19. september 2011

Sotsiaalselt monstrueeritud

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus viie ülla digimoni vahel:
Suur Fabo: Mõista-mõista! Kas sotsiaalne konstrueeritus on sotsiaalselt konstrueeritud või mitte?
Vavo: Selle küsimuse üle on vähemasti märksa meeldivam pead murda kui selle üle - nagu mul tuli kevadel ühes doktoriseminaris üle elada -, kas mitte mu enda sugu ei ole sotsiaalselt konstrueeritud. Üks naisprofessor püüdis meile meeleheitlikult selgeks teha, et me kõigi sugu on tegelikult voolav nähtus. Aga kui palusin, et ta selgitaks, kas ta ise tunneb end täna pigem feminiinse või maskuliinsena, siis ta kahjuks solvus. Pärast seminari tulid aafriklased naerulsui õlale patsutama ning tänasid, et keegi midagi selle hulluse vastu ütles.

Joro: Kas siit on koorumas jumalatõestus? „Aga kõige lõpus peab ju olema miski, mis ei ole enam sotsiaalselt konstrueeritud - konstrueerimatu konstrueerija“?

Kake: jah

Maku: jumal on surnud, konstrueeros kastreeritud


Mulle meeldib siin see, et kõigil osalejatel on õigus. Isegi neil aafriklastel ja naisprofessoril. Suur Fabo sõnastas ühel sokraatilisel viisil selle, mida ilmerudeeritud Ilmar Vene on nimetanud uusaja põhivastuoluks: „inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele“. Veel üks sõnastus: reipalt eitatakse Jeesuse märkust, et tema riik pole sellest ilmast. Siis sõnastus probleemipüstitusena: kuidas säilitada omadustest sõltumatut väärtust maailmas, mis ainult ja läbinisti omadustest koosnebki? Tundub, et selle on üllas Joro ilusti ära tundnud. Aga prestiiži kaalule panemata ta sellele vastata ei saa. Nii nagu seda ei saa teha Tõsine Teadlane kui hakkab jumalatõestusi näppima. Seepärast peab tema reaktsioon küsimuseks jäämagi. Ja Suur Fabo ei saa talle vastata eitavalt ega jaatavalt. Esimesel juhul eksiks, teisel juhul kaotaks tõsiseltvõetavuse.
Sedastagem koos ülla Makuga irooniliselt patiseisu.

Pimedal ja süngel vanatestamentlikul ajal, mille algust ja lõppu ei maksa püüda kalendrisse märkida, määrasid iga üksikinimese väärtuse tema omadused. Kutseoskused, iseloomujooned ja üllus. Üheks omaduseks oli ka veri st sünnipära. Jeesus tuli ja ütles, et see on üks närune süsteem, vaat, kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ja Jumalariik tuleb pea, iga inimene on väärtus ja seda sõltumata tema omadustest. Lühimalt: inimsuse religioon ehk ilmalik kristlus ehk humanism on katse see jeesusimpulss läbinisti siinpool teostada. Humanismi põhivaenlased on a) ilmalik teadus, mis muudkui näitab, et iga inimene koosneb omadustest ja ainult omadustest ning need omadused on erinevad ning sellest tuleb ka indiviidide erinev väärtus; b) [pärilikkusega] paljunemine, sest see genereerib pidevalt ebavõrdseid stardipositsioone.
Nende kahe antihumaansuse vastu on rakendatud ja rakendatakse teatud standardvõtteid:
1) revolutsioon! Umbes nii: „Peksame kõik puruks, küll siis asi kuidagi ise laheneb!“ (Dostojevski)
2) lööme (pärilikkus)teadlased mättasse või topime neile soki suhu. Selles olid sovjetid kõige agaramad: kes pärilikkuseeitaja Lõssenkoga päri ei ole, sellele nuuti, kuuli, tinakambrit. Praegu kasutatakse siin ignorantsust ja kangelaslikku põlgamist. Bioloogide vastu asetatakse filosoofilised antipõlvnejad a lalala Sartre ja Beauvoir, üks napakam kui teine. Inemesel pole (päranduseks saadud) olemust, ta valib selle. Ka naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Kui vaidled, oled antihumanist, pista oma Teadus '******! Vahel võivad teadlased ja humanistid isegi näiliselt ühise keele leida, näiteks kui pärilikkusteadus on ühtlasi kehv teadus nt sotsiobioloogia.
3) kultuurne kannatlikkus või resignatsioon. Sel puhul keeldutakse viisakusest ja sündsustundest osutamast inimestevahelisele erinevusele. Öelda sünnilt jalutule, et sina küll omal jõul trepist üles ei saa, on nn teaduslikult korrektne, aga äärmiselt matslik ja ebaviisakas. Viisakas humanist lülitab siin vabatahtlikult oma teadlaspilgu välja. Selle ilminguks on nt poliitkorrektne värvipimedus – teise inimese nahavärvi humanistlikel kaalutluste lihtsalt ei nähta.
Hapuks läheb asi siis, kui erinevustega kaasnevad nii suured praktikaerinevused, et neist on võimatu mööda vaadata. (Ja siinpoolsuses võtab erinevusi kaotava keskkonna loomine ja ülalhoidmine hirmsalt siinpoolset väge ehk naftat...)
Esineb ka teatavat institutsionaalset kirve-delikaatsust. Heaks näiteks on see uus koolidokumentatsioon Hispaanias, kus ema ja isa asemel on „eellane A“ ja „eellane B“. Traditsioonilisel variandil on üks maistel omadustel baseeruv eristus alles (taga hullemaks! see igineetud sooline eristus!). Aga maised omadused on alati ainuüksi potentsiaalselt diskrimineerivad. Humanistlik inimene eitab neid.

