Keti lõpp ja kunstkriitika

Kohevarsti pärast seda lõiku tuleb lugejal tegemist kunstilise tekstiga st selle empiirilisel autoril puudub igasugune moraalne seos alljärgneva jutustajahäälega; vastutus on võimatu ja ainult loorberid võimalikud. See on kunstniku olemuslik eelis pagari ees –  autor mitte ainult ei pea vastutama, vaid lausa ei saa vastutada. On ju igasuguse kunstiteksti kriitika algtõde, et „autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab“.  Seega....tam-tam-tam.. saagu kunstkriitika! Aga enne veel mõned selgitused, nimelt käisin 9. märtsil Tallinnas teatris, Linnateatris. Ilm oli ilus ja linn turiste täis. Vabadussamba nägin ka ära (eeh, need tallinlased on ikka pentsikud! No miks nad sellise asja nüüd keset linna püsti panid?!). Teatritükk oli väga teaterlik, aga kannatasin ilusti välja. Tegu oli väga klassikalise, ütleks lausa rituaaliks käiatud teatrižanriga st peretüli Wagneri saatel. Eriti noored teatrientusiastid alustavad alati sellega, ikka peretüli Wagneri saatel. Nii ka sel korral.

Üks teatrit armastav sõber mind sinna kutsus ja pärast muudkui ässitas, et ma arvustuse kirjutaks, et  ta tahab verd näha jne. Ta on ju teatrit armastav inimene st ta armastab märatsemist ja tundepurskeid mis tahes põhjustel ja eks kriitiku ärritatus lapsiku vigurdamise peale kõlbab ju ka. Tragöödilisust teatriarmastajad aga lausa jumaldavad. Ükspuha mis kujul. Isegi autoavariis on nende jaoks midagi pidulikku, rääkimata siis sellest, kui mõnel katus ära sõidab ja amokki hakkab jooksma, see põhjustab neil lausa seksuaalset naudingut, vaimustusvärinaga vaatavad nad reportaaže terrorirünnakutest, koolitulistamistest jne.

Mina aga korrutasin vaikselt mõttes Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor, noorelt pole häbi olla noor“ ja ei võtnud mõttessegi midagi kirjutada. Aga nüüd leidsin oma pööningult ühe käsikirja ja tuleb välja, et selle oli kirjutanud keegi Eugen Põld, kes käis just täpselt seda sama etendust vaatamas.  Käsikirja lõppu oli kirjutatud „P.S. Hakkan nüüd asjalikuks ja jätan selle vaimus sorkimise kus kurat. Kui keegi leiab selle teksti, tehku sellega mis heaks arvab, mina ütlen sest lahti. Copyleft! Adjöö, E.P.“

Otsustasin selle teksti toimetada „Müürilehe“ tegijate kätte.  Nii ei teeni võõralt vaevalt hõlptulu ja saan end tunda natuke õilsaltki. Pealegi peretülist Wagneri saatel on saanud õhtumaise kultuuri paratamatu osa ja kultuur olevat vaieldamatult tore. Tore.

Mihkel Kunnus, 18.03.2012, Tartu

Eugen Põld

SA EI TEA, MIS TUNNE SEE ON, SA EI TEA!!!

toorteater hilisteismelistelt hilisteismelistele

Paavo Piik „Keti lõpp“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater,  09.03.2012

W.H. Auden on öelnud, et „kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta peab halvaks, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseärnis kui publik neid eirab või alahindab. Mõned raamatud on ülekohtuselt unustatud; ükski pole ülekohtuselt meeles peetud“. Ta ütleb „Halb kunst jääb meiega alati, kuid alati on iga üksikteos halb oma ajastule iseloomulikul moel; selles avalduv eriline halbus möödub, et asenduda mingi uuema halbusega. Seetõttu pole vaja seda rünnata, sest see kaob niikuinii“.

Sellega tuleb suuresti nõustuda. Aga on siiski ka mõned halbuse invariandid, mis kipuvad korduma.  Kui lubada üks heuristiline liialdus, siis võiks öelda, et kunstiga, eriti algajate tehtud kunstiga, on tihti risti vastupidi Tolstoi tähelepanekule perekonnaõnne kohta, nimelt iga õnnestunud kunstiteos on hea omamoodi ja kõik ebaõnnestunud kunstiteosed on ebaõnnestunud ühtemoodi. Või vähemasti ebaõnnestumisi ja halbusi on võimalik üpris tulemuslikult klassifitseerida (pandagu tähele kui selged alampiinlikkused  joonistuvad välja näiteks amatöörluules!). Tähtis on meeles pidada seda, et halva kunstiteose hea kriitika peaks olema kood, täpsemalt kood, mis ökonomiseerib sellist tüüpi halbuse läbinägemist st halba kunstiteost tuleb kritiseerida kui üldist, kui universaali, mitte kui konkreetset ja üksikut.

Eriti oluline on see siis, kui seda halba kunstiteost on mingil põhjusel kiidetud. Mitte lihtsalt seepärast, et passiivsemad kultuurikandjad kannavad saasta kriitkavabalt edasi ja raisatakse alatult kriitka järgi orienteeruvate inimeste aega ja usaldust (ja praeguses tohutus vabaturulärmis vajatakse usaldusväärseid kriitikuid rohkem kui kunagi varem) ja võltstunnustus moonutab samakõrgusjooni kultuurikaardil, vaid ka noorte loojate eneste pärast.

Viimase näitlikustamiseks sobib üks pikem lõik romaanist, mis võiks olla üks väheseid mahukaid teoseid, mis abituuriumis kohustuslik, nimelt W.S. Maughami „Inimorjusest“:

„Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.“

Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.

„Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“

Philip sundis end üsna rahulikult vastama:

„Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.“

Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.

„Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.“

Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.

„Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.“

Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.

Kuldsed sõnad! Kuna tegu on paljus autobiograafilise teosega ja autoriks on tavatult intelligentne ja läbinägelik inimene, siis Philipi tänulikkus siin väga representatiivne ei ole. Ei, sellises situatsioonis lüüakse päästvale käele pea alati hambad sisse. Ja küllap on see odav tänulikkus üks neist teguritest, mis meie autoriteedikesi paneb tihti lahkelt võltslootust jagama, mis on sageli veel ekstra ebaeetiline arvestades seda, et nii mõnigi autoriteedike on ise avastanud oma keskpärasuse siis, kui on hilja midagi muuta ning tundnud omal nahal kuivõrd „see ei paranda just iseloomu“. Ta jälestab ennast, sest teab oma tühisust, joob ja masendub, ent hooti suudab endale sugereerida, et ajab tähtsat asja, seda kõige tähtsamat! ning siis lollitab noori, sest vanemate hulgas kannavad juba kõik vaikses ühishäbis keisri uusi rõivaid.

Üks mu poksijast sõber, Paul,  nimetab seda kultuuripedofiiliaks ja ta ei kannata neid silmaotsaski. Jah, õiglus on julm, teeb kindlasti haiget ja tänulik selle eest ei olda, aga palju julmem on olla poputav ja heaonutsev-armastäditsev eas, mil inimene teeb pöördumatuid valikuid. Lootusrikkus pole amet ega nunnusus elukutse ja kui inimesse on vastupidine arvamus pähe aplodeeritud, siis tal võib tõepoolest tekkida maailmalõpuaimdus, kui ta ise oma lapsepõlvest puhtbioloogiliselt välja kasvab. Kaugeltki kõik ei tunne seda tunnet, sellist maailmale projitseeritud isiklikku ummikut, ja  seetõttu polnud ka selle teatritüki üldistusjõud kuigi suur, kuigi see osalt proovis taolisi aimdusi artikuleerida. Saamatult, eh, väga saamatult...

Eriti ohtlik on see selliste kunstiliikidega, mille puhul on tagasisideks aplaus. See on täiesti sisutu rituaal, aga ta ikka mõjub nagu kõige võltsim komplimentki. Näiteks sel etendusel istus mu kõrval üks suur  mehevolask, ilmselgelt mõne naise poolt sinna kohale tiritud, küll piinles, ägas ja ohkis, pobises midagi brändist ja hämaraski oli näha, et punastab aeg-ajalt, aga lõpus plaksutas pikalt ja kohusetundlikult nagu iga hästikasvatatud inimene.
Ja seal see siis on –  rituaal ja klaveritunne, vajadus käratseda ja kinnitada lärmakalt oma kultuursust ning nii saabki seaduspäraks, et „vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust“ (Musil).

Ei Piigil ega Võigemastil pole süütus veel läinud. Nad peavad noorusvaimustust kunstielamuseks, kevadisi hingevärinaid ja mahlajookse inspiratsiooniks. Ohtlik on see iga, väga ohtlik! Mäletan kui esimest korda ühistus karjas käisin, siis oli mul loomade korrale kutsumiseks kaasa võetud umbes meetri pikkune sõrmejämedune toomingavõsu. Vanem karjus muigas heatahtlikult ja andis mulle samasuguse nagu tal endal – umbes kahemeetrise kahe sõrme jämeduse sarapuumalaka, sest see oli mullikate esimene karjalask. Naisi neid ohjeldama ei lastud, täismehedki virutasid nii et nahk auras seljas, aga mõni jooksis ikka end vigaseks, üks lausa soolikad välja. Noorus on ilus aeg, kui see üle elada. Eriti meeste hulgas võtab kevadvägi kohe vikatiga, kolmekümnendais on juba naisi rohkem kui mehi, olgu kaarsild või järvesilm, bemm või äärekivile maanduv ärplejakukal. Ning ega siis oma vaimseid võimeid adekvaatsemalt hinnata! „Muidugi sa jaksad üle ujuda, mina usun sinusse!“

Pean olema täpsem. Mis süütus pole Piigil ega Võigemastil läinud?

Ühe hea suunaviipe saab Aleksei Turovskilt: „Maailma kõige rumalam tegu on minu arvates jõu kasutamine ainult sellepärast, et see jõud on olemas. Me teame, kuidas see noortel käib. Nad eksperimenteerivad ja tihtipeale kukub see välja väga julmalt. Selles pole midagi head, kuid seda võib mõista. Jõudu tuleb, varem seda polnud, nüüd aga on mu lihased nii pingul, mu keha on nii tugev, mu keel on nii võimas, minu kõne on arenenud nii kaugele, et ma võin ühe lausega panna inimese punastama ja minust eemale põrkuma. Ma võin öelda nii, et see vapustab inimest, ma kasutan oma sõnaoskuse uut värsket jõudu pelgalt sellepärast, et see on mul olemas ja mul on vaja seda katsetada.“

Üks mu sõbranna rääkis kord, kuidas ta kükitas plikatirtsuna ühel soojal suvepäeval maja seina ääres ja toksis kiviga sipelgaid laiaks. Need olid need kõige tavalisemad mustad sipelgad, mis vundamendipragudesse pesa teevad. Sipelgas tuli – kõksti kiviga laiaks, sipelgas – kõks, sipelgas – kõik. Ise lausa kilkas, siis tuli ema, võttis tal kivi käest ja ütles tõsise häälega: „Elli, mõtle, kas siis oleks ka tore, kui sulle nii tehtaks?“ Siis tal sähvatas, käis mingi jõnksatus läbi, üks hingeline süütus  läks ja pärast seda oli temas lapse vaga kurjus rikutud, ta ei suutnud enam loomade piinamisest siirast rõõmu tunda (ja uussiirus oli veel leiutamata). See sündmus oli tema elus nii pöördeline, et jutustas seda mulle paarkümmend aastat hiljem kui killukest oma hingest.

Sarnasel moel kaotatakse ka see süütus, mis võimaldab oma keeleväest vaimustuda viisil nagu kirjaldas Turovski.

Piik ja Võigemast oleks just nagu äsja avastanud muljejätmise ning sellest menetlusest vasikavaimustusse sattunud. Tõsi, kohe peab lisama, et selline, lausa nimeline konkreetsus siin on muidugi räigelt ebaõiglane, see vaimustumine mulje jätmisest hõlmab väga arvukat inimhulka ja iseloomustab mitmeid inimtüüpe, aga teatritegijateks trügijatel on lausa tüüpiline psühholoogiline eeldus. Ikka hakkatakse teatriga tegelema selle vaimustuse laineharjal. Ometi väärt kunsti loomise eelduseks on just nimelt selle süütuse kadu. Teatrikunst on ses mõttes eriti traagiline, kuna ta peab saama oma algimpulsi vastandiks. Sest iga väärt kunsti sh väärt teatrikunsti eelduseks on püüd näivusest läbi tungida ja sealt tulenevalt põlgus mulje jätjate vastu, allergia kõige võltsi vastu, nende haledate mundriaule orienteeritud koorikloomade vastu, kelle jaoks olla Kirjanik või Poeet tähendab   välja näha nagu Kirjanik või Poeet, jätta võimalikult veenvalt selline mulje, teha üdist Üdi Klubi passiivsele pilgule...

Selgituseks on hea vaadata seda Kaur Riismaa luuletust, millega kõnealune etendus algab. See on representatiivselt halb luuletus. Ja seda kannab ikka see nooruslik jõudude ülejääk ja refleksioonivaba vaimustumine äsja avastatud muljejätmisvõimest, täpsustan, see ei ole selline pahatahtlik, õel või psühhopaatlik manipuleerimine, vaimset üleolekut ja läbinägelikkust eeldav küünilisus, mis oma publikut üheaegselt põlgab ja lüpsab, ei, pigem tuleb see umbes sellist laadi naiivsest usaldusest publiku positiivse tagaside vastu, mis paneb verinoori lapsukesi endast seksikates poosides pilte internetti riputama, tähendab, seda kannab veel see süütus, millele juba korduvalt viitasin, süütus, mille kadu on  üldse mingisuguse kunstiväärtuse eelduseks.

Kuna see luuletus modelleerib kõnealust tükki nii mitmel tasandil, siis on ilmestav ja hoiatav see siin tervikuna ära tuua:

kui sa ronid aknast välja et näha oma tuba sealtpoolt
kust sind ennast vaadatakse annelinna miljon prilliklaasi
uurivad sinu nägu sinu keha sinu peenist või vittu või mõlemat
kui sa tahad teist arvamust ja sulle öeldakse et sa oled inetu ka
oled kohale jõudnud

kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce’i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud

kui sa kused keset tänavat ja politseiauto sõidab mööda
pirogovis pekstakse kedagi ja sina oled vähemalt ausameelne
oled kohale jõudnud

kui sa jood ennast silmini täis ja vajud tänaval kokku ja arstid juba teavad sind
antidepressandid ja alkohol ei sobi kokku aga sina tahad lihtsalt natuke kussutamist
ja peasilitamist ja ärakuulamist sest vanemuise torn ajab ikka veel südame pahaks
oled kohale jõudnud

kui sa ärkad hommikul võõra tüdruku kõrval ja mäletad küll et see tundus hea mõte
aga sa ei taha teda enam kunagi näha ja tahad oma naise juurde ja tahad teda ikka veel
sest ta on alasti
oled kohale jõudnud

kui sinu sõber oksendab ennast täis ja sul pole kahju taskurätist et ta puhtaks nühkida
kui ta sind sellepeale persse saadab annad andeks sest tal on hommikul kahju või ei mäleta
kui sa topid ta väevõimuga taksosse ja annad juhile raha ja keelad tal peatuda
kui sa usud jumalat aga ei julge seda kellelegi ütelda
ja kui sa palud jumalat et temaga kõik korras oleks
ka hommikul
oled kohale jõudnud

