Sotsiaalselt monstrueeritud

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus viie ülla digimoni vahel:

Suur Fabo: Mõista-mõista! Kas sotsiaalne konstrueeritus on sotsiaalselt konstrueeritud või mitte?

Vavo: Selle küsimuse üle on vähemasti märksa meeldivam pead murda kui selle üle - nagu mul tuli kevadel ühes doktoriseminaris üle elada -, kas mitte mu enda sugu ei ole sotsiaalselt konstrueeritud. Üks naisprofessor püüdis meile meeleheitlikult selgeks teha, et me kõigi sugu on tegelikult voolav nähtus. Aga kui palusin, et ta selgitaks, kas ta ise tunneb end täna pigem feminiinse või maskuliinsena, siis ta kahjuks solvus. Pärast seminari tulid aafriklased naerulsui õlale patsutama ning tänasid, et keegi midagi selle hulluse vastu ütles.

Joro: Kas siit on koorumas jumalatõestus? „Aga kõige lõpus peab ju olema miski, mis ei ole enam sotsiaalselt konstrueeritud - konstrueerimatu konstrueerija“?

Kake: jah

Maku: jumal on surnud, konstrueeros kastreeritud

Mulle meeldib siin see, et kõigil osalejatel on õigus. Isegi neil aafriklastel ja naisprofessoril. Suur Fabo sõnastas ühel sokraatilisel viisil selle, mida ilmerudeeritud Ilmar Vene on nimetanud uusaja põhivastuoluks: „inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele“. Veel üks sõnastus: reipalt eitatakse Jeesuse märkust, et tema riik pole sellest ilmast. Siis sõnastus probleemipüstitusena: kuidas säilitada omadustest sõltumatut väärtust maailmas, mis ainult ja läbinisti omadustest koosnebki? Tundub, et selle on üllas Joro ilusti ära tundnud. Aga prestiiži kaalule panemata ta sellele vastata ei saa. Nii nagu seda ei saa teha Tõsine Teadlane kui hakkab jumalatõestusi näppima. Seepärast peab tema reaktsioon küsimuseks jäämagi. Ja Suur Fabo ei saa talle vastata eitavalt ega jaatavalt. Esimesel juhul eksiks, teisel juhul kaotaks tõsiseltvõetavuse.
Sedastagem koos ülla Makuga irooniliselt patiseisu.

Pimedal ja süngel vanatestamentlikul ajal, mille algust ja lõppu ei maksa püüda kalendrisse märkida, määrasid iga üksikinimese väärtuse tema omadused. Kutseoskused, iseloomujooned ja üllus. Üheks omaduseks oli ka veri st sünnipära. Jeesus tuli ja ütles, et see on üks närune süsteem, vaat, kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ja Jumalariik tuleb pea, iga inimene on väärtus ja seda sõltumata tema omadustest. Lühimalt: inimsuse religioon ehk ilmalik kristlus ehk humanism on katse see jeesusimpulss läbinisti siinpool teostada. Humanismi põhivaenlased on a) ilmalik teadus, mis muudkui näitab, et iga inimene koosneb omadustest ja ainult omadustest ning need omadused on erinevad ning sellest tuleb ka indiviidide erinev väärtus; b) [pärilikkusega] paljunemine, sest see genereerib pidevalt ebavõrdseid stardipositsioone.

Nende kahe antihumaansuse vastu on rakendatud ja rakendatakse teatud standardvõtteid:

1) revolutsioon! Umbes nii: „Peksame kõik puruks, küll siis asi kuidagi ise laheneb!“ (Dostojevski)
2) lööme (pärilikkus)teadlased mättasse või topime neile soki suhu. Selles olid sovjetid kõige agaramad: kes pärilikkuseeitaja Lõssenkoga päri ei ole, sellele nuuti, kuuli, tinakambrit. Praegu kasutatakse siin ignorantsust ja kangelaslikku põlgamist. Bioloogide vastu asetatakse filosoofilised antipõlvnejad a lalala Sartre ja Beauvoir, üks napakam kui teine. Inemesel pole (päranduseks saadud) olemust, ta valib selle. Ka naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Kui vaidled, oled antihumanist, pista oma Teadus '******! Vahel võivad teadlased ja humanistid isegi näiliselt ühise keele leida, näiteks kui pärilikkusteadus on ühtlasi kehv teadus nt sotsiobioloogia.
3) kultuurne kannatlikkus või resignatsioon. Sel puhul keeldutakse viisakusest ja sündsustundest osutamast inimestevahelisele erinevusele. Öelda sünnilt jalutule, et sina küll omal jõul trepist üles ei saa, on nn teaduslikult korrektne, aga äärmiselt matslik ja ebaviisakas. Viisakas humanist lülitab siin vabatahtlikult oma teadlaspilgu välja. Selle ilminguks on nt poliitkorrektne värvipimedus – teise inimese nahavärvi humanistlikel kaalutluste lihtsalt ei nähta.
Hapuks läheb asi siis, kui erinevustega kaasnevad nii suured praktikaerinevused, et neist on võimatu mööda vaadata. (Ja siinpoolsuses võtab erinevusi kaotava keskkonna loomine ja ülalhoidmine hirmsalt siinpoolset väge ehk naftat...)
Esineb ka teatavat institutsionaalset kirve-delikaatsust. Heaks näiteks on see uus koolidokumentatsioon Hispaanias, kus ema ja isa asemel on „eellane A“ ja „eellane B“. Traditsioonilisel variandil on üks maistel omadustel baseeruv eristus alles (taga hullemaks! see igineetud sooline eristus!). Aga maised omadused on alati ainuüksi potentsiaalselt diskrimineerivad. Humanistlik inimene eitab neid.

Kõige suurem häda on mõistagi lastega. Lapsed kipuvad oma käitumist organiseerima just nimelt tajulistest erinevustest lähtuvalt st antihumanistlikult. Kõrghumanistlikul Rootsimaal katsetatakse praegu lasteaeda, mis on pärilikest omadustest võimalikult puhtaks roogitud, puudub sooliselt eristav sõnavara, soorollid jne. Osutada teaduslikule tõsiasjale, et ühtedel on tilud ja teistel pilud on lihtsalt häbematu matslus.

Muinasjuttu keisri uutest rõivastest jutustatakse ikka kui näidet lapsesüdame puhtusest ja korrumpeerimatusest. Teisalt on selline laps kasvatamatu jõnglane, kes pole veel kultuurinorme omaks võtnud. Mis meelel, see keelel. Pritsib välja kõik, mis sülg suhu toob.

Just nõnda käitus üllas Vavo, kui pilkas ideed soo dünaamilisusest ja sotsiaalsest konstrueeritusest. Õigesti käitus ka üllas naisprofessoor, sest solvumine on matslusele üks kohane reaktsioon. Ja Vavo käitumine on humanismi seisukohalt matslus. Vavo käitus teadlasena seal, kus talt oodati kultuurinormi omaksvõttu. Soo pärilikkusele on väga ebaviisakas osutada.

Pinge on suur, sest ka humanism eeldab hoiakut, mida tema lapsepõlves kutsuti umbes nii: sacrificio intellectus.

Viimasest on juba paista, miks säärane hoiak sobib paremini noortele inimestele: neil pole nii palju (teadlaslikku, kogemuspõhist) mõistust, mida ohverdada. Küll aga on pulbitsevat energiat ja esteetilist vaimustust mistahes idealismist. Thomas Mann nimetas seda sõjakaks kogenematuseks. Täpne.

Noortel pole veel välja arenenud ka paljunemistung (mitte segi ajada kiimalisusega!), ehk teine asi, mis idealistlikule humanismile vastu töötab. Muidugi selle asja välja ütlemine: Inimese Tahtmise seostamine mingi bioloogilise taagaga, on matslus par excellence.

Nagu on matslus osutada sellele, et mingil osal soopiiranguta abielupaaridest on a priori märksa kehvem võimalus omal jõul järglasi saada.

Matslus on osutada ka sellele, et reaktsioon sugumarkeritele on sooliselt erinev, kuna suguiha määrab nii meestel kui naistel testosteroon ja viimase kontsentratsioon on meestel sünnipäraselt kõvasti kõrgem.
Hiljuti sattusin peale diskussioonile, kus väideti, et meherind kõlbab ka imetamiseks. Teadlased olla mehe nibusid kuidagi elekriga stimuleerinud ja sealt miski olluse kätte saanud. Hakata selle olluse toiteväärtust loodusteadlaslikult võrdlema naise rinnapiimaga on selline antihumanistlik matslus, et...
Viisakas inimene näeb siin Progressi ja Inimese välja murdmist piiravast sünnipärast ja Soorollidest, mis on teadupärast enam-vähem puhas kurjus ja tagurlikkus (, mistõttu suur algustäht ka kohane):

Inimlapsele on üldiselt omane, et enese üldmodaalsus omistatakse ka teistele. See on üldjuhul positiivne ja konstruktiivne. Kui idealistlik humanist-õiguslane näeb lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“, siis reageerib ta selle esitajale ainult ülima põlgusega, sest ta arvab automaatselt, et ka see inimene tegutseb samas üldmodaalsuses, kus temagi st kingib maailmale oma Idealismi ja Südameheadust st teeb korralduslikke parandusettepanekuid. Ja nähes lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“ sülitab ta südametäiega ja ütleb, et see on kõige lollakam ja barbaarsem parandusettepanek.
Aga tegelikult oli tegu hoopis pärilikkusteadlasega, kes nentis, et kui ema raseduse ajal joob ja suitsetab, alustab vastne Inimsus tõenäoliselt kehvapoolse omaduskogumina.

Koolimaja ukse ees peab iga lapsuke olema võrdses stardipositsiooniga. Ei TOHI olla nii, et ühe vanemate võimalused seavad tema lapse teistest ette. Kui on, tuleb muuta olusid nõnda, et see erinevus kaoks, või vähemasti seda eitada. Humanism ütleb: mis tahes pärilikkus on jälk. Viltusest isa suust kukkumine on sama suur barbaarsus kui sirge. Erinevad, aga võrdsed.

Petitsioonide lehel ilmus humanistliku kristluse manifest.

6. Kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.

Eitatakse omaduste määravat mõju, eks.

„Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.“

„Mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui kõik ilmtingimata võrdsed oleme?“ küsib Ilmar Vene.

Õigem oleks öelda: selle väärikuse teesklemine.

Ja kes seda väärikust ei teeskle, on häbematu mats.
Või (loodus)teadlane.