22. oktoober 2011

Margus Tamm, "Unesnõiduja"

See tutvustus ilmus "Müürilehes" nr 17.
Soovitan! Nii "Unesnõidujat" kui "Müürilehte".




Margust Tamme „Unesnõidujast“, pigem apofaatiliselt


1.

Margus Tamme „Unesnõiduja“ on 41 lühipalast koosnev ajakohane raamat: kui mõned loendid ei moonutaks statistikat, võiks öelda, et lõviosa kirjavahemärkidest on punktid. Tunneb ju tänapäeva inimene ebamugavat pinget, kui tunnetuse terviklikkuseks ei piisa tajust ja ta on sunnitud seda mäluga toestama, hoidma endas pealauset, täheldama rinnastust või mõistma põimitust.
Algatuseks üks näitlikustav kirjeldus Heimito von Dodereri romaanist „Strudlhofi trepp“: „Selle mehe nägu, kes on siin just teelauda istunud, kuulub haruldasse liiki, mida aga võib pigem leida juudi meeste kui teiste juures, ehkki säärane nägu teeb teoks täiesti üldise füsiognoomilise võimaluse. See on mitte päris valmis saanud nägu või, kui tahta parem nii öelda, kokkusobimatute materjalide vaate- ja ehitusplats, mis ei lasknud end juba esivanemates kokku viia, nüüd aga on sattunud lõhenemisse ja lagunemisse justkui pärast plahvatust. See tekitab erakordse inetuse, mis on seda sügavam, kuna ei ilmuta end mõne ninasopi, lõuapära, pilukil silma või mingi muu üksiku ehitusdetaili juures, vaid jääb selle suhtes niiöelda asjadevahelisse hõljuvusse, õhus rippuvaks lindiks (sest seda see ju ometi on!), mis ei seo lahusolevat ja jätab aina paigale ebakõla. Selline nägu näeb välja nii, nagu kannaks inimene talle tundmatu süü eest pealepandud karistust.“
Toome võrdluseks ka ühe pikema kirjelduse „Unesnõidujast“: „Kerstini juuksed olid sirged ja kartulikoore karva.“(lk 86)
Selline kõrvutus modelleerib küll üpris representatiivselt „Unesõiduja“ suhet (modernistlikku) romaani, Kirjandusse suure algustähega, kuid „Unesõiduja“ enda suhtes on antud tsiteering märksa vähem näitlik. Nimelt Margus Tamm on oma tegelaste välimuse kirjeldamisel tavaliselt kõvasti lakoonilisem ja eelistab enamasti karakteri visandamiseks mõnda nappi joonekest sotsiaalsest staatusest või üksikut moraalset omadust. Üldjuhul veelgi vähem, näiteks lugu pealkirjaga „Tartu Aura veekeskuses“ on lühike katkend dialoogist ja kõik. Ainult sisu järgi saab aimata, kes räägivad. Kuna veekeskusega puudub dialoogis igasugune seos ja sama dialoog võiks vähimategi kaduteta toimuda paljudes muudes kohtades, toimib selline konkreetsus dokumentaalsusele viitavana. Sellist konkreetsust kohtab teisteski lugudes ja dokumentaalsusele viitavaid märke on veel teisigi, alates minajutustaja ühtedest ja samadest sõpradest läbi iseseisvate lugude kuni tegevusalaliste ja psühholoogiliste pidevusteni. Empiirilise autori ja jutustaja samasuse hoiakuline eitamine tähendaks antud juhul sama pimedat automatismi kui selle samasuse naiivne iseenesestmõistetavus. Tundub, et jutustajaks on üks autori modulatsioon ja raamat pole kuigivõrd läbitöötatud ja planeeritud tervikprojekt, vaid teatava hooti ilmuva meeleseisundi belletriseeritud logiraamat ning selleks meeleseisundiks näib olevat intellekti vakatus kusagil positiivse iivelduse ja inspiratsiooni vahealal. Autoril ei ole eriti midagi öelda, küll aga jagada.

2.

Ka Jaan Oksal oli midagi jagada. „Nooruse ihade ummistatud väljakäikudel haudub sügelev valu,“ kirjutab Jaan Oks, „seal on alaline segamine – tume, ääreta-igavene janunemine lunastuse, ärapääsemise järele“ ja „see hõiskamine ei ulata jumalate juurde, sest see on vaeste inimeste näljane ökitamine nende murest ja piinadest kulunud suuaukudest.“
Tammsaare kirjutab Oksast nii: „Oks üks neist, keda teatud kirg ajab tungima asjade üdini, algolluseni. Temale pole ta kirg maitsmiseks, lõbutsemiseks, vaid südame ja neerude läbikatsumiseks, piinaks. Või kui ta ajuti näib tiirast magusust tundvat, vaht suu ääres, siis toob järgmine silmapilk vastikuse, läiluse, tülgastuse, ja oma nimetu elaja nina sõnnikusse surudes juurdleb ta inimsoo valusamate küsimuste kallal“(„Inimese jälil“).
Kui Jaan Oksale lisada geniaalne ja läbinägelik mõistus, saaks midagi Dostojevski või Nietzsche taolist. Ka suurusmõõtu kõrvale jättes pole Margus Tamm kohe kuidagi nagu Dostojevski või Nietzsche.
Ja kohe mitte üldse pole Margus Tamm nagu Jaan Oks.
„Unesnõidujas“ puudub igasugune passionaarsus, kirglik igatsemine taevase või maise lunastuse järele, puudub märatsemine, iharus, viha, joovastumine, rüvedus ja pühadus, puudub raev ja puudub paatos. Margus Tammel on proosakirjaniku pilk. Kui selline pilk varustada analüütilise üldistusvõime ja pühendumusega, saab midagi Mihkel Muti või Milan Kundera taolist, kui lisada geniaalne läbinägelik mõistus, saab midagi Thomas Manni taolist.
Margus Tamm annab nappe fakte, seiku, tähelepanekuid ja jätab need kommenteerimata ja diskursiivsel tasemel valdavalt seostamata, mistõttu seosed, sügavus, ruumilisus, assotsiatiivsus, tähendusloomemustrid, kõlbelised hinnangud jne pärinevad suuresti konkreetselt lugejalt. Selles ja ainult selles mõttes võib Margus Tamme võrrelda moekate isaprantslastega (hilise Derrida, Lacani jmt-ga): iga lugeja saab neisse tekstidesse hõlpsalt sisse lugeda maksimaalse võimaliku vaimusügavuse – enda oma. Võrdlus Andresi Ehini ümberjutustatud tšuktši muinaslugudega samapealkirjalisest kogumikust (Tallinn, 1981) on muidugi parem, sest ka neid iseloomustab sõnade, kommentaaride ja tähenduse nappus seal, kus me seda ootama oleme harjunud.
Margus Tamme on võrreldud Eesti suurima tiraažiga kultuurilehes nii Jaan Oksa kui Dostojevski ja Nietzschega.

3.

„Kirjeldustes avaldub maailmatajuline erinevus iseärnis selgesti. Kirjeldada saab kahesuguselt. Üks võimalus on erapooletu sõnamaaling. Kirjeldaja näeb midagi köitvat ning soovib, et teisedki seda tema sõnade kaudu näeksid. Kuid võimalik on ka teistsugune lähenemine, mille puhul kirjeldatakse omapoolseid tundmusi, mida nähtu või kujutletu äratas. Kõik sõltub sellest missugune kirjeldus autorile huvitavam tundub. Loomulikult eelistab ta seda, mis paremini vastab tema enese suutlikkusele. Need isiklikud kalduvused suunavadki vaatleja tähelepanu. Meelelise maalimataju puhul piirdutakse peamiselt välise ilminguga, süvatajuga inimene huvitub eelkõige sellest, mis virgutab kujutlust. Oscar Wilde lausa joobus eksootilisi värvihelke imetledes, Stendhal seevastu tunnistas, et kirjeldamine tekitab temas igavust. Selle tõiga nentimisega on kõige olulisem nende kahe autori juures ära öeldud“.(Ilmar Vene “Maailmatajust“)
Margus Tamm pole kohe üldse nagu Oscar Wilde. Igasugune meelelisus ja aistingulisus on Margust Tammel nii maha keeratud, et peaaegu nagu loeks maailma enda ümber. See teeb Tamme tekstid arvatavasti iseärnis meeldivaks lugemispalaks kõiksugu vaimuinimestele. Pisut utreerides võiks isegi öelda, et Tamm võimaldab elevandiluust nahka vangistatud vaimudel aimata seda mõnusat punamütsikeselikku tölplust, retseptorite, närvilõpmete ja maitsenäsakeste paljusust, mis elulähedasemad isendid märksa ähmasemate piiridega olemisse asetab ning maailma kodusemaks muudab, sest aistingute ja meelelisuse ülimast nappusest hoolimata on tegu siiski äärmiselt tajulise tekstiga st „Unesnõiduja“ jutustaja on väga vahetult kohal, ta ei meenuta, ega unista, ei loo seoseid ega ehita struktuure. Siin satub Tamme jalg juhuslikult kõrvu Maurice Merleau-Pontyga – kartesiaanliku elutunde intellektuaalse eitajaga –, nad kinnitavad: meis kõigis on Punamütsike – tajuliselt organiseeritud õnnis juhmard, kes ei vaja mingit lunastust, sest pole pattu ega süüd, vaid ainult kõdi.

4.

Kordan „Unesnõiduja“ Margus Tamm pole kohe kuidagi nagu Heimito von Doderer või Jaan Oks või Friedrich Nietzsche või Fjodor Dostojevski või Oscar Wilde; Mihkel Mutt, Milan Kundera ja Thomas Mann jäävad mägede taha. Aga nad kõik on väga lugemisväärsed kirjanikud.
„Unesnõiduja“ on väike kirjandus. Isegi väga väike. Aga samas väga hea. Väga hea väga väike kirjandus.
Debütantide seas paistab Margus Tamm silma samaaegselt kahe voorusega, mis esinevad ükshaavalgi üliharva, nimelt ta oskab kirjutada ja ta on intelligentne haritud inimene.

1 kommentaar:

  1. "Tundub, et jutustajaks on üks autori modulatsioon ja raamat pole kuigivõrd läbitöötatud ja planeeritud tervikprojekt, vaid teatava hooti ilmuva meeleseisundi belletriseeritud logiraamat ning selleks meeleseisundiks näib olevat intellekti vakatus kusagil positiivse iivelduse ja inspiratsiooni vahealal. Autoril ei ole eriti midagi öelda, küll aga jagada."

    indiid.

    VastaKustuta