kui sa ei julge enam tänaval kõndida sest sa oled kindlasti milleski süüdi
ja instinktiivselt tunned politseiauto ligidust nagu metsloom kes on loomaaeda püütud
laste vaadata ja vanemate ütelda „krokodillid on kurjad loomad“
siis kardad sa talitajaid ja hoiad puuri nurka ja annad aluse mõisteks
krokodillipisarad

kui sa ärkad võõras korteris ja oled joonud juba mitu päeva vahetpidamata
aga midagi pole teha ja võtad ära rõõmupilli ja loodad et temal olid pillid
et ta ei unustanud neid võtta et ta ei joo järgmise kuu aja jooksul nii palju et ei märka tööde ja päevade
ärajäämist ja mõtled et sul poleks selle vastu midagi mis tuleb tulgu või naise seest
aga sa kardad maailma
kuhu ta sünniks

kui korteri akna ees pole kardinaid ja aken on kaks aastat pesemata
kui peldik on koridoris ja mööbel on madrats ja ainus masin on vesipiip
ja sul pole aimugi kuidas ta hambaid peseb sest majas pole vett ega elektrit
kui tema koer on närinud puruks sinu sokid
oled kohale jõudnud

kui sinu sõbrad kardavad sinu pärast rohkem kui sa ise sest sina kardad inimeste pärast
ja kardad inimesi ja ei julge üksinda tänaval kõndida
oled kohale jõudnud

sa oled kohale jõudnud kui sul polnud hommikul lipsu sest see läks katki
püüdes end üles puua ja olla mitte leitud ja sa olid nii purjus et kusagil ripub su lips
kus ei mäleta ja lipsud hakkavad otsa saama
siis oled sa kohale jõudnud

kui sa võtad hotellitubasid selleks et kirjutada ööd ja päevad läbi juua juua juua
ja pärast tuba kinni maksta sest sinu üksindus oli kirjutatud kõigele voodile põrandale aknale tapeedile piiblile sahtlis riidepuudele kapis õllele minibaaris tervituskirjale soovime teile mõnusat äraolemist
kirjutatud kõigele sinu enda anonüümsus ja sa oled õnnelik kui tunned koristaja lõhna linade vahel sest vähemalt on keegi selles voodis varem maganud kellegagi vähemalt on selles voodis armastust kui sa peksad toa segamini keerad voodi kummuli ja lööd akna puruks ja kisud tapeedi alla ja ejakuleerid piiblile sahtlis ja lükkad sahtli kinni ja avad riidepuuga viimase õlle ja nühid tervituskirjaga tagumikku kuni valus hakkab
oled kohale jõudnud

kui sa arvad et mis see pakk valget veini ikka teeb ja lõpetad hullumajas väites arstile et tahtsid lihtsalt seltskonda ja väidad et tal on võlts naeratus ja kui sinu prillid muudavad sind stereotüüpseks ja sulle meeldib olla stereotüüp
oled kohale jõudnud

kui sa naudid jamanduskriisi sest nüüd saad ettekandja käest kes ütleb „basiilika“ basiiliku-feta-küpsise-lõherulli asemel
tatraputru ja ühe õlle või seljanka kui midagi alla ei lähe
kui sinu sugulased ei küsi enam üleolevalt kuidas karjäär läheb sest nad lasti töölt lahti koondati ja uus töölepinguseadus ei tõota midagi paremat sest nad kardavad et sa pärid neilt sedasama
ja oled korraga õnnelik et käid või käisid või tahad minna ülikooli õppima mitte midagi paberi pärast mis on mitte midagi et teha tööd mis on mitte midagi tähtsusetu nagu sinu ette ära kirjutatud elu siis sa oled
jõudnud kohale

meeleheite selle piirini
mil sa ei pea hakkama budistiks
sest sa oled juba loobunud kõigest mida kalliks peetakse
ja sul pole midagi hoida kalliks sest sul pole midagi peale mineviku
millest sa oled loobunud kõigest mida kalliks peetakse maailmas millest
sa välja ei pääse aga oled käega löönud või nagu poeetiliselt öeldakse oled valmis

siibrit kinni lükkama kui ahjus on veel tuld

Niisiis, jutustajahääleks, mida, tuletan meelde, ei saa ega tohi samastada empiirilise autoriga!,  on  kunderalik nagamann par excellence, ennasttäis süüdimatu mölakas, kes takkapihta peab end mõõtmatult suure hingega tragöödiakangelaseks, kelle ees peaks kõik hardunult põrmu varisema. Tegu on igitatikaliku märatsusvaimustusega, noorusemusklis dramaqueen'itsemisega, meeletu joovastumisega jõudude ülejäägist, mis selles eas on nii sage, selle sõgeda varsaperutamisega, mille eest manitsevat õpetaja Vello Saaget -- “Noored inimesed, ärge sattuge oma elust liigsesse vaimustusse!” -- tunnustab Mihkel Mutt sõnadega “Juba ainuüksi selle lause pärast kuulub  ta mu silmis suurte õpetajate hulka“. Nõus.
„Linnateatris viib Paavo Piigi uus näidend „Keti lõpp“ kokku rühma üle piiri viidud inimesi“, korrutab ka guugelpilt. Öeh... no küll ma punastasin!
Riismaa luuletuses näeme üle ääre ajavat vaimustust oma elust ja NB! Tegu pole mingil määral super-erilise eluga, oh ei, tegu on üpris tüüpilise esimese kursuse majanduslikut enam-vähem kindlustatud tudengiga, kes vanematekodust pääsnuna ringi prassib, joob, liiderdab, meri põlvini jne, aga see on see igasuguse mõõdutundeta vaimustumisvõime, mis lubab näha end igas argilabasuses ja joomasööstus poeetilise superstaarina. Vanemate murelik ja tähelepanelik pilk omistatakse laiendatult kogu maailmale, sest nüüd ollakse ju kogu maailma silmaterake ja murelaps, mistõttu on loomulik, et iga hetk „annelinna miljon prilliklaasi uurivad sinu nägu“ ja näidendis käratab ööklubi WCs oksendav mimm, et „Mis õigusega sa mind hukka mõistad, sa ei tea, mida ma tunnen, sa ei tea!“, sest need „meeleheite viimase piirini“ viidud lapsukesed ei kõhkle hetkekski, et kogu maailma vanemlik pilk on konstantselt nende ülitähtsusele pööratud. Poliitikud nagelevad mingite õpetajate palkade ja lasteaiakohtade ja töötuse pärast, samal ajal aga on mõned noored inimesed meeleheite sellise äärmuseni jõudnud, et joovad õlut ning teevad vesipiipu! Kus on riigi silmad? Meie järelkasv on nii meeleheitel, et võtab pubis õlle ja tatrapudru asemel seljaka! Seljanka! Pubis! Mõtelge! Selline meeleheide, et avab riidepuuga õllepudeli! No selline meeleheide! Ultmaatne! Mida sina, tänamatu ja soige hing, tead sellisest meeleheitest, kus võetakse hotellitubasid lihtsalt selleks, et muudkui kirjutada ja juua?! Oo, sina ei tea, mida ta tunneb, sina ei tea!

Paavo Piik ütleb, et tahtis kirjutada teksti, mis mõjuks nagu löök vastu hambaid. Mu sõber Paul armastab ikka öelda (eriti, kui keegi hakkab õiglusest rääkima), et „Enne kui ringi ronid ja nukkidega vehkima hakkad, mõtle, kas sa, sitt, ikka ise lööki talud?“ Jaah, Paul ütleb seda päris sageli. „Õiglus on karm värk, iga könn seda ei talu,“ ütleb ta ka. Muidugi paljude enesearmastus on nii loomterve, et igasugune muu suhtumine  neisse peale jumaldamise on nende arust a priori ebaõiglus.
Kas see etendus oli nagu pauk vastu hambaid? Ei, see oli nagu märja nõudepesulapiga lõdvalt vastu nägu. Võtan kapist korralikumad riided, loksun tükk aega rongis, jalutan surmlibedail tänavail (einoh, siis selline klaasrist, eeh, need tallinlased on ikka totakad – mis pagana pärast nad sellise asja siia püsti panid?!), lähen kohale, koht on numbriga ja puha, ja siis... pläts! Lõtv, leige ja ligane...
Meenub, kuidas Kundera alustas infantokraatia määrtalust Musili tsitaadiga: „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“
Just-just, see oma tehtud lärmi maailmas kõige tähtsamaks pidava lapse tõsidus.
Üks Uku Masingu kirjakoht meenus ka: „Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluse ajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist“.

See lüüriline mina sigatseb, lällab, joob, hoorab, kakerdab, laaberdab ja siis pöörab su poole oma pilgu, millel peegeldub see oma tehtud lärmi maailma tähtsaimaks pidava lapse surmtõsidus ja ta karjub: „Sina ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!“
Seda ei ole iseenesest ilus väga karmilt hukka mõista, inimeksitents on niigi piinlik, esimesel eluaastal näiteks me kõik aina lõugame ja teeme sööki sitaks, aga gottverdammt, neid elutegevuse piinlikke kõrvalprodukte ei serveerita vähemasti nii järjekindlalt kunstisaavutustena!

See puhevil ja pretensioonikas arhetüüpne teismelisekarjatus -- „Sina ei tea, mis tunne see on! Sa ei tea!“ -- moodustab nii suure osa halva kunsti põhimisest „sõnumist“, et sellele on lausa piinlik väga selgelt osutada; millegi säärasega paugutatakse uksi, pretendeeritakse luulele, teatrile, pärast Salingeri isegi romaanidele. Ja siis muidugi see „lühinägelik poeesia, mis väljendub soovis olla maetud vaatluspunktis“ (Musil).
Dostojevski lisab: „noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuidas oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“

Oli see nüüd siis teater ja luule või mähe? Neile, kes mõistavad teiste järkude koode, „laksivad metatasandeid“ (neid on ka selles kirjutises, minu uussiirad vabandused!), on selline kunst sisutu plära ja  triviaalsus, neile, kes võtavad siiralt ja vahetult, ülemäära reflekteerimata, aga kahjurlik saast, väikluse, egotsentrismi ja narkomaania heroiseerimine ja õigustamine. Selles on mingi naiivne ja süüdimatu tänutundetaotlus, püüd meeldida vähearenenud publikule seeläbi, et ülendatakse nende puudused vooruseks a la joomine on tundlikkuse märk, pirtsakus toidu suhtes on elitaarne gurmaanlus, hetkenaudingutele andumine aristokraatlik, laiskus on peen, sest töö on kurjuse ema, sport on matslik, seega ebasportlikkus on juba iseenesest vaimsus jne. Panna Arvo Pärt  Ecstasit õigustama on sama suur kujund ja kunstitõde kui Piiblile ejakuleerimise motiiv eeltsiteerit luules st sama taseme kunst kui perfonks, mida korraldavad paukherneid tänavale loopivad tattnokad – kindlast mõjub ja punkt! Ei ole diip, no tõesti ei ole! Tatikad tahavad mõjuda, mitte midagi öelda või pakkuda, pauk vastu hambaid an sich on ainult mõju. Ptüi! Milline jälkus! Ägestusin lausa, aga noh, kuna ka käesoleval puhul on tegu kunstilise ehk süüdimatu situatsiooniga, siis pole sest midagi. On mõnus küll niiviisi süüdimatult märatseda, on, täitsa mõnus, hakka või kunstnikuks ja loojageeniuseks...