Eliidist, humanismist ja antikultuurist

Viimases Semiosalongis küsisin ettekandjalt (ta oli just öelnud umbes „feministid väidavad X“), et mis on feminismi identsus ja kas deklareerimisest piisab, et olla feminist. Ta arvas kõhklemisi, et deklareerimisest piisab.

Siis teatasin, et olen feminist ja panin endale tühja õllepudeli pähe. Ütlesin, et see on feministlik akt.

Niisiis võtke teadmiseks: feministid panevad vahel tühja õllepudeli pähe ja see on feministlik akt.

Ega ometi keegi taha väita, et tal on mingi kõrvaltvaatajapilk, kust näeb paremini, kas olen feminist või mitte, mingi võimupositsioon, millelt kehtestada, kes on ja kes pole feminist? Aah? Nooh? Kellel on peale minu õigus määratleda, kes ma olen?

Ühtlasi teatan käesolevaga, et olen lesbi. Ja kui keegi arvab, et mu sünnipära, miski bioloogiline etteantus vms teeb selle võimatuks, siis lugegu aga Judith Butlerit, kõvasti Judith Butlerit.

„Ka bioloogiline sugu on konstruktsioon, sel pole midagi pistmist bioloogilise reaalsusega. Vastupidi, see on poliitiline fiktsioon, mida meile kinnitatakse senise võimuvahekorra säilitamiseks,” refereerib Raili Uibo, olgu Butler talle kerge.

Olles inimene on mul kaasasündinud õigus olla oma Tõelise Minaga kooskõlas. Ja kes ja mis positsioonilt tuleb mulle ütlema, et mina ei saa lesbi olla? Ah?

Bioloogilisele determineeritusele osutavad teadupärast ainult kehtiva võimuvahekorra poolt  ajupestud ja status quo’d põlistavad võimuvahekordade taastootjad. Eks katsuge, rsk!

(Butleriga on muidugi see häda, et teda võib lugeda ainult nii tark inimene, kes seda enam ei vaja. Vähegi pehmemas peas muutub Butler enamasti täielikuks idiootsuseks)

*

Linnart Mälli humanistlike baastekstide kontseptsioonis tuuakse välja järgmised üldistused:

B11. Ego tekkimise põhjuseks on indiviidi enesekaitsepüüd, mis tuleneb asjaolust, et inimene põlvneb loodusest ehk teisiti öeldes loomamaailmast. Humanistlikud baastekstid aktsepteerivad seda tõsiasja suuremal või vähemal määral ja annavad samas ometi mõista, et inimese elu raskuspunkt peaks asuma hoopis mujal, kultuuritasemel, mis tähendab ka seda, et looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega.

B12. Sellest järeldub, et suhted, mille aluseks on füüsiline põlvnemine (teisiti öeldes: geneetiline informatsioon) ei tohi olla nii olulised, kui kultuuriliselt determineeritud sidemed (teisisõnu: kultuuriinformatsioon).

Kui siia juurde keevitada kõlbeline postulaat ”iga inimene on väärtuslik just sellisena nagu ta on”, saab päris huvitava käki.

Seda, et bioloogiat vihata on õilis ja humanistlik (ja pealegi teeb see ignorantsusest lausa moraalse hoiaku!) teatakse hästi, aga häda on sellega, et individualismikultuuri kõlbeline postulaat läheb teise humanistliku alusnõudega konflikti.

Nõudest ”looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega” (= hari end! Ole kõlbeline! Asenda loodusnormid-tungid kultuurinormidega!) saab autentsusnõue, tähendab, midagi sootuks vastandlikku. Nimelt nn kultuuriloomus on ju pärand, aga inimene peab olema Tõeline Mina. Selline demokraatlik värdjashumanism on omamoodi antikultuur, sest oma idealistlikemates variantides see lausa keelab kultuuri, keelab kultuuriloomuse omaksvõtmise, sest see on vägivald suurima väärtuse – indiviidi autentsuse – kallal.

See tuleb hästi välja selles, et indiviidi autentsuse kaitsel ei kritiseerita konkreetset kultuurinormi, vaid kultuurinormi omaksvõttu üldiselt. Sic!

Ei arutleta niivõrd enam selle üle, kas konkreetne norm on iganenud või barbaarne, vaid vastustatakse normeerimist kui sellist. Iga pedagoogiline akt on üliväärtus Isiksuse vägistamine kultuuriloomusega!

*

Pärast vestlusõhtut Kultuur. Keskkond. Kriitika istusime seekordsete ettekandjate Liisa Kaljula ja Indrek Grigoriga ”Veinis ja vines” ning jõime elitarismi terviseks ning manifesteerisime tagurpidi Prantuse revolutsiooni.

Kunstiteaduses kippuvat samuti kompetents ja haritus (=fn{kultuuriloomus}) olema üks pelk nüanss, üks erinevus teiste seas ja ei midagi vajalist.
Lolli mittekuulamine, lolli ja harimatu arvamuse pidamine haritu omast väheväärtuslikumaks on ju ebademokraatlikkus par excellence.

