguteta pühenduda oma erootilisele impulsiivsusele ja ühtlasi garanteerida kiivusest hulluvale Poeedile piisavas koguses sõnastamisväärseid piinu.
Ühtlasi peaks see viljatu eksperimentaalperekond pakkuma kasvatuslikku kõverpeeglit tänapäeva perekonnareformijatele, kes kuulutavad samuti veendunult, et ühiseluliste üksuste komplekteerimisel täiskasvanud inimese tahtest ülimat väärtust pole, ent erinevalt sajanditagustest progressivistidest hoiavad tänapäevased nürimeelselt kinni konservatiivsest ja essentsialistlikust lähtepunktist, et abielu tähendab just ja ainult paarissuhet, mõistamata, et seisukoht, nagu oleks armastus vaid kahe inimese vaheline asi, on pelgalt igandlik juriidiline eelarvamus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar