Ülestähendusi kivi alt

Seda esseed hakkasin kirjutama 2008. aasta kevadel, inspireerituna Peeter Toropi loengukursusest. Ega ma valmis jõudnudki, aga esimene osa ilmus ajakirjas „Acta Semiotica Estica VI“.

Riputan selle siia üles, sest küsiti, miks ma „ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast?“

Dostojevskit ei saa arvustada – Dostojevskist saab ammutada

(Jaah, just, õpetada teda ka ei saa. Küll saab inimesi suunata temaga tutvuma, olen ka seda teinud.)

Fjodor Dostojevski teostele viitan lühenditega ja järgmiselt:

ID 1975[1868] Idioot Tallinn; tõlkinud Marta Sillaots

IIU 1877 „Imeliku inimese unenägu“ kogumikus Kole anekdoot Tallinn, 1989 lk 433-454; tõlkinud Virve Krimm

IOS 1981[1838-1881] Inimene on saladus LR 27-30; lõike kirjadest ja kirjatükkidest valinud ja tõlkinud Peeter Torop

KK 1987[1866] Kuritöö ja karistus Tallinn; tõlkinud Anton Hansen Tammsaare

KV 1997[1871-2] Kurjad vaimud Tallinn; tõlkinud Virve Krimm

M 1866 „Mängur“ kogumikus Teisik Tallinn 1982 lk 317-450; tõlkinud Aleksander Raid

VK1, VK2, VK3 1939-40[1879-80] Vennad Karamazovid I-III Tallinn, Tartu; tõlkinud Juta Kurfeldt

ÜPA 1971[1864] Ülestähendusi põranda alt LR nr 48-49; tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel

Ülestähendusi kivi alt

EELMÄRKUSED:

A) See on arutlus teoloogilistel ja-ehk eksistentsiaalsetel teemadel. Siin ei aeta taga filosoofiaajaloolist täpsust st arutluse seisukohalt pole oluline, miks Nietzsche tegelikult hulluks läks, kas Aristoteles mõtles ka tegelikult nii või kas Dostojevski pidas selle kujundiga ka tegelikult seda silmas jne. Loomulikult pole ka eesmärgiks eksimine neis asjus.

B) Neil teemadel (süü, patt, hing, armastus, ..) on enam-vähem võimatu rääkida säilitades intellektuaalselt (saati akadeemiliselt) tõsiseltvõetav positsioon; ühte(meele)heitmine poeetilise, küünilise, prantsuse, anakronistliku ja-või hilisteismelise keelepruugiga tundub suuresti vältimatu.

        Aga kuidas olla moraalselt karm kahekümnenda sajandi lõpus? Kuidas, kui seda, millesse karmilt suhtuda, on nii palju; kuidas, kui meil on arusaamine kurjast, kuid pole enam ei religioosset ega filosoofia keelt sellest intelligentselt rääkimiseks.

                                                                                                            (Sontag 2002:80-81)

                Kui siinkohal punkt panna, tähendab see järeleandmist „illusioonide purustamise mõnule“, millele osutas Virginia Woolf (ja mis on kahtlemata üks sotsioloogias taotletavaid rahulduse saamise viise), ning kogu armusuhte maagilise maailma tähelepanu alt väljajätmist. See kiusatus on seda tugevam, sest „pedantse koomiku“ rolli langemata pole kerge rääkida armastusest analüüsikeeles ja pääseda lüürilise ja küünilise alternatiivist, nagu muinasjutus, valmis või fablioos.

                                                                                                             (Bourdieu 2005:137)

               Ideed lendavad õhus, kuid kindlasti oma seaduste järgi; ideed elavad ja levivad meile liiga raskesti tabatavate seaduste järgi; ideed on nakkavad, ja kas teate, et elu üldise häälestuse puhul võib mõni idee, mõni mure või igatsus, mis on jõukohane üksnes kõrgesti haritud ja arenenud mõistusele, äkki üle kanduda peaaegu harimatu, lihtlabase ja muidu mitte millegi pärast muretseva olevuse hinge ning nakatada seda oma mõjuga? Küllap mulle tõendatakse jälle, et meie ajastul tapavad end isegi lapsed või väga noored inimesed, kes ei ole veel elu tundmagi õppinud. Minul aga on salajane veendumus, et noorus igatseb ja kannatab meil just elu kõrgemate sihtide puudumise tõttu. <...> Meie noorus on sellises seisus, et ta ei leia mitte kuskilt vähimatki viidet elu kõrgemale mõttele. Meie tarkadelt inimestelt ja üldse oma juhtidelt võib ta meie ajal laenata, ma kordan seda, pigem satiirilist suhtumist, aga mitte midagi positiivset, s.t. millesse uskuda, mida austada, mida jumaldada, mille poole püüda — ometi on see kõik noorsoole vajalik, lausa hädavajalik, kõike seda ta ihaldab, on alati ihaldanud, kõikjal ja kõikidel aegadel!

                                                                                                               (IOS[1876]:88)

I osa

Inimese hing on kristlane

                                                                                                   Fjodor Dostojevski

                             Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

                      Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.

          [...]

                      Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab.

                      See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.

                                                                                                          (Kundera 1992[1982]:175-176)

[siin ja edaspidi on kõik rõhutused jms toodud allikapäraselt, kui pole märgitud teisiti – M.K.]

Friedrich Nietzsche teoste, žestide, tõlgenduste, vaimuseisundite üle on üpris ohutu spekuleerida, eriti veel nii pinnaliselt ja ilukirjanduslikult (pean siin silmas ennast, mitte Milan Kunderat). Lacanist võetud Kundera kipub kõiki käitumisi vaatama liialt žestikeskselt. Ma ei usu, et see oli žest, närvivapustusi ei saada žestina. (Dostojevski romaanimaailma arvestades peaks ehk siiski tegema täpsustuse: närvivapustusi ei saada žestina ammusurnud filosoofile või filosoofilise seisukohana hobusele.) Seda enam, et Nietzsche tunnustas oma äsjavalminud (ca 2 kuu eest) teoses Descartes’i: „Mis loomadesse puutub, siis julges Descartes esimesena – tema julgus väärib austust – käsitada looma machina’na;“(Nietzsche 2002[1888]:18).

Ma arvan, et Nietzschel, kes oli (väljaspool oma teoseid) väga õrn ja südamlik inimene (nt Meos 2000:46-48), hakkas hobusest lihtsalt väljakannatamatult kahju.

„3. jaanuaril 1889. aastal Torinos oma pansioni uksest välja astunud, nägi ta Piazza Carlo Albertol voorimeest hobust peksmas. Hobust kaitsma tormates varises Nietzsche äkki keset tänavat kokku.“ (Watson 2004: 50)

Aga tähenduslikkust võib seal näha küll, sest just äsja oli ta lõpetanud Antikristuse (2002[1888]), milles ta kuulutab kristluse(ja budismi 2002[1888]:23-28) kui kaastundeusundi kuritööks elu vastu. Dostojevski oli üks väheseid, keda Nietzsche tunnustas, samuti oli Nietzsche temast ilmselgelt mõjutatud. Hobuse peksmine on üks Dostojevski püsinäide inimese kaastundetusest ja vägivallast, võimutundest joobumisest – antikristlusest. (eriti nt KK:56-59, VK1:365-366)

„Mis on hea? Kõik, mis tugevdab võimutunnet, võimuiha, kõik, mis suurendab inimese võimu. [...] Mis on hullem mis tahes pahest? Hädapätakate ja väetikeste haletsemine, s.t kristlus.“ (Nietzsche 2002[1888]).

          Mida ma hüpoteerin, on see, et Nietzsche ei suutnud mitte olla kristlane (kuigi ihkas seda kogu oma elujõuga), oleks teda löödud vasakule põsele, oleks ta ette keeranud parema, sest ta hing oli kristlane. Seda valgustab ta hüüatus ühel selgushetkel: „Lihtne on rääkida igasugustest ebamoraalsetest tegudest, kuid kas meil jätkub jõudu neid taluda? Ma ei suudaks näiteks kuidagi sõna murda või tappa; ma vaevleksin pikemat või lühemat aega ning lõpuks sureksin selle kätte – selline oleks mu saatus.“ (tsit. Camus 1996[1951]:118) Selline on ka väga paljude Dostojevski tegelaste saatus – nad sooritavad kuritöö ja hilisem süü läbielamine on sedavõrd tugev, et see päädib tihti närvipalavikus ja/või peaajupõletikus ning on sageli surmav.

                       Võrreldes Stavroginiga esitatakse Petšorin kogu oma keerukuses ja vastuolulisuses tervikliku ja naiivsena. Ta ei ole maitsnud tunnetuse puust. Ükski vene kirjanduse kangelane kuni Dostojevskini ei ole maitsnud hea ja kurja tundmise puust. Sellepärast olid romaanis võimalikud naiivne ja terviklik poeesia, lüürika, poeetiline maastik. Neile (Dostojevski-eelsetele kangelastele) olid veel saavutatavad maise paradiisi killukesed (nurgakesed), millest Dostojevski kangelased on igaveseks välja aetud. (Bahtin 1987:236)

            Eesti keeles väljendub see täpselt: head ja kurja tuntakse, mitte ei järeldata, ega teata. Sellepärast filosoofiline eetika ongi nii mannetu, et tema hea ja kurja „tundmine“ piirdub loogilise koherentsuse ja hierarhiseeritusega ning sedagi vaesestatult ja a posteriori, pälvides nõndaviisi staatusenihke teoloogia teenijatüdrukust joki lakeiks, ehk dostojevskilikumalt väljendudes: rumal mõistus neelab alla alanduse, millega tark süda iialgi ei lepiks. Nietzsche kaastunne oli sama ebaloogiline kui Raskolnikovi süütunne pärast mutikese eetilis-ratsionaalset mahakoksamist.

                             Ingmar Bergmani filmi „Maasikavälu“ kummituslikus unenäostseenis tuuakse vana professor kohtu ette. Kui ta küsib, milles teda süüdistatakse, vastab kohtunik: „Te olete süüdi süüs.“

            „Kas see on tõsine asi?“ küsib professor.

            „Väga tõsine,“ ütleb kohtunik.

                       Ja see on kõik, mis süü kohta öelda on. Universumis, kus Jumal on surnud, ei ole inimesed süüdi moraali seaduse rikkumises; nad on süüdi ainult süüs ja see on väga tõsine asi, sest siia pole midagi parata. Kui inimene oleks patustanud, oleks olemas andeksand. Kui inimene oleks seadust rikkunud, võiks seaduseandja kurjategijale andestada. Aga kui ollakse süüdi süüs, ei ole mingit viisi selle ülimalt isikliku probleemi lahendamiseks.

                      Ja see kirjeldab nihilisti juhtu, sest mitte keegi ei saa hoiduda tegutsemast nii, nagu oleksid moraalsed väärtused olemas ja nagu mõõdaks kohtuhaamer süüd objektiivse mõõdupuuga. Aga kohtuhaamrit ei ole ja me jääme üksi mitte patus, vaid süüs. Tõepoolest, väga tõsine asi. (Sire 1997:78)

           Teisisõnu: hukkamõistja puudumine ja õigeksmõistja puudumine pole sümmeetrilised ning analüütilis-ratsionaalne mõistus (Buridani eesel) ei suuda näha, et need nullid pole võrdsed

          See juhtus siis, kui psühholoogia ei olnud veel iseseisev eriala, oli vaid psühholoogia osakond filosoofia teaduskonnas. Dekanaadi uksest vaatas arglikult sisse esimese kursuse üliõpilane ja pöördus parajasti väljuva professori poole: „Teate, professor, mind vaevab üks probleem.“ – „Milline?“ küsis professor, tuntud loogik. „Mõistate, mõnikord mulle tundub, et mind ei ole olemas.“ – „Kellele tundub, et teid ei ole olemas?“ täpsustas professor. „Mulle,“ vastas üliõpilane kohmetult ja läks kiiresti minema, ütlemata rohkem midagi. Tema küsimus tundus talle endale sedavõrd absurdsena, et ta sattus segadusse ja ei julgenud juttu jätkata. Ent see, mis loogika seisukohalt tundub mõttetu, ei ole seda sugugi alati psühholoogia seisukohalt. (Kon 1981[1978]:8)

***

Selguse mõttes täpsustan sõna „kristlane“ sisu, tsiteerides siin loengukursusetruult Belinski saatuslikku kirja Gogolile, kuigi sarnaselt on väljendunud ka paljud teoloogid:

                               Jeruusalemmas otsivad Kristust ainult inimesed, kes kas pole iialgi kandnud teda oma südames või kes on ta kaotanud. Kes on võimeline kannatama nähes teiste kannatust, kel on raske näha temale võõraste inimeste rõhumist, see kannab Kristust oma südames ja sel pole vaja minna jalgsi Jeruusalemma. (Belinski 1948[1847])

Juhin tähelepanu sellele, et Nietzsche(2002[1888]) ei ründa kristlust kristlikult (kristlust ründab iga inimene, kes on oma arusaama(tuse) kristlusest kujundanud kirikuajaloo põhjal, ründab, sest tema hing on kristlane), vaid, ütleme, darvinistlikult, (muuseas, Charles Darwin oli hingelt tubli kristlane: tundis kaasa isegi putukatele, käguvamplase ohvritele jne). Nietzsche ründas neid kristluse tahke, millega kleerikud tavaliselt kristlust kaitsevad – kaastunne, ligimesearmastus jms, aga ta ei rünnanud kristlikult nagu teevad ateistid ja muud taolised tegelased ehk siis kristluse järjepidevale suutmatusele ise neid printsiipe järgida st kristluse verisele, tuleriidasele ja võimuahnele ajaloole osutades, näiteks inkvisitsiooni ei mainita Antikristuses kordagi. [müüdis sisalduvate ontoloogiliste postulaatide kõrvutamine loodusteaduslikega on nii või naa täielik arhaism ja antropoloogiline kanapimedus!]

           Miks siis ründas see südamlik inimene armastuse ja kaastunde religiooni ja just armastuse ja kaastunde, mitte inkvisitsiooni ja vaimupimeduse?

           Sest „kes on võimeline kannatama nähes teiste kannatust“ ei ole tegelikult/peagi võimeline mitte kannatama nähes teiste kannatust. Albert Scweitzeri sõnutsi – „Mitte keegi, kes oma südames maailma hädasid on kogenud, ei suuda enam kunagi tunda lihtsat rõõmu, mida inimese loomus ihaldab.“ (tsit. Zeldin 2001:335) Nietzsche ise ei kannatanud välja isegi ühe neljakabjalise machina piitsutamist. Õige kristlane ei kannatagi, keerab pigem oma selja vahele.

           Nimetasin nietzscheliku kristluseründe, parema puudumisel ja ad hoc, darvinistlikuks, sest Darwini olelusvõitluse kontseptsioon (lisaks Schopenhaueri pessimistlikule filosoofiale) oli temal üks võtmetähtsusega, lühidalt öelduna – julmus on elu (st. olelusvõitluse) vältimatu eeldus, aga kristlane ei suuda olla julm. Kristlus hävitab eluks vajaliku julmuse, täpsemini, kristlus hävitab eluks vajaliku võime julmuseks, kiskja, kelle kihv ei tõuse teise elava peale, sureb välja, seepärast Nietzsche ütleski, et „kristlus on kuritegu par excellence – kuritegu elu vastu“.

           Nietzsche justkui üritas end (ja inimkonda) kristlusest päästa, aga kukkus läbi (ei suutnud olla piisavlt julm).

           Jumalast ja moraaliideest vabanenud maailmas on inimene nüüd üksi, ilma käskijata. Nietzsche on vähem kui keegi teine andnud alust arvamusele – see lahutab teda romantikuist –, nagu võiks säärane vabadus kerge olla. See metsik vabanemine tõi Nietzsche nende ridadesse, kelle kohta ta ise on öelnud, et kannatavad uut laadi meeleheite ja uut laadi õnne käes. Ent esialgu kõlab tema karjes vaid meeleheide: „Oh, andke mulle ometi hullumeelsus... Kui ma ei seisa seadusest kõrgemal, olen ma neetuim kõigist neetuist.“ See, kes ei suuda püsida seadusest kõrgemal, peab tõepoolest leidma enesele uue seaduse – või põgenema hullumeelsusesse. Hetkest, mil inimene ei usu enam Jumalat ega igavest elu, muutub ta „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama.“ Siis peab inimene üksi omal jõul leidma korra ja seaduse. (Camus 1996[1951]:107-108)

            Olgu siin kõrvalmärkusena öeldud, et Camus ei saanud ka Nietzschest aru, pigem inkrimineeris talle ivankaramazovlikke-kirillovlikke ehk Dostojevski poolikute, ebaküpsete, eksinud karakterite ideid ja vaateid (vt nt KV:540-;KK:260;VK1:400), Nietzsche probleemiks polnud uued „reeglid inimesteaia tarbeks“ (vt Sloterdijk 2004[1999]) (saati personaalsed käitumisjuhised), mille loomisel hirm põruda, nagu näib arvavat Camus’ (1996[1951]:109-), vaid just hirm muutuda „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ja määratud elu läbi kannatama“ ja just muutuda ning seda mitte pealesunnitud omaksvõtu või välisele seadusele allavandumise kaudu, vaid muutuma väljakujuneva suutmatusena vastupidiseks. See vastutus on võimetus jääda ükskõikseks teise kannatuse suhtes; kristlane on võimetu olema isekas.

          „Kaastunne on inimliku eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus,“ arutleb vürst Mõškin (ID:254), kuid „kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon“ jätkab Susan Sontag(2008[2003]:90) kristliku loogikaga ja kutsub meid üles süüle.

         NB! Sontag ei süüdista! vastupidi, Sontag oli süüdistamise äge vastane, näiteks tema AIDS ja selle metafoorid astub raevukalt vastu parempoolsete kristlaste (loe: kiriklaste) vanatestamentlikule retoorikale, mis üritas AIDS’ile külge pookida moraalset mõõdet ja kirjeldada haigust kui karistust kombelõtvuse ja iseärnis homoseksuaalsuse eest.

         Sontag jagab oma suure ja arenenud südame tunnet, ta kutsub üles võtma süü enda peale, vabatahtlikult, kristliku aktina. „Olla inimene — see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat“ nagu ütleb Antoine de Saint-Exupéry. [see „ei näi” näib Exupéry’l arglik pehmendus st olla inimene (st kristlane) — see tähendab tunda häbi ja vastutust viletsuse ja kannatuse eest, mis sinust ei sõltu ( ega pole sinu põhjustatud).]

         Oma puhast (lapse)hinge tunnetanud Kolja Krassotkin hüüatab: „Tahan kannatada kõigi inimeste eest!“ ja seda sisemist tungi, kristlikku hinge selget eneseartikulatsiooni, ei jäta Aleša oma mäejutluses üle rõhutamast (VK3:396). See on korduv motiiv ka budistliku kaanoni pühades tekstides, eriti selgelt Bodhitšarjāvatāra’s.

Kuidas reageerib sellele üleskutsele absurdi-puberteetik?

                         
                       Kuskil oma teel kohtab absurdi-inimene alati kedagi, kes tema südamele koputab.[...] Aga ta tunneb end süütuna. Tõtt öelda ta ei tunnegi muud kui seda oma parandamatut süütust. See ongi, mis teeb talle kõik lubatavaks. (Camus 1972[1942:49])

          Absurdi-puberteetik süüd ei tunne, teda vaevavad hoopis muud asjad (kas on võimalik elada eesmärgita jms.), oma süütust deklareerib ta uhkelt ja reipa enesekindlusega: temal ju küll süüd ei ole. Sellesse enesega-küllastumusse hakkab ta [aga] peagi lämbuma.

           Natuke arenenum hing enam süü puudumise üle ei rõõmusta, sest ta pilk on avardunud, ta on märganud ka kedagi teist peale enda ja tema reaktsioon on sootuks teistsugune. Ivan Karamazov meenutab juhtumit, kus jahikoerad kaheksa-aastase lapse ema silmade all tükkideks kisuvad.

                               Ivan vaikis ühe minuti. Ta nägu muutus järsku väga kurvaks.

           „Kuula mind: ma võtsin ainult lapsed, et selgem välja tuleks. Teistest inimeste pisaratest, milledega kogu maakera kamarast kuni keskmeni läbi immutatud on, ei räägi ma sõnagi, ma kitsendasin meelega oma teemat. [...] Oo, omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik tuleb üksteisest, otse ja lihtsalt, et kõik voolab ja tasandub.“ (VK1:370)

           Inimesele, kes on märganud teise kannatust – süüta kannatust! –, on suutmatus tuvastada süüd rängaks eksistentsialistlikuks piinaks. Pole eriti mõtet mainidagi, et Ivan Karamazov ei suuda jääda siin mõnusalt lösutama oma „parandamatusse süütusesse“.

           Ivan Karamazov mässab Jeesuse vastu läbi suurinkvisiitori suu:

                                  Kas Sa tead, et möödub sajandeid ja inimkond kuulutab oma tarkuse ja teaduse suu läbi, et ei ole kuritegu, järelikult ei ole ka pattu, vaid on ainult näljased. „Anna neile süüa, siis nõua nendelt voorust!“ – seda kirjutatakse lipule, mis Sinu vastu üles tõstetakse ja millega purustatakse Sinu tempel. (VK1:384)

„Anna neile süüa“ oleks see parandus. Väike objekt a.

                                                                           *

              Religiooni on süüdistatud vägivallatsemises ja vägivalla õigustamises. (See tõdemus on nii triviaalne ja laialtlevinud, et peaksin seda tsiteerima mõne tunnustatud suurkuju suu läbi.)

„Täie vastutustundega oma sõnade eest ütlen ma, et kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas.“ Bertrand Russell (2002[1927]:1450)

„Nagu me nüüd teame, liitusid veidi rohkem kui sada aastat tagasi teadus ja tehnoloogia – seni üsna eraldiseisvad tegevusalad – andes inimsoole võimu, mis paljude ökoloogiliste tagajärgede põhjal otsustades on kontrolli alt väljas. Kui nii, siis kannab kristlus määratut süükoormat.“ Lynn White jun(2008[1967]:47)

Bertrandrussellikult rumal („Eukleidese mõistus“) Slavoj Žižek(2006) teeb südamlikult oma standardheegelduse – Kui jumal on, on kõik lubatud – ja panustab ateismile. „Nüüdisaja terrorism õpetab meile just seda, et kui Jumal on olemas, siis on kõik – kaasa arvatud tuhandete süütute kõrvalseisjate õhkulaskmine – lubatud.“(Žižek 2006:109)

[Mida nende kohta öelda? Mu Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.]

          „Mul on ka enne – niipalju kui ma uskmatutega ja vastavate raamatutega kokku olen puutunud – olnud ikka selline tunne, et nad kirjutavad oma raamatutes asjast täiesti mööda, kuigi väliselt paistab, et jutt on sellest,“ räägib oma kogemusest vürst Mõškin (ID:242).

         Arvan, et siin tsiteeritud tegelased (Russell, White, Žižek) on üpris representatiivseks valimiks intellektuaalse humanismi ühest mahukamast ja ehk ka mõjukamast arengu-astmest ning siin tahan eriti rõhutada, et seda kristlikuks arenemise koha pealt ja-ehk dostojevskilikust inimhinge arenguloogikast lähtuvalt (ilma selle ülerõhutuseta ei kannataks siinkirjutaja oma ülbet patroneerimist enam lihtsalt välja!).

         Kõnealuste tegelaste maailmamõistmine (sh selle, mida nad ise räägivad) pole veel ivankaramazovliku meeleheiteni jõudnud, nad pole veel oma südames hüüatanud: „tean ainult, et kannatus on ja et süüdlasi pole!“ Nimelt — nad süüdistavad. Nad süüdistavad (antud juhul) religiooni, mis nende ateistlike, täpsemini naturalistlike, eelduste kohaselt pole miski muu, kui üks inimpraktika, üks ühiskonna korraldus (radikaalsemad neist (Richard Dawkinsist Andrus Kivirähani, Daniel Dennettist Ervin Õunapuuni jne. jne) vehivad sama nürimeelselt teisegi teistliku atribuudiga — nad nõuavad, et inimene tunnistaks Tõde st Jumala puudumist; vaba ja väärikas, heroiliselt tähistaevasse jõllitav ineme ei tohi! asjast valesti aru saada ega end muinasjuttudega lõbustada või piinata. SIC! Ei tohi!)

            Nad pole veel jõudnud oma südames naturalismi kriisini, süüta süüni, loodusseadusliku kannatuseni, kus „on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusse tarduda, mõlgutledes selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla – objekti ei leia. [...] teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab; looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu ikkagi kannatate teie, ja mitte loodus.“ (ÜPA:14)

           Religioon ja vägivald käivad küll tihti käsikäes, aga see oli vägivald, mis endale religiooni vahendiks lõi, mitte vastupidi ja nagu rõhutab Rene Girard, religioon ei ole vägivalla allikas, vaid viis sellega toime tulemiseks.

 
                    Sellised mõtlejad nagu Dawkins ja Hitchens järeldavad, et Jumal on vägivalla ja seksuaalsete kinnismõtete põhjus ning et religiooni nimel sooritatud kuritegusid võib võtta kui otsustavat tõendit religiooni vastu. Girard sellega ei nõustuks. Religioon ei ole vägivalla põhjus, vaid lahendus vägivallale. Vägivalla allikas on mujal ning pole olemas ühiskonda ilma vägivallata, sest selle põhjus peitub inimeste kooselupüüus eneses. (Scruton 2008[2007]:148)

           Sarnaselt arutleb ka Sigmund Freud oma teoses Ahistus kultuuris, ent lisab seal ka hoiatavalt, et „lapsukestele ei meeldi kuulda, kui mainitakse inimese sünnipärast kalduvust „kurjale“, agressioonile, destruktsioonile ja seega ka julmusele.“ (Freud 2000[1929]:63)

           Ütleb ka Dostojevski, et „on ilmselge ja arusaadav, et kurjus peitub inimkonnas sügavamal, kui arvavad ravitsejad sotsialistid, et ühegi ühiskonnakorra juures ei väldi te kurjust“ (IOS[1877]:117)

                           
                      Kasutu, ütlete teie? Aga lõbu on ju alati kasulik, ja metsik, piiritu võim — kas või kärbsegi üle —, see on ju ka omamoodi nauding. Inimene on loomult despoot ja armastab piinata. Teie armastate seda väga. (M:346)

         Norbert Elias toob tsiviliseerumisprotsessi kirjeldades ühe näite 16. sajandi Pariisi jaanipäeva tähistamisest, mille „peorõõmude hulka [kuulus] tosina või paari tosina kassi elusalt põletamine. See pidu oli väga kuulus. Rahvas tuli kokku ja mängiti peomuusikat. Pukkaluse alla laoti vägev tuleriit ja puki külge riputati kott või korv kassidega. Kui kott või korv hõõguma hakkas, kassid tuleriidale kukkusid ja ära põlesid, tundis rahvas rõõmu kasside kisast ja näugumisest. [...]

Tegelikult ei ole see ju hirmsam näitemäng kui ketserite põletamine või mitmesugusel moel inimeste piinamine ja hukkamine. Nagu öeldud, tundub see ainult sellepärast hirmsam, et nauding elusolendite piinamisest ilmneb siin alasti, varjamatult, eesmärgitult, ilma ühegi mõistuspärase õigustuseta.“ (Elias 2005[1939]:352)

          Kuid omistades religioonile funktsiooni maskeerida, õigustada ja legitimeerida inimese eneseomast agressioonitungi ehk teisisõnu lepitada inimest iseendaga, oleme küll välja toonud ühe olulise tõiga kultuuriantropoloogiast, aga pole veel siiski mitte Ivan Karamazovi hingevaevade lävel.

          Nimelt, religioon on lisaks veel süsteem, mis tegeleb inimliku suutmatusega taluda kannatust ilma süüta. Metafooritruult jätkates — vaid murdosa kassipõletamistest ja hobusepeksmistest on inimese aktiivsus (mille saab kaotada tegutsemast lakates) st inimese süü selle sõna tervemõistuslikus tavatähenduses, ilma Jumalata ehk ilma transtsendentaalse süüdlaseta (Looja) muutub inimene „vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ning määratud elu läbi kannatama.“

Selles faasi (võimetus tunnistada süüta kannatust) aeg-ajalistes akuutsustes püherdab valuliselt ka praegune inimühiskond. Teadus suudab pakkuda ainult põhjuseid, aga inimene (vähemalt sellisel arenguastmel) vajab süüdlasi, olgu tegu siis AIDSi või tsunamiga, majanduskriisi või üleujutusega Pärnus.

***

             Tuletan veel kord meelde, et „kristlane” tähistab siinses arutelus vaimset arenguastet (vt IOS:34-), mitte konfessionaalset kuuluvust või midagi säärast, ja mõnes mõttes vältimatut, orgaanilist arenguastet nagu piimahammaste vahetumine pärishammaste vastu, kuid see vaimne protsess ei korreleeru kuigi tugevalt füsioloogilisega ja paljud inimesed ei arene kristluseni isegi kui elavad päris kõrge eani. Loomulikult Nietzsche(2002[1888]:67) eelistab arengu asemel öelda haigus: „Kristlaseks ei saa mitte igaüks, ristiusku ei pöörata, selleks, et kristlaseks saada, peab inimene olema piisavalt haige”. See käib ka tsiviliseerumise (umbes nii nagu mõistab seda Norbert Elias) kohta tervikuna. (Siin punkt antiklerikaalidele: kirikut ja usuõpetust pole tõepoolest selleks tarvis).

          Näiteks avaldab sellise isiksuse voolavuse üle mööda minnes arusaamatust[sic!] Lev Tolstoid biografeeriv Stefan Zweig(2001:167):

                           
                     Seepärast oli tema kõige kirglikumaks kireks jaht; seal võisid kõik tema meeled ennast välja märatseda, nii helged kui tumedad. Apostlieelne Tolstoi joovastab ennast hobuste higilõhnast, erutavast hulljulgest ratsutamisest, närve pingutavast tagaajamisest ja sihtimisest, isegi mahalastud verise, kustuva pilguga jahilooma hirmust ja piinast (arusaamatu hilisema fanaatiliselt kaastundlikku inimese puhul). „Ma tunnen tõelist õndsust sureva looma kannatusi nähes,“ tunnistab ta pärast seda, kui ta on purustanud hoogsa kepihoobiga hundi pea, ja selles verejanulises juubeldavas karjes võib alles aimata brutaalseid instinkte, mida ta terve eluaja (meeletud noorusaastad välja arvatud) endas maha surus. Ka siis veel, kui ta oli eetiliste veendumuste tõttu juba ammu jahilkäimisest loobunud, hakkavad tema käed alati tahtmatult jahikirest tõmblema, kui näeb jänest põllul üles hüppamas.

„Pulbitseva elujõu kahetsusväärne haigestumine raskekujulisse kristlusesse“ diagnoosiks instinkte, vitaalsust ja elujoovastust ülistav teoreetik-Nietzsche.

         Üks teine raskekujulisse kristlusesse haigestunud kirjanik – George Orwell – tunneb taolise elujoovastuse ära Jack Londoni loomingus (Orwell Nietzschet ei maini, küll aga teeb seda korduvalt Jack London oma autobiograafiliste sugemetega romaanis „Martin Eden“ (London1972[1909]):

 
                          Jack Londoni põhiteema oli looduse halastamatus. Elu on metsik võitlus ning võidul ja õiglusel pole midagi ühist. On otse jahmatav, kuidas paremates lühijuttudes on suudetud vältida kommentaare ja omapoolseid hinnanguid, aga see tuleb sellest, et autor on võitlusest joobunud ja naudib selle julmust. [...] Londonis [on] olemas miski, mis tunneb kogu sellest julmast mängust mõnu. Siin pole tegemist mitte niivõrd looduse kalkuseülistusega, kuivõrd müstilise usuga, et loodus on selline. Looduse „hambad ja küüned on verised“. Metsikus võib olla kurjast, aga see on hind, mida ellujäämise eest tuleb maksta. (Orwell 1995: 247-249)

           Viimane lauses kumab juba orwelli kristlik traagika, kristlusevaba inimene nii ei arutle, tervele, kristlusevabale inimesele on metsikus nauding, mitte kurjast; nagu ükski joodik ei ohka traagiliselt, et joove on hind, mis tuleb viinajoomise eest maksta.

            Julmus on eluprotsessi vältimatu osa, mis kristlusesse nakatumata on joovastav, õigemini, ainuüksi see mõiste „julmus“ on kristlik ja seda eelkõige selle negatiivse, hukkamõistva st haiglase mõõtme tõttu. Kristlus on haigus, mis hävitab võime tunda joovastavat naudingut ühest elu võõrandamatust tahust ja taga hullemaks! ta muudab selle piinaks ja paneb inimese selle pärast kannatama ja end häbenema ning viimast mitte ainult julmuse pärast.

     
           „Haiglaslik ärahellitamine ja kiiva-moraliseerimine, mille tulemusena inimloom lõpuks õpib häbenema kõiki oma vaiste [...] seisab iseenda ees nina kinni hoides ja koostab paavst Innocentius III-ga noomivalt jälkuste nimekirja („saastane sigitamine, jälestusväärne toitumine emaüsas, vilets aine, millest inimene areneb, jälk hais, sülje, uriini ja väljaheidete eritamine“).“ (tsit. Saarinen 2004:350) sarjab Nietzsche kristlust, mis inimese ennast häbenema paneb. Budism läheb siin kohati päris räigeks:

                                Sülg ja roe on tekkinud ühest ja samast toidust. Sulle ei meeldi roe, miks aga meeldib võõrast sülge maitsta?

            Sinus endas on palju rooja, naudi siis juba seda! Unusta, sitahimustaja, võõras pasakott!

                                                                                                                    Bodhitšarjāvatāra VIII 49, 52

***

              Arengu/haiguse varasemat faasi – üleminekut-küpsemist absurdipuberteedist (Camus 1972[1942]) kristluse suunas – on hästi kirjeldatud muuhulgas „Imeliku inimese unenäo“(IIU) alguses, kus osadusetuses end eksistentsialistiks mõelnud tegelane on vastanud „ainsale tõelisele filosoofilisele probleemile“ – enesetapu probleemile. Küsimusele, kas elu väärib elamise vaeva, vastas ta eitavalt ja otsustab end ära tappa. Teel koju, kus oli otsustanud endale veel samal ööl otsa teha, segab teda üks väike külmast lõdisev tütarlaps, kes kutsub teda appi, et ema on haige või midagi. Tegelane ei lase end segada, sest tal on sellest maailmast ükskõik, ja läheb oma katusekambrisse:

 
                         Ma istusin vaikselt laua ääres, võtsin revolvri välja ning panin enese ette. Kui ma selle käest panin, siis, nagu ma mäletan, küsisin ma endalt: „kas nii?“ – ja vastasin endale selge jaatusega: “Nii jah.“ Tähendab lasen enda maha. [...] Ja ma oleksin enda tõesti maha lasknud, kui poleks olnud seda tüdrukut. [...] Miks ma siis ei aidanud seda tüdrukut? Eks muidugi ühe tol hetkel ilmunud mõtte ajel: kui ta mind sikutas ja kaasa kutsus. Siis tõusis mu ette äkitselt küsimus, mida ma ei osanud lahendada. Küsimus oli küll ülearune, kuid ma sain vihaseks. Sain vihaseks selle järelduse peale, et kui ma olen kord juba otsustanud, et endale täna öösi otsa peale teen, siis peaks kõik siin maailmas mulle nüüd rohkem kui kunagi varem ükskõik olema. Miks oli mul siis nüüd korraga niisugune tunne, et mul ei ole ükskõik ja et mul on tüdrukust kahju? Ma mäletan, et mul oli temast väga kahju, koguni kummaliselt ja minu seisukorras täiesti uskumatult valusasti kahju. [...] Olgu. Aga kui ma enda niikuinii tapan, näiteks kahe tunni pärast, siis – mis loeb mulle siis tüdruk ja mis loeb mulle siis häbi või ükskõik mis siin ilmas? Minust saab null, absoluutne null. Ja kas siis tõesti ei ole teadmisel, et ma lakkan kohe täielikult olemast ja järelikult lakkab olemast kõik, väiksematki mõju ei kaastundele tüdruku vastu ega häbile toimepandud alatuse pärast? (IIU:409-410)

            Veendumus, et jumalat pole olemas ja surm on lõplik, ei päästa teda kristlusest. Kristlane ei suuda olla isekas, aga enesetapp on kaunikesti isekas asi.

Sellist protsessi võib oletada ka Albert Camus’ vaimsesse arengusse. Tema traagilise surma (1960) tõttu lõpetamata jäänud romaani märkmetes kirjutab ta: „Ma vihkan enesetappe. Selle tõttu, mida need teevad teistele.“ (Camus 2000[1994]:233 – NB! Camus’ rõhutus).

           Teine, abivajav ligimene on see, mis suudab korraks ka raudse loogika järgi toimivat Kirillovit oma loogiliselt enesetaputeelt kõrvale astuma panna (KV 508, 517-), tõsi, see käitumine jääb puhtalt (kristliku) instinkti tasemele ja ei jõua tema teadvusesse küsimärgistama sinna juba sissekulunud saatuslikke mõtteradu. Sarnaselt väärab kristlik instinkt ka Raskolnikovi välja-arvutatud julma kulgu suunates selle spontaanselt ebapragmaatilisse ohvrimeelsusesse (nt KK:177).

           Imeliku inimese (IIU) psüühikale sarnase loogikaga järgi käituvad ka kõrgema taseme bodhisattvad – „nad on võimelised minema nirvaanasse, kuid jäävad kaastunde tõttu sansaarasse kõikide olendite hüvanguks.“ (Mäll,jt 2006:145)või nagu Uku Masing on öelnud, et ühelegi õigele kristlasele ei saa olla jumalariiki kui veel üksainuski hing põrgus kannatab.

           Juhiksin veelkord tähelepanu sellele, et moekad prantsuse lämbujad (Camus, Sartre, Cioran jms) tegutsevad ja lõpetavad enam-vähem seal, kust Dostojevski probleemsed karakterid alustavad – osaduseta ja isolatsioonis teoretiseerides.

 
                        Eraldatuna ja enesega piirnevana ei ole keegi meist tõeline isik, vaid üksnes indiviid, paljas statistiline üksus. Enesekesksus on tõelise isiksuse surm. Igaüks saab tõeliseks isiksuseks ainult astudes suhetesse teiste isikutega, elades nende jaoks ja nendes. Ei ole olemas ühtegi inimest – nagu on õigesti öeldud – kui ei ole vähemalt kahte suhtlevat inimest. Sama kehtib ka armastuse kohta. Armastus ei saa olla eraldatuses, armastus eeldab teise inimese olemasolu. Enesearmastus on armastuse eitamine. Nagu Charles Williams oma romaanis „Põrgusse laskumine“ on vapustava mõjuga näidanud, tähendab enesearmastus põrgut. Sest äärmuseni viidud enesearmastus kätkeb endas igasuguse rõõmu ja igasuguse tähenduse kadumist. Põrgu ei ole teised inimesed; põrgu olen ma ise, kui ma ennast oma enesekesksuses teistest ära lõikan.

                                                                                             Piiskop Kallistos Ware (2001[1979]:26)

            Ka vanake Zossima määratleb põrgut, kui „kannatust selle üle, et ei saa enam armastada.“(VK1:491)

„Autentse iseolemise eeltingimus on võime saavutada püsiv identiteet sõltumata kaaslastest“ jutlustab paradiisi pähe põrgut Alain de Botton(2002[1993]:31) – mees, kes ei häbene tunnistada, et „paljud akadeemikud tunnevad minu suhtes ebamugavust. Peamiselt väidavad nad, et minu raamatud ei ole intelligentsed, sest need on lihtsalt kirjutatud. Vastupidise väitmi­ne seaks ohtu nende endi positsiooni, sest kui igaüks suudab haarata filosoofilisi küsimu­si, siis milleks on olemas filosoofiaprofessorid. Terve filosoofiaprofessori kontsept seisab ideel eliidist, mille ma olen kõhklematult kahtluse alla pannud. Üldiselt peavad ülikoolifilosoofid mind idioodiks“ (tsit. Riistan 2003), ja vae victis! asutas aastal 2008 Londonis The School of Life’i (Wikipedia).

