3.
Romaani “Keerukuju” arvustav Linnar Priimägi ütleb: “[I]lmselt on M.Mutt meie klassifitseerivale kriitikale pakkunud kõige visamat ja tulutumat tegevust just sellepärast, et kriitikud on püüdnud liigitada tema tekste ja mitte nende autorit” (“Looming” nr 10, 1985, lk 1426).
Käesoleva ettekande põhimine väide olekski, et Mihkel Mutt on sama tüüpi autor kui Thomas Mann ja Milan Kundera. Loetelu võiks arvatavasti muudkui edasi pikendada,näiteks Robert Musiliga kohe, sest üleminekud on siin sujuvad. Seega proovin konstrueerida mõningatele ühisosadele viidates ühe heuristilise udupilve, mille läbi vaadates erineks mainitud autorid ainult suuruselt, väljenduslikult pinnavirvelt ja ühiskondlik-poliitilistelt sattumustelt, tähendab, pean nende ühisosa olemuslikumaks, aga mitte tingimata olulisimaks (viljad on ikka tähtsamad kui juur).
Romaani “Keerukuju” arvustav Linnar Priimägi ütleb: “[I]lmselt on M.Mutt meie klassifitseerivale kriitikale pakkunud kõige visamat ja tulutumat tegevust just sellepärast, et kriitikud on püüdnud liigitada tema tekste ja mitte nende autorit” (“Looming” nr 10, 1985, lk 1426).
Käesoleva ettekande põhimine väide olekski, et Mihkel Mutt on sama tüüpi autor kui Thomas Mann ja Milan Kundera. Loetelu võiks arvatavasti muudkui edasi pikendada,näiteks Robert Musiliga kohe, sest üleminekud on siin sujuvad. Seega proovin konstrueerida mõningatele ühisosadele viidates ühe heuristilise udupilve, mille läbi vaadates erineks mainitud autorid ainult suuruselt, väljenduslikult pinnavirvelt ja ühiskondlik-poliitilistelt sattumustelt, tähendab, pean nende ühisosa olemuslikumaks, aga mitte tingimata olulisimaks (viljad on ikka tähtsamad kui juur).
4.
Ilmar Vene kirjutab: „Eduard Vilde on nähtava tegelikkuse mõjukas kirjeldaja; psühholoogi ja mõtlejana ta nii silmapaistev ei ole. Otsustanud lõpuks kirjutamise asemel „kivisse raiuda“, laseb ta endale saata Wiedemanni sõnaraamatu ning alustab hoolikat tööd vormi kallal. Tammsaare seevastu jääb teoste välisehituse suhtes üsnagi hoolimatuks („see stiili viljelemine on mulle ikka võõraks jäänud“) - ta lihtsalt pole suuteline välises iseseisvat väärtust nägema“ („Looming“ 1987, nr2).
Ilmar Vene kirjutab: „Eduard Vilde on nähtava tegelikkuse mõjukas kirjeldaja; psühholoogi ja mõtlejana ta nii silmapaistev ei ole. Otsustanud lõpuks kirjutamise asemel „kivisse raiuda“, laseb ta endale saata Wiedemanni sõnaraamatu ning alustab hoolikat tööd vormi kallal. Tammsaare seevastu jääb teoste välisehituse suhtes üsnagi hoolimatuks („see stiili viljelemine on mulle ikka võõraks jäänud“) - ta lihtsalt pole suuteline välises iseseisvat väärtust nägema“ („Looming“ 1987, nr2).
Oma mälestuste neljandas osas kirjutab Mihkel Mutt, et juba oma esimestes teatriarvustustes ilmnes üks tema „kirjutajanatuuri negatiivseid omadusi“, nimelt vigade tegemine detailides st pealispinnal. Ta ütleb, et see tulenes suuresti sellest, et „kogu tähelepanu [oli] keskendunud artikli sisule, mõttetäpsusele, muu jäi kõrvale“(M4:143-4).
Ja nagu oma sõnade kinnituseks viitab ta samas suht lohakalt „Doktor Faustusele“, näitlejakutseks mitte piisavalt primitiivsest Clarissast saab mitte piisavalt barbaarne Clara (M4:149).
Eesti kirjanikest peab Mutt suurimaks Tammsaaret, maailmakirjandusest Thomas Manni. Nii Mann, Musil, Kundera kui Mutt on väga selged ja kommunikatiivsed ning põhirõhk on alati öeldaval, sisul ning vorm on sellele allutatud. Hoolimata loomingu mastaapsusest on Mann ja iseärnis Musil ka vormi tasandil ülimalt väljapeetud. Sellise totaalsuse hind on suur: Musil oli “tõenäoliselt aeglaseim saksa keeles kirjutanud kirjanik” (OM3:648) ning Manni töörežiim kurikuulus. Mutile on siin omasem Maughami (ja Oscar Wilde’i) viis jaotada end elu ja kunsti vahel.
5.
Mihkel Mutt toob oma esimese teadliku mälestusena ära mälupildi, kus ta kinniseotud labakätega voodis lamab -- olla läinud lõkkest mingit traati võtma. Mutt kirjutab: “Seda, kuidas ma lõkke poole liikusin ja tahtsin sealt midagi kätte saada, seda mäletan, aga valuaistingut mitte enam mitte. Kui igast lapsepõlveliigutusest midagi sümboolset välja lugeda, siis siin on tore algus. Paljakäsi lõkkesse -- lahe... Aga siin pole mingit sümboolikat, kõik on juhus”(M1:9-10).
Poolsada lehekülge hiljem kirjeldab üht oma vanaisa eluseika: “Ma vist ei paku üle, kui ütlen, et Victor Mutt saadeti Eestist minema. Ka siin võiks mind süüdistada luulelennus, samas ei oska ma leida mingit mõistlikku põhjendust tema diplomaadikarjäärile”(M1:56).
Uus Meremaa reisikirja lõpus kirjutab Mutt: “Võiks veel palju kirjutada. Lausa kiusatus on. Karistamatuse tunne tekib. Võiksin luisata kummalisi asju, kasvõi seda, et vanas eas kasvavad Niue saare elanikele sabad. Kes saab mind kodus kontrollida? (Liiati kui edaspidi võib rublade eest tõepoolest ainult Singapurini sõita, edasi peab kutsuja kinni plekkima.) Kui mõtleks välja terve reisikirja olematule maale, võiks selle romaani pähe avaldada. Aga ei tohi minna edevaks ja elust liiga vaimustusse sattuda”(R:232)
Need on paar juhuslikku näidet üldisest.
Mihkel Mutt toob oma esimese teadliku mälestusena ära mälupildi, kus ta kinniseotud labakätega voodis lamab -- olla läinud lõkkest mingit traati võtma. Mutt kirjutab: “Seda, kuidas ma lõkke poole liikusin ja tahtsin sealt midagi kätte saada, seda mäletan, aga valuaistingut mitte enam mitte. Kui igast lapsepõlveliigutusest midagi sümboolset välja lugeda, siis siin on tore algus. Paljakäsi lõkkesse -- lahe... Aga siin pole mingit sümboolikat, kõik on juhus”(M1:9-10).
Poolsada lehekülge hiljem kirjeldab üht oma vanaisa eluseika: “Ma vist ei paku üle, kui ütlen, et Victor Mutt saadeti Eestist minema. Ka siin võiks mind süüdistada luulelennus, samas ei oska ma leida mingit mõistlikku põhjendust tema diplomaadikarjäärile”(M1:56).
Uus Meremaa reisikirja lõpus kirjutab Mutt: “Võiks veel palju kirjutada. Lausa kiusatus on. Karistamatuse tunne tekib. Võiksin luisata kummalisi asju, kasvõi seda, et vanas eas kasvavad Niue saare elanikele sabad. Kes saab mind kodus kontrollida? (Liiati kui edaspidi võib rublade eest tõepoolest ainult Singapurini sõita, edasi peab kutsuja kinni plekkima.) Kui mõtleks välja terve reisikirja olematule maale, võiks selle romaani pähe avaldada. Aga ei tohi minna edevaks ja elust liiga vaimustusse sattuda”(R:232)
Need on paar juhuslikku näidet üldisest.
Esiteks: Mihkel Mutt (sarnaselt Kundera, Mann, Musil) keeldub järjekindlalt ja teadlikult mütolgiseerimisest, poetiseerimisest, suurema tähenduse andmisest; ta töötab risti vastu romantilisele projektile, mille järgi: “sellega, et ma omistan millelegi lihtsale kõrge mõtte, annan harjumuspärasele salapärase ilme, tõstan tuntu tundmatu seisusesse, panen lõpliku paistma lõpmatuna, ma romantiseerin. Maailma peab romantiseerima. Nõnda leitakse taas algupärane mõte”(Novalis).
Teiseks: kiusatus luulendada pole talle võõras, ta tunneb selle tungi endas ära ning on selle suhtes alati tundlik ja valvel. Taustal võib aimata äratundmist, et meenutavale inimesele on “Idioodi” erukindral Ivolgini iseloomujooned pigem reegliks kui erandiks. Mutt surub selle endas metoodiliselt maha. See on üksikharu tervest hoiakute kompleksist, kuhu kuulub keeldumine tragöödilisest koodist, luulendamisest, esteetilistest organiseerimisprintsiipidest (vt ka HT:180-181) jne.
Üheks representatiivseks näiteks sobib veel lakooniline iseloomustus hurmur Milkmaa aadressil -- “Milkmaa esindab tüüpilist näivuskultuuri“ (PH:75). Kellegi näivuskultuuri asetamine on ühtlasi lühim põlgusavaldus.Kõnekas on ka pessimistlik repliik “Progressiivsetes hiirtes”, kus ta viitab sellele, et osadele nõukogudeaegsetele kunstikele oli “tundunud, et režiimi, mille pärast nemad olid kas kannatanud või -- mis mõnede meelest veelgi hullem -- pidanud teesklema, käsitab noorem põlvkond kui mängu, puhtesteetilist vaatemängu“ (PH:126 - minu rõhutused, M.K.) + vrdl Milan Kundera(1995:130-4) imagoloogiast.
Siis veel: mälestuste kolmandas raamatus tsiteerib ta poiste ülemeelikusele reageerivat õpetajat Vello Saaget: “Noored inimesed, ärge sattuge oma elust liigsesse vaimustusse!” ja Mutt kommenteerib:. “Juba ainuüksi selle lause pärast kuulub ta mu silmis suurte õpetajate hulka. Olen seda lauset endamisi ikka korranud, sest mis parata, on olnud aegu, mil olen kaldunud oma elust ka vaimustusse sattuma” (M3:107).
Siin oleks ehk selgitav tsiteerida veel üht Settembrini venda, Aleksei Turovskit:
„Inimene on kohustatud ise enda hinge üle kontrolli hoidma. Selliste eriti ilmekate, vägevate märgikomplekside puhul, mida kasutatakse valimistel või miitingutel või suurtel pidustustel või ballidel, tasub alati meelde tuletada Horatiuse nõu Noviciusele: ära liialt vaimustu. Ja kui sa vaimustud, ära vähemalt tee otseseid järeldusi, ära lange nii madalale, et seostad oma tegevusstrateegia uhke tundega, mis sul praegu hinges on, mida kutsub sinus esile mingi väga vägev paraad, või tulevärk, ära sellest kohe siduvaid järeldusi tee. Paraku kipuvad inimesed just nii talitama“ („Loomult loom“, Varrak, 2004, lk 106).
Siis veel: mälestuste kolmandas raamatus tsiteerib ta poiste ülemeelikusele reageerivat õpetajat Vello Saaget: “Noored inimesed, ärge sattuge oma elust liigsesse vaimustusse!” ja Mutt kommenteerib:. “Juba ainuüksi selle lause pärast kuulub ta mu silmis suurte õpetajate hulka. Olen seda lauset endamisi ikka korranud, sest mis parata, on olnud aegu, mil olen kaldunud oma elust ka vaimustusse sattuma” (M3:107).
Siin oleks ehk selgitav tsiteerida veel üht Settembrini venda, Aleksei Turovskit:
„Inimene on kohustatud ise enda hinge üle kontrolli hoidma. Selliste eriti ilmekate, vägevate märgikomplekside puhul, mida kasutatakse valimistel või miitingutel või suurtel pidustustel või ballidel, tasub alati meelde tuletada Horatiuse nõu Noviciusele: ära liialt vaimustu. Ja kui sa vaimustud, ära vähemalt tee otseseid järeldusi, ära lange nii madalale, et seostad oma tegevusstrateegia uhke tundega, mis sul praegu hinges on, mida kutsub sinus esile mingi väga vägev paraad, või tulevärk, ära sellest kohe siduvaid järeldusi tee. Paraku kipuvad inimesed just nii talitama“ („Loomult loom“, Varrak, 2004, lk 106).
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Mõistmaks paremini, mida tähendab Muti antiromantilisus, tasuks kõrvale vaadata Valle-Sten Maiste esseed „Vaino Vahing ja uusaegne märatsevarmastus“ ("Keel ja kirjandus" 2009, nr 3)
+ „igasugune romantism on Maughamile orgaaniliselt võõras ja ta eelistab tuleviku terendustele oleviku positiivseid andmeid“ jne., eks
edasi
edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar