8.
Niisiis, lüürilisus on modaalsus, olemisviis. Lüüriline poeet ei pea sugugi kirjutama luuletusi ja luuletused võivad olla nii mittelüürilised kui ka täiesti antilüürilised, antimusikaalsed (nt need Hendrik Lindepuu eestindatud poolakad või Ene Mihkelson meilt) ning pikad proosateosed võivad olla vägagi musikaalsed ja lüürilised (Alessandro Baricco on musternäide, kodumaised hellikud jätan targu nimetamata).
Viienda mälestusteraamatu lõpul meenutab Mutt ühte varahommikut kui kohtub tänaval juhuslikult Mati Undiga, kes pärimisele vastab, et tuleb armukese juurest. Mutt rehmas käega ja oli “sada protsenti kindel, et [Unt] teeb nalja, spiilib”. Unt oli rääkinud tõtt. Mutt arutleb: “Miks ma seda kohe uskuma ei jäänud? Eks ikka noore inimese loomulikust egoismist. Selle mõjul kipume vahel arvama, et üksnes meil on probleeme ja meie abielud logisevad, seevastu sõpradel on ideaalselt korras. Veel enam, tundub, et ainult meil on õigus käituda dramaatiliselt, ainult meie tohime eraelu käristada, muuta ja alustada, jätta ja võtta, teised on igaveseks paika pandud ja lõpule viidud. Meiega juhtub, sest meie oleme elu äravalitud, tema dramaatilised persoonid elik lemmiklapsed, seevastu teistel kulgeb kõik traditsiooniliselt, soigelt ja leigelt. Nii olemegi ametis oma elulaevukese jälgimise ja keeramisega ega kärsi kolleegi puhul eristada maailma pilkude eest varjatud intiimtunde üksikuid dramaatilisi arengufaase” (M5:224-5).
See on üks viis sõnastada noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on ainult endale suunatud.
Viienda mälestusteraamatu lõpul meenutab Mutt ühte varahommikut kui kohtub tänaval juhuslikult Mati Undiga, kes pärimisele vastab, et tuleb armukese juurest. Mutt rehmas käega ja oli “sada protsenti kindel, et [Unt] teeb nalja, spiilib”. Unt oli rääkinud tõtt. Mutt arutleb: “Miks ma seda kohe uskuma ei jäänud? Eks ikka noore inimese loomulikust egoismist. Selle mõjul kipume vahel arvama, et üksnes meil on probleeme ja meie abielud logisevad, seevastu sõpradel on ideaalselt korras. Veel enam, tundub, et ainult meil on õigus käituda dramaatiliselt, ainult meie tohime eraelu käristada, muuta ja alustada, jätta ja võtta, teised on igaveseks paika pandud ja lõpule viidud. Meiega juhtub, sest meie oleme elu äravalitud, tema dramaatilised persoonid elik lemmiklapsed, seevastu teistel kulgeb kõik traditsiooniliselt, soigelt ja leigelt. Nii olemegi ametis oma elulaevukese jälgimise ja keeramisega ega kärsi kolleegi puhul eristada maailma pilkude eest varjatud intiimtunde üksikuid dramaatilisi arengufaase” (M5:224-5).
See on üks viis sõnastada noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on ainult endale suunatud.
Kundera kirjutab “Surematuses”: “Muusika õpetas eurooplast ühelt poolt laias ulatuses tundma, kuid teiselt poolt oma tunnet ja tundvat mina jumaldama”, muusika on pump oma hinge täis puhumiseks (hinge defineerib seal kui tundvat mina), enesest heldimiseks ja selle täispuhutud mina (eneselavastatud) “kannatus on egotsentrismi ülikool”(Kundera 1995:225-30).
Lüüriline poeet on keegi, kes peab oma tundeid väärtuseks, keegi, kes peab oma tundlikkust väärtuseks ja ta saadab uhkelt oma hingekarjed tähelepanu ja punktvalgust (ja aplausi) nõudva ballaadina ümbrusesse (kui ta saab sellele positiivse tagasideme, lummatud aplausi ja imetleva pilgu, on elukutseline drama-queen sündinud -- lüüriline poeet või ballaadilaulik, üldisemalt: näitleja).
Romaanikirjaniku (jutlustatud) taotlus on siin risti vastupidine lüürilise poeedi omale, sest kui lüüriline poeet ütleb: “Tuleb olla tundlik (sest tundlikkus väärtus, tundlikkus on ilus)!”, siis romaanikirjanik ütleb: “Inimese moraalne kohus on olla tundetu!” (täpsemalt, ise olla tundetu, aga tundlik st tähelepanelik teiste kannatuse suhtes).
edasi
Lüüriline poeet on keegi, kes peab oma tundeid väärtuseks, keegi, kes peab oma tundlikkust väärtuseks ja ta saadab uhkelt oma hingekarjed tähelepanu ja punktvalgust (ja aplausi) nõudva ballaadina ümbrusesse (kui ta saab sellele positiivse tagasideme, lummatud aplausi ja imetleva pilgu, on elukutseline drama-queen sündinud -- lüüriline poeet või ballaadilaulik, üldisemalt: näitleja).
Romaanikirjaniku (jutlustatud) taotlus on siin risti vastupidine lüürilise poeedi omale, sest kui lüüriline poeet ütleb: “Tuleb olla tundlik (sest tundlikkus väärtus, tundlikkus on ilus)!”, siis romaanikirjanik ütleb: “Inimese moraalne kohus on olla tundetu!” (täpsemalt, ise olla tundetu, aga tundlik st tähelepanelik teiste kannatuse suhtes).
edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar