3. mai 2012

Eliidist, humanismist ja antikultuurist


Viimases Semiosalongis küsisin ettekandjalt (ta oli just öelnud umbes „feministid väidavad X“), et mis on feminismi identsus ja kas deklareerimisest piisab, et olla feminist. Ta arvas kõhklemisi, et deklareerimisest piisab.
Siis teatasin, et olen feminist ja panin endale tühja õllepudeli pähe. Ütlesin, et see on feministlik akt.
Niisiis võtke teadmiseks: feministid panevad vahel tühja õllepudeli pähe ja see on feministlik akt.

Ega ometi keegi taha väita, et tal on mingi kõrvaltvaatajapilk, kust näeb paremini, kas olen feminist või mitte, mingi võimupositsioon, millelt kehtestada, kes on ja kes pole feminist? Aah? Nooh? Kellel on peale minu õigus määratleda, kes ma olen?

Ühtlasi teatan käesolevaga, et olen lesbi. Ja kui keegi arvab, et mu sünnipära, miski bioloogiline etteantus vms teeb selle võimatuks, siis lugegu aga Judith Butlerit, kõvasti Judith Butlerit.
„Ka bioloogiline sugu on konstruktsioon, sel pole midagi pistmist bioloogilise reaalsusega. Vastupidi, see on poliitiline fiktsioon, mida meile kinnitatakse senise võimuvahekorra säilitamiseks,” refereerib Raili Uibo, olgu Butler talle kerge.

Olles inimene on mul kaasasündinud õigus olla oma Tõelise Minaga kooskõlas. Ja kes ja mis positsioonilt tuleb mulle ütlema, et mina ei saa lesbi olla? Ah?
Bioloogilisele determineeritusele osutavad teadupärast ainult kehtiva võimuvahekorra poolt  ajupestud ja status quo’d põlistavad võimuvahekordade taastootjad. Eks katsuge, rsk!


(Butleriga on muidugi see häda, et teda võib lugeda ainult nii tark inimene, kes seda enam ei vaja. Vähegi pehmemas peas muutub Butler enamasti täielikuks idiootsuseks)

*

Linnart Mälli humanistlike baastekstide kontseptsioonis tuuakse välja järgmised üldistused:

B11. Ego tekkimise põhjuseks on indiviidi enesekaitsepüüd, mis tuleneb asjaolust, et inimene põlvneb loodusest ehk teisiti öeldes loomamaailmast. Humanistlikud baastekstid aktsepteerivad seda tõsiasja suuremal või vähemal määral ja annavad samas ometi mõista, et inimese elu raskuspunkt peaks asuma hoopis mujal, kultuuritasemel, mis tähendab ka seda, et looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega.
B12. Sellest järeldub, et suhted, mille aluseks on füüsiline põlvnemine (teisiti öeldes: geneetiline informatsioon) ei tohi olla nii olulised, kui kultuuriliselt determineeritud sidemed (teisisõnu: kultuuriinformatsioon).


Kui siia juurde keevitada kõlbeline postulaat ”iga inimene on väärtuslik just sellisena nagu ta on”, saab päris huvitava käki.
Seda, et bioloogiat vihata on õilis ja humanistlik (ja pealegi teeb see ignorantsusest lausa moraalse hoiaku!) teatakse hästi, aga häda on sellega, et individualismikultuuri kõlbeline postulaat läheb teise humanistliku alusnõudega konflikti.
Nõudest ”looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega” (= hari end! Ole kõlbeline! Asenda loodusnormid-tungid kultuurinormidega!) saab autentsusnõue, tähendab, midagi sootuks vastandlikku. Nimelt nn kultuuriloomus on ju pärand, aga inimene peab olema Tõeline Mina. Selline demokraatlik värdjashumanism on omamoodi antikultuur, sest oma idealistlikemates variantides see lausa keelab kultuuri, keelab kultuuriloomuse omaksvõtmise, sest see on vägivald suurima väärtuse – indiviidi autentsuse – kallal.
See tuleb hästi välja selles, et indiviidi autentsuse kaitsel ei kritiseerita konkreetset kultuurinormi, vaid kultuurinormi omaksvõttu üldiselt. Sic!
Ei arutleta niivõrd enam selle üle, kas konkreetne norm on iganenud või barbaarne, vaid vastustatakse normeerimist kui sellist. Iga pedagoogiline akt on üliväärtus Isiksuse vägistamine kultuuriloomusega!

*

Pärast vestlusõhtut Kultuur. Keskkond. Kriitika istusime seekordsete ettekandjate Liisa Kaljula ja Indrek Grigoriga ”Veinis ja vines” ning jõime elitarismi terviseks ning manifesteerisime tagurpidi Prantuse revolutsiooni.
Kunstiteaduses kippuvat samuti kompetents ja haritus (=fn{kultuuriloomus}) olema üks pelk nüanss, üks erinevus teiste seas ja ei midagi vajalist.
Lolli mittekuulamine, lolli ja harimatu arvamuse pidamine haritu omast väheväärtuslikumaks on ju ebademokraatlikkus par excellence.


Jaanus Admson kirjutas Joel Sanga kogumiku puhul: ”kas pole nii, et kuigi piiratus on enamasti suhteline, oleme positiivsete muutuste ajal kaldunud piiratust nägema vaid ühes suunas (vaadates olevikust või eeldatavast tulevikust minevikku) ehk siis kippunud unustama, et „lehter” võib aheneda ka vastassuunas (vaadates minevikust olevikku või aimatavasse tulevikku)? Midagi võites on alati  midagi kaotatud (ja mida siis?). Teiseks, kas pole tänapäeval igasugune truudus, truudus kui selline (s.t mitte ainult truudus oma „lastetoale”, põlvkondlikule kriitilisusele ja kultuuritaustale) muutunud omamoodi piiratuse tunnuseks? Truudus on jäik ja välistav, diskrimineeriv modernistlik väärtus, postmodernism on aga soosinud pehmet ja avatud (promiskuiteetset, et mitte öelda lõtva) kohandumist erinevuste  ja paljususega – seega ka mitte iseendaks jäämist, vaid jätkuvat iseendaks saamist või iseenda „leiutamist” lõputuid kombinatoorikaid ja heterogeensusi pakkuvas mentaalses legolandis.
/…/  
Sanga truuduses „põlvkondlikule piiratusele” väljendub sisuliselt ka tema truudus piiritlemisele, s.t väärtuste ja põhimõtete selgemale või rangemale korrastamisele ajal, mil paljud piirid ja eristused kaduma või vähemalt (näiliselt) hägustuma kipuvad. Ja siit ka, neljandaks – kas Sanga etteheide, et „kirjanduskriitika  on unustamas oma algset õigusemõistja rolli”, ei peaks nii mõneski tekitama mingit erilist või kõrgendatud valvsustunnet? Eks eelda õigusemõistmine ju autoriteetse (piiritleva, piirava, diskrimineeriva) instantsi olemasolu, aga eks ole ju modernismijärgselt meile sisendatud, et igasugused (diskrimineerivad) võimusuhted on aprioorselt kahtlased (ja lahti neist ka ei saa)? Autoriteetse kirjanduskriitikaga ongi meil tänapäeval komplitseeritud lood.”


Tuleb kasutada jõudu, vaimujõudu.



Kaheteistkümne aasta vanuses kirjutas Flaubert ühele oma sõbrale: „Mis minusse puutub, kallis Ernest, siis töötan kõik päevad läbi.“ Järgmisest aastast pärineb veel ilmekam kirjeldus: „Praegu olen ma hõivatud vana Shakespeare'i teatrist, loen momendil „Othellot“, ja siis võtan ma oma reisile kaasa Walter Scotti kolmeköitelise Šotimaa ajaloo, seejärel hakkan lugema Voltaire'i. Ma töötan nagu deemon, tõustes pool neli hommikul“.

Eliitinimese musternäidis Ilmar Vene kirjutab: „[Flaubert'i] fenomenaalne töökus on muutunud üldtuntuks. Juba kaasaegsed mäletasid teda alailma töötavana, sellisena esineb ta ka õetütre mälestustes. Kummargil oma töölaua kohal, „kirjutab ta palavikuliset, viskub tahapoole, klammerdab käed tooli käsitugede külge ja oigab, mis mõnikord kõlab kui otsekui korin. Kuid siis äkki moduleerub ta hääl mahedaks, paisuvaks, rõkatavaks: ta on leidnud otsitud väljendi, ta kordab lauset iseendale. Siis tõuseb ta hoogsalt ning tõttab suurte sammudega läbi kabineti; ta skandeerib käies silpe, ta on rahul, see on triumfihetk pärast kurnavat vaeva.“

„Inimese kohus on saada vaimult suuremaks, saada üha elusamaks, patt on see, kui sa pole täna targem ja elusam kui eile!“ formuleeris Uku Masing.
Oma parimatel päevadel luges ta üle tuhande lehekülje päevas, tal oli fenomenaalne mälu, oskas rohkem kui poolsadat keelt jne.
Äärmusliku eliitinimesena oli ta jõudeeluks täiesti võimetu.

“Kui räägitakse “valitud vähemusest”, moonutatakse harjumuspärasest õelusest sageli selle väljendi mõtet, teeseldes, nagu ei teataks, et eliitinimene ei ole mitte ülbitseja, kes peab end teistest paremaks, vaid see, kes nõuab endalt rohkem kui teised, isegi kui tal isiklikult ei õnnestu neid kõrgendatud nõudeid täita. Ja kahtlemata kõige radikaalsem jaotus, mida inimkonnas saab ette võtta, on tema jaotamine kahte klassi olenditeks: ühed, kes nõuavad endalt palju ja kuhjavad oma õlgadele raskusi ja kohustusi, ja teised, kes ei nõua endalt midagi erilist, vaid kellele elada tähendab olla iga hetk see, kes ta juba on, tegemata pingutusi enese täiustamiseks – need on triivivad poid.”
(Ortega y Gasset “Masside mäss”)


“Kas on midagi totramat võrdsusest?” küsis Flaubert juba õige noorena.

8 kommentaari:

  1. midagi on juhtunud

    ülalkirjutajas on lõkkele löönud mingi tuli, et mitte öelda inspiratsioon, mis võib ka olla iseeneslik, aga arvatavasti siiski mitte

    midagi on juhtunud

    VastaKustuta
  2. Ilmselt on asjaolul, et sa feminist ja lesbi oled ka bioloogilised alused. Praegu veel mõistetamatud, aga siiski.

    VastaKustuta
  3. Soovitan Mihkel Kunnusel lugeda; http://aegumatu.wordpress.com/2011/06/19/intervjuu-hasso-krulliga/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mitte et ma oleks suutnud näha mingit selget seost antud sissekandega, aga aitäh, Krull on ikka huvitav.

      Kustuta
  4. Ma olen viimasel ajal vaielnud mitmete inimestega ja leidnud, et olen vist ikkagi antropotsentrist, elitist, moralist, humanist ja ratsionalist.

    Peale IIMS toimus mingi kohutav akadeemiline ja kultuuriline pööre postmodernistlikku radikaalsesse pluralismi, mille tõttu on paljud universaalsed väärtused asetatud jutumärkidesse või esitatakse ironiseerivalt suure algustähega.

    Näiteks: "tõde", Tõde, tõediskursus, latentne fašism?

    ??

    Millegi pärast postmodernistlik hoiak kardab, nagu igasugune määratletud seisukoht viiks meid tagasi Hitleri juurde või, mis veel hullem, nagu natsid oleksid saanud tõe jälile. Võib-olla siit tuleneb ka teatav põlgus bioloogia ja geeniteaduste vastu. Ärme avastame midagi, mis võiks kõlada antropomeetriliselt vms, muidu muutume natsideks...

    Ma ei ole ennast kunagi samastanud Hitleriga, ma ei usu, et ta käitumine oli ratsionaalselt ega moraalselt õige, õigustatav ega põhjendatud ja ma ei tunne vajadust ohjeldada oma mõistust, peljates postmodernistlikke pärispatte (valge meesšovinistlik kolonist jms).

    Pealegi pluralism (ja ma pean silmas Ameerika pragmaatikute terminit) ei vastandu fašismile. Saksamaale ei mindud ju kallale moraalsetel, vaid puht pragmaatilistel kaalutlustel. Pealegi kui õigust, tõde ja moraali ei eksisteeri, siis mille alusel me suudame üldse kurja hukka mõista? Mis on "kuri"? Kes oleme "meie"? Langetakse igat sorti vastuoludesse, mis pärisvad tervemõistuse arengut.

    Mulle meeldib, kuidas Kunnus suudab leida teatud vastuolusid erinevates "diskursustes" ja "ism'ides". Samas ma ei usu, et bioloogilised argumendid käivad kuidagi humanismi vastu. Teatud loomsus pigem toimib universaalse alusena moraalile -- loomad kohanevad erinevate looduslike tingimustega, kuid kõiki ühendab elutahe, millest erinevused on üldse tingitud. Erinevused on küll olulised, kuid mitte esmased -- tegelikud, kuid mitte eksistentsiaalsed.

    Ainus näiline vastuolu, mida ma endale luban, leidub antropotsentrismis. Liiga vara on minna loomade õiguste kallale kui inimprobleemid on lahendamata. Pealegi mis kasu on mõnest päästetud liigist, kui inimene on võimeline hävitama ära suurema tüki praegusest elust Maa peal.

    Sellised mõtted tekkisid. Huvitav lugemine!

    VastaKustuta
  5. Ma ei tea küll ühtegi "postmodernisti", kes isegi metafoorselt tõde ja natse seostanud oleks. Mõnikord küll öeldakse, et tõediskursus on totalitaarne, aga sellega peetakse silmas, et teinekord seostab tõde end lisaks teadmisele liiga palju (enese)kehtestamisega. Märgitakse lihtsalt, et igast teadmisest, igast vaatenurgast jääb alati midagi välja, midagi üle, ning et tõediskursus kipub nende ülejääkide suhtes pime olema, kui ta liiga palju teadmistahte asemel enesekehtestusele keskendub. Ongi kõik. Või nagu Rorty on öelnud, arvavad ainult elevil esmakursuslased, et relativisti-postmodernisti jaoks on olulistes küsimustes kõik seisukohad samaväärsed. Postmodernist arvab tegelikult lihtsalt et tõdedeni jõudmise tee on vähem algoritmiline kui on tavaks arvata. Kindla seisukoha kartmise ja natsidega pole siin mingit pistmist.

