Rainer Sarneti "Idioot"

Esiteks: minge kindlasti vaatama!

Audiovisuaalne emoluule. Vaimusügavust on selles umbes nii palju:

tähendab, üldsegi mitte.

Jätta see puhtaks hinnanguks oleks vale. Eraldiseisva filmina võetuna oleks selle üle nurisemine märksa vähem põhjendatud. Paljudele meeldibki eleegiline viiul, veekalkvel silmad ja Lõpmatu Hingesügavus.

Probleeme tekitab viide Dostojevski „Idioodile“. Sarneti „Idioot“ pole Dostojevski „Idioot“. Sarneti „Idioot“ on Baricco „Idioot“, tähendab, variatsioonikimp esteetilisel motiivil: „Siin on Sügavus!“. Ja punkt. Mis konkreetselt, seda küsida oleks patt. Sellise küsimuse esitamise võimalikkus näitaks bariccoliku kunstiteose luhtumist, sest eesmärk – vaataja kriitilise mõistuse välja lülitamine – pole õnnestunud. Hardunud vakatus ja kummardus on see, mis on taotletud.

1878 kirjutas Dostojevski ühele austajale:

„Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks“.

Sarneti „Idioodist“ on juba päris palju kirjutatud. Näiteks Valle-Sten Maiste ajakirjas Teater.Muusika.Kino (10, 2011) või Jan Kaus La Strada kinolehes(14.10.2011). Need on huvitavad tekstid, sest Kaus ja Maiste kirjutavad ikka hästi. Aga... kogu tuumakus on täielikult filmiväline. Kausi mõttearendused lähtuvad ikka Dostojevski „Idioodist“ (Sarneti omast ei saakski!) ja Maiste omad toetuvad Lacanist, Kunderast Annaalide koolkonnani.

Selles osas, mis puudutab Dostojevski ideestikku, on Sarneti „Idioot“ täiesti iseseisvusetu.

Kas inimene, kes pole Dostojevski loominguga kokku puutunud, saaks Sarneti filmi põhjal mingit aimu Dostojevski ideedest, kesksetest probleemidest ja küsimustest?

Ei.

Kas on võimalik, et „Idiooti“ mittelugenu tuleks kinost ja jutustaks pärast sõbrale: „Ja see Mõškin, tema oli headuse kehastus, tõeliselt ilusa hingega inimene...“?

Ei.

Jepantsin tekitaks süütu silmaga vaatajale ennem sellise mulje - võtab võhivõõra kostile jne.

„Idiooti“ mittelugenule on Sarneti Mõškin vast eelkõige süüdimatu, süüdimatu ullike, kes ei reflekteeri, ei mõtle enda ega enda sõnade mõjule.

Sarneti Mõskin pole hea, eriti Dostojevski mõttes, kus headus on seotud ennastohverdava aktiivsusega, tegutsemisega, Mõškin on passiivne; ta pole hea, vaid parimal juhul vähehalb, mittekuri. (Või, noh, mõningate idafilosoofiate järgi polegi headusel positiivsust, see ongi halva puudumine).

Lähtudes Dostojevski „Idioodist“ kirjutab Jan Kaus: „[Mõškini] armastus on alati midagi muud, midagi „enamat“, midagi kehalise iha ülest, olgu selle objekt siis ükskõik kes: „siis suudlesin ma teda ja ütlesin, et ta ei mõtleks, et mul on mõni paha kavatsus, ja et ma ei suudle teda mitte sellepärast, et ma olen temasse armunud, vaid sellepärast, et mul on temast kahju“ („Idioot“, lk 78) – siin ei kõnele vürst ei Nastasja Filippovnast ega Aglajast. Kas selline armastus, seesama kõikehaarav kaastunne, totaalne püüdlemine teise hinge suunas, teise hinge sisse, hinge suudlemine, isegi kui kasutatakse huuli, ei tekita just meie ajastul üha ühemõttelisemat irooniat ja distantsi, tunnet, et meie ees seisab keegi, kes soovib lihtsalt korraliku lääne isase kombel nautida, mõnu tunda?“

Audiovisuaalsuse pealetung muidugi võimendab seda protsessi – sellist laadi hingetustumist. Humbert Humbert kuuleb juhuslikult pealt Lolita kõnelust oma sõbraga, Lolita ütleb: „Tead, surm on nii kohutav, sest surres ollakse ihuüksi“. Ja Humbert samal ajal: „Masinlikult jalgu liigutades adusin vapustatult, et ma lihtsalt ei tea oma armsama mõttemaailmast mitte kõige vähematki; väga võimalik, et teismeliste jõledate stampväljendite taga on peidus tema hinge hämar aed ja palee värav“ [minu kursiiv - M.K.].

Ainus, küll hädine ja puudulik, aga ainus tee teise inimese hinge on sõna.

Humberti ei olnud huvitanudki Lolita sisemaailm, tema isiksus, tema hing — Humbert Humbert oli rahuldunud enese organismi ja kujutlusmaailma positiivse reaktsiooniga Lolita lähedusele, tajusfääris olekule, ta oli liikunud maailmas nagu filmikaamera, olgu Sarneti või muu. Sae veel viiulit taustaks, sest muusika, see on laenuks võetud hing (Musil) ja muud polegi vaja.

Või kui kasutada ajakohasemaid metafoore, siis Sarneti „Idioot“ on nagu kunstrinnad – nende valmistamine ja paigaldamine nõuab haritud spetsialisti, tulemus võtab paljudel moka töllakile, aga mingit vaimset või eksitentsiaalset sügavust (saati hinge!) seal pole. Silikoon ei tuksu ega imeta.

Esteetiline väärtus jääb aga alles. Isegi võimendatult.

P.S. Kõik marss kinno! Minge vaadake ikka. Luhtumine on see ainult Dostojevski „Idioodina“ (ja see pole eriline patt: võimatu tõlge ainult luhtuda saabki!) ning Hollywoodi stamp-saasta kõrval ikka väga hea asi.

+ essee Dostojevskist