Meie igapäevast kirjandus inismi

Näe, vaata siia!
a)Postimehes ilmus meite kirjanduselu üle reflekteeriv artikkel, kus põlistatakse patriarhaalseid hierarhiaid.

b)Või peaksin lööma silmad maha ja pobisema (oeh, habemesse!): „Minul, mehel, ei sobi siin reageerida..“?
c)Või vihaselt käratama: „Kurat, jälle põlistatakse igandlike patriarhaalseid hierarhiaid, rsk!“?
d)Või kehitama õlgu: „Ah, miski beauvoir-femka väljendab ennast jälle.“?
e)Või siis kinnitust leidnud konservatiivses õdususes heatahtlikult naeratama: „Päike loojub läände, kalake ujub vees ja Kärt Hellerma põlistab patriarhaalseid hierarhiaid.“?

a) tundub kõige antropoloogilisem. Alati hea lähtekoht edasiseks.
c) on kõige moraalsem, aktiivne ja hoiakuga.

d) ja e) on sugulas-solvangud, patroneerivad hoiakud. Kummalgi juhul ei omistata artikli autorile täisväärtuslikku moraalset agentsust.
Meie väiksel kirjandusmaastikul on mõlemad üsna levinud.

Esimesel juhul võetakse autorilt täisväärtuslikkus mingisse (väetisse ja poputusväärilisse) üldhulka kuulumise tõttu: „X on ju debütant/noorpoeet/noor/naiskirjanik ei maksa teda kohe Pärismõõdupuuga kõrvutada“.
„X(Y,Z ja T) on naiskirjanik(ud) ja seetõttu peaks teda rohkem hoidma!“ on juba nii eksplitsiitne patronism, et seda ükski mees-inimene ehk protopatriarh välja öelda ei saa.

Küll aga saab seda konstrukti kasutada süüdistusena a la „Näe, milline jõhkrus!: X on kõigest debütant/tüdruk/vms, aga Y kohtleb teda juba kui Päris Autorit!“ [ja siis peetakse oma patro- või matronaaži kõlbeliseks saavutuseks või lausa mõneks võrdõigusluseks või isegi feminismiks!]
Kärt Hellerma kurdab ülalviidatud artiklis, et patriarh käitus jõhkralt, tegi väetimatele liiga. Seda, et sellise kaeblemisega ta kinnistab patriarhi patriarh-olemist, ei pane ta muidugi tähele.

Ja on miski naiselikkus, milla avaldumisvorme pärsitakse, (kes pärsivad? No ikka va Võimu ja Tõe Valdajad, habemega varustatud heterofunktsionäärid!). Ja kaanonisse pääsevad eelkõige need naisprosaistid, kes kirjutavad „nagu mehed“. Veelkord kinnitatud: on naiselik kirjutamisviis ja on mehelik kirjutamisviis. Ja seal kõrval: „Paid Jõulised, ärge tehke meile, naistele liiga!“
On ka kuraasikam hüüd: „Tehtagu korda! Kehtestatagu võrdsus!“, sisu konkretiseerudes midagi säärast: „Kuradi patriarh, nah! Meil on siin võrdõiguslikkus, Euroopa ja Butler, tee kohe oma võimusau pooleks ja anna pool siia!“ Ja peab oma alt üles esitatud nõuet pea kuklas hoidmiseks...
Kuid ollakse ikka veendunud, et isasus on emasusest üle – kehv lähtekoht võrdõigusluseks, tõepoolest kehv.

e) See on moraalsest agentusest ehk tõsiseltvõetavusest ilma jätmine, ütleme, pärisnimelisuse läbi. Ka väga levinud. „No kuule, see on ju X.X.! Ta ongi selline! Ta käitub alati nii!“.
Pärisnimele viitamine saab justkui ammendavaks selgituseks: „Heh, see on ju Kivisildnik/Jürgen Rooste/Kärt Hellerma/Peeter Helme/Berk Vaher/jne.“ {olen kõiki neid nimesid argumentidena ja lõpliku selgitusena kohanud}.

Halbhalb! Ökonoomsus sööb ära toimivuse ja funktsionaalsuse.