Jaanus Admson kirjutas Joel Sanga kogumiku puhul: ”kas pole nii, et kuigi piiratus on enamasti suhteline, oleme positiivsete muutuste ajal kaldunud piiratust nägema vaid ühes suunas (vaadates olevikust või eeldatavast tulevikust minevikku) ehk siis kippunud unustama, et „lehter” võib aheneda ka vastassuunas (vaadates minevikust olevikku või aimatavasse tulevikku)? Midagi võites on alati  midagi kaotatud (ja mida siis?). Teiseks, kas pole tänapäeval igasugune truudus, truudus kui selline (s.t mitte ainult truudus oma „lastetoale”, põlvkondlikule kriitilisusele ja kultuuritaustale) muutunud omamoodi piiratuse tunnuseks? Truudus on jäik ja välistav, diskrimineeriv modernistlik väärtus, postmodernism on aga soosinud pehmet ja avatud (promiskuiteetset, et mitte öelda lõtva) kohandumist erinevuste  ja paljususega – seega ka mitte iseendaks jäämist, vaid jätkuvat iseendaks saamist või iseenda „leiutamist” lõputuid kombinatoorikaid ja heterogeensusi pakkuvas mentaalses legolandis.

/…/  

Sanga truuduses „põlvkondlikule piiratusele” väljendub sisuliselt ka tema truudus piiritlemisele, s.t väärtuste ja põhimõtete selgemale või rangemale korrastamisele ajal, mil paljud piirid ja eristused kaduma või vähemalt (näiliselt) hägustuma kipuvad. Ja siit ka, neljandaks – kas Sanga etteheide, et „kirjanduskriitika  on unustamas oma algset õigusemõistja rolli”, ei peaks nii mõneski tekitama mingit erilist või kõrgendatud valvsustunnet? Eks eelda õigusemõistmine ju autoriteetse (piiritleva, piirava, diskrimineeriva) instantsi olemasolu, aga eks ole ju modernismijärgselt meile sisendatud, et igasugused (diskrimineerivad) võimusuhted on aprioorselt kahtlased (ja lahti neist ka ei saa)? Autoriteetse kirjanduskriitikaga ongi meil tänapäeval komplitseeritud lood.”

Tuleb kasutada jõudu, vaimujõudu.

Kaheteistkümne aasta vanuses kirjutas Flaubert ühele oma sõbrale: „Mis minusse puutub, kallis Ernest, siis töötan kõik päevad läbi.“ Järgmisest aastast pärineb veel ilmekam kirjeldus: „Praegu olen ma hõivatud vana Shakespeare'i teatrist, loen momendil „Othellot“, ja siis võtan ma oma reisile kaasa Walter Scotti kolmeköitelise Šotimaa ajaloo, seejärel hakkan lugema Voltaire'i. Ma töötan nagu deemon, tõustes pool neli hommikul“.

Eliitinimese musternäidis Ilmar Vene kirjutab: „[Flaubert'i] fenomenaalne töökus on muutunud üldtuntuks. Juba kaasaegsed mäletasid teda alailma töötavana, sellisena esineb ta ka õetütre mälestustes. Kummargil oma töölaua kohal, „kirjutab ta palavikuliset, viskub tahapoole, klammerdab käed tooli käsitugede külge ja oigab, mis mõnikord kõlab kui otsekui korin. Kuid siis äkki moduleerub ta hääl mahedaks, paisuvaks, rõkatavaks: ta on leidnud otsitud väljendi, ta kordab lauset iseendale. Siis tõuseb ta hoogsalt ning tõttab suurte sammudega läbi kabineti; ta skandeerib käies silpe, ta on rahul, see on triumfihetk pärast kurnavat vaeva.“

„Inimese kohus on saada vaimult suuremaks, saada üha elusamaks, patt on see, kui sa pole täna targem ja elusam kui eile!“ formuleeris Uku Masing.

Oma parimatel päevadel luges ta üle tuhande lehekülje päevas, tal oli fenomenaalne mälu, oskas rohkem kui poolsadat keelt jne.

Äärmusliku eliitinimesena oli ta jõudeeluks täiesti võimetu.

“Kui räägitakse “valitud vähemusest”, moonutatakse harjumuspärasest õelusest sageli selle väljendi mõtet, teeseldes, nagu ei teataks, et eliitinimene ei ole mitte ülbitseja, kes peab end teistest paremaks, vaid see, kes nõuab endalt rohkem kui teised, isegi kui tal isiklikult ei õnnestu neid kõrgendatud nõudeid täita. Ja kahtlemata kõige radikaalsem jaotus, mida inimkonnas saab ette võtta, on tema jaotamine kahte klassi olenditeks: ühed, kes nõuavad endalt palju ja kuhjavad oma õlgadele raskusi ja kohustusi, ja teised, kes ei nõua endalt midagi erilist, vaid kellele elada tähendab olla iga hetk see, kes ta juba on, tegemata pingutusi enese täiustamiseks – need on triivivad poid.”
(Ortega y Gasset “Masside mäss”)

“Kas on midagi totramat võrdsusest?” küsis Flaubert juba õige noorena.