Kõige suurem häda on mõistagi lastega. Lapsed kipuvad oma käitumist organiseerima just nimelt tajulistest erinevustest lähtuvalt st antihumanistlikult. Kõrghumanistlikul Rootsimaal katsetatakse praegu lasteaeda, mis on pärilikest omadustest võimalikult puhtaks roogitud, puudub sooliselt eristav sõnavara, soorollid jne. Osutada teaduslikule tõsiasjale, et ühtedel on tilud ja teistel pilud on lihtsalt häbematu matslus.

Muinasjuttu keisri uutest rõivastest jutustatakse ikka kui näidet lapsesüdame puhtusest ja korrumpeerimatusest. Teisalt on selline laps kasvatamatu jõnglane, kes pole veel kultuurinorme omaks võtnud. Mis meelel, see keelel. Pritsib välja kõik, mis sülg suhu toob.

Just nõnda käitus üllas Vavo, kui pilkas ideed soo dünaamilisusest ja sotsiaalsest konstrueeritusest. Õigesti käitus ka üllas naisprofessoor, sest solvumine on matslusele üks kohane reaktsioon. Ja Vavo käitumine on humanismi seisukohalt matslus. Vavo käitus teadlasena seal, kus talt oodati kultuurinormi omaksvõttu. Soo pärilikkusele on väga ebaviisakas osutada.

Pinge on suur, sest ka humanism eeldab hoiakut, mida tema lapsepõlves kutsuti umbes nii: sacrificio intellectus.

Viimasest on juba paista, miks säärane hoiak sobib paremini noortele inimestele: neil pole nii palju (teadlaslikku, kogemuspõhist) mõistust, mida ohverdada. Küll aga on pulbitsevat energiat ja esteetilist vaimustust mistahes idealismist. Thomas Mann nimetas seda sõjakaks kogenematuseks. Täpne.

Noortel pole veel välja arenenud ka paljunemistung (mitte segi ajada kiimalisusega!), ehk teine asi, mis idealistlikule humanismile vastu töötab. Muidugi selle asja välja ütlemine: Inimese Tahtmise seostamine mingi bioloogilise taagaga, on matslus par excellence.

Nagu on matslus osutada sellele, et mingil osal soopiiranguta abielupaaridest on a priori märksa kehvem võimalus omal jõul järglasi saada.

Matslus on osutada ka sellele, et reaktsioon sugumarkeritele on sooliselt erinev, kuna suguiha määrab nii meestel kui naistel testosteroon ja viimase kontsentratsioon on meestel sünnipäraselt kõvasti kõrgem.
Hiljuti sattusin peale diskussioonile, kus väideti, et meherind kõlbab ka imetamiseks. Teadlased olla mehe nibusid kuidagi elekriga stimuleerinud ja sealt miski olluse kätte saanud. Hakata selle olluse toiteväärtust loodusteadlaslikult võrdlema naise rinnapiimaga on selline antihumanistlik matslus, et...
Viisakas inimene näeb siin Progressi ja Inimese välja murdmist piiravast sünnipärast ja Soorollidest, mis on teadupärast enam-vähem puhas kurjus ja tagurlikkus (, mistõttu suur algustäht ka kohane):


Inimlapsele on üldiselt omane, et enese üldmodaalsus omistatakse ka teistele. See on üldjuhul positiivne ja konstruktiivne. Kui idealistlik humanist-õiguslane näeb lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“, siis reageerib ta selle esitajale ainult ülima põlgusega, sest ta arvab automaatselt, et ka see inimene tegutseb samas üldmodaalsuses, kus temagi st kingib maailmale oma Idealismi ja Südameheadust st teeb korralduslikke parandusettepanekuid. Ja nähes lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“ sülitab ta südametäiega ja ütleb, et see on kõige lollakam ja barbaarsem parandusettepanek.
Aga tegelikult oli tegu hoopis pärilikkusteadlasega, kes nentis, et kui ema raseduse ajal joob ja suitsetab, alustab vastne Inimsus tõenäoliselt kehvapoolse omaduskogumina.


Koolimaja ukse ees peab iga lapsuke olema võrdses stardipositsiooniga. Ei TOHI olla nii, et ühe vanemate võimalused seavad tema lapse teistest ette. Kui on, tuleb muuta olusid nõnda, et see erinevus kaoks, või vähemasti seda eitada. Humanism ütleb: mis tahes pärilikkus on jälk. Viltusest isa suust kukkumine on sama suur barbaarsus kui sirge. Erinevad, aga võrdsed.


6. Kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.

Eitatakse omaduste määravat mõju, eks.

„Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.“

„Mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui kõik ilmtingimata võrdsed oleme?“ küsib Ilmar Vene.

Õigem oleks öelda: selle väärikuse teesklemine.

Ja kes seda väärikust ei teeskle, on häbematu mats.
Või (loodus)teadlane.

12 kommentaari:

  1. Teadus on vahva tööriist, aga lasta sellel endale dikteerida, kuidas me elama ja teineteisesse suhtuma peaksime oleks rumal.Mitte ainult sellepärast, et teadus on vigu ning vastuolusid täis ega sellepärast, et inimesel enamjaolt ei ole n.ö. teaduslikust maailmapildist selget ülevaadet, vaid ainult rägu propagandistlikke hõikeid. Söö maasikaid libiidotõusu tarbeks, uus teaduslik uuring tõendab, et meesterahva ja naisterahva aju on tegelikult suht samasugused. Oma maailmanägemust sellistele alustele ehitada ei tundu olema eriti intelligentne asi.

    Also: millist materialismi vastandaksid sa "noorusea idealismile"?

    Muidugi on antud ülikoolivõllidest jabur teeselda, et sugusid ega soorolle ei ole ülepea olemas. Need on olemas, need võivad olla erinevates kultuurides erinevad, neid on võimalik mingites suundades muuta.

    Also, hea Mudlum jõi ja suitsetas küll, kui mind kandis. Tundub, nagu ma oleksin hästi välja kukkunud.

    Niipalju, kui ma aru saan, ei ole võrdsuse printsiip kunagi tähendanud, et inimesed peaksid olema suuruse, kuju, kaalu ning võimete poolest võrdsedTegemist on printsiibiga, mis eeldab mingitlaadi võrdset kohtlemist lähtuvalt nende ühisest inimlikust olemusest.

    Muidugi, on mõeldud ka vastupidiseid mõtteid, eksole. Et see, et miski on üldjoontes inimese kujuga, ei ole veel iseenesest piisav inimsuse kriteerium, et, põhimõtteliselt, kõik inimesed ei oelgi inimesed. Aga sellise ideoloogia praktikasse kandmisega võib igasugustesse koledatesse kohtadesse jõuda.

    Oktoobri alul on plaanis grupiekskursioon Tartusse ette võtta.

    VastaKustuta
  2. Niisiis, võtame kokku: ühelt poolt on meil inimeste (omadustest sõltumatu) võrdväärsus, mille kehtestas kristlus. Teistest küljest on meil loodusteaduslik tõdemus, et inimeste omadused on erinevad ja et inimesed (märkus: kuna inimest saab nüüd määratleda ainult omaduste kaudu - sest universaalset-võrdset entiteeti "inimene" ju ei ole -, siis määratleme me selle kaudu, mis ise on juba erinev, seega "inimese" piirid on paratamatult hägused ja üleminek mitte-inimesse pidev) on seega erineva väärtusega. Esimene positsioon justkui eiraks mingi abstraktse ja hüpoteetilise entiteedi ("inimene") nimel reaalseid omadusi, teine omaduste alusel toda entiteeti. Seega teadlane ei saa olla kristlane, need välistavad üksteist (Nietzsche oleks kohe nõus!). Aga vavo nagu oleks korraga mõlemat... Niisiis tuleb ruttu täpsustada: mitte kristluses pole häda, vaid i l m a l i k u s t u n u d kristluses, mis tahab toda apodiktilist võrdsust tuua siia maa peale, "siinpool" teostada. Inimeste võrdsus (Jumala, seaduse, mille ees veel?) iseenesest on hea, aga halb on see, kui seda võrdsust hakatakse tõlgendama niimoodi, et see tähendab i g a s u g u s t e erinevuste kurjastolu (karikatuur, nii ei arva muidugi praktiliselt keegi) ja et inimese võimuses on enesest "siinpool" vormida mistahes asi, õhus rippuva voluntaristliku tahtega otsustada ja teostada midaiganes. Selline sartre'ilik positsioon (vähemalt sel kujul, nagu esitatud "Eksistentsialism on humanism'is") on muidugi nõrk ja fantasmaatiline (aga pandagu tähele: otsesuguluses valitseva kristliku arusaamaga "vabast tahtest", mis samuti selle õhus(või taevas? - vat sulle skyhooki:) rippuvana, kehast sõltumatuna lihtsalt postuleerib - fundeeritumad, tugevamad vabadusemääratlused, näiteks Heideggeri ja Bergsoni omad, nõnda ei tee). See voluntaristlik positsioon olekski siis see kurikuulus humanism, millel on korraga kaks üksteisest tulenevat halba omadust: ühest küljest ta lihtsalt eitab (kehalist, pärilikku) reaalsust, sest konstrueerib selle, teistest küljest aga eitab ka vaimset reaalsust, teispoolsust, hinge jne, sest, üllatus-üllatus: konstrueerib selle! Vavo, kristlasteadlase positsioon on aga laitmatu, ta võtab parima mõlemast: kristlasena jaatab ta inimeste võrdsust, aga jätab selle viksilt teispoole, siinpool aga heroilise teadlasena jaatab erinevusi. Jajah, mehed olgu ikka mehed ja naised naised, aga seal, teispool, oleme me kõik nagu inglid! Püha, püha, püha... bullshit. Sest siin tegeleme me jälle võltsalternatiividega: täielik voluntafantasmakonstrueeritus contra loomuliküleloomulik äramääratus. Korrakem: need on võltsalternatiivid, me ei pea nende vahel valima! Muidugi ei ole kõik meie endi poolt mid air konstrueeritud, ja muidugi ei ole kõik Jumala ja Looduse Sääduste poolt igavesest ajast igavesti paika pandud. Ühel juhul oleks vabadus - kui jälle vana Kanti parafraasida - tühi, teisel juhul pime.

    VastaKustuta
  3. "mis eeldab mingitlaadi võrdset kohtlemist lähtuvalt nende ühisest inimlikust olemusest"

    Siin see konks ongi. Seda nn ühist inimlikku omadust pole võimalik teaduslikult (materialistlikult/positivistlikult/positiivselt/jms) määratleda.
    Sellest ka need "vastupidised mõtted, eksole".
    Jeesus postuleeris igasse inimesse omadustest sõltumatu väärtuse NB! väärtuse väärtuslikkus oli teispoolsuses! ja kuna seda ei saa siinpool positiivselt kuidagi määratleda ongi humanismi ainus lahendus teesklemine, millele viitan :)
    Ja see võib minna väga jaburaks ja destruktiivseks..


    Tsiteerin siin nüüd pikemalt Ilmar Vene raamatut "Pahustumine":
    "Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.
    Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, "pärilikkuse faktor"; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseärnis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.
    Teine "faktor", kes meedias alatasa inimsuse religiooni asja ajab, on fašismikoll. Igasuguste erinevuste esiletoomine (naise erinevus mehest kaasa arvatud) tundub kahtlane; kõik ju teavad, et tegelikult mingit ebavõrdsust inimhingede vahel pole."


    Grupiekskursiooni Tartusse kiidan mitmekülgselt heaks!

    VastaKustuta
  4. Anonüümne, istu, viis! Aga miinusega (kesse siis "bullshit" ütleb).

    VastaKustuta
  5. Ja veel muidugi see märkus, et mingile loogilisele vastuolulisusele või hämarusele osutamine on mürgine ainult filosoofiale, mitte aga kultuurile, mille asi on lihtsalt toimida, mitte saavutada või olla fundeeritud adekvaatsest ja loogiliselt koherentsest süsteemist või refleksioonist.
    Elatakse ja on alati elatud ikka müütide, mitte (teadusliku) tõe järgi :)

    VastaKustuta
  6. Mulle tundub, et põhiküsimus on ikkagi muus, mitte võrduses või ebavõrdsuses, vaid selles, kas ja kuidas ja mil määral või alusel või mis kontekstis võivad inimeste ERINEVUSED (soolised, religioossed, rahvuslikud, rassilised jne) põhjustada ebaõiglast tõrjumist, teenimatuid kannatusi, ülekohtust välistamist, vägivalda jne. Ega jutul sugupoolte konstrueeritusest peaks ju ka taustal olema hea eeldus, et see võiks aidata aru ja üle saada stereotüüpsetest väärhinnangutest, seksismist, meeshovinismist jne. Totter oleks seda võrdsuse-teemat võtta või kuulutada kui asja iseenes või kui mingit sihitud dekonstruktsiooni või perverssuste propagandat või rumalat idealismi vms... Et näed, on kuidagi taevast kukkunud üks "inimsuse religioon", mis justkui nõuab, et me kõik mõtleks midagi (kõik inimesed on võimekad, head ja õiglased vms), millele räägivad vastu empiirilised, teaduslikud jm andmed - ei ole ikka nii lame see asi.
    Erinevuste kui faktide tunnistamine ei tähenda automaatselt, et fašism on kiviga visata, see ei ole nii lihtne (samuti ei saa öelda, et möönda Soorollide olemasolu oleks juba kurjus ja tagurlus).
    Väärikust tuleb sageli teeselda, kultuuris on palju teesklust, jah. Lapsed aduvad loomulikult, et kõik ei ole võrdsed, ka loomad arvatavasti aduvad seda, sest see on eluliselt vajalik (keda süüa, kelle eest põgeneda), aga so what? Asi pole ju selles. Ja meis kõigis, ma kuidagi olen veendunud selles, elab too teadev laps või "loom" nagunii edasi, aga teatava ajaloolise kultiveerimistöö tulemusena on mingi hulk meist siiski võimelised pidurdama oma impulssi nõrgemaid liivakastist välja peksta või kahmata nende toit endale vms - miks? See ei oleks väärikas.

    VastaKustuta
  7. Luiga juunioril on natuke idealiseeritud ettekujutus minust, pean kurvastusega tunnistama, et ma ei joonud ega suitsetanud, kui ma teda kandsin. Olin seda teinud mõnevõrra varem, aga oma noore ea tõttu ilmselt mitte piisavalt.

    (remark lisatud tõe huvides)

    VastaKustuta
  8. Mudlum, Luiga juunior eitas oma märkusega pärilikkust, konkreetsemalt väidet "vanemate patud nuheldakse lastekaela"; täpsemalt, väite "vanemate patud nuheldakse laste kaela" empiirilisust ("Näe, ei nuheldud! Järelikult on see väide ideoloogiline, mitte loodusteaduslik!")

    Jaanus,
    mu karikatuur oli sihitud üsna kongeniaalseks su kommentaariga. Pilasin neid, kes on Soorollide hirmus nii äärmuslikuks ja mustvalgeks läinud, et eitavad soo sünnipära, teevad mingeid üldinimeste lasteaedu jne.
    Pilasin ka sama mustvalgeid teadlastüüpe, kes vankumatult kuulutavad, et kuningas on alasti. Täieliku matslikkuseni.
    Teesklemine ongi vahel kõige kultuuresem ja väärikam käitumine. Absoluutselt ei eita.

    +muidugi see, et ühiskondlikes praktikates, saati seadusloomes, ei ole mingit vahet, kas inimeses on mingis loodusteaduslikus mõttes hing/inimsus või on see sinna postuleeritud.
    (sama meetodiga saab muidugi postuleerida mõnele rassile mingi omdaduse, mille põhjal neid praktiliselt ahju ajada)

    VastaKustuta
  9. Täpselt sellel teemal on kirjutatud väga hea raamat, David Ehrenfeld "The Arrogance of Humanism", 1978. Minu teada kogu see humanismi kui ilmalikustanud kristluse teema saigi sealt alguse või vähemalt jõu (Adorno varasem "Valgustuse dialektika" läheb kah sinnakanti vist).

    VastaKustuta
  10. Kah sarnasest vaimust kantud: http://stultifera-navis.blogspot.com/2011/09/peegliinimeste-kattemaks.html

    VastaKustuta
  11. "Ka valskust on vaja teha," ütles Švejk ja heitis õlekotile. "Kui kõik inimesed mõtleksid teistest ainult õiglaselt, notiksid nad üksteist vastastikku võimalikult kiiresti maha."

    VastaKustuta
  12. Kahjuks ei kasva inimesed vaakumis, vaid igatpidi konstrueeritud ühiskonnas. Kui hiljuti ajakirjanduses domineerinud lugu neljast (oli vist) väärkoheldud väikelapsest, kes käitusid nagu koerad, teha sarnaseid järeldusi, nagu "tavaliste" väikelaste kohta (et nad ei peegelda mitte ühiskonda vaid käituvad vastavalt oma ürgsele loomule), siis peaksime tegema järelduse, et inimestele on omane käituda nagu koerad ja kõik, kes üritavad midagi teistmoodi teha, punnitavad mingisugust -ismi. Sarnase näite võib tuua niinimetatud "Õuduste lastekodu" saatest. (Üritan siinkohal tuua näiteid, mis on igaühele kättesaadavad, mitte ei põhine isiklikel vaatlustel.) Kui keegi näeb nende laste käitumises mingisuguseid loomuomaseid soorolle, siis andke aga teada, vaataks huviga asja üle.

    2011 aastal viidi läbi ettevõtlusuuring (üle Eesti), kus üheks küsimuseks oli: "Kas arvate, et on iseloomuomadusi, mis on ainult naistel, ja neid, mis omased vaid meestele?"
    Tulemused: jah - 49,8% (ehk 117 ettevõtjat), ei oska öelda (26,8%), ei (22,1%), vastamata (1,3%). Küsimus kui selline oli pigem sissejuhatav ja retooriline, mistõttu tulemused olid üllatavad. Ja niipalju, kui olen suvalistelt inimestelt küsinud sama küsimust, on tulemus sarnane. Kuid hiljem täpsustust paludes (no et mis need iseloomuomadused siis on), ollakse tõsiselt kimpus. Pole veel ühtegi vastust kuulnud. Mõni harva pakutud -lik lõpuline omadussõna on samuti iseloomuomaduste kogum, mitte eraldiseisev tähenduslik omadus. Tähendab, see on see koht, kus inimesed käituvad, võtavad hoiakuid jne ilma mõtlemiseta. Ja nii kogu elu.

    Inimesed on täiesti võimelised lugema kahte ajalehe pealkirja:
    "Meeste ja naiste aju funktsioneerib erinevalt" ja "Ajutegevus erinevatel aladel sõltub sellest, millist osa ajust treenitakse/arendatakse", ilma, et nende peas tekiks ühtegi seost. Lihtsalt.

    Lõppkokkuvõttes: on aspekte, mida ei saa analüüsida, olles ise neist mõjutatud ja nende keskel. See ei ole erapooletu ja sealt ei tule tõde.

    VastaKustuta