19. oktoober 2011

Rainer Sarneti "Idioot"

Esiteks: minge kindlasti vaatama!

Audiovisuaalne emoluule. Vaimusügavust on selles umbes nii palju:

tähendab, üldsegi mitte.

Jätta see puhtaks hinnanguks oleks vale. Eraldiseisva filmina võetuna oleks selle üle nurisemine märksa vähem põhjendatud. Paljudele meeldibki eleegiline viiul, veekalkvel silmad ja Lõpmatu Hingesügavus.
Probleeme tekitab viide Dostojevski „Idioodile“. Sarneti „Idioot“ pole Dostojevski „Idioot“. Sarneti „Idioot“ on Baricco „Idioot“, tähendab, variatsioonikimp esteetilisel motiivil: „Siin on Sügavus!“. Ja punkt. Mis konkreetselt, seda küsida oleks patt. Sellise küsimuse esitamise võimalikkus näitaks bariccoliku kunstiteose luhtumist, sest eesmärk – vaataja kriitilise mõistuse välja lülitamine – pole õnnestunud. Hardunud vakatus ja kummardus on see, mis on taotletud.
1878 kirjutas Dostojevski ühele austajale:
„Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks“.

Sarneti „Idioodist“ on juba päris palju kirjutatud. Näiteks Valle-Sten Maiste ajakirjas Teater.Muusika.Kino (10, 2011) või Jan Kaus La Strada kinolehes(14.10.2011). Need on huvitavad tekstid, sest Kaus ja Maiste kirjutavad ikka hästi. Aga... kogu tuumakus on täielikult filmiväline. Kausi mõttearendused lähtuvad ikka Dostojevski „Idioodist“ (Sarneti omast ei saakski!) ja Maiste omad toetuvad Lacanist, Kunderast Annaalide koolkonnani.

Selles osas, mis puudutab Dostojevski ideestikku, on Sarneti „Idioot“ täiesti iseseisvusetu.
Kas inimene, kes pole Dostojevski loominguga kokku puutunud, saaks Sarneti filmi põhjal mingit aimu Dostojevski ideedest, kesksetest probleemidest ja küsimustest?
Ei.
Kas on võimalik, et „Idiooti“ mittelugenu tuleks kinost ja jutustaks pärast sõbrale: „Ja see Mõškin, tema oli headuse kehastus, tõeliselt ilusa hingega inimene...“?
Ei.
Jepantsin tekitaks süütu silmaga vaatajale ennem sellise mulje - võtab võhivõõra kostile jne.
„Idiooti“ mittelugenule on Sarneti Mõškin vast eelkõige süüdimatu, süüdimatu ullike, kes ei reflekteeri, ei mõtle enda ega enda sõnade mõjule.
Sarneti Mõskin pole hea, eriti Dostojevski mõttes, kus headus on seotud ennastohverdava aktiivsusega, tegutsemisega, Mõškin on passiivne; ta pole hea, vaid parimal juhul vähehalb, mittekuri. (Või, noh, mõningate idafilosoofiate järgi polegi headusel positiivsust, see ongi halva puudumine).


Lähtudes Dostojevski „Idioodist“ kirjutab Jan Kaus: „[Mõškini] armastus on alati midagi muud, midagi „enamat“, midagi kehalise iha ülest, olgu selle objekt siis ükskõik kes: „siis suudlesin ma teda ja ütlesin, et ta ei mõtleks, et mul on mõni paha kavatsus, ja et ma ei suudle teda mitte sellepärast, et ma olen temasse armunud, vaid sellepärast, et mul on temast kahju“ („Idioot“, lk 78) – siin ei kõnele vürst ei Nastasja Filippovnast ega Aglajast. Kas selline armastus, seesama kõikehaarav kaastunne, totaalne püüdlemine teise hinge suunas, teise hinge sisse, hinge suudlemine, isegi kui kasutatakse huuli, ei tekita just meie ajastul üha ühemõttelisemat irooniat ja distantsi, tunnet, et meie ees seisab keegi, kes soovib lihtsalt korraliku lääne isase kombel nautida, mõnu tunda?“
Audiovisuaalsuse pealetung muidugi võimendab seda protsessi – sellist laadi hingetustumist. Humbert Humbert kuuleb juhuslikult pealt Lolita kõnelust oma sõbraga, Lolita ütleb: „Tead, surm on nii kohutav, sest surres ollakse ihuüksi“. Ja Humbert samal ajal: „Masinlikult jalgu liigutades adusin vapustatult, et ma lihtsalt ei tea oma armsama mõttemaailmast mitte kõige vähematki; väga võimalik, et teismeliste jõledate stampväljendite taga on peidus tema hinge hämar aed ja palee värav“ [minu kursiiv - M.K.].
Ainus, küll hädine ja puudulik, aga ainus tee teise inimese hinge on sõna.
Humberti ei olnud huvitanudki Lolita sisemaailm, tema isiksus, tema hing — Humbert Humbert oli rahuldunud enese organismi ja kujutlusmaailma positiivse reaktsiooniga Lolita lähedusele, tajusfääris olekule, ta oli liikunud maailmas nagu filmikaamera, olgu Sarneti või muu. Sae veel viiulit taustaks, sest muusika, see on laenuks võetud hing (Musil) ja muud polegi vaja.



Või kui kasutada ajakohasemaid metafoore, siis Sarneti „Idioot“ on nagu kunstrinnad – nende valmistamine ja paigaldamine nõuab haritud spetsialisti, tulemus võtab paljudel moka töllakile, aga mingit vaimset või eksitentsiaalset sügavust (saati hinge!) seal pole. Silikoon ei tuksu ega imeta.
Esteetiline väärtus jääb aga alles. Isegi võimendatult.


P.S. Kõik marss kinno! Minge vaadake ikka. Luhtumine on see ainult Dostojevski „Idioodina“ (ja see pole eriline patt: võimatu tõlge ainult luhtuda saabki!) ning Hollywoodi stamp-saasta kõrval ikka väga hea asi.

32 kommentaari:

  1. Kahju, et internet on olemas ja minu koju satub arrogantsete tarbijate hala. Sa vist kirjutad siia, et tunda, et sinu arvamusel on kaal. Või veel hullem, et mängida, et oled kirjanik. Pane oma postitused kõvade kaante vahele ja enamus tarbijaid usuvadki sind. MIna käisin filmi vaatamas ja mulle tundub, et sa lahmid ikka päris suure joonega. Või kui mul film hinge läks, siis äkki olen hoopis emo, kellele läheb korda eleegiline pask. Või äkki olen hoopis pedekas, sest minuarust on ok, kui mehed ekraanil nutavad. Doktor, aidake!

    VastaKustuta
  2. hmm... Kahju, et internet on olemas ja minu koju satub arrogantsete tarbijate hala. Sa vist kirjutad siia, et tunda, et sinu arvamusel on kaal.
    Aga see selleks... eleegilisus ei tähenda kuidagi paska ja Sarneti film on väga hea film.
    Tsiteerin: "Probleeme tekitab viide Dostojevski „Idioodile“."

    Ja mis puudutab ravimist, siis söandan soovitada Dostojevski "Idioodi" rahulikku lugemist:)

    VastaKustuta
  3. Ma sügavalt kahtlen, et Sarneti film on hea. Aga see selleks, tegelikult tahtsin hooopis öelda, et:

    "Hö-hö, veekalkvel silmad, "veekalkvel", päris hea, peab kasutusse võtma!"

    ja

    "Valus saast kommentaar see esimene"

    ja

    "Minu arust neist kahest pildist esimene ei sobi kontseptsiooniga kokku. Suht väljakutsuvalt kurjad värdja silmad on, penetrating shit, sugugi mitte veekalkvel".

    VastaKustuta
  4. Esimene pilt on maailma üks kuulsamaid fotosid, nn "Afgaani Mona Lisa". http://en.wikipedia.org/wiki/The_afghan_girl

    VastaKustuta
  5. Eh, Mihkel, naljakas, minu peamine arvamus peale filmivaatamist oli hoopis see, et kui see film on millegi poolest õnnestunud, siis just intersemiootilise tõlkena :P - et miskit dostojevskilikku on seal kõvasti tabatud. Ma ei räägi sellest, et teostus oma ebayhtluses jääb ootuspäraselt seatud taotlusele tugevasti alla ja et näitlejad sagedasti in corpore lati alt läbi kalpsavad, hoolimata sellest, et kohati näideldakse nii et higipull otsa ees, vaid sellest, et minuarust aimub päris tugeva terviku taotlust, mis ei jää pelgalt esteetilisele pinnale. Ja just selles on selle filmi tugevus. Aga võib olla on see seletatav sellega, et minu Idioodi lugemiskogemused, -elamused jäävad just umbes 15 aasta tagusesse aega ja tollal kujunenud mulje oli mingis mõttes sarnetlik? Või jällegi, et ka mina kaldun salamisi eleegitsevate emode ridadesse... ?

