Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus nelja ülla digimoni vahel:
Ivor: „Tavaline moraal on vaid tavalistele inimestele (Ordinary moral is only for ordinary people)“Aleister Crowley
Anah: „Oo, ja kes meist ei tahaks ennast ebatavaliseks pidada!“
Eikuk: „Eks igaüks ole omamoodi ebatavaline. Inimesed ei ole ei ühtemoodi, ega ka võrdsed. Kes pikem, kes lühem, kes tugevam, kes nõrgem, kes rikkam, kes vaesem. Isegi seaduse ees ei ole võrdsust: kel suurem rahakott saab parema advokaadi . Kõik on ebatavalised ja erinevad.“
Ivor: „Jah, tegelikult umbes seesama ka Crowley mõte, kes on rõhutanud, et iga inimene on täht (ehk siis unikaalse olemuse ja eesmärgiga olend) ja iga inimese moraal saab lähtuda vaid tema enda unikaalsest loomusest ja eesmärgist.“
Eikuk: „Unikaalsus-kordumatus teebki meid ebatavaliseks.“
Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“
Eikuk: „Sarnasuse kohta kehtib ehk kõige rohkem üks ameerika nali. Olid rikkad, olid vaesed, olid paksud, olid peenikesed. Siis aga tuli Samuel Colt ja tegi kõik võrdseks.“
Mikun: „Raskolnikov lähtus samast teesist – tavaline moraal on tavalistele inimestele“.
Jäägu üllad digimonid edasi vaidlema ja saagu nüüd tsiteeritud Ilmar Vene, sest tema läbinägelikkus on suur.
„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me kõik ilmtingimata võrdsed oleme? Kristlikel aegadel käibis surmapatt Uhkus, praegu võetakse inimestevahelise erinevuse möönmist kuritahtlusena; võime veenduda, et väärikusega on oldud hädas kõigil aegadel. Ainult üks kõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõiste sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda.“ („Pahustumine“)
Crowley lähtub väga levinud tänapäevasest intuitsioonist: unikaalsus = väärtus. See on nüüd selline asi, kus pisimgi edasi mõtlemine, eriti veel detailidesse laskumine!, mõjub hukutavalt.
Mis tähendab unikaalsus? Kas iga inimene on unikaalne nii nagu iga kümnesendine on unikaalne? St tegu on kvalitatiivse identsusega – kõik omadused on samad, aga omaduste kandjad pole samad. Kui hävitada konkreetne kümnesendine, siis SEDA kümnesendist enam tagasi ei saa, küll aga täpselt samade omadustega. Väärtust on siin väga raske näha...
Kristlus andis siin väärtuse nähtamatuse-sfääri – Jumala kätte.
Mis tähendab unikaalsus? Kas iga inimene on unikaalne nii nagu iga kümnesendine on unikaalne? St tegu on kvalitatiivse identsusega – kõik omadused on samad, aga omaduste kandjad pole samad. Kui hävitada konkreetne kümnesendine, siis SEDA kümnesendist enam tagasi ei saa, küll aga täpselt samade omadustega. Väärtust on siin väga raske näha...
Kristlus andis siin väärtuse nähtamatuse-sfääri – Jumala kätte.
Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“
Õige. On kümnesendisused ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised. Iga inimese väärtus tuleb jumalanäolisusest ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised.
Alternatiiv? Kõik inimesed on füüsiliselt unikaalsed ja unikaalsus-kordumatus on väärtus. Tore, aga nii kui väikegi kainus peale tuleb, pudeneb asi koost. Nooh, millised need kordumatud ja unikaalsed kvaliteedierinevused, millest väärtus peaks võrsuma? X nokib nimetissõrmega nina, aga Y pöidlaga; Z-ile meeldib kange õlu, aga T-le lahja vein.. nin-nän-nin-nän.. kus siin see väärtus?
Kehv lugu: võrdsus ja väärtus on vastastikku välistavad nähtused. Sest väärtuse empiiriliseks-psühholoogiliseks sisuks on „parem kui teised“.
(Kõige taandamine rahale ehk selle maailma vürstile on selle sama seaduspära ilming: ainus väärtus on vahetusväärtus. Kui „sinu X on minu jaoks parem kui teised“ ja „minu Y on sinu jaoks parem kui teised“ – vahetame! Siit teadagi probleem: osade X-id ja Y-id pole kellegi maise jaoks parem kui teised... Jeesus ütles, see on kehv süsteem, Isa jaoks olete kõik, sh kerjused ja pidalitõbised, väärtused).
Ateistlik kristlus ehk sotsialism annab siin huvitava pahupidisuse: kui kristlikku elutunnet iseloomustas isikliku elu kogemine võlgnevusena, siis sotsialismis on vastupidi: lapsuke sünnib ja maailm ehk ühiskond on talle kohe täiega võlgu. Iroonilisel kombel on see psühholoogiliselt märksa ruineerivam, sest selline inimene tajub pidevalt, et talle on liiga tehtud ja teda pole vääriliselt ehk tema väärtusele vastavalt koheldud.
Heaks näiteks on LMV raamat või ZAUM'i kooliartiklid. Mis on viimaseid kandev paatos? Pahameel selle üle, et ühiskond ei kohtle neid nende väärtusele vastavalt!
Sotsialismi keskne väärtus olla vendlus. Psühholoog Dostojevski ilkus nende üle juba õige varakult – tõeline vend on see, kes hindab teisi, mitte ennast ja ei nõua; vend on see, kelle esmane instinkt peaks olema küsimus, kuidas oma ligimesi paremini teenida, mitte protest, et teda ennast ei teenita tema väärtusele vastavalt. Dostojevski ütles, et lääne inimeses puudub vendluse alge (postuleeris selle vene hinge ja kadestas selle eest vihkamiseni juute).
Protsess on muidugi kenasti elujõus, kristlus ilmalikustub edasi. Indigolapsed --
"need lapsed on tõesti erilised ning moodustavad valdava enamuse praegusel ajal sündivatest lastest kõikjal üle kogu maailma!" --
on samuti suurepärane näide. Kolm esimest iseloomustavat punkti on selle sama pahupidisuse (ehk siis sotsialismi-sotsialisti) psühholoogia:
1.Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese kuninglikkust (ja tihti nad ka käituvad vastavalt).
2.Nad usuvad, et „väärivad siinolemist“ ning on üsna üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.
3.Eneseväärtustamine ei ole neile mingi probleem. Nad räägivad tihti vanematele, „kes nad on”.
Mugavalt ei saa nad end just tunda, sest omasuguste kontsentratsioon kasvab – igaüks on Suurim Väärtus ja on arusaadav, et inimene tegelebki suurima väärtusega ehk siis iseendaga. Nojaa, aga väärtust peab siis vähemasti Jumala asemik ehk Riik tunnistama... Tehtagu! Riik ei hooli piisavalt, naah! Kool, haigemaja, meelelahutus, kunst, tsirkus, spordiringid – kus, krt, on see institutsioon, kes pidevalt mu Asendamatu Unikaalse Väärtuse pealt maised dividende välja köhiks....
Nojah, Riik võib ju laenu võtta....
Nojah, Riik võib ju laenu võtta....
Siiski tuleb arvestada veel üht asja. Selliste arusaamade evimine on sageli märgiks isiku sügavast eneseväärtustamise probleemist ning võimalus seda alaväärsust kompenseerida.
VastaKustutaJap.
VastaKustutaKristluses pehmendas seda eneskohasusest tulenevat paradoksi justnimelt surmapatt Uhkus. Postulaati iga inimese väärtusest ei tohi enesekohasena kasutada (see on küll analüütiliselt korrektne, aga moraalselt väär).
Tänapäeva inimene on sageli juba üles kasvanud sedavõrd teistsuguse minapildiga, võrreldes klassikalises kristlikus kultuuris domineerinud minapildile, et ka surmapattu võetakse kui personaalset süüd, mille kandmiseks ei aita mingist Lunastusest. Seega viib selline mõiste sageli selgelt suitsidaalse mõttemustrini, nagu ka iseenese väärtusetuse tajumine. Enese väärtuses kahtleva inimese jaoks on mõte enesetapust igapäevane, kui mitte igahetkeline kaaslane. See loob tema ellu lakkamatu neurootilisuse, muutes elu ajuti väljakannatamatuks.
VastaKustutaSellised eneseväärtust tõstvad laused on aga taolisel juhul otsekui ravim. Muidugi võiks väga eetiline inimene otsustadagi, et pigem eetiline enesetapp kui elu moraalselt väärate väidete abil ... aga ma usun siiski inimese ellujäämisinstinkti jõusse.
Öelda, et see võib viia suitsidaalse mõttemustrini on küll korrektne, aga liiga üldine. Ka end Cosmo kaanepildi või rikkurite edetabeliga kõrvutades võivad surmamõtted pähe tulla. Erinevaid suitsiidimõtteid on leegion :)
VastaKustutaSiinse suitsidaalsuse aluseks võib olla surmani solvumine ühiskonna peale, kes ei suuda käituda kohaselt inimese kaasasündinud väärtusega, mille olemasolus sotsialist-indigolapsel mingit kõhklustki pole...
(vt näiteid: a) nad on oma [olemuslikus/sünnipärases] väärtuses veendunud;
b) neil on väga halb olla)
Kas see eneseväärtustamine tekib tühja koha pealt, suurest enesetähtsuse tundest?
VastaKustutaMul on mulje (oma mälestuste pealt, sellest, mida ma olen kuulnud inimesi rääkivat), et see on reaktsioon või omamoodi enesetehnika. Umbes, et isegi kui ma mängin halvasti rahvastepalli, ei tohi ikkagi mind peadpidi peldikusse toppida ja mind jalgadega peksta, kui õpetajad ei näe. Viimane kipub olema kehvade rahvastepallimängijate ja teiste sarnaste lapsepõlves kehtiv normaalsus, mis, ma arvan, vajab ülesaamiseks mingisugust enesetehnikat, inetu pardipoja muinasjutte.
ma ei tea, mis asjad on tegelikult indigolapsed ja kas nad on üldse olemas, see,mis ma päris elus näinud olen, on olukord, kus just nimelt ON oma väärtuses suured kõhklused - puhtalt emotsiooni pealt on tunne, et "ma ei ole päris inimene, sest mul on prillid/ma ei oska kakelda/ma olen kole/ma ei ole kunagi õigeid filme vaadanud ega tea õigeid bände", aga mingi osa mõistusest ütleb, et selles tundes on midagi kahtlast. Või kui on tahtmist ellu jääda, siis tuleb vähemalt oma mõistuses luua süsteem, kus ikkagi lubataks ka endasugusel junnil olemas olla.
VastaKustuta(ja millegipoolest tundub see mulle parema süsteemina kui teine lahendus: luua vastupidine hierarhia, kus loevad omaenda tugevad küljed, nt suur lugemus või rabavad teadmised arvutimängudest, nii et saaks ise hoopis rahvastapallimängijaid peadpidi peldikusse toppida. Piltlikult öeldes. Ma ei oska nüüd küll öelda, kas selles eelistuses lööb mul välja kristlus või lihtsalt kodune kasvatus.)
VastaKustutaKristlus oli suuresti käsuseadus, tema moraal võttis kuju "sa ei tohi teha X". Demokraatiate põhiseaduste kirjutamise aegu (XVIII saj lõpp ja sealt edasi) tekkis idee õigusest, ent läks nii, et selle kaks tõlgendusviisi segunesid, või täpsemini, õiguse algsele ideele lisandus hiljem, ning sulas temaga ühte, üks teine arusaam, millele eesti keeles praegu head vastet ei leiagi, aga mis inglise keeli on "entitlement". Algne õigus, "right", võttis vormeli "inimesele ei tohi teha X" (erineb ka selgelt kristlikust käsumoraalist). Kuid "entitlement", mis kah justkui "õiguseks" tõlkuks, on just see nõudmise-kasusaamise moraal, valemiga "ma pean saama X". Nende kahe, "right" ja "entitlement" segaminiajamisest tekib üsna palju totraid olukordi. Algselt tähendas õigus peamiselt indiviidide kaitsemise seadusi, varastes põhiseadustes jms nõudmise-tüüpi õigusi ei esinenud, need ilmusid lagedale hiljem, aga millal ja mis tingimustel, seda ma enam ei tea...
VastaKustutaMihkel, kas sa ei leia, et ühiskonnakriitika ja kirjanduskriitika on tegelikult veidi sarnased? Sina tahad, et kirjandus oleks hea, võiks öelda, et nõuad. Sa leiad, et kirjanikud peaksid rohkem pingutama. Sul oleks ilmselt põhjust pidada ennast väärt kriitikuks. Sa teed niimoodi oma tööd. Mina leian, et õpetajad, ülepea paljud inimesed oma töös ja inimestena üldse peaksid rohkem pingutama.
VastaKustutaJa ma ise olen lihtsalt endale kõige tuntum näide, sellest võib vabalt abstrahheerida inimese üldiselt. Ma ei leia, et ülejäänud lapsed klassiruumis oleksid pidanud seal konutama, aga minu koht oli kuskil mujal. Ma arvan, et sa ei kahtle inimese kui sellise väärtuses, olgu siis mingis idealistlikus mõttes või siis inimressursina. Sellist väärtust tuleks tunnustada ning kasutada selle parimate võimaluste järgi. Inimene ühiskonnas peaks eelkõige proovima saada parimaks iseendaks ning aitama ka teistel kujuneda võimalikult ideaalilähedaseks. Inimese väärtus, see on tema potentsiaal valida, milline ta tahab olla, millele ta pühendab oma elu, potentsiaal seisneb tema tulevastes valikutes, see väärtus ei kao, kuna inimesel on vaba tahe, inimene teadupärast on aga mehonizm, mis toimib talle sissetulevat infot analüüsides.
See ei tähenda et inimesed oleksid kõik "samaväärsed", see lause ei oma mõtet, väärtus kui midagi hinnangulist on alatimingis suhtes.
(Siia jäi nüüd kindlasti trobikond rünnatavaid auke, a mul mõni vahe, vähemalt sai südamelt ära.)
Martin Luiga
Notsu,
VastaKustutanäited, mis tood, on mu arust pisut teisest ooperist. Koolikiusatul on probleeme omasugustega ja tema enesetehnikad on ehk tõesti sellised (punub endale kookoni, kus unistab või haub hirmsat kättemaksu, või konstruib alternatiivsed väärtussüsteemid), aga tal pole seda solvumistunnet ja pahameelt, et maailm=ühiskond=riiklikud institutsioonid teda tema tõelise väärtuse järgi ei hinda.
U.,
VastaKustutaNietzsche pidas selle põhjuseks optimismi inimteadmise kõikvõimsusesse, mis tema ajal eriti kõrge oli. See optimism on mõistagi inimesele ühe jumala atribuudi omistamine (noh, nii nagu mõned majandusteadlased panustavad inimese teadmuse piiramatule kasvule).
"Ja nüüd ei tohi enda eest varjata, mis sokraatilise kultuuri rüppe peidetud on! Ennast kõikvõimsaks pidav optimism! Nüüd ei tohi ka ära kohkuda, kui küpsevad selle optimismi viljad, kui seda sorti kultuurist kõige sügavamate kihtideni hapuks läinud ühiskond hakkab vähehaaval värisema külluslike meeleliigutuste ja himude all, kus usk kõikide õnnesse maa peal, kui usk üleüldisesse teadmistekultuuri võimalikkusesse muutub vähehaaval ähvardavaks nõudmiseks Aleksandria maailmaõnne ja Euripidese deus ex machina väljamanamise järele. Tuleb tähele panna: Aleksandria kultuur vajab orjade seisust, et pikemaks ajaks kestma jääda: oma optimistlikus eksistentsivaatluses salgab ta aga sellise seisuse vajalikkust ja läheb seetõttu vastu hirmuäratavale hävingule, kui ta ilusate peibutuste ja rahustavate sõnade mõju "inimväärikusest" ja "väärikast tööst" otsa on lõppenud." ("Tragöödia sünd")
Üks illustreeriv tsitaat ka Ilmar Venelt ("Beylismist kommunismini"):
"Rousseau ja markii de Sade on kaks alustuge, millele toetub viimaste sajandite maailmapilt. Esimene õpetas, et kõik on lubatud riigile teine pidas kõike lubatuks inimesele. Paraku olid mõlemad väga tasakaalutud. Rousseau nutune misantroopia ja de Sade'i elujaatav nurisustest joobumine on ühtmoodi sõnaohter ja korratu, väärtuslikud tõed esinevad teisejärgulise ainesega läbisegi. Saavutamaks oma täit mõju pidid mõlemad õpetused omandama eelnevalt teadusliku vormi; russoismi mõjusama variandi esitas Karl Marx, de Sade'i puhul toimetas puhastustöö Sigmund Freud. Marksism ja Freudism moodustavad suurejoonelise, teineteist täiendava terviku, mõlemale annab põhihäälestuse optimistlik humanism. Marx õpetab: Kui oleme endile korralikult selgeks teinud varasema ajaloo ebaõigluse, siis suudame edaspidi luua õiglase ühiskonna. Freud lisab: Olles ammendavalt tundma õppinud oma loomalikkust suudame tulevikus loomastumist vältida.
[Muidugi ei tähenda eelöeldu kõigi praeguste inimeste kahte rühma jagamist; kasvõi juba seepärast mitte, et erinevus nende kahe vahel on teisejärguline, kuna mõlemal juhul arvatakse lõppkokkuvõttes ülimuseks inimene. Kadunud pole ka kolmas, inimülese jõu tunnistajate rühmitus. Ja väga harva esineb sääraseid, kes oma jumalat iga tund meelde tuletades püüaksid sellele vastavalt ka käituda. See tähendab: täiuslik pühak, veendunud sotsialist ja põhimõtteline mässaja tulevad ette erandeina; enamikel juhtudel on vaimuinimeste maailmapildis kõik kolm läbisegi, kusjuures ühele nendest kuulub eelistus. Ning nende eelistuste põhjal saab järeldada, missugust Valgustusajast pärinevat traditsiooni jätkab vaatlusalune loovisiksus eelkõige]."
Martin,
VastaKustuta"Inimese väärtus, see on tema potentsiaal valida, milline ta tahab olla, millele ta pühendab oma elu, ..."