[Ja kumba loeb pigem üks väljakujunemata, arenemata mõistusega inimene – Bottoni Armunu esseesid või Taylori Autentsuse eetikat?]

***

                        Kristlust hukka mõistes ei tahaks ma olla ebaõiglane kristluse sugulasreligiooni budismi suhtes [...] Mõlemad kuuluvad nihilistlike religioonidena ühte – nad on dekadentlikud religioonid, aga täiesti imekspandaval kombel nad siiski lahknevad.[...] Budism on kristlusest sada korda realistlikum, talle on omane probleemide objektiivne ja kaine tõstatamine, ta ilmub pärast sajandeid kestnud filosoofilist mõtisklust, jumala mõiste oli selleks ajaks minetatud. Budism on ainuke tõesti positivistlik religioon, see ilmneb ajalooliselt isegi tunnetusteoorias (ranges fenomenalismis). Budism ei jutlusta patu vastu, vaid — reaalsust täielikult tunnustades — kannatuse vastu. [...] Budism on religioon hilisemate, heasoovlike, ülikõrgele vaimsele tasemele jõudnud rasside tarbeks, kelle valulävi on liiga madal. (Euroopa ei ole kaugeltki veel küps budismi üle võtma.) (Nietzsche 2002[1888]:23-26)

           Nihilism tähendab elu eitust ja dekadents alla andmist, jõuetust, suutmatust olla jätkusuutlikult valupime. Valulävi on nii madal, et ei suudeta kellelegi liiga teha, pigem kannatatakse ise. Valulävi on liiga madal.

                            Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! 
                                                                                                                                        Lk 6:27-30

                     Ükskõikselt hülgan oma kehad, varad ja kolme aja hüved, et täita kõigi olendite sihte. Mu meel püüdleb nirvaanat, nirvaana aga tähendab loobumist kõigest. Kui mul nagunii tuleb kõigest loobuda, mis siis mitte see olendeile anda? Ma annan ka iseenda kõigi olendite kätte. Tehku nad minuga mida heaks arvavad! Peksku nad mind, solvaku või loopigu poriga! Mängigu nad mu kehaga, irvitagu ja lõbustagu end! Ma olen ju oma keha neile andnud, miks selle pärast veel muretseda? Pangu nad mind tegema seda, mis neile rõõmu valmistab! Ärgu minu pärast iialgi kellelegi halba tulgu! 
                                                                                                             Bodhitšarjāvatāra III 10-14

Kui anda rohmakad määratlused kristluse ja budismi kohta, siis oleksid need umbes järgmised: budism kätkeb endas ühtede põhiessentsidena hüpertrofeerunud kaastunde ja eneseohverduse; kristlus kätkeb endas ühtede põhiessentsidena hüpertrofeerunud kaastunde, eneseohverduse ja eluiha või-ehk olematushirmu. Eneseohverdus on orgaaniliselt seotud raskekujulise kaastundega: ise kannatada on kergem, kui teise kannatust näha/teada, kaastunne on suurem enese kannatusest (Maximilian Kolbest viimast toidupalakest lapsele andva emani).

Tänapäeval tavatsetakse budismi ja kristluse kohta öelda lunastususundid ja need on oma välja-arenduses ja lõppkonsekventsides loomulikkus-usundite antipoodideks (see eristus pärineb William Jamesilt 1987[1902]). Ilma teispoolsuseta (ja seda Nietzsche ju ei uskunud) tähendab lunastususund (vaba-)surma ehk elu eitust. Budistil poleks sellest mingit probleemi, ainult on vaja veel teised olendid ka olematuks aidata(„nõnda olen ka mina ilmaruumis elavale olenditevallale igal viisil eluvahendiks, kuni kõik on nirvaanasse vaibunud“ – Bodhitšarjāvatāra III 21). On isegi üks müüt, et Buddha saavutas virgumise ehk taipamise kord öötaevas tähe kustumist märgates – kõik vaibub kord olematusesse. Kristlasele on see kõige hullem asi üldse – „olematus on kohutavam kui põrgu“ sedastab traagiline katoliiklane Miguel de Unamuno oma essees Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest(1996[1913]:17), milles joonistub suurepäraselt välja see põhiline, mille poolest kristlus budismist eristub – passio. Ja muidugi isikuline Jumal, mistõttu „on veel teine, veel traagilisem inkvisitsioon [peale teadus(üldsus)e — M.K.], see, mida kaasaegne haritud euroopalik inimene – nagu olen mina, kas ma seda tahan või mitte – kannan enda sees. Eksisteerib hoopis kohutavam naeruväärsus: inimese naeruväärsus omaenda silmis. Nimelt pilkab ja naeruvääristab minu mõistus mu usku.“ (Unamuno 1996[1913]:332)

            Ütlen Teile enese kohta, et ma olen ajastu laps, olen siiamaani ja isegi kuni hauani (tean seda) uskmatuse ja kahtluse laps. Milliseid hirmsaid piinu on mulle maksnud ja maksab praegugi see uskumisjanu, mis on mu hinges seda tugevam, mida rohkem mul on vastuargumente. Ja siiski saadab jumal mulle vahel hetki, kus ma olen täiesti rahulik; neil hetkedel ma armastan ja leian, et olen teiste poolt armastatud, ja niisugustel hetkedel olengi ma endale loonud uskumise sümboli, milles kõik on mulle selge ja püha. See sümbol on väga lihtne, siin ta on: uskuda, et pole midagi kaunimat, sügavamat, sümpaatsemat, mõttekamat, mehisemat ja täiuslikumat kui Kristus ei ole, ja ma kinnitan endale kiivas armastuses, et ei saagi olla. Vähe sellest: kui keegi tõestaks mulle, et Kristus on väljaspool tõde, ja kui oleks tõesti nii, et tõde on väljaspool Kristust, siis tahaksin ma parem jääda Kristusega kui tõega. (IOS[1854]:24-25)

Budismile on kõik eluavaldused liiga ärritavad ja kõik tunded liiga tugevad – „„Kõik meeleolud toovad kannatusi.“ Kes seda mõistab, pääseb kannatusest. See on puhastumistee.“ (Dhammapada XX 278) – rääkimata siis kirest, mis on kõige tugevama tundena kõige hullem asi üldse:

             Kirega võrdset tuld ei ole olemas, vihkamisega võrdset viletsust ei ole olemas, isiksuse koostisosadega võrdset viletsust ei ole olemas, rahuga võrdset õnne ei ole olemas.

Võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest.

            Halvim tõbi on nälg. Halvim kannatus on meeleolud. Kes seda tõelusepäraselt mõistab, sellele on nirvaana ülim õnn.

                                                                                                 Dhammapada XV 201-203

***

Enne hüpet loomulikkus-usundite poole tasuks veel märkida, et kuigi budismi on peetud roheliseks usundiks ja kristlust lausa kõige inimesekesksemaks religiooniks, mida maailm on kunagi näinud (White 2008[1967]), siis oma lunastususundilisuses on nii kristlus kui budism samavõrd inimesekesksed: kristluses on ainult inimesel võimalik (Jumalalt) vastu võtta lunastus; budismis on ainult inimesel võimalik saavutada nirvaana ehk vaibumine. Teistesse elusolenditesse pole kummagi suhtumine austav, vaid pigem kaasatundev ja haletsev. Budismi eshatoloogiaks oleks kõigi olendite jõudmine nirvaanasse ehk vaibumine (selleks peavad kõik kord inimeseks sündima), sarnaselt lubab ka Paulus, „et ka loodus ise vabastatakse kord kõdunemise orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini.“(Rm 8:21-22) Paljutsiteeritud kohad looduse andmisest inimese käsutusse pärinevad Vana Testamendi esimestest raamatutest ehk judaismi pühakirjast Toorast. Kui ma ei eksi, siis oli Tartus sündinud ja õppinud Adolf von Harnack(1851-1930) üks esimesi suuri teolooge, kes Vana Testamendi soovitas täielikult kõrvale jätta, aga nagu essee alguses märgitud, pole filosoofiaajaloolised tõsiasjad antud juhul primaarsed nagu ka vaidlus Lynn White’iga.

***

See, et maailmasolek on mõneti ebamugav, on kõike muud kui originaalne raport. Vana Testamendi järgi on see maailm ja elukorraldus inimesele karistuseks (pattulangemise eest 1Mo 3:16-, Köhler 1995:107), budistid tunnistasid selle maailma täiesti elamiskõlbmatuks kannatusteallikaks nagu ka algkristlus ja gnostikud ja pütagoorlased ja stoikud ja hilisantiik ( Dodds 2003:26-, Lahe2004:50-53), Kogujast Schopenhauerini.

Budistlik soterioloogia ehk lunastusõpetus on negatiivne – pääsemine on vaibumine; õnn on kannatuse puudumine, mitte mingi, ütleme, positiivselt eksisteeriv reaalsus; kristlik soterioloogia on positiivne – see siin/praegu on küll hädaorg, aga saab pääseda jumalariiki (igavesse muuseas, sest nagu mainitud, kristlus ei kannata ka surma ehk olematust).

Loomulikkus-usundi baasmüüdi moodustab veendumus, et inimese hädad tulenevad sellest, et ta pole enam loodusega harmoonias, patt on kaotatud kooskõla, kuid ka see arvamus, eriti (kui mitte ainult) mis puudutab nüüdisaegseid versioone, püsib arusaamal, et kogu süü lasub inimesel ning seda selles mõttes, et ülejäänud loodus on ilusas ja mõnusas harmoonias, täpsemini, loodus ilma inimeseta.

II osa

Ilu päästab maailma

                                                                                                                           Idioot

[sellest osast on ainult blogimatult must mustand :/ Võibolla kunagi leian aega avaldamiskõlbulikuks kõhvitseda]

Kasutatud kirjandus:

Bahtin, Mihhail 1987 Valitud töid Tallinn

Belinski, Vissarion G. 1948[1847] „Kiri Gogolile“. Kogumikus Valitud artiklid I Tallinn lk 366-378

Bourdieu, Pierre 2005[1998] Meeste domineerimine Varrak

Bottoni, Alain de 2002[1993] Armunu esseed Tallinn

Camus, Albert 1972[1942] Sisyphose müüt. Essee absurdist LR nr 51-52

Camus. Albert 1996[1951] Mässav inimene Vagabund

Camus, Albert 2000[1994] Esimene inimene Varrak

Dodds, Eric R.2003[1965] Paganad ja kristlased ängistuse ajastul Varrak

Elias, Norbert 2005[1939] Tsiviliseerumisprotsess. I köide. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides Tallinn

Freud, Sigmund 2000[1929/1920] Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi Tallinn

James, William 1987[1902] „The Varieties of Religious Experience“ Kogumikus William James. Writings 1902-1910 New York lk 1-477

Kundera, Milan 1992[1982] Olemise talumatu kergus Monokkel

Kon, Igor 1981[1978] „Mina“ avastamine Tallinn

Köhler, Ludwig 1995 Vana Testamendi teoloogia Tartu

Lahe, Jaan 2004 Gnoosis ja algkristlus Tallinn

London, Jack 1972[1909] Martin Eden Tallinn

Meos, Indrek 2000 Kaasaja filosoofia Koolibri

Mäll, Linnart; Läänemets, Märt; Toome, Teet 2006 Ida mõtteloo leksikon Tartu

Nietzsche, Friedrich 2002[1888] Antikristus Zeus

Orwell, George 1995 Valaskala kõhus Vagabund

Riistan, Argo 2003 „Briti filosoofia pahapoiss“ Eesti Ekspress 22.05.2003

Russell, Bertrand 2002[1927] „Miks ma kristlane ei ole“ Akadeemia nr 7 lk 1436-1452

Saarinen, Esa 2004 Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini Avita

Scruton, Roger 2008[2007] „Püha ja inimlik“ Vikerkaar nr 1-2 lk146-151

Sire, James W 1997 Universumi uksel. XX sajandi maailmavaated Tallinn

Sloterdijk, Peter 2004[1999] „Reeglid inimesteaia tarbeks. Vastus Heideggeri „Kirjale humanismist“. Vikerkaar nr 10-11 lk 107-132

Sontag, Susan 2002 Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid Varrak

Sontag, Susan 2008[2003] Vaadeldes teiste valu tänapäev

Zweig, Stefan 2001 Kolm oma elu laulikut. Casanova. Stendhal. Tolstoi. Tallinn

Zeldin, Theodore 2001 Inimsuhete ajalugu Varrak

Žižek, Slavoj 2006[2006] „Usu kaitsjad“ Vikerkaar nr 12 lk 109-111

Unamuno, Miguel de 1996[1913] Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest Ilmamaa

Ware, Kallistos 2001[1979] Õigeusu tee Tallinn

Watson, Peter 2004 Kohutav ilu. 20. sajandi intellektuaalne ajalugu Varrak

White, Lynn jun. 2008[1967] „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste Tartu lk 36-50