    Või täpsemalt, hirmu ei tunne mitte postmodernist kindlate seisukohtade vastu, vaid "humanist ja ratsionalist" postmodernismi vastu. Selle mitte just kõige ratsionaalsema hirmu vastu võiks meeles pidada kaht toredat tsitaati.

    Bourdieu'lt: "Kui on olemas üks asi, mis on ühine „modernsetele“ ja „postmodernsetele“ filosoofidele, siis on see liialdatud usk keele kõikvõimsusse. See on lector’i kõige tüüpilisem illusioon, kes suudab pidada akadeemilist kommentaari poliitiliseks teoks või tekstikriitikat vastupanusaavutuseks, ja kogeda revolutsioone sõnade korras radikaalse revolutsioonina asjade korras."

    Valle-Sten Maistelt: postmodernismi hurjutavad tegelased arvavad, "nagu oleks teatavad elitaarsed vaimsed spekulatsioonid süüdi selles, mida mõned igapäevase elu ja kultuuri allakäiguks nimetavad. Umbes, et kui iga Derrida asemel oleks 5 moralisti, siis hakkaksid kõik mahasülitamise asemel vanureid üle tee aitama, nüüd aga on vaimsed epideemiad Bosnia sõda ja muud halvad asjad, mis "Positsioonide" ilmudes ka meile jõuavad."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tunnistan ausalt, et kui kasutasin sõna "postmodernism", siis tegin seda n-ö akadeemilises argitähenduses või "elevil esmakursuslaste" tasemelt.

      Hiljuti olen juhtunud vaidlema igat sorti tudengitega ja lektoritega nii kultuuriteooriast kui antropoloogiast. Hitleri-argument on kiire tulema, kui ma viitan tõe absoluutsusele. Siit ka hirm (vb tõesti ebaratsionaalne) postmodernismi vastu.

      Ma arvan, et iga ajastut vormiv mõttevool panustab kuidagi meie argimõistusesse. Tähtis pole see, kas Marx oli marksist, Derrida derridiaan ems. Tähtis on see, mis nendest ideedest alles jääb peale argimõistuslikku sünteesi. Mulle tundub, et ebamäärasus on ainus, mis meieni postmodernismist jõudnud on.

      Ei, ma ei usu, et Foucault teadmine/võim/vägivald diskursus ja diskursuse analüüs oleks kuidagi ühiskondi paremaks muutnud. Samuti ei suuda nn kultuurirelativism kunagi lahendada inimõigustega seonduvaid probleeme.

      Äkki ma eksin? Aga mulle ei tule tõesti pähe ühtegi konstruktiivset ideed sellest perioodist. Ma ei tea, kas see postmodernismi enese-paroodia või mitte, aga käibele on läinud mingid paradoksaalsed ütlused nagu: "every understanding is a misunderstanding". Kõlab huvitavalt, aga ei ütle midagi.

      Kustuta
  6. See on küll kahetsusväärne, et mõned tõsimeeli Hitlerit argumendiks peavad. Kas Godwini seadust tead? http://en.wikipedia.org/wiki/Godwin%27s_law

    Foucault, muide, lukustas end mõnede kolleegide ja tudengitega 1968 tundengimäsu aegu ühe ülikoolihoone katusele ja loopis sealt politseinike telliskividega.

    Kas pomo midagi konstruktiivset on pakkunud on muidugi eraldi pikk teema, eriti kui silmas pidada, et nagu ikka juhtub, tundub ta tema vastuseisjatele märksa homogeensem kui ta seestpoolt vaadates paistab. Näiteks Lacan võiks minupoolest küll kohemaid tervikuna maailmast haihtuda, Foucault aga rajas muuhulgas nn Vanglainformatsiooni Grupi, mis Prantsusmaal aitas kaasa vanglate olukorra paranemisele.

    Ega akadeemiline filosoofia väljaspool akadeemiat tõsesti suurt midagi muuda, ja see ei käi sugugi vaid postmodernismi kohta. Mida ühiskondlikult kasulikku on teinud analüütiline lausestruktuuri formaalanalüüs? Vähemalt on postmodernism filosoofiana teinekord sünnitanud midagi päris humoorikat, näiteks: http://stultifera-navis.blogspot.com/2011/03/1914-uks-voi-mitu-hunti.html

    VastaKustuta