Kelle jaoks siin see väärtus on? See on väga oluline, üks osa inimesest on nö tema enda jaoks ja teine osa ühiskonna, kogukonnaheaks. Nt 40h nädalas olen pagar või pedagoog ning see on ühiskondlik panus, selles eest saan teatavad hüved (raha + sots. garantiid), ent ülejäänud ajal tegelen iseendaga, punun pesa, teostan ennast jne.
Kummale osale inimesest peaks kool keskenduma? Kas tõesti sellele, "potentsiaalile valida, milline ta tahab olla, millele ta pühendab oma elu, ..."?
Kas riigi asi on anda maksimum inimese personaalsete huvide ja ideosünkraasiate välja arendamiseks, või hoopis miinimum ühiskondliku hõlmatuse väljakujunemiseks?
Muide, sellest, miks on halb humanistlike (ühiskonnakriitiliste) mudelite ülekanne kirjanduskriitikatesse, olen kirjutanud üsna programmiliselt, siin: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11027:humanismi-onnetusi-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3307
Kultuurieugeenika hea, eugeenika halb :)
Mingis mõttes taandub kogu teema ikka sellele, kas inimene on ühiskonna jaoks või on ühiskond välja arenenud just seetõttu, et sellises koosluses on inimeste huvid kõige paremini kaitstud (sest vastasel korral kehtib pelk tugevama õigus). Seesama teema peegeldub tegelikult ka Jumalakujutises. Kas Jumal on mingi entiteet, kes on loonud inimesed endale lõbuks või mingite enda eesmärkide täitmiseks, mida siis inimesed lihtsalt peavad kuulekalt järgima, või on Jumal hooliv ning arvestab ka isiku vajadustega.
VastaKustutaMõlemal poolusel on omad äärmused ja eks igaüks valib selles gradatsioonis endale mingi positsiooni, kus ühele poole jääb hoolimatu individualism ja teise äärmusesse enese täielik ohverdamine ühiskonnale/Jumalale koos enda vajadustest mittehoolimisega.
Enamik meist tegelikult jääbki kuhugile keskele.
Edasi võiks muidugi küsida, millest tuleneb mingi inimese kalduvus ühise või individuaalse eelistamisele ning kas tegu on vaid maailmavaate teemaga või tuleneb selline eelistus ka selgelt psühholoogilistest eelsoodumustest.
Kui nüüd tulla eneseväärtuse teema juurde tagasi, siis võib küsida kas enese väärtuse tunnistamine tähendab automaatselt teiste väärtuse vähendamist või on võimalik ka olukord, kus tunnistatakse igaühe väärtuse autonoomsust?
VastaKustutaSest selle peegeldus selle gradatsiooni teises otsas on "kui eneselt nõutakse pidevat oma huvide ohvrikstoomist ühisele, siis nõutakse sedasama ka kõigilt teistelt". Siin ma muidugi küsiks, kelle huvides seda kõike siis tehakse. Oletan, et selliselt mõtlevad inimesed suudavadki tajuda või vähemalt uskuda selliseid asju nagu "liigi huvid", "rahvuse huvid", "sootsiumi huvid" jne, mis on täiesti eraldi selle liigi moodustavate inimeste huvidest. Ehk siis nende jaoks pole minu arusaamise korral ka midagi imelikku kui rahvus/liik õitseb aga kõigil selle liikmetel on halb olla, sest nad on ennast rahvusele/liigile ohvriks toonud.
See tähendab, et inimene enesetunne pole üldse oluline, tähtis on, et ta teeks seda, mida ta peab tegema.
Ehk siis nüüd see, mis minus kristliku paradigmaga kokku puutudes aju kokku jooksutas, sest ma jõudsin umbkaudu sinna, et "kui oluline on vaid Jumala tahe ning inimene peab end absoluutselt sellele tahtele allutama, siis on kõige kristlikum näiteks vähihaiguse korral loobuda valuvaigistitest ja taluda hirmsat valu rõõmsalt meelel, tundes rõõmu sellest, et Jumal on sulle andnud sellise võimaluse oma usku tõestama". Ehk siis igasugune armastust tuleb ohvriga välja teenida. Selliselt mõistetud kristluse puhul ongi inimese ainus õige seisund lakkamatu valu ja depressiooni seisund, üks millimeeter surma ja enesetapu piirist puudu, sest sellises seisundis olles on eneseohverdus kõige suurem ning inimene tõestab, et ta on väärt.
Loomulik, et eneseväärtuse filosoofia on sellise arusaama tõsine korrigeerija ning sisaldab endas just ravi katsetele Jumala armastust kuidagi oma tegudega ära teenida. Kes on korra selles ülimalt tumedas ülalkirjeldatud faasis ära käinud ning tõesti näinud seda seisundit, kus sent surmast puudu, hakkab eneseohverdusse suhtuma mõnevõrra kahtlevamalt.
Väärtus on ikka see, kui inimene teistele võimalikult palju rõõmu ja kasu toob. Ja see, et inimene toob endale rõõmu ja teistele, ei käi mitte realdi ajast, vaid käsikäes.
VastaKustutaMartin Luiga, eksole. Mudlum ütleb niimoodi, mõistagi mulle, mitte avalikult, aga minu meelest väljendab see vastupidiselt sellele, mis ta ise arvab, üsna hästi mingit mõtet:
ja kunnus, kalgisüdameline :P
tema erilõbuks näib olevat osutada vasturääkivustele, püstitamata ühtki omateesi
see tuletab mulle jälle meelde kommunikatsiooni kui sellise võimatust ja mõttetust
parem panna suu kinni ja olla vait, sest kui sa selle lahti teed, lajatatakse sulle saja klassikuga või kasutatakse mingeid muid demagoogiavõtteid. kas selleks et tõestada enda ülimust, enda mõtete ülimust või miskit muud, jääb mulle ebaselgeks
made: kuhugi pluralismi ära uppunud
või jällegi seesama motiivide konflikti teema
see on ju absoluutselt kõige igapäevasem nähtus, et erinevad ja üksteist nagu välistavad asjad eksiteerivad koos (see on dialektika, onju - toim.)
made: mul puudub ilmselt täiesti võime ennast teaduslikult või kuidagi arusaadavalt väljendada, parimal juhul kuidagi poeetiliselt, ometi ma saan aru, kui miski nihu on
made: ok, tegelikult see sirbis osundatud artikkel oli päris cool
Juhul kui ma oleks tahtnud oma mõtteid avalikult bogiveerele üles riputada, oleks ma seda ka teinud. Kuna sa MLJun oled erakirjavahetuse siia üles pannud (copipeistinud) lasub minul nüüd vastutus oma sõnade eest.
VastaKustutaNiisiis. Tänase vihmase ja süngevõitu päeva pühandasin küllaltki ulatuslikult selle blogi artiklite lugemisele. Kui neid niimoodi järjest lugeda, saab selgeks, et kahtlemata on autoril omatees, ehk üks küllalki selgelt, isegi võiks öelda hirmuäratavalt selgelt läbiv teemaarendus, mõttekäigud mille juurde ta ühes ehk teises loos tagasi pöördub, lemmiktsitaadid, lemmikargumendid. Seega ei erinegi ta nii väga meist, lihtsurelikest ja see lepitas mind üsna suuresti. Samuti vaadates seda emotsionaalset kirge, millest on kirjatükid kantud, tundub mulle natuke kaheldav kogu see ratsionaalne pealisehitus. Aga ometigi, meie ei tohi mitte hinnata ega arvustada inimest vaid ikka tema avaldusi ( seegi tees on kahtlasevõitu maiguga).
Ma peaksin nende tekstide kõige suuremaks väärtuseks äratada mõttetegevust, sest vaadates kommentaare ja mu enda reaktsioone - nad kutsuvad kaasa ja edasi (ja vastu) mõtlema. See on juba suurim võimalik tunnustus.
näited /.../ on mu arust pisut teisest ooperist. Koolikiusatul on probleeme omasugustega ja tema enesetehnikad on ehk tõesti sellised /.../ aga tal pole seda solvumistunnet ja pahameelt, et maailm=ühiskond=riiklikud institutsioonid teda tema tõelise väärtuse järgi ei hinda.
VastaKustutaNoh, esiteks, maailmas, kus mina elan, see päris nii ei ole. Paljud, keda ma tean, on solvunud, sest ühiskond=riiklik institutsioon=kool ei kaitsnud teda, kui tema kallal rakendati vägivalda, mis täiskasvanute maailmas oleks keelatud. Ega väärtustanud nende omadusi, mida kool peaks oma ametlike eesmärkide järgi just nimelt promoma.
Teiseks - oletame, et sa tahad öelda, et koolikiusatu enesetehnikad (nt inimeste väärtustamine, et oleks võimalik ennast väärtustada) on asjaoludest tingitud, mitte kusagilt lambist tulnud nagu neil hüpoteetilistel indigolastel. Siin huvitaks mind see, kustkohast küll tulevad sellised imelised indigolapsed, kes pole kunagi mingite asjaoludega kokku puutunud, mis nende käitumist tingiks. Ilma minevikuta tabula rasad. Ma kahtlen nende olemasolus.
Üks asi, mis ma peaks vist ära väljendama, et mu positsioon oleks selgem: ma ei usu, et niisuguses ühiskonnas nagu me elame (st küllalt keerulises) saaks keegi hakkama ilma enesetehnikateta. Et keegi saaks "lihtsalt niisama" hakkama ja "lihtsalt niisama" mõtleks mingeid asju. Nii et kui ma näen mingit iseäralikku käitumist, siis esimene kahtlus on ikka see, et see on kohastumine, ellujäämistehnika.
Notsu,
VastaKustutaMa üldse ei vaielnud, ega vaidle sinuga. Me räägime lihtsalt erinevatest ebaõigluse tajumise situatsioonidest :)
(indigolastele on link)
Ma olen midagi selle lingi taga peituvat varemgi näinud, aga see ei ütle mulle suurt midagi selle kohta, kas nad ka PÄRISELT olemas on või kuuluvad nad samasse kategooriasse maailma valitsevate reptiloididega ja selle auguga, mis venelased põrguni välja puurisid. Sul, tundub, kuuluvad nad kahte eri tõsiseltvõetavuse kategooriasse ja ma ei saa aru, miks.
VastaKustutaJa ma vaidlen, vaidlen peamiselt selle hüppega, mis algab platvormilt "igaühel on inimväärikus" või "igaüks on väärtuslik" ja maandub plauhti hoopis kuskil hüpoteetiliste indigolaste juures, kelle olemus seisneks justkui selles, et "keegi teine pole nii väärtuslik kui mina". Mu kommentaarid tegelesid küsimusega, mis võiks olla selle igaüheväärtuse idee ajend - ja ma näitasin vähemalt üht olukorda, kust keeb välja kas idee "igaüks on väärtuslik" või "mina olen erilisem kui teised" (indigolaste stiilis) - ja nad on sellisel juhul vastandid. Üks valib inklusiivse, teine eksklusiivse väärtuse.
***
À propos eneseteostuse ja ühiskondlik panuse dihhotoomia:
kujutleme kaht pagarit, ühe jaoks on leivaküpsetamine eneseteostus, milles ta püüdleb suurimat täiust ja tema leivad lähenevad pidevalt sellele täiusele. Teise jaoks on leivaküpsetamine ühiskondlik panus, mis ise ei paku talle midagi, aga mida tasub teha, sest selle eest saab hüvesid. Leivad tulevad kuidagi välja kah võib-olla, kui ta juhtub piisavalt osav olema, aga kui ka ei juhtu, siis noh, tavalised ebakompetendid reeglina ei piirkoordu ja küllap püsib ta sama töö peal edasi, kui kuskil mujal paremat palka ei pakuta.
Või võtame ütleme ühe õpetaja, kelle jaoks õpetamine on eneseteostus ja kes teeb seda nii hästi, kui jaksab, ja teise, kes teeb seda ühiskondliku panuse korras, et saada vastu hüvesid, ja õpetab parasjagu nii hästi, et töölt lahti ei lastaks.
Kas kellelgi on veel tunne, et "ühiskondliku panuse" mõiste on siin kuidagi kummalise sisu saanud?
Vaatan ma mis ma vaatan, ikka paistab, nagu oleks ka ühiskonnal rohkem tolku sellest, kes oma tööga ühtlasi ennast teostab (oma võimete maksimaalse realiseerimise mõttes).
Eriti, kui mõelda igasugustele töödele, mida tehakse, et saada vastu hüvesid, aga mida tegelikult ei oleks vaja üldse teha või mille tegemine on koguni kahjulik. Nt kas kellelgi on vaja neid plastmassist jurakaid, mida Miki Hiire eriväljaande kile vahel tasuta kaasa topitakse? Keegi toodab neid tingimustes, kus töötajate eneseteostus on nii kindlasti välistatud kui üldse saab. Pruukides ühtlasi tooraineks taastumatuid ressursse ja saastades keskkonda ja lastes välja käkke, mis enamjaolt kohe ära visatakse. Ma näen siin ühiskondlikku panust ainult juhul, kui "ühiskondlik panus" on võrdeline majanduskasvuga. Aga see majanduskasv on jumalaks kesine võtta.
Selline "PÄRISELT" eeldab teatavat standard-ontoloogiat, millele vastavad asjad siis on olemas ja millele mittevastavad asjad ei ole olemas. Mõistagi igal inimesel on selline maailmavaateline-maailmatajuline standardontoloogia, aga vaevalt, et see ühine on ja selle kommunikeerimine on keeruline.
VastaKustutaEks tuleb püüda mõista, milliseid ja mis laadi fenomene inimesed üritavad nende sõnadega kirjeldada.
Indigolastest rääkijate maailmataju on sügavalt esoteeriline ja kui sul endal see nõnda pole, siis tasub teha nö maailmatajuline tõlge.
Seetõttu nad siia näitesse nii "plauhti" sattusidki.
À propos ennastteostav pagar kuulub mu arust paari loova bussijuhi jms-ga. St humanistlik eeldus, et milline inimene ka poleks, kui "madalal" ametikohal ei töötaks või kui labast elustiili ta ka ei viljeleks, on avatus Maslow püramiidi kõrgematele tippudele kõigile võrdselt avatud. Erinevalt, aga võrdselt..
Eneseteostus on kättesaadav vähestele ja neist vähestel kattub see suuresti veelgi harvem täielikult ühiskondlike huvidega. Viimasteks on hea president, tipppoliitik, tippteadlane, tippkunstnik jne inimene, kelle ühiskonnahüveline tegevus on seotud tema pärisnimega.
Indigolastest rääkijad väärivad minu arust just täpselt sama palju tähelepanu kui Nibirust, reptiloididest rääkijad ja Flat Earth Society.
VastaKustutaEnnastteostav pagar suurtööstuses on ehk raske (kuigi mitte võimatu) ette kujutada, käsitöönduslikul tasemel lihtsam. "Loov bussijuht" on tõesti kummaline sõnapaar, "ennast teostav bussijuht" vähem, arvestades, et ma olen näinud autojuhte, kes räägivad silmade särades, millist rahuldust neile pakub raskes linnaliikluses sõitmine (just sellepärast, et raske ja nõuab tähelepanu ja keskendumist). Bussijuhil lisandub mingil määral veel suhtlemisvõimalus.
Tõsi, paistab eksisteerivat mingi väga eestipärane eeldus, et tore töö ei saa mingil juhul olla mingite asjade tegemine või jumal hoidku, teenindus. mistõttu Eestis on üldiselt kurikuulsalt vilets teenindus, sest sellega tegelevadki peaasjalikult need, kes midagi "paremat" ei saa. Aga igal pool see nii ei ole.
Kuidas on ikkagi aga mõttetuid junne tootva vabrikus töötava mutrikese ühiskondliku panusega? Ikkagi ühiskondlik panus = maksude maksmine, isegi kui tööst on rohkem kahju kui kasu? Kas see tähendab, et mida kõrgem palk, seda suurem panus? Eesti õpetajatel võiks sel juhul oma nigela panuse pärast lausa häbi olla.
st (indigolaste kohta) - kui ma kuulan ja loen mitmel pool, mis inimesed räägivad, siis tundub, et illuminaatide vandenõu kartjad on tunduvalt suurem ja ühiskondlikult mõjukam rühm kui mingi käputäis indigolaste fänne. Viimastest kahtlustan ma tegelikult kõige enam seda, et tegemist on lapsevanematega, kes üritavad oma lapse neuroloogilise häire kohta endale mingit talutavat narratiivi koostada. Nii või teisiti ei apelleeri nad kuskilt otsast sellele, et KÕIK oleks erilised. ikka ainult nende indigolaps.
VastaKustuta"plauhti" käis selle kohta, et siin postituses ei ole tegelikult ära seostatud, kuidas saab ühtäkki kõigi väärtuslikkuse postuleerimisest ühe inimese eriväärtuslikkuse postuleerimine. Isegi mitte näidatud, et see toimuks ühe ja sama inimese peas - hetk tagasi arvas, et kõik on väärtuslikud, nüüd ühtäkki ainult tema ise/tema laps. Lihtsalt äkiline hüpe ühelt nähtuselt teise otsa, mida nähtavasti ühendab omavahel ainult sinu suhtumine neisse.
Ah, ja viimane täpsustus: "päriselt" all pidasin silmas, et isegi indigolaste lehekülje pidajad ei osuta ühegi konkreetse indigolapse peale ega ütle selgelt, et nad oleks ise mõnda näinud. Ainult mingi üldine jutt.
VastaKustutaEneseteostuse näited elust enesest: ma tean nt üht sellist ehitajat. Kõik tahavad teda kangesti palgata, sest ta teeb lihtsalt paremini kui teised (ega haihtu poole ehitustöö pealt joomatuurile nagu mõni teine).
VastaKustutaMu lähedal toidupoes on üks selline müüja, ta oli nii särav, et tegin temaga sellest lausa juttu. Ja ostjad kipuvad pigem tema kui teiste müüjate kassa sappa.
"Kättesaadav ainult vähestele" võib küll paika pidada, aga minu kogemuse põhjal paistab, et need vähesed ei selekteeru mitte tingimata hariduse ja glamuursete töökohtade järgi. Kui just eneseteostust kuulsusena ei defineeri - aga miks peaks keegi seda tegema?
Jätan selle blogisaba nüüd rahule.