    VastaKustuta
  6. kuidas silikoon ei imeta?

    VastaKustuta
  7. Riste,
    dostojevskilikku? Brh... Sarneti "Idioodis" on pikad aeglased ja eleegilsed kaadrid; Dostoka lühim kirjeldus oleks hüsteeria. Laenates Tammsaare sõnu Jaan Oksa kohta, Dostojevski oli "üks neist, keda teatud kirg ajab tungima asjade üdini, algolluseni. Temale pole ta kirg maitsmiseks, lõbutsemiseks, vaid südame ja neerude läbikatsumiseks, piinaks. Või kui ta ajuti näib tiirast magusust tundvat, vaht suu ääres, siis toob järgmine silmapilk vastikuse, läiluse, tülgastuse, ja oma nimetu elaja nina sõnnikusse surudes juurdleb ta inimsoo valusamate küsimuste kallal".
    Hüsteeriline, pinev, halastamatu kaevumine inimhinge on Dostojevski "meetod"; Sarnet naelutab kognitsiooni esteetilise lummaga kõige pinnalistematesse kihtidesse.
    See Afgaani türuk illustreerib suurepäraselt - NB! ta on rabavalt mõjuv, tõepoolest "väljakutsuvalt kurjad värdja silmad on, penetrating shit," aga [kainestav kõrvakiil] tegu on 12 aastase kirjaoskamatu lapsega, vaimsus null.

    VastaKustuta
  8. Kuidas silikoon ei imeta? Täpselt nii nagu lauajalg või maakivi.

    VastaKustuta
  9. Kõik võib õige olla, pole veel jõudnud vaadata, aga - miks sa ikkagi selle afgaani tüdruku näiteks tood? Kes sealt seda "vaimusügavust" otsinud või eeldanud on (sa nagu eeldad seda)? Ilmselgelt on see pilt mõjuv ja kuulus mingite muude kvaliteetide poolest (ta on küll kirjaoskamatu, kuid see ei olegi ju mõne semiootikaprofessori paraadportree) - kas see, et me tajume näiteks selle tüdruku traumat, näitab kuidagi meie inimlikku naiivsust, mingit puudulikkust?
    Mida pidada õigupoolest silmas sinu mõistes vaimusügavuse all? Kujutled sa Dostojevskit lugedes laps-Mõskini (või üldse D. tegelaste) silmadesse mingi erilise vaimusügavuse? Kas filmis mängivad näitlejad peaksid veenvalt suutma manada ette mingi - noh, näiteks, lotmanliku - ilme: ei, ei ole lapsed, ei ole kirjaoskamatud , ei pane meid heldima jne? Aga miks mitte vastupidi, miks mitte just et lapsed, et panevadki heldima, et hakkadki nutma, hüsteeriliselt nutma, sest mõistad järsku KÕIKE -

    VastaKustuta
  10. Ei pea olema mingi teine ilme nt lotmanlik. Üldse pole mingit ilmet vaja. Reaktsioon lapse näole (eriti veel nutva lapse) on väga füsioloogiline.
    (See läheb natuke teemasse: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/07/aisting-ja-argument.html )

    "mõistad järsku KÕIKE" - see on ilmutus. Dos. ei apelleeri kuidagi ilmutusele.
    Asi on kommunikatiivsuses, Suure Tõe võib avaldada ka piimanahk (abjektsioon kui eksistentsiaal, eks) või tähistaevas.
    Aga see on rohkem nö vastuvõtja, ilmutuse saaja asi ja omapära.
    Kui Sarnet tahab KOMMUNIKEERIDA seda, mida tahtis meile KOMMUNIKEERIDA Dostojevski oma "Idioodiga", siis (ja ainult siis) on ta läbi kukkunud.


    Afgaani tüdruku silmis pole Suur Tõde sõjast, seal on lihtsalt üks bioloogiline omapära.

    VastaKustuta
  11. Apelleerib küll "ilmutusele" ses mõttes, et kui Mõskini pilk kohtus surmamineja omaga, siis ta enda sõnul mõistis korraga kõike... aga, noh, see selleks.

    VastaKustuta
  12. Kaasa mõtlemise jätan vahele, soovin vaid märkida, et ütelus "hinge suudlemine, isegi kui kasutatakse huuli" valgustab üdini teatavat inimlikku seisundit. Külalisena siit läbi lipsanunua võtan selle lausungi enesega tänulikult kaasa.

    VastaKustuta
  13. Seos Dostojevskiga on plakatil ja filmis sõnastatud kui "F. Dostojevski romaani "Idioot" ainetel". Milles ei pruugi tingimata näha intersemiootilise tõlke ambitsiooni, vaid võib-olla ka lihtsalt Dostojavski "Idioodi" motiivide kasutamist Sarneti "Idioodi" tegemiseks. Aga seda ma tõesti ette ei kujuta, kuidas romaani mittelugenud vaataja asjast aru saab.

    VastaKustuta
  14. Oleneb küll, mida vaimsuse all mõelda, aga Dostojevski ise ehk ei nõustuks nii väga sellega, et "kaheteistaastane kirjaoskamatu laps = vaimsus null":
    "Mõni viie-kuueaastane laps teab jumalast või heast ja kurjast lausa hämmastavaid asju, ja seda ootamatult sügavalt /---/ te näete, et ta teab jumalast võib-olla juba niisama palju kui teiegi, heast ja kurjast aga ja sellest, mis on häbiväärne, mis kiiduväärne, vahest isegi palju rohkem kui teie..." (1876)
    Aga muidugi ei saa selle tüdruku arvamust ei jumalast ega sõjast tema silmade "bioloogilisest omapärast" välja lugeda. Ehkki mulle tundub, et fotost üldiselt midagi justnagu ikkagi saaks, ja sellele, et "Sarnet naelutab kognitsiooni esteetilise lummaga kõige pinnalistematesse kihtidesse", tahaks ka vastu vaielda, aga pole vist mõtet.

    VastaKustuta
  15. võib vaielda ikka :)

    Kaheteistaaste lapse vaimus tõesti pole null, pidasin silmas selle foto võimet kommunikeerida vaimset maailma, rõhuasetus on just kommunikeerimises.
    Tähistaevas pole kunstiteos. Ses mõttes on selle vaimsus null. Küll aga ma mingil juhul ei eita selle mõju või toimivust. Ent selle mõju ja toimivuse määr on üheselt kogejas. Üheselt.

    Eks hämaras ole selgemgi tekst loetamatu. Nõnda võib ka Dos. "Idioot" mitte midagi anda. Aga see on siiski fundamentaalselt teine täistaevasse suunatud tölplasepilguga võrreldes.

    Kordan: Kui Sarnet tahab KOMMUNIKEERIDA seda, mida tahtis meile KOMMUNIKEERIDA Dostojevski oma "Idioodiga", siis (ja ainult siis) on ta läbi kukkunud.

    VastaKustuta
  16. Ma ei oska vaielda.
    Aga seda kommunikeerimise asja võiks rohkem seletada. Ma mõistan, et pildilise meediumi kaudu pole võimalik kommunikeerida sama asja samal viisil, mis sõnalise kaudu. Aga ma saan justkui nõnda aru, et sa väidad üldse, et igasuguse pildilise kunsti/meediumi kommunikatiivsus on võrdne tähistaeva omaga, st sealt saab vaataja välja lugeda ainult seda, mis ta peas juba olemas on ja mis ta ise pildi sisse paneb? Nõustun küll sellega, et "esteetiline lumm" võimaldab osavalt varjata enda taga peituvat sisutühjust, aga kas iga pildiline tekst on siis loomuomaselt sisutühi, nullinformatiivne (misasja kõik need filmisemiootikud siis analüüsivad)? Ega lülita mu arust pildiline meedium ka *iseenesest* puht oma esteetilise väärtuse kaudu kriitikavõimet välja (just, see võib olla eesmärgiks ka ilusa sõnavahu puhul, nagu Baricco. Või mõned 99-punktilised ilukõnelised küpsuskirjandid, khm). Tähendab, see võib olla eesmärk, aga võib ka mitte olla eesmärk nii filmi kui kirjanduse puhul; ja see võib vaatajale mõjuda "puhtesteetilse lummana" - aga võib ka mitte vaid nõndaviisi mõjuda - nii filmi kui ka kirjanduse puhul, või ei? (Ma tean küll, et Dostojevski, kellel oli enamasti kirjutamisega hirmus tuli takus, oma tekstide viimistluse ja kaunikõlalisusega eriti ei tegelenud, aga kui ta tekstid oleks, ütleme, väga ilusasti ja poeetiliselt kirjutatud, siis see ju olemuslikult ei kustutaks ta sõnumit? Ma võiksin lihtsalt sellesse pinnapealsesse ilusse kinni jääda küll, aga see oleks ju pigem minu viga?)
    Oeh. Kindlasti ma sain millestki valesti aru ja liialdasin muidugi. Aga siis ongi parem selgitada.

