27. september 2011

Meie igapäevast kirjandus inismi

Näe, vaata siia!
a)Postimehes ilmus meite kirjanduselu üle reflekteeriv artikkel, kus põlistatakse patriarhaalseid hierarhiaid.
b)Või peaksin lööma silmad maha ja pobisema (oeh, habemesse!): „Minul, mehel, ei sobi siin reageerida..“?
c)Või vihaselt käratama: „Kurat, jälle põlistatakse igandlike patriarhaalseid hierarhiaid, rsk!“?
d)Või kehitama õlgu: „Ah, miski beauvoir-femka väljendab ennast jälle.“?
e)Või siis kinnitust leidnud konservatiivses õdususes heatahtlikult naeratama: „Päike loojub läände, kalake ujub vees ja Kärt Hellerma põlistab patriarhaalseid hierarhiaid.“?

a) tundub kõige antropoloogilisem. Alati hea lähtekoht edasiseks.
c) on kõige moraalsem, aktiivne ja hoiakuga.

d) ja e) on sugulas-solvangud, patroneerivad hoiakud. Kummalgi juhul ei omistata artikli autorile täisväärtuslikku moraalset agentsust.
Meie väiksel kirjandusmaastikul on mõlemad üsna levinud.

Esimesel juhul võetakse autorilt täisväärtuslikkus mingisse (väetisse ja poputusväärilisse) üldhulka kuulumise tõttu: „X on ju debütant/noorpoeet/noor/naiskirjanik ei maksa teda kohe Pärismõõdupuuga kõrvutada“.
„X(Y,Z ja T) on naiskirjanik(ud) ja seetõttu peaks teda rohkem hoidma!“ on juba nii eksplitsiitne patronism, et seda ükski mees-inimene ehk protopatriarh välja öelda ei saa.
Küll aga saab seda konstrukti kasutada süüdistusena a la „Näe, milline jõhkrus!: X on kõigest debütant/tüdruk/vms, aga Y kohtleb teda juba kui Päris Autorit!“ [ja siis peetakse oma patro- või matronaaži kõlbeliseks saavutuseks või lausa mõneks võrdõigusluseks või isegi feminismiks!]
Kärt Hellerma kurdab ülalviidatud artiklis, et patriarh käitus jõhkralt, tegi väetimatele liiga. Seda, et sellise kaeblemisega ta kinnistab patriarhi patriarh-olemist, ei pane ta muidugi tähele.
Ja on miski naiselikkus, milla avaldumisvorme pärsitakse, (kes pärsivad? No ikka va Võimu ja Tõe Valdajad, habemega varustatud heterofunktsionäärid!). Ja kaanonisse pääsevad eelkõige need naisprosaistid, kes kirjutavad „nagu mehed“. Veelkord kinnitatud: on naiselik kirjutamisviis ja on mehelik kirjutamisviis. Ja seal kõrval: „Paid Jõulised, ärge tehke meile, naistele liiga!“
On ka kuraasikam hüüd: „Tehtagu korda! Kehtestatagu võrdsus!“, sisu konkretiseerudes midagi säärast: „Kuradi patriarh, nah! Meil on siin võrdõiguslikkus, Euroopa ja Butler, tee kohe oma võimusau pooleks ja anna pool siia!“ Ja peab oma alt üles esitatud nõuet pea kuklas hoidmiseks...
Kuid ollakse ikka veendunud, et isasus on emasusest üle – kehv lähtekoht võrdõigusluseks, tõepoolest kehv.

e) See on moraalsest agentusest ehk tõsiseltvõetavusest ilma jätmine, ütleme, pärisnimelisuse läbi. Ka väga levinud. „No kuule, see on ju X.X.! Ta ongi selline! Ta käitub alati nii!“.
Pärisnimele viitamine saab justkui ammendavaks selgituseks: „Heh, see on ju Kivisildnik/Jürgen Rooste/Kärt Hellerma/Peeter Helme/Berk Vaher/jne.“ {olen kõiki neid nimesid argumentidena ja lõpliku selgitusena kohanud}.
Halbhalb! Ökonoomsus sööb ära toimivuse ja funktsionaalsuse.

5 kommentaari:

  1. kuidas ma siis alati käitun?

    VastaKustuta
  2. nt selle artikli kommentaariumis, kus sa Tarandiga Ehini arvustuse pärast pragad, on terve komplekt selle struktuuriga "argumente" :/

    VastaKustuta
  3. Oh häda, mis puutub punkti e), siis siin on toimunud üks suur eksitus! Nimelt on hakatud tõsiselt võtma ja sisukaks pidama inimeste pädevust, või siis nende tõsiseltvõetavust. Asi käib nii: mingite arutelude käigus kerkivad esile nimed, kes väljendavad teatud arvamusi, hoiakuid, suhtumisi. Need hoiakud ja arusaamad seostatakse inimese nimega, ta hakkab samastuma nende seisukohtadega, millega ta on silma torganud, ehk teisisõnu, tema nimest saab lühikokkuvõte spetsialiseerumisest teatud vallas (a la Veidekas on Eesti südametunnistus, Barbi Pilvre on valvefeminist, jne). Pole vast tarvidust rõhutada, et nime ja temast meelde jäänud, tuntuks saanud mõtte seos - ehk inimese pidamine pädevaks mingis vallas - on parimal juhul loosunglik. Nii osutub võimalikuks kahepoolne lüke: esiteks, arvamusi pooldada või neid automaatselt diskvalifitseerida pelgalt arvamust avaldava inimese nime ehk maine pärast, aga samas, teiseks, legitimeerida seda väidetega enda teadmistest tolle inimese pädevuse, tavaliste hoiakute, üldiste teemade kohta. Päris mõnus: nii ei tule üldse esitatud arvamusega tutvuda, aga samas saab end tunda teadjana.

    (Tuhka pähe: eks minugi jaoks ole iga Pulleritsu artikkel seksisthomofoobrassistlik hüsteeria. Räägitakse, et teinekord ta kirjutab hoopis spordist.)

    Eelnevast olulisem aga on, et Hellerma artikli kõrval märkasin linki: http://www.tarbija24.ee/579800/prantsusmaa-mullihotellid-voimaldavad-uinuda-tahistaeva-all/

    Oh seda meie kultuuri matslikku primitiivsust, kus "lageda taeva all" tähendab "lageda taeva all" ja mitte "mullitelgis".

    VastaKustuta
  4. Ha, võib-olla peaks Postimehes seda kommenteerima, aga samal päeval kui artikkel ilmus (ent enne selle avaldamist), laenutasin Toometi, Saadi ja Bergi raamatuid. Praegusel hetkel midagi muud ei loekski, väga asjaliku käigu võtsin ette.

    VastaKustuta
  5. "On mu tööd siis tõesti halvad?
    (Või on lõual vähe habet?)"

    VastaKustuta