Kriitikast ja kultuuriajakirjandusest 27.03.2012

Mõned fragmendid kodulugemist aruteluõhtuks 27.03.2012 siin

(fragmendid pärinevad kunstitekstist st mitte pidada jutustajaks Mihkel Kunnust)

/…/tegemist kunstilise tekstiga st selle empiirilisel autoril puudub igasugune moraalne seos jutustajahäälega; vastutus on võimatu ja ainult loorberid võimalikud. See on kunstniku olemuslik eelis pagari ees –  autor mitte ainult ei pea vastutama, vaid lausa ei saa vastutada. On ju igasuguse kunstiteksti kriitika algtõde, et „autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab“.  Seega....tam-tam-tam.. saagu kunstkriitika!

/…/

W.H. Auden on öelnud, et „kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta peab halvaks, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseärnis kui publik neid eirab või alahindab. Mõned raamatud on ülekohtuselt unustatud; ükski pole ülekohtuselt meeles peetud“. Ta ütleb „Halb kunst jääb meiega alati, kuid alati on iga üksikteos halb oma ajastule iseloomulikul moel; selles avalduv eriline halbus möödub, et asenduda mingi uuema halbusega. Seetõttu pole vaja seda rünnata, sest see kaob niikuinii“.

Sellega tuleb suuresti nõustuda. Aga on siiski ka mõned halbuse invariandid, mis kipuvad korduma.  Kui lubada üks heuristiline liialdus, siis võiks öelda, et kunstiga, eriti algajate tehtud kunstiga, on tihti risti vastupidi Tolstoi tähelepanekule perekonnaõnne kohta, nimelt iga õnnestunud kunstiteos on hea omamoodi ja kõik ebaõnnestunud kunstiteosed on ebaõnnestunud ühtemoodi. Või vähemasti ebaõnnestumisi ja halbusi on võimalik üpris tulemuslikult klassifitseerida (pandagu tähele kui selged alampiinlikkused  joonistuvad välja näiteks amatöörluules!). Tähtis on meeles pidada seda, et halva kunstiteose hea kriitika peaks olema kood, täpsemalt kood, mis ökonomiseerib sellist tüüpi halbuse läbinägemist st halba kunstiteost tuleb kritiseerida kui üldist, kui universaali, mitte kui konkreetset ja üksikut.

Eriti oluline on see siis, kui seda halba kunstiteost on mingil põhjusel kiidetud. Mitte lihtsalt seepärast, et passiivsemad kultuurikandjad kannavad saasta kriitkavabalt edasi ja raisatakse alatult kriitka järgi orienteeruvate inimeste aega ja usaldust (ja praeguses tohutus vabaturulärmis vajatakse usaldusväärseid kriitikuid rohkem kui kunagi varem) ja võltstunnustus moonutab samakõrgusjooni kultuurikaardil, vaid ka noorte loojate eneste pärast.

Viimase näitlikustamiseks sobib üks pikem lõik romaanist, mis võiks olla üks väheseid mahukaid teoseid, mis abituuriumis kohustuslik, nimelt W.S. Maughami „Inimorjusest“:

„Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.“

Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.

„Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“

Philip sundis end üsna rahulikult vastama:

„Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.“

Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.

„Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.“

Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.

„Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.“

Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.

Kuldsed sõnad! Kuna tegu on paljus autobiograafilise teosega ja autoriks on tavatult intelligentne ja läbinägelik inimene, siis Philipi tänulikkus siin väga representatiivne ei ole. Ei, sellises situatsioonis lüüakse päästvale käele pea alati hambad sisse. Ja küllap on see odav tänulikkus üks neist teguritest, mis meie autoriteedikesi paneb tihti lahkelt võltslootust jagama, mis on sageli veel ekstra ebaeetiline arvestades seda, et nii mõnigi autoriteedike on ise avastanud oma keskpärasuse siis, kui on hilja midagi muuta ning tundnud omal nahal kuivõrd „see ei paranda just iseloomu“. Ta jälestab ennast, sest teab oma tühisust, joob ja masendub, ent hooti suudab endale sugereerida, et ajab tähtsat asja, seda kõige tähtsamat! ning siis lollitab noori, sest vanemate hulgas kannavad juba kõik vaikses ühishäbis keisri uusi rõivaid.

       Üks mu poksijast sõber, Paul,  nimetab seda kultuuripedofiiliaks ja ta ei kannata neid silmaotsaski. Jah, õiglus on julm, teeb kindlasti haiget ja tänulik selle eest ei olda, aga palju julmem on olla poputav ja heaonutsev-armastäditsev eas, mil inimene teeb pöördumatuid valikuid. Lootusrikkus pole amet ega nunnusus elukutse ja kui inimesse on vastupidine arvamus pähe aplodeeritud, siis tal võib tõepoolest tekkida maailmalõpuaimdus, kui ta ise oma lapsepõlvest puhtbioloogiliselt välja kasvab. Kaugeltki kõik ei tunne seda tunnet, sellist maailmale projitseeritud isiklikku ummikut, ja  seetõttu polnud ka selle teatritüki üldistusjõud kuigi suur, kuigi see osalt proovis taolisi aimdusi artikuleerida. Saamatult, eh, väga saamatult...

Eriti ohtlik on see selliste kunstiliikidega, mille puhul on tagasisideks aplaus. See on täiesti sisutu rituaal, aga ta ikka mõjub nagu kõige võltsim komplimentki. Näiteks sel etendusel istus mu kõrval üks suur  mehevolask, ilmselgelt mõne naise poolt sinna kohale tiritud, küll piinles, ägas ja ohkis, pobises midagi brändist ja hämaraski oli näha, et punastab aeg-ajalt, aga lõpus plaksutas pikalt ja kohusetundlikult nagu iga hästikasvatatud inimene.
Ja seal see siis on –  rituaal ja klaveritunne, vajadus käratseda ja kinnitada lärmakalt oma kultuursust ning nii saabki seaduspäraks, et „vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust“ (Musil).

/…/

Nad peavad noorusvaimustust kunstielamuseks, kevadisi hingevärinaid ja mahlajookse inspiratsiooniks. Ohtlik on see iga, väga ohtlik! Mäletan kui esimest korda ühistus karjas käisin, siis oli mul loomade korrale kutsumiseks kaasa võetud umbes meetri pikkune sõrmejämedune toomingavõsu. Vanem karjus muigas heatahtlikult ja andis mulle samasuguse nagu tal endal – umbes kahemeetrise kahe sõrme jämeduse sarapuumalaka, sest see oli mullikate esimene karjalask. Naisi neid ohjeldama ei lastud, täismehedki virutasid nii et nahk auras seljas, aga mõni jooksis ikka end vigaseks, üks lausa soolikad välja. Noorus on ilus aeg, kui see üle elada. Eriti meeste hulgas võtab kevadvägi kohe vikatiga, kolmekümnendais on juba naisi rohkem kui mehi, olgu kaarsild või järvesilm, bemm või äärekivile maanduv ärplejakukal. Ning ega siis oma vaimseid võimeid adekvaatsemalt hinnata! „Muidugi sa jaksad üle ujuda, mina usun sinusse!“

/…/

Paul armastab ikka öelda (eriti, kui keegi hakkab õiglusest rääkima), et „Enne kui ringi ronid ja nukkidega vehkima hakkad, mõtle, kas sa, sitt, ikka ise lööki talud?“ Jaah, Paul ütleb seda päris sageli. „Õiglus on karm värk, iga könn seda ei talu,“ ütleb ta ka. Muidugi paljude enesearmastus on nii loomterve, et igasugune muu suhtumine  neisse peale jumaldamise on nende arust a priori ebaõiglus.
Kas see etendus oli nagu pauk vastu hambaid nagu Autor taotles? Ei, see oli nagu märja nõudepesulapiga lõdvalt vastu nägu. Võtan kapist korralikumad riided, loksun tükk aega rongis, jalutan surmlibedail tänavail (einoh, siis selline klaasrist, eeh, need tallinlased on ikka totakad – mis pagana pärast nad sellise asja siia püsti panid?!), lähen kohale, koht on numbriga ja puha, ja siis... pläts! Lõtv, leige ja ligane...
Meenub, kuidas Kundera alustas infantokraatia määrtalust Musili tsitaadiga: „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“
Just-just, see oma tehtud lärmi maailmas kõige tähtsamaks pidava lapse tõsidus.
Üks Uku Masingu kirjakoht meenus ka: „Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluse ajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist“.

See lüüriline mina sigatseb, lällab, joob, hoorab, kakerdab, laaberdab ja siis pöörab su poole oma pilgu, millel peegeldub see oma tehtud lärmi maailma tähtsaimaks pidava lapse surmtõsidus ja ta karjub: „Sina ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!“
Seda ei ole iseenesest ilus väga karmilt hukka mõista, inimeksitents on niigi piinlik, esimesel eluaastal näiteks me kõik aina lõugame ja teeme sööki sitaks, aga gottverdammt, neid elutegevuse piinlikke kõrvalprodukte ei serveerita vähemasti nii järjekindlalt kunstisaavutustena!

See puhevil ja pretensioonikas arhetüüpne teismelisekarjatus –  „Sina ei tea, mis tunne see on! Sa ei tea!“ –  moodustab nii suure osa halva kunsti põhimisest „sõnumist“, et sellele on lausa piinlik väga selgelt osutada; millegi säärasega paugutatakse uksi, pretendeeritakse luulele, teatrile, pärast Salingeri isegi romaanidele. Ja siis muidugi see „lühinägelik poeesia, mis väljendub soovis olla maetud vaatluspunktis“ (Musil).
Dostojevski lisab: „noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“

Oli see nüüd siis teater ja luule või mähe? Neile, kes mõistavad teiste järkude koode, „laksivad metatasandeid“ (neid on ka selles kirjutises, minu uussiirad vabandused!), on selline kunst sisutu plära ja  triviaalsus, neile, kes võtavad siiralt ja vahetult, ülemäära reflekteerimata, aga kahjurlik saast, väikluse, egotsentrismi ja narkomaania heroiseerimine ja õigustamine. Selles on mingi naiivne ja süüdimatu tänutundetaotlus, püüd meeldida vähearenenud publikule seeläbi, et ülendatakse nende puudused vooruseks a la joomine on tundlikkuse märk, pirtsakus toidu suhtes on elitaarne gurmaanlus, hetkenaudingutele andumine aristokraatlik, laiskus on peen, sest töö on kurjuse ema, sport on matslik, seega ebasportlikkus on juba iseenesest vaimsus jne. /…/ st sama taseme kunst kui perfonks, mida korraldavad paukherneid tänavale loopivad tattnokad – kindlast mõjub ja punkt! Ei ole diip, no tõesti ei ole! Tatikad tahavad mõjuda, mitte midagi öelda või pakkuda, pauk vastu hambaid an sich on ainult mõju. Ptüi! Milline jälkus! Ägestusin lausa, aga noh, kuna ka käesoleval puhul on tegu kunstilise ehk süüdimatu situatsiooniga, siis pole sest midagi. On mõnus küll niiviisi süüdimatult märatseda, on, täitsa mõnus, hakka või kunstnikuks ja loojageeniuseks...

/…/

'
'
'
'
'
P.S. Kuula ka seda, mida Meelis Oidsalu räägib teatrist ja teatrikriitikast: alates umbes 10:00 siin