    P.S. kui sa ütled jälle, et "sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad", siis palun seleta pikemalt (nagu sa siin-seal lubanud oled). See lause on veits liiga diip sinu väikese aruga lugeja jaoks. :)

    VastaKustuta
  17. Ei ole iga pilt loomuomaselt sisutühi, küll aga mõned (sh Afgaani türduk) lajatavad teatava esteetilise lummaga. Toores porno või pilt nälgivast lapsest mõjub ka sarnaselt -- laksust seljaajju. Tülgastustunne mädaneva korjuse ees pole ka enam mingi info.

    No proovi sa fotode abil vaielda, argumenteerida, SÕNUMIT TÄPSUSTADA, üle küsida nagu meie siin praegu sõnade abil!

    Sõna tähenduslikkust loovad erinevused on lihtsalt erinevused, mitte suured või väiksed erinevused. See, millised aistingulised erinevused on "i", "t" ja "o" vahel, pole tähenduslikud. "t" ei ole kuidagi "i"-m kui "o" vms. Fondi vahetamine ei mõjuta kuidagi teksti sisu.
    Filmi, foto ja kõige muu mittesõnalise puhul on aistinguline sisend kvalitatiivselt tähenduslik, see KUI kahvatu on nägu, KUI vali on karje, kõik loeb. Muusika on selle tendentsi äärmus - see ainult aistinguline ärritus ongi ja iga helikontrast ongi kõik, mis üldse on.

    VastaKustuta
  18. * Sarneti "Idioodi" mõju liigitub siis ka "laksuks seljaajju", ilma lootusetagi kuidagi peaajju pääseda?

    * Mädanev korjus (vms) ja sellest tekkiv tülgastustunne pole jah iseenesest info, need lihtsalt on; aga kas mädaneva korjuse KUJUTAMINE pole mitte juba informatiivne valik, rääkimata sellest, kuidas seda kujutada. Nälgiv laps on nälgiv laps ja korjus korjus, aga pilt nälgivast lapsest / afgaani tüdrukust sisaldab rohkem informatsiooni kui ainult see, mida ta kujutab. Isegi mingi kakukaamera, mille silma ette jääb pärast paigaldamist täpselt see, mis sinna juhuslikult satub, pole ise ometi juhuslikult metsas puu otsas, vaid teadliku valiku ja tegevuse tulemusena.

    * Jah, sellega nõustun, et fotode abil ei saa argumenteerida ega sõnumit täpsustada nagu sõnade abil. Ma ei väitnudki, et sõnad ja pildid suudavad kommunikeerida samu asju samal viisil.

    VastaKustuta
  19. Sarneti "Idioot" on seljaajju jah. Peaaju osakaal on juba vaataja asi. Selle võiba alati sisse lülitada, aga on mõned kunstivormid, mis on just nimelt selja-aju välja lülitamisele mõeldud. Need, mille eesmärk on esile kutsuda võimalikult suur elamus, mulje.

    Kujutamine või mittekujutamine pole siin oluline.

    Lühim viis osutada siin olulisele lahknevusele, oleks ehk küsida, milline küsimus pärast antud kunstiteosega kokkupuutumist on tuumseim.
    Kas meeldis? vs Kas said aru?

    Sarneti filmi järel on adekvaatne küsimus "kas meeldis?", Dostojevski "Idioodi" järel, "kas said aru, kas mõistsid?"

    Muidugi võib küsida ka Dos. "Idioodi" järel, kas meeldis, aga see oleks sekundaarne, teisejärguline.
    Nagu vastus küsimusele, kas sulle meeldib bioloogia, iseloomustab rohkem vastajat kui bioloogiat.

    VastaKustuta
  20. Olgu. Üks meist, kas Sarnet või mina, sel juhul ebaõnnestusime oma ülesandes: tema ei suutnud mind puhta iluga seljaajju tabades tummaks lüüa või mina ei suutnud seljaajuga piisavalt hästi peaajus tekkivaid küsimusi blokeerida. Mina ei julgeks siiski *alati* (mõnikord võib-olla küll) väita ei Sarneti, Steve McCurry ega Alliksaare kohta, et nad ei tahtnudki midagi öelda / mõista anda, tahtsid lihtsalt, et oleks ilus (või huvitav sõnamäng), ja et selline suhtumine on juba kunstiliigist enesest tulenev. Kuigi nõustun sellega, et mädaneva korjuse või nälgiva lapse pildil on muidugi tunduvalt suurem võimalus jäädagi laksuks seljaajju kui sõnadel "mädanev korjus" või "nälgiv laps". [Mis minu arust ikka ei tähenda alati, et need pildid on nõnda mõeldudki.]
    Ega me selles asjas vist niikuinii kokkuleppele ei jõua, aga vestlus on siiski olnud valgustav :)

    VastaKustuta
  21. P.S. Kas sa Vladimir Konečni Aesthetic Trinity teooria kohta oled juhtunud lugema?
    http://psy2.ucsd.edu/~vjkpublications/pdf/2008%20Konecni%20MusEmot%20PACA.pdf

    VastaKustuta
  22. Mis sellest Alliksaare või Sarneti tahtest?

    "Sellega seoses tuli mul meelde üks teine mõistujutt, mis pärit Kurt Vonneguti "Tšempionide einest". Ükskord tulnud kusagilt kaugelt planeedilt meie Maale mingid pisikesed tulnukad. Neil oli aga see iseärasus, et nad omavahel mitte ei rääkinud, vaid suhtlesid stepptantsu ja peeretuste keeles. Vaevalt oli nende UFO maandunud, kui nad nägid, et eemal põleb ühe maja katus. Tormanud siis kiiresti sinna majja sisse ja hakanud majaperemehe ees steppima ja peeretama, mis nende keeles tähendab: "Maja põleb, lase siit kiiresti jalga!". Too aga ei saanud aru, misasja need pisikesed käblikud siin karglevad ja peeretavad, võtnud südametäiega vembla ja löönud tulnukad maha. Ja põlenud seejärel oma majja sisse. Loo moraal on selles, et ka stepptantsu ja peeretustega on võimalik väljendada vägagi olulisi asju."
    Aga mitte inimeste vahel, teeksin väikse lisamärkuse.

    Ka tulnukad TAHTSID, midagi öelda, eks.

    Ainult keel on sümboliline ja Dos. "Idioodi" iva saab edasi kanda ainult sõnaliselt.
    Kas ikooniliste märkide vahel saab üldse olla mingit muud süntaktikat peale "vastuvõtja" idiosünkraatiliste assotsiatsiooniharjumuste? eeh..

    Konečni Aesthetic Trinity teooriaga pole tuttav (küll aga on TÜ raamatukogus sisalduv mind muusikafilosoofia suhtes üpris skeptiliseks teinud (kokku alla 100 nimetuse üldse!), suurelt jaolt jaotuvad kolmeks a) objektivism, mis kuulajaga üldse ei tegele, pürgimus füüsikalisse akustikasse jms; b) püüded oma tuline armastus ja vaimustus Imelisima Kunstiliigi vastu mingisse akadeemilisse keelde suruda; c)pika ja keerulise teega triviaalsusteni jõudmine (meenub üks põhjalik monigraafia, mille lõppjärelduseks oli oletus, et muusikal on midagi pistmist emotsioonidega))
    Tänud viite eest!

    VastaKustuta
  23. "Ainult keel on sümboliline" ?? tähendab, foto, film jm pildilised kunstid on puhtikoonilised, võimelised tähistama ainult seda, millega neil on va labane, motiveeritud sarnasussuhe? I beg to differ.
    Kuidas süntaktika asjasse puutub? (see pole retooriline küsimus - kas süntaktika on tähenduslikkuse tingimus? muusikas ju ainult süntaktika ongi, aga semantika puudub.). Filmis on aga süntaktika täitsa olemas mu arust.

    Nii et film ja foto on sõnumi edastamiseks sama efektiivsed kui stepptants ja peeretamine...? :D Olgu, olgu, saan aru; "ka tulnukad TAHTSID midagi öelda". Püüan eksplitseerida: moraal on siis see, et loomulik keel võimaldab autoril öelda, mida TEMA tahab ja kannab sõnumi ilusti pärale, aga teised kunstikeeled ütlevad seda, mida VAATAJA tahab, ühesõnaga, kui vaataja midagi filmist välja loeb, siis on see tema enese panus ega sõltu sellest, mida autor mõtles, aga kui lugeja midagi raamatust välja loeb, siis on see autori panus ega sõltu sellest, mida lugeja mõtles. Kui lugeja ei saa raamatust aru, siis on see tema viga; kui vaataja ei saa aru - tähendab, vabandust, ütleme, tal ei teki mõtteid/küsimusi/tõlgendusi filmi suhtes, siis on selles süüdi meedium, sest neid ei saagi tekkida. Ja kui pildi/filmi autor tahtis midagi öelda ja vaataja midagi välja luges (ja need ehk veel lausa kokku langevad), siis on see toimunud meediumi kiuste, pigem lausa juhuslikult, sest see meedium ei võimaldagi "olulisi asju" kommunikeerida. Sama hästi oleks nad võinud ühelt poolt sügavamõttelisel ilmel stepptantsu vihtuda ja teiselt poolt omaenda vaimusügavuse sealt tantsust välja lugeda.
    - Olid need loogilised liialdused? :)

    "Dostoka "Idioodi" iva saab edasi anda ainult sõnaliselt" - d'accord, nagu ma juba korduvalt olen öelnud. Raamat ja film mõjuvad erinevalt, nõus, sada korda nõus. Kui Sarnet oleks tahtnud edastada D. "Idioodi" iva, siis on ta valinud vale keele, nagu sa mitu korda oled öelnud, jah - aga ta vist ei tahtnudki.

    *piiksatus:* aga oleme ikka sõbrad edasi!
    ja mitte et ma tahaks sõnakunsti kantsi lammutada või midagi, vastupidi... elagu kirjandus!

    VastaKustuta
  24. "Sama hästi oleks nad võinud ühelt poolt sügavamõttelisel ilmel stepptantsu vihtuda ja teiselt poolt omaenda vaimusügavuse sealt tantsust välja lugeda."
    - enam-vähem. Aga! See halvalõhnaline tantsuetendus peaks olema välja kuulutatud kui "Dos. "Idioot" ainetel", siis oleks analoogia antud blogisissekandega tabavam.

    "Nii et film ja foto on sõnumi edastamiseks sama efektiivsed kui ..."
    Et ühel juhul on täielikult sõnumisaatja, teisal vastuvõtja asi, on üleüldistus. Dos. "Idioodi" puhul küll. Sõnumi tüübis on asi. Kui sõnum on väga lihtne, saab intersemiootilisi tõlkeid väga edukalt kasutada nt "Enne ahju panemist, tee pakendile auk!".
    (Ja siis on veel selline tore seltskonnamäng nagu pantomiim ja ...)

    "... foto, film jm pildilised kunstid on puhtikoonilised, võimelised tähistama ainult seda, millega neil on va labane, motiveeritud sarnasussuhe?..."
    nende elemente saab panna asendama keele elemente nt valge tuvi tähistab vaimu st on vaimu sümbol; ja siis on veel samas ruumis kala, Kristuse sümbol jne. Nüüd kaks asja: a) vaataja peab teadma nende sümbolite tähendust ja see tähendus on just nimelt sümboliline st kultuuriline, vaatajal peab olema keel selge; b) selliseid sümboleid ei anna süntaktiliselt siduda nagu sõnu

    Võiks ju öelda, et ikoonilisus on kultuurideülesem, ei ole aheldatud oma kitsa ja spetsiifilise kultuuri külge, nälgiva lapse kujutus paneb iga inimese kaasa tundma sõltumata tema emakeelest jne
    Dos. "Idioodi" tarbimiseks peab aga päris hästi valdama vene keelt või omama korralikku tõlget enda emakeelde. Mida füsioloogilisemaks minna, mida rohkem seljaaju poole laskuda, seda universaalsemaks saab kood, aga see, mis nõnda maha nüsitakse, on vähemalt "Idioodi" puhul olulisim. Kiirtoidu pakendil olevad hoiatused mõistagi mitte.
    (see, et ka ikooniliste meediumite (de)kodeerimine on kultuurisõlteline jms ei ole siin relevantne)

    VastaKustuta
  25. "Luhtumine on see ainult Dostojevski „Idioodina“ (ja see pole eriline patt: võimatu tõlge ainult luhtuda saabki!)"

    VastaKustuta
  26. Lotman räägib ju, et iga tekst loob oma keele, milles elemendid omandavad uue tähenduslikkuse, mida neil eelnevalt iseenesest pole - nagu kirjanduses, nii ka filmis. Filmikeele element on küll mõnevõrra vähem konkreetne mõiste, aga siiski räägitakse kasvõi nt mõne režissööri filmikeelest või mõne üksiku filmi keelest, kus moodustuvad teatud sellele tekstile omased metafoorid (metafoor nii kirjanduses kui filmis satub ranges lahterduses küll ikooni alla, aga motiveeritud on säärane kunstiline metafoor nimelt/peamiselt teose kontekstis, mitte väljaspool seda).
    Ja kui süntaktika all mõista märkide ühendamist uuteks tähendustervikuteks, siis filmis on see ju vägagi toimiv, ei? Ehkki teisiti kui kirjanduses, ja ka märgid on teistsugused kui sõnad.
    Olgu, me vist kippusime (ma kippusin) küsimusest "kas Sarneti film suutis väljendada Dostojevski raamatut" kalduma liialt küsimusse "kas film üldse suudab midagi väljendada (peale selle, et ta on ilus)" ja sellest tekkis segadust. Aga nüüd ma jään vait (loodetavasti) ja mõtlen edasi oma peas, selmet kommentaariumi risustada.

    VastaKustuta
  27. See, mille sa Lotmani puhul välja tood, ei ole niivõrd tema järeldus ja avastus kuivõrd eeldus. See oli ju Lotmani&co meetod: modelleerida kultuuri(nähtusi) keelena. Ja tõepoolest, film on modelleeritav keelena ja sellel modelleerimisel on isegi täitsa tunnetuslikku tolku, aga antud juhul on asi tõesti Dostojevki "Idioodis".

    http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/04/tehnoloogia-digitaalseks-ja-meel.html
    -see ka natuke selgitab.

    VastaKustuta
  28. käisin vaatamas. kahjuks oli see luhtumine ka igas muus mõttes. äh! eestlane ja tema müstiline vene hing. sihuke punnimine käis, et piinlik hakkas.

    VastaKustuta
  29. See viimati viidatud artikkel selgitas küll. Aitäh.

    VastaKustuta
  30. Neljapäeva õhtupoolik,Sõpruse kino,sarneti "idioot"vaadatud.Täpselt aasta tagasi vaatasin siin saalis Filmi"Kuku-mina jään ellu.Meenub kaader Maimiku filmist,kus Kuku küsib noorukese produtsendi käest-"miks sa tahad filmi teha?"Mulle meeldib sebida"vastab produtsendihakatis.
    Aasta on möödas-film valmis sebitud. näiteks kanepi suitetamise promoks sobiks see film küll.
    Kas ekraanil peab nii palju suitsetavaid näitlejaid olema?Eesti filmis aastal 2011?

    VastaKustuta
  31. eelmisele anonüümsele: Kuku - mina jään ellu linastus veebruaris 2011.

    VastaKustuta
  32. Tere kõik,

    Ma olen proua Susan nälgima, Kirjutan selle kirja, sest olen väga tänulik selle eest, mida proua Clara Morgan tegid minu ja mu pere, kui ma arvasin, et ei olnud lootust ta tuli ja teha oma pere tunne elus jälle viib meid laenu madala intressiga 3% ma pole kunagi mõelnud, et on ikka tõeline laenu andjad internetis, kuid minu suurim üllatus sain laenu ilma raiskab palju aega, nii et kui sul on seal otsivad laenu mingeid rahalisi põhjuseid üldse siis ma nõu sa saada e pr Clara Morgan VIA: {clara_morgan@outlook.com} rohkem infot selle tehingu

    MA SOOVIN SULLE KÕIKE PARIMAT

    parimate Soovidega
    Proua Susan nälgima

    